Viis kõige värskemat postitust

kolmapäev, 1. aprill 2015

Madeira esimene päris oma erakond tegi hea debüüdi


Portugali autonoomne regioon Madeira (Atlandi ookeanis asuv saar, kus elab ligi 270 tuhat inimest) valis pühapäeval oma seadusandliku assamblee uue koosseisu. Valimised võitis traditsiooniliselt Sotsiaaldemokraatlik Erakond (nimele vaatamata on see paremtsentristlik jõud, osa Euroopa Rahvaparteist), mis on võitnud seal kõik vastavad valimised – need olid nüüd juba kümnendad.

Sel korral kogus see erakond 44.33% häältest, mis andis küll taas napi enamuse, 24 kohta 47-st, mis võimaldab jätkata valitsemist üksinda, aga oli nende jaoks ajaloo halvim tulemus, kinnitades jätkuvat langust: 2011. aastal saadi 48.57% häältest ja 25 kohta, 2007. aastal 64.24% ja 33 kohta.

Teiseks platseerus taas konservatiivne Rahvapartei, mis oli seal varem kogu aeg kolmas jõud, aga tõusis nelja aasta eest toimunud valimistel lõpuks kõrgemale vasaktsentristlikust Sotsialistlikust Parteist. Rahvapartei sai 13.69% häältest ja seitse kohta, mis tähendab samuti langust – 2011. aastal said nad 17.63% häältest ja üheksa kohta. Kui keskvõimu juures on SDE ja Rahvapartei moodustanud praegu Portugali valitseva koalitsiooni, siis Madeiral kuulub Rahvapartei opositsiooni.

Sotsialistlik Partei, mis oli enne 2011. aasta valimisi pidevalt teine jõud, moodustas nüüd ühise nimekirja Portugali Tööpartei, ühe loomaõiguslaste ja keskkonnakaitsjate erakonna ning paremrohelise Maa Parteiga. Eelmine kord osalesid nad valimistel kõik eraldi, saades kokku 22.42% häältest ja 11 kohta. Nüüd sai nende "Koalitsioon Muutuste Poolt" ainult 11.41% häältest ja kuus kohta.

Kuhu kõik need hääled siis kadusid?

Eelmise korraga võrreldes tõusid kaks vasakjõudu: 1. erakondade ühendus Ühtne Demokraatlik Koalitsioon, mille kandvaks jõuks on Portugali Kommunistlik Partei; 2. Vasakpoolne Blokk, mis on osa Euroopa Vasakparteist (Euroopa Parlamendis kuuluvad vasakpoolsete liitfraktsiooni ka Portugali kommunistide kolm saadikut). Kui esimene sai eelmine kord 3.76% häältest ja ühe koha, siis nüüd 5.54% ja kaks kohta. Kui teine sai eelmine kord 1.70% häältest ja null kohta, siis nüüd 3.80% ja samuti kaks kohta. Liberaalkonservatiivne, euroskeptiline erakond Uus Demokraatia langes (eelmine kord 3.27%, nüüd 2.05 häältest), kuid säilitas oma ühe koha.

Samas osales sel korral valimistel viis jõudu, mis seda eelmine kord ei teinud, ning neist üks kogus lausa 10.34% häältest, mis andis viis kohta.

Ühiselt Inimeste Eest on sisuliselt Madeira kohalik erakond, kasvanud välja kodanikeliikumisest, mis võitis 2013. aastal kohalikud valimised Santa Cruzis. Kuna Portugali seadused ei võimalda regionaalparteisid ega lase seada sellistel valimistel üles sõltumatuid kandidaate, siis tuli see nendel valimistel osalemiseks registreerida üleriigilise erakonnana, milleks oli omakorda vaja koguda vähemalt 7500 toetusallkirja – koguti üle kümne tuhande. Hääli said nad nüüd 13228, neist veidi enam kui pooled koguti Santa Cruzis, kus platseeruti ühtlasi teiseks, mujal oldi 4-5, kokkuvõttes neljandad. Ühiselt Inimeste Eest on sisuliselt esimene Madeira päris oma erakond, kõik ülejäänud on seotud üleriigiliste organisatsioonidega.

1.69% häältest sai Portugali Tööliste Kommunistlik Partei, 1.34% Liikumine Sotsialistlik Alternatiiv, 0.82% Rahvusliku Uuestisünni Partei, 0.71% Monarhistliku Rahvapartei ja Atlandi Demokraatliku Partei valimiskoalitsioon Kodanike Demokraatlik Platvorm.

Pakutav valik oli suurem kui kunagi varem, aga sellele vaatamata jätkus valimisaktiivsuse langus: 2007. aastal 60.75%, 2011. aastal 57.39%, nüüd 49.72%. Samal ajal suurenes taas tühjade ja rikutud sedelite arv: eelmine kord oli neid kokku 3888 ehk 2.64% kõigist, nüüd 5466 ehk 4.27%, seega oleks sellistele sedelitele läinud juba kaks kohta.

Vaata ka
Andorra Liberaalid tegid äärmiselt hea valimisdebüüdi

teisipäev, 31. märts 2015

Radikaalide poliitiline koondis Prantsusmaal kolmas

Departemangude peanõukogude valimised andsid Prantsusmaal tugeva võidu paremtsentristidele. Demokraatide ja Sõltumatute Liit (UDI) sai kohtade arvult kolmandaks erakonnaks. Rahvusrinne kogus küll palju hääli, aga sai vähem kohti kui vasakradikaalid.


"Täna õhtul tervitab Radikaalne Partei neid tulemusi, mis saavutati selle kampaania jooksul territooriumil, suur arv valituks osutunud radikaale ja UDI liikmeid muudavad UDI tugevamaks poliitiliseks jõuks kui kunagi varem, võimega pakkuda alternatiivi meie kaaskodanikele," kommenteeris pühapäeva õhtul tulemusi RP juht Laurent Hénart, kes on ühtlasi UDI üleriigilise nõukogu, mille vasteks Eestis võib tinglikult nimetada erakonna volikogu, president.

"Valitsuse viimase kahe ja poole aasta majandus- ja sotsiaalpoliitika ebaõnnestumine on üksnes süvendanud hääletamist Rahvusrinde poolt, mida toidab juba niigi prantslaste usaldamatus oma valitud saadikute ja võimuerakondade vastu. See valik on appikarje ja peaks valgustama meid tuleviku osas. Me peame sellele kiiresti vastama," lisas Hénart. "Prantslased väljendasid täna oma valmisolekut valida kolmas tee ning see on meie, radikaalide, piirkondades juurdunud erakonna asi tagada, et see alternatiiv oleks vabariiklik."

"See on UDI jaoks topeltvõit. Me mitte üksnes kahekordistasime oma valitud saadikute arvu, vaid me muutusime ka asendamatuks enamuste moodustamisel departemangude sees," ütles UDI president Jean-Christophe Lagarde tulemusi kommenteerides raadiojaamale Europe 1. "Me oleme ühtlasi kolmas parlamentaarne jõud. Muidugi, me eelistaks olla esimesed, aga me oleme eksisteerinud ainult kaks ja pool aastat, selle kohta pole halb!"

Demokraatide ja Sõltumatute Liidust

Meenutuseks, et UDI on 2012. aasta sügisel paremtiivaga seotud tsentristlike jõudude koondumisel sündinud erakond, mille loonud jõud eksisteerivad samal ajal edasi omaette erakondadena. Inimesed võivad olla UDI liikmeteks nii otse kui ka selle moodustanud erakondade kaudu.

UDI asutamisel sai selle presidendiks Radikaalse Partei toonane juht Jean-Louis Borloo, kes lahkus eelmise aasta kevadel pärast rasket kopsupõletikku tervislikel põhjustel tegevpoliitikast ja on praegu UDI aupresident. Oktoobris, enne kui UDI hakkas valima uut juhti, oli sellel 27355 liiget, neist 33.9% otse (suur osa tulnud paremtsentristlikust Rahvaliikumise Liidust), 22.3% Radikaalse Partei kaudu, 21.4% erakonna Euroopalik Demokraatlik Jõud (FED) kaudu, 19.5% neotsentristide kaudu jne. Valimiste esimese vooru ajal oli liikmeid 28305, kuu hiljem toimunud teise vooru ajal 28755.

FED, mida Lagarde praegu ühtlasi jätkuvalt juhib, moodustati alles 2012. aasta suvel neotsentristidest eraldunute poolt, kes ei olnud rahul sellega, et neotsentristide juhtimist jätkas endine kaitseminister Hervé Morin. Samas olid need just Lagarde ja Morin, kes pääsesid sügisel UDI presidendi valimisel teise vooru, kogudes seal vastavalt 53.5% ja 46.5% häältest. Radikaalse Partei esindaja Yves Jégo, kes on RP asepresident ning täitis pärast Borloo tagasitõmbumist mõne kuu jooksul ka UDI presidendi kohuseid, sai esimeses voorus 21.5% häältest ja on nüüd UDI esimene asepresident. Ülejäänud kümnest asepresidendist on RP liikmeteks kaks, sotsiaalpoliitika ja keskkonnapoliitika eest vastutajad.

Kokkuvõttes: radikaalide positsioonid on jätkuvalt paremad kui lubaks osakaal UDI liikmeskonnas, peegeldades seda, et nad on erakonnana selle kõige tugevam konstitueeriv üksus.

UDI osatähtsus opositsioonis kasvab

Enne neid valimisi kuulus UDI ridadesse kokku 187 kantonite esindajat enam kui neljast tuhandest ning selle liikmete juhtida oli 13 departemangude peanõukogu 101-st. Nüüd saadi vähemalt 364 kohta, millega ollakse erakondade arvestuses Rahvaliikumise Liidu (UMP) ja Sotsialistliku Partei järel kolmas, kusjuures sellele tuleb ilmselt lisa nende seni erakondliku kuuluvuseta isikute hulgast, kelle taha paremtiib oli koondunud.

Kuna tsentristid ja parempoolsed koondusid nendel valimistel paljudes paikades juba esimeses voorus ühte, siis ei saa tuua nüüd välja selget häälte jaotust erakondade lõikes, aga kokku sai paremtiib neid teises voorus 45.03%, vasaktiib 32.12% ja Rahvusrinne 22.23%. Kohti sai viimane aga ainult 62 ehk ühe võrra vähem kui Vasakpoolne Radikaalne Partei, mis on osa vasaktiivast ja kuulub praegu valitsusse. Paremtiivale läks kokku 2396 kohta – 58.3% kõigist.
Vaata ka
Rahvusrinde tõus ja läbikukkumine valimistel
Radikaalid kutsuvad koonduma Rahvusrinde vastu
"Me kogume jõudu, suhteliselt võttes, aga jõudu opositsiooni sees," märkis Lagarde, kelle sõnul on sügisel taas UMP juhiks tõusnud Nicolas Sarkozy juba loonud "dialoogivormi, mida ei olnud veel aasta tagasi. Me oleme vältimatud, kuid alati ei ole see nii olnud."

Mis puudutab departemangude peanõukogude presidente, siis neid kohti jääb UDI kätte vähemalt sama palju kui enne valimisi, üleäänu sõltub läbirääkimistest UMP-ga, millele võidakse teha selles osas järeleandmisi, et saada vastutulekuid muudes küsimustes.

Liberaaldemokraatlik Partei on kriitiline

2008. aastal asutatud väike Liberaaldemokraatlik Partei, mis seisab Prantsuse poliitilisel maastikul kõige järjekindlamalt klassikalise liberalismi eest, tegi eile aga päris kriitilise avalduse...
Liberaaldemokraatlik Partei tunnustab oma kandidaate nende osalemise eest 2015. aasta märtsi departemanguvalimistel. Nemad olid ainsad, kes propageerisid seda, et vähendataks departemangu rolli, ning selle maksukoormat majapidmise eelarvele. On vaid aasta sellest, kui valitsus teatas departemangude peanõukogude kaotamisest, et lihtsustada Prantsusmaa kulukat institutsionaalset kihistust. Me konstateerima, et kohaliku konservatismi surve jäi peale. Valitsus taganes ning arutusel olev Vabariigi uue territoriaalse ülesehituse seadus säilitab need mõlemad kihid, poliitilise ja administratiivse. See uus valimissüsteem ei vähenda isegi valitavate arvu!

Mitte keegi ei saanud pealegi öelda, ajal kui lasi kasti hääletussedeli, millised saavad tulevikus olema nende valitavate volitused, sest Vabariigi uue territoriaalse ülesehituse seadust ei ole lõplikult vastu võetud. Valijad hääletasid seega teadmata täpselt mille jaoks.

LDP hinnangul on see, et UMP-UDI-Modem suur võit saavutati madala osaluse ja tühjade sedelite rekordilise osakaaluga, märgiks prantslaste madalast usust nende võimesse pöörata riik allakäigukursilt. Me kutsume äsja valituid üles söendama langetada julgeid otsuseid, et kergendada maksumaksjate koormat. Kutsume eelkõige üles kõrvaldama departemangude tasandilt täielikult neid poliitikaid, mille eest on võtnud vastutuse teised institutsionaalsed tasandid (majandusareng, tööhõive, keskkond, kultuur, elamumajandus, transport). Me julgustame neid koristama ära sellised sotsiaalabi meetmed, mida ei nõua seadus – mis teevad palju selleks, et hoida alal ebakindlust ja vaesust – ning pühenduma oma palkade tegelikule vähendamisele.
Kogu selle kriitikaga võib muidugi täielikult nõustuda. Kui eelmisel aastal visati võimude poolt õhku mõte kaotada departemangude peanõukogud, siis näitasid küsitlused, et seda toetas enamik prantslastest, sealhulgas 61% sotside poolehoidjatest. Madala valimisaktiivsuse (esimeses voorus 50.17%, teises 49.98%) üks põhjus oli kindlasti see, et paljud prantslased lihtsalt ei näe nende organite järele vajadust.

LDP enda liikmed pääsesid kahes kantonis küll teise vooru, seljatades Rahvusrinde kandidaadid, aga jäid alla vasakpoolsetele, kusjuures mõlemas paigas olid parempoolsed koondunud nende taha juba esimeses voorus – ühes seati kandidaatide paar üles UDI nime all, teises parempoolsete liidu poolt. LDP astus 2013. aasta alguses ka erakonnana UDI liikmeks, kuid läks aasta lõpus selle koosseisust jälle välja (põhjendati "erimeelsustega", mis jäid asjaosaliste poolt täpsustamata), aga valimistel tehakse kohati siiski koostööd.

pühapäev, 29. märts 2015

Austraalia Rohelised olid valimistel šokeerivalt edukad

Austraalia elanike arvult suurim osariik Uus-Lõuna-Wales, kus elab 7.5 miljonit inimest ja asub riigi suurim linn Sydney, valis eile oma parlamendi alamkoja kõik 93 ja ülemkoja 21 liiget 42-st. Võim jäi paremtsentristliku Austraalia Liberaalse Partei kätte, mida toetasid avalikult The Australian, Sydney Morning Herald ja kõik teised suuremad ajalehed.

Samas kaotasid ALP ja sellega valimistel liidus olev agraarkonservatiivne Austraalia Rahvuspartei nelja aasta eest toimunud valimistega võrreldes hulga kohti. Toona võimult tõugatud vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei võitis neid küll juurde, kuid ei saa ennast siiski võitjaks lugeda.


"Aga õhtu šokk oli roheliste tugev esinemine," märkis SMH nädalalõpulisa The Sun-Herald poliitikatoimetaja Kirsty Needham, kelle sõnul võivad roheliste võidud valmistada nüüd liberaalidele peavalu ülemkojas, kus koalitsioon lootis oma positsioone parandada, aga paistab jäävat siiski vähemusse, nagu seni.

Häälte lugemine tegelikult veel jätkub, sest kasutatakse suhteliselt keerulist süsteemi (alamkoda valiti ühemandaadilistest ringkondadest, ülemkoda proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid kõik eelistushääletuse meetodil, erinevate valikuvõimalustega), aga tulemused on enam-vähem selged. Alamkojas said Rohelised esialgsetel andmetel neli kohta, enne oli üks.

Ülemkoja valimisel jagunesid hääled nüüd erakondade vahel (esimene eelistus nimekirjade lõikes; protsendid võivad veel muutuda, aga suurusjärgud mitte eriti): 39.40% ALP/ARP koalitsioon, 28.88% Tööpartei, 9.13% Rohelised, 3.57% Jahimeeste ja Kalameeste Partei, 2.53% Kristlik-Demokraatlik Partei, 1.53% Ei Maamaksule, 1.45% loomaõiguslased jne.

Kuna valimistest osavõtt on kohustuslik ja erakonna registreerimiseks ei ole vaja rohkem liikmeid kui Eestis (elanike arv riigis aga ligi 20 korda suurem), siis leidub midagi igale maitsele.

Rohelistel oli seni ülemkojas viis kohta, valimistel neist kaks (ülemkoja liikmed valitakse kaheksaks aastaks), need mõlemad jäävad alles, praegu on veel lahtine kolmanda saamine.

Vaata ka: Austraalia Roheliste juhi üleskutse loobuda plutokraatiast

laupäev, 28. märts 2015

Lühike kokkuvõte Briti erakondade põhiseisukohtadest


Vote Match kinnitab, et minu hääle peaks juba vähem kui kuue nädala pärast toimuvatel Briti parlamendivalimistel saama Liberaaldemokraadid, kellega ma ei nõustu küll sajaprotsendiliselt, aga teen seda siiski enamikes asjades. Roheliste ja Tööparteiga on ühisosa samuti täiesti arvestatav, aga Konservatiivne Partei ja UK Iseseisvuspartei jäävad juba allapoole kriitilist piiri.

See valijakompass hõlmab muidugi ainult paarikümmend punkti, kuid üldiselt on jäänud mulje, et enam-vähem selline seis nende valimistega ongi. Samas on huvitav erakondade seisukohtasid nüüd selle abil omavahel veidi võrrelda.

Väitega, et valitsuse peamine prioriteet peaks olema eelarvedefitsiidi vähendamine, nõustuvad ainult konservatiivid; rohelised ja UKIP on vastu, Tööpartei ja liberaalid erapooletud. Samas on ainult rohelised selle poolt, et avalikud kulutused jääksid vähemalt praegusele tasemele; konservatiivid, Tööpartei ja UKIP vastu, liberaalid erapooletud (toetavad tegelikult samuti kärpimist).

Tööpartei ja rohelised pooldavad piirangu seadmist sellele kui palju kinnisvaraomanikud võivad tõsta aastas üüri hinda; konservatiivid ja UKIP vastu, liberaalid erapooletud. Rohelised ja Tööpartei tahavad ülikoolide õppemaksude langetamist, ülejäänud vastu. Rohelised ja liberaalid tahavad anda algkoolis tasuta koolitoidu kõigile õpilastele (sõltumata pere sissetulekus), ülejäänud vastu.

Tööpartei ja rohelised tahavad tõsta üksikisiku tulumaksumäära sissetulekule enam kui 150 tuhat naela aastas viiekümne protsendini, ülejäänud vastu. Tööpartei, rohelised ja UKIP tahavad kaotada nn. magamistoamaksu (sotsiaalmajade elanikel, kellel leitakse olevat üleliigseid magamistubasid, vähendatakse eluasemetoetust), aga konservatiivid ja liberaalid on vastu. UKIP ja liberaalid leiavad, et talvine küttearvetoetus peaks olema kättesaadav ainult väiksema sissetulekuga pensionäridele (praegu on kõigile), aga konservatiivid ja rohelised on vastu, Tööpartei erapooletu.

Väitega, et reeglid töövõimetushüvitise saamiseks peaksid olema karmimad, nõustuvad UKIP ning konservatiivid; rohelised ja liberaalid on vastu ning Tööpartei erapooletu.

Tööpartei, rohelised ja liberaalid leiavad, et valitsus peaks koguma riikliku tervishoiusüsteemi (NHS) rahastamiseks uusi makse, konservatiivid ja UKIP on vastu. Ainult konservatiivid toetavad seda, et erafirmad saaksid konkureerida kõigile NHS-i lepingutele; liberaalid erapooletud, ülejäänud vastu.

UKIP on ainsana vastu, et valitsus seaks eesmärgid süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks, kõik ülejäänud poolt. Samas on ainult rohelised selle vastu, et valitsus lubaks kasutada hüdraulilist purustamist (fracking), millega seonduvast Eesti kontekstis soovitan kindlasti lugeda selle lingi tagant. Rohelised ja UKIP tahavad, et valitsus tühistaks kavandatud kiirraudtee HS2 ehitamise, ülejäänud on vastu.

Väitega, et riiki tuleks lasta immigrantidena ainult kvalifitseeritud tööjõudu, nõustub UKIP, ülejäänud kõik vastu. Sellega, et immigrandid peaksid ootama vähemalt kaks aastat, enne kui saavad taotleda töötutoetusi, nõustuvad veel ka Tööpartei ja konservatiivid, aga rohelised ja liberaalid mitte.

UKIP tahab kärpida riigi poolt antavat välisabi, kõik ülejäänud on vastu.

Tööpartei, rohelised ja liberaalid tunnistavad, et riigil on parem, kui see kuulub Euroopa Liitu, aga konservatiivid on erapooletud ja UKIP muidugi vastu.

Konservatiivid teatavad, et valitsusel peab olema võim lugeda igaühe digitaalset kommunikatsiooni (loe: massjälgimine internetis), ülejäänud vastu.

Rohelised ja liberaalid leiavad, et kedagi ei tohiks panna vangi uimastite omamise eest isiklikuks tarbeks, ülejäänud vastu.

Vaata ka
Kaks kuud parlamendivalimisteni Suurbritannias
Briti liberaalid lubavad radikaalset narkoreformi

reede, 27. märts 2015

Saage tuttavaks: Gagauusia uus ülemkhaan Irina Vlah


Moldova autonoomse piirkonna Gagauusia uueks kuberneriks (nende keeli başkan ehk sõna-sõnalt ülemkhaan) valiti läinud pühapäeval Irina Vlah, kes kogus juba esimeses voorus 51.11% häältest.

Ta oli kümne kandidaadi hulgas ainuke naine, kõige noorem (sünd. 1974), aga ka kõige haritum (õigusteaduste doktor, Komrati Riiklik Ülikool) ja pika poliitilise kogemusega (viiendat koosseisu järjest ehk kümnendat aastat Moldova parlamendi liige, valitud Moldova Vabariigi Kommunistide Partei nimekirjas, mille organisatsiooni Gagauusias ta viimased seitse aastat juhtis; astus MVKP ridadest aga lõpuks välja protestiks selle vastu, et erakond otsustas toetada parlamendis praegust vähemusvalitsust – Gagauusia kubernerina saab Vlah muide ka ise Moldova valitsuse liikmeks).

Ta oli seatud nüüd üles sõltumatu kandidaadina, nagu kõik teised, aga tema kandidatuuri toetasid Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei ja Venemaa Föderatsiooni võimuringkonnad ning tema kasuks loobus kandideerimisest Moldova Regioonide Partei (senise kuberneri Mihail Formuzali loodud erakond) esindaja nendel valimistel.

Vlah alustas oma ametialast karjääri seal 1996. aastal juristina kohalikus maksuinspektsioonis ning töötas 2003-2005 Gagauusia täitevkomitee juriidilise osakonna juhatajana. 2010. aastal kandideeris ta ülemkhaaniks MVKP esindajana, kogudes esimeses voorus 30.96% häältest, millega jäi kolme kandidaadi hulgas kolmandaks. Seega on ta seal juba vana ja tuntud tegelane.

Täna esineb Formuzal pöördumisega rahva poole, milles võtab kokku oma meeskonna kaheksa aasta töö. Tema sõnul saab uus ülemkhaan Gagauusia enda kätte heas seisukorras – seda enam, et regioonil ei ole võlgu.


Oma valimisreklaamides, näha ülal, rõhutas Vlah, et teda toetab ja usaldab tugev Venemaa ning see tähendab, et tulevad investeeringud, luuakse ettevõtteid, uusi töökohti, inimesed hakkavad saama väärikat palka ja pensione. Loosungiteks: Kõik sõltub ainult meist! Kõik on meie võimuses!

Konkreetsemaid lubadusi: asutame 100 stipendiumi Komrati ülikoolis, 50 Venemaa kõrgkoolides õppimiseks; rahaline toetus lapse sünni puhul saab olema kaks korda kõrgem üleriigilisest; loome spetsiaalse fondi sõjaveteranide, invaliidide ning teiste sotsiaalselt kaitsetumate elanikerühmade abistamiseks; parandame nelja aastaga teed; avatakse viis uut lasteaeda, viis renoveeritud kultuurimaja ja üks spordikompleks; kiirabi saab viis uut autot; koostöös Venemaaga avame kaasaegse diagnostikakeskuse, Vene-Gagauusia teaduskeskuse; eesmärgiks on luua 2000 uut töökohta aastaks 2017, viis agrotööstuskompleksi, 11 kaasaegset ettevõtet; loome regionaalarengu agentuuri, et töötada välja programm regiooni sotsiaal-majanduslikuks arenguks; sõprussuhted Venemaa regioonidega, taastame ekspordi, avame Gagauusia kaubamaja Moskvas jne.

Lõpetuseks väljavõte tema valimisplatvormist...

Venemaa – meie peamine ja strateegiline partner

Gagauusia huvides – olla tihedas partnerluses Venemaa Föderatsiooni ja teiste Tolliliiidu riikidega. Venemaa on Moldova Vabariigi omariikluse ja Gagauusia autonoomia alalhoidmise garant.

Meie rahvas on seotud Venemaaga kümnete tuhandete isiklike sidemete kaudu. Praktiliselt igal gagauusi perel on keegi Venemaal tööl, õppimas või elab püsivalt seal.

Saades ülemkhaaniks, rakendan ma abinõusid, et lahendada prioriteetses korras küsimused, mis puudutavad Gagauusia kaupade laskmist tagasi Venemaa turule ja gagauusi külalistööliste olukorra parandamist. On olemas projektid, konkreetsed ettepanekud tõsisteks investeeringuteks Gagauusia ettevõtlusse ja infrastruktuuri.

Erilist kohta meie välispoliitikas omavad sõbralikud suhted Türgi Vabariigiga.

ME SAAME LOOTA AINULT ENDALE JA OMA SÕPRADELE!

Minu võimuses on hoolitseda veelgi suurema arengu eest kultuurilistes, kaubanduslikes ja majanduslikes suhetes Türgiga, mis osutab meile tohutut abi ning on üks kõige lähedasemaid ja sõbralikumaid riike meie autonoomia jaoks.

Minu parlamenditöö kogemus, minu professionaalsed teadmised ning head sidemed Venemaal ja Türgis aitavad mul saavutada investeeringute tulekut Gagauusiasse.

Me arendame Gagauusia autonoomiat Moldova Vabariigi raamistikus, ja, samal ajal, püüdleme selle poole, et olla koos Venemaaga, sest seda tahab gagauusi rahvas.

Taastame oma varasemad majanduslikud suhted Venemaa Föderatsiooniga, püüdleme Tolliliitu ja Euraasia Majandusliitu.

See on minu kindel positsioon ning mina, kui Gagauusia ülemkhaan, hakkan taotlema nende eesmärkide saavutamist.

Vaata ka
Teateid tegelikkusest – Gagauusia püssirohutünn

neljapäev, 26. märts 2015

Rootsi Kristlike Demokraatide tulevase juhi lühivisioon


25. aprillil toimub Stockholmis erakonna Kristlikud Demokraadid erakorraline kongress, kus on kavas kinnitada selle uueks juhiks Ebba Busch Thor (fotol esiplaanil), kelle valimine sellele kohale selgus juba paari nädala eest. Ta jäi küll lõpuks ainsaks kandidaadiks, aga sellele eelnes põhjalik sõelumine, mille ajal ilmus ka alljärgnev sõnavõtt Rootsi suurimas tabloidis Expressen.

Vaata ka: Rootsi Kristlikud Demokraadid saavad uue juhi

Mina tahan juhtida sellist KD-d, mis astub vastu poliitilistele lahendustele ülalt ja tugineb kristlikele väärtustele, et viia ellu ideed, mille kohaselt kõik otsused tuleb langetada inimesele võimalikult lähedal, kirjutab Ebba Busch Thor.

Minu poliitiline osalemine ärkas noorukieas, kui ma nägin lõhe, mis lahutas pilti meie heaoluriigist sellest reaalsusest, millega minu vanaema Gunhild kohtus kokkupuutel vanurite hoolekandega. Kui koduhooldus tuli vanaema juurde, siis näidati, et selles kodus, mille tema ja vanaisa paljude aastate jooksul ühiselt rajasid, oli kõik valesti: laud ja toolid olid vales kohas, risk kukkuda oli liiga suur. Musta markeriga tõmmati joon üle ilusa tapeedi trepi juures sinna, kuhu tuli lisada käsipuu.

Kõike tehti parimate kavatsustega, et hõlbustada vanaema igapäevaelu. Aga selle juures puudus austus tema kui isiku vastu. Gunhildi soove ja vajadusi ei küsitud üldse. Abistamine muutis tema maailma väiksemaks. See pakutav hoolekanne ähvardas kustutada tema elusädeme. Seetõttu jäi koduhoolduse visiit mitte üksnes esimeseks, vaid ka viimaseks. Need olid selle asemel hoopis kirik, naabrid ja meie perekonnast, kes andsid seda abi, mida vanaema vajas. Mul on hea meel, et ta sai selle toetuse, aga kõigil ei ole seda õnne.

Minu järeldus oli selge: ühiskond tuleb ehitada üles lähtudes üksikisikust. Mõte, et kõik peaksid sobima ühesugusesse süsteemi, mahtuma samasse vormi, viib valele teele. Esineb liigne usk poliitilistesse lahendustesse, sellesse, et inimlikkust, väärikust ja hoolekannet saab korraldada ülalt direktiivide ja kontrolli kaudu. Tegelikkus on sageli vastupidine. See on igapäevaelu, kontaktid inimeste vahel, kus ühiskond luuakse.

Mina tahan juhtida selliseid Kristlikke Demokraate, kes astuvad jõuliselt vastu poliitilistele lahendustele ülalt. Juurtega kristlikes väärtustes, kristlikus eetikas, mis asetab kesksele kohale inimväärikuse, juhime perspektiivimuutust Rootsi poliitikas ja viime ellu ideed, et kõik otsused tuleb langetada inimesele lähedal, kõige madalamal võimalikul tasandil. Seejuures näen ma prioriteetsena järgmiseid ühiskonna ees seisvaid väljakutseid:

1. Perepoliitika vabaduse ja turvalisuse hüvanguks. Perekond on ühiskonna alus. Ja stabiilsed perekonnad annavad lastele turvalisuse, armastuse ja head väärtushoiakud. Turvaline üleskasvamine on otsustav selle jaoks, et meist kujuneksid inimesed, kes suudavad võtta vastutuse iseenda, aga ühtlasi ka meie kaasinimeste eest. Tänapäeva ühiskond paneb paljud pered suure surve alla – see võib olla majanduslik, aga paljudel juhtudel on see ajaline surve. Muutused töö- ja eluasemeturul muudavad paljude noorte jaoks raskeks ka perekonna loomise. Poliitika peab toetama perekonna loomist ja hõlbustama perekonnal oma igapäevaelu kujundamist.

2. Vastutustundlik migratsiooni- ja integratsioonipoliitika. Rootsi peab külalislahkelt aitama inimesi, kes põgenevad sõja käest. Aga Rootsi ei saa kanda Euroopas ainsana suurt osa vastutusest akuutsete olukordade puhul. Kogu vastutust põgenikega seotud olukorra eest tuleb jagada solidaarsemalt, et integratsioonil oleks võimalik toimida. Integratsioonipoliitikaid tuleb kujundada lähtudes sellest, et inimesed saaksid tõusta omaenda jalgadele. Kristlikud Demokraadid on esitanud ettepanekuid selles liinis, mida mina tahan jätkata ja edasi arendada.

3. Võrdõiguslikkus, mitte kvoodid. See, et mehi ja naisi tuleb kohelda võrdselt, mitte lähtudes nende soost, võib näida ilmselge. Aga poliitikud, nii vasakult kui paremalt, nõuavad üha enam kvoote ja sundi. Kollektivistlik mõtlemine ning lahendused ülalt iseloomustavad seda poliitikavaldkonda rohkem kui ühtegi teist. Kvootide kehtestamine vanemakindlustuses või ettevõtete nõukogudele ei loo suuremat võrdõiguslikkust. Selle asemel riskeerime me hoopis tsementeerida arusaama, mille kohaselt sugu on määrav. Kristlikud Demokraadid peavad seisma võrdõiguslikkuspoliitika eest, mis väärib oma nime, poliitika eest, mis tunnistab iga inimese väärtust ning unikaalseid omadusi, sõltumata soost.

4. Kasvav ettevõtlus, rohkem töökohti. Need on ettevõtted, mis loovad töökohti, mitte poliitikud. Poliitilised fiktsioonid nagu tööstuskantsler ja rohkem praktikakohti avalikus sektoris on parimal juhul kunstlik hingamine, mis tagab ajutise tööhõive, halvimal juhul lihtsalt sõnad paberil. Tuleb kõrvaldada takistused, et ettevõtted saaksid – ja julgeksid – palgata rohkem.

5. Solidaarsus sotsiaalselt haavatavatega. Me näeme igapäevaselt kuidas linnamissionid, kohalikud kirikud ja üksikisikud teevad fantastilisi pingutusi, et aidata hädas olevaid inimesi. Sageli jõuavad nemad nendeni, kelleni avalik sektor kunagi ei jõua. Meil peab olema ühiselt rahastatav heaolusüsteem, aga me peame ka kasutama ära ja toetama vabatahtlikke, heategevuslikke algatusi, mida riik mitte kunagi asendada ei suuda.

6. Tugev riigikaitse. Putini ekspansiivne välispoliitika on kasvavaks ohuks meie turvalisusele ja julgeolekule. Me peame saama tagasi võimekuse kaitsta enda territooriumi ja inimväärikust. Selle vastutuse peame me võtma – meie enda pärast, meie naabermaade pärast ja tulevaste põlvkondade pärast.

Ma taotlen mandaati, et viia erakonna juhina ellu uuenemist. Paljud sammud õiges suunas on juba astutud ning nüüd peame me jätkama liikumist edasi tugevamalt. See on oluline, mitte esmajoones Kristlike Demokraatide jaoks, vaid meie kui riigi jaoks. Rootsi vajab kristlike demokraatide unikaalset perspektiivi.

teisipäev, 24. märts 2015

Radikaalid kutsuvad koonduma Rahvusrinde vastu

Prantsusmaa on teatavasti riik, kus radikalismi poliitiline traditsioon on ajalooliselt üks tugevamaid, olles andnud kümneid valitsusjuhte, sadu ministreid ja tuhandeid parlamendisaadikuid. Eesti laiatarbemeedias on viimasel ajal kombeks määratleda sealsetest erakondadest radikaalsena Rahvusrinnet, kuid selline määratlus näitab vaid ebakompetentsust Prantsusmaa poliitikaelu ning üldse poliitiliste ideoloogiate ja voolude osas.

Tegelikult esindab Rahvusrinne hoopis teist suunda, määratledes ennast ise rahvusliku erakonnana, mis ei ole ei parem- ega vasakpoolne. Poliitiliste oponentide poolt sildistatakse neid küll sageli paremäärmuslasteks, aga Rahvusrinde enesemääratlusele vastab sisuliselt ka nende programm, milles on kombineeritud parem- ja vasakpoolseid elemente tugeva rõhuasetusega rahvuslusele. Mis omakorda ei tähenda seda, et nad oleksid natsionaalsotsialistid.

Radikaalid, kes on jagunenud Prantsusmaal tänapäeval parem- ja vasaktiiva vahel, kuuluvad tegelikult Rahvusrinde oponentide hulka, nähes selles reaktsioonilist, tagurlikku jõudu. Seda seisukohta väljendavad ka nende poolt departemangude peanõukogude valimise esimese vooru järel tehtud avaldused, milles kutsutakse üles koonduma teises voorus Rahvusrinde vastu.


"Radikaalne Partei on täna õhtul rõõmus selle üle, et valimiste esimene voor viis vabariikliku opositsiooni hääletusel ette, muutes tsentristid ja parempoolsed esimeseks poliitiliseks jõuks riigis," teatas alles eelmisel aastal Radikaalse Partei juhiks saanud Laurent Hénart, kes on Nancy linnapea ning endine riigisekretär ehk abiminister noorte ametiellu integreerimise alal, pühapäeva õhtul. "Need julgustavad tulemused peavad viima meid jätkama oma jõupingustusi teises voorus, et võita tagasi oma territooriumid ja valmistada ette võimuvahetust."

"Lõpetuseks, kus meil ei õnnestu juhtida järgmisel pühapäeval teises voorus vastupanu Rahvusrindele, seal kutsume hääletama kandidaadi poolt, kes on lähedane meie väärtustele, et peatada Rahvusrinne," lisas Hénart.

Radikaalne Partei on osa paremtsentristlikust Demokraatide ja Sõltumatute Liidust, mis moodustas nendel valimistel väga paljudes kohtades juba esimeses voorus liidu konservatiivse Rahvaliikumise Liidu ning Demokraatliku Liikumisega. Rahvaliikumise Liidu traditsiooniline positsioon on see, et kui nad ei pääse ise teise vooru, siis ei soovita nad valida ei vasakpoolseid ega Rahvusrinnet. Seda seisukohta kordasid erakonna juhid ka nüüd.

"Ma tahan öelda kõigile neile, kes otsustasid anda hääle Rahvusrindele, et me kuuleme nende meeleheidet, aga see erakond, mille majandusprogramm on sama nagu vasakäärmuslastel, mis tervitas Kreeka uue valitsuse, vasakäärmusliku, valimist, ei paku lahendusi nende raskustele, vaid hoopis süvendab neid," ütles pühapäeva õhtul oma pöördumises rahva poole ekspresident Nicolas Sarkozy, kes tõusis läinud aasta sügisel taas Rahvaliikumise Liidu juhiks.

"Hääletamine järgmisel pühapäeval ühte koondunud vabariiklike parempoolsete ja tsentristlike kandidaatide poolt on ainus viis, et valmistada ette võimuvahetust," rõhutas Sarkozy prantslastele. "Nendes kantonites, kus meie kandidaadid pole esindatud teises voorus, üsna harvadel juhtudel, kutsub Rahvaliikumise Liit hääletama mitte Rahvusrinde, millega meil ei ole midagi ühist, ega ka mitte vasakpoolsete kandidaatide poolt, kes võitlevad meiega poliitiliselt."

Eile rõhutas veel ka Rahvaliikumise Liidu poliitikabüroo üle, et "ainus hääl, mis viib võimuvahetuseni vabariigis, on see, mis antakse vabariiklike parempoolsete ja tsentristide kandidaatidele."

"Mingeid juhiseid hääletamiseks teises voorus ei hakka andma. Iga prantslane on omaenda hääle omanik ja valib oma parema äranägemise järgi, otsustades võistlevate kandidaatide väärtuste, kvaliteedi ja usaldatavuse põhjal," teatas omakorda Nicolas Dupont-Aignan, kelle euroskeptiline erakond Debout la France on samuti osa parlamentaarsest paremtiivast, kuid osales nendel valimistel eraldi. Seni oli neil departemangude peanõukogudes muide 21 kohta ehk kümme korda rohkem kui sai 2011. aastal Rahvusrinne.

Hénart kinnitas seevastu eile, et radikaalid kutsuvad jätkuvalt üles peatama Rahvusrinnet kõikjal, nagu seda on tehtud juba üle kolmekümne aasta. "Rohkem kui kunagi varem, "Ei ühtegi häält, ei ühtegi kohta Rahvusrindele" jääb Radikaalse Partei ametlikuks liiniks!" kinnitas ta.


Aastal 1972, samal aastal asutati Rahvusrinne, jagunes radikaalide poliitiline vool Prantsusmaal kaheks. Selle tulemusel sündinud Vasakpoolne Radikaalne Partei on poliitilisel maastikul, nagu võib järeldada juba selle nimest, osa vasaktiivast, omades praegu valitsuses kahte ministrit ja kahte riigisekretäri ehk abiministrit.

Vasakradikaalide juht Jean-Michel Baylet (fotol), kes kaotas eelmisel aastal üllatuslikult oma koha Senatis, kandideeris nüüd ka ise ja osutus jälle valituks juba esimeses voorus. Baylet on alates aastast 1985 oma departemangu peanõukogu president. Üldse oli selle erakonna käes enne neid valimisi nelja departemangu peanõukogu juhtimine.

VRP märkis eile oma avalduses, et valimiste esimese vooru võitsid selgelt parempoolsed, aga "kus vasaktiib on ühinenud, seal saavutas see tulemusi, mis ületasid tema ootusi. Kus see on lõhenenud, seal karistati sageli kaotusega killustumise eest esimeses voorus. Seetõttu pooldab Vasakpoolne Radikaalne Partei kõigi vasakpoolsete ja vabariiklike jõudude liitu, et hoida, järgmisel pühapäeval, progressiivset enamust suurimas arvus departemangudes."

"Vasakradikaalid, olles truud oma ajaloole ja jätkuvalt pühendunud Vabariigi väärtustele, kutsuvad ühtlasi parempoolseid vabariiklasi olema oma nime väärilised, olema tõkkeks paremäärmuslaste kandidaatidele ka seal, kus teises voorus lähevad vastamisi Rahvusrinne ja vasakpoolsed," lisati samas, toetades seega sisuliselt sama seisukohta, mida väljendas RP juht Laurent Hénart.

Selline on lühidalt kokkuvõetuna Prantsuse radikaalide, nii parem- kui ka vasakpoolsete, suhtumine Rahvusrindesse, mida Eesti laiatarbemeedias sageli "radikaalsena" määratleda armastatakse, kuigi see ei ole seda tegelikult mitte üheski mõttes.