Viis kõige värskemat postitust

esmaspäev, 22. detsember 2014

Sahharovi mälestusmärgist Kodanike Platvormi foorumini


See, kellele inimesed püsitatavad mälestusmärke, räägib väga palju ka nende enda kohta, sest näitab, millised on need väärtused ja ideaalid, mida nad peavad olulisteks. Renato Usatîi rahastas mälestusmärgi püstitamist Vladimir Võssotskile, Mihhail Prohhorov aga Andrei Sahharovile. Viimane avati Nižni Novgorodis, Sahharovi kortermuuseumi lähedal reedel, 12. detsembril, Venemaa Föderatsiooni Konstitutsiooni Päeval, paar päeva enne Sahharovi 25. surma-aastapäeva.


Prohhorov avamisele ei jõudnud, sest kehvade ilmastikuolude tõttu ei saanud tema lennuk Moskvast õhku tõusta. Poliitikutest esines sõnavõtuga ka kuberner Valeri Šantsev, kes koos linnapea Oleg Kondrašoviga (mõlemad erakonnast Ühtne Venemaa) lindi läbi lõikas.


"Täna avame me mälestusmärgi silmapaistvale teadlasele ja ühiskonnategelasele – Andrei Dmitrijevitš Sahharovile. Ta veetis siin, meie juures, suhteliselt vähe aega, aga jättis sügava jälje. Ja kõige olulisem tema pärandist meie jaoks – see on inimkonna ja oma isamaa isetu teenimine," ütles Šantsev piduliku tseremoonia avakõnes.


"See on vaieldamatu autoriteet, inimene, kes teaduslikus ja ühiskondlikus mõttes jõudis sellisele tasemele, mille keegi harva saavutada suudab. 1945. aasta, kui Andrei Sahharov oli alles päris noor inimene, sai aastaks, mil kasutati esmakordselt aatompommi. Ja juba siis mõistis ta selle ohtlikkust, mis võib juhtuda meie planeedil. Kogu oma elu pühendas ta võitlusele rahu eest. Nii paradoksaalne kui see ka on, aga vesinikpommi loomine – seegi oli konkreetne võitlus rahu eest, sest just see pomm oli tuumakilbiks, mis kaitses ja seniajani hoiab meie maakera kohutava õnnetuse eest," märkis ta samas.


"Kõik me teame seda inimest, kes mängis tohutut rolli meie maa arengus, selliseid inimesi nimetatakse moraalseteks autoriteetideks, selliseid inimesi praegu praktiliselt pole," teatas Prohhorov hiljem oma kommentaaris.


Üleriigilistest kanalitest jooksis uudis läbi muidugi peamiselt vaid nupukestena, aga kohalik meedia kajastas sündmust, nagu lisatud videolõikudest näha, küllaltki põhjalikult. Seega vähemalt Nižni Novgorodi oblasti 3.3 miljonit elanikku said asjast päris korraliku ülevaate ning Sahharovi poeg, kes viibis avamisel, jäi mälestusmärgiga väga rahule.

Peterburis avati Sahharovi mälestusmärk 2003. aastal. Moskvas on see kavas avada 2021. aastal, tema 100. sünniaastapäeval.

* * *

Nüüd möödunud nädalavahetusel toimunud Kodanike Platvormi foorum, millest võtsid osa erakonna poliitilise komitee ja kodanike komitee liikmed, regionaalsete harude juhid, esindajad võimuorganites, mingeid üllatusi ei toonud. Ettekannetega esinesid Prohhorov, kes keskendus majandusega seotud küsimustele, ning Rifat Tšaihhoutdinov, erakonna poliitilise komitee juht, kes juhib praegu sisuliselt Kodanike Platvormi igapäevast tegevust. Tšaihhoutdinovi varasemale jutule ei ole siin nüüd palju lisada.

"Erakonna peamine poliitiline ülesanne on kaitsta kogu rahvusliku ettevõtluse, mis plaanib kasvatada oma vahendeid tänu Venemaa arengule ja selle üldise heaolu kasvule, vabade elukutsete esindajate ja kvalifitseeritud spetsialistide huve," teatas Tšaihhoutdinov, tuues ühtlasi võimaliku valijaskonnana välja "need 20%, kes oskavad töötada ja teenida. Meil on praegu kogu duuma "vasakul", orienteerunud klassile, mis ootab riigilt privileege. Meie tahame saada selle klassi esindajateks, mis ootab õiguslikke garantiisid, õiglaseid kohtuotsuseid, mis tahab taasluua oma eluviisi. Selline klass on olemas, ja meie tahame saada selle esindajateks Venemaa parlamendis."

Lähim eesmärk on pääseda 2016. aastal Riigiduumasse. Selle saavutamiseks kavatsetakse võtta järgmisel aastal osa kõigi tasandite valimistest, et suurendada erakonna tuntust. Samuti kavatseb Tšaihhoutdinov sõita kevadel läbi kõik enam kui poolsada regionaalset haru ning korraldada midagi eelvalimistele sarnanevat. "Kodanike Platvorm on parempoolne erakond. Me püüame minna võimule. Aga me oleme vastu revolutsioonile – see on hukatuslik riigile, kahjustab ettevõtlust, tähendab meie valijat. Meie tee – õiguspärane. 2015-2016 võtame me osa kõigist valimiskampaaniatest," rõhutas Tšaihhoutdinov.

"Valijaskond on Kodanike Platvormil suurepärane. Aga see peab meid kuulama. Me peame aitama inimestel säilitada usku homsesse päeva," märkis samas näitleja Leonid Jarmolnik, kellel jäi tänavu Moskva Linnaduuma valimistel (vaata: "Jarmolnikist võib saada Arbati esindaja Moskva Linnaduumas") ametlike tulemuste kohaselt, mis olid ilmselt veidi võltsitud, puudu napilt üks protsent sellest, et edestada erakonna Ühtne Venemaa kandidaati ning osutuda valituks. Jarmolnik kavatses pärast seda alguses üldse poliitikaga lõpparve teha, kuid on otsustanud siiski jätkata.

Parima stsenaariumi kohaselt pääseb Kodanike Platvorm 2016. aastal Riigiduumasse, erakond Ühtne Venemaa kaotab absoluutse enamuse ja on sunnitud moodustama sellega koalitsiooni, sest kommunistid ja sotsid, žirinovskilased ja käremeelne opositsioon sobivad võimuparteiga kokku veel vähem. Nii omandaks Kodanike Platvorm reaalse mõju Venemaa riiklikule poliitikale. Kahjuks ei viita hetkel miski selle stsenaariumi teostumisele.

Vaata ka
Venemaa poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäevast
Kas Venemaa mäletab Oktoobrirevolutsiooni õppetunde?

pühapäev, 21. detsember 2014

Renato Usatîi poliitiline avaldus (taustaks laulab Võssotski)


Sissejuhatuseks esineb Vladimir Võssotski, kelle mälestusmärgi rajamist Bălţi linna, mis on Moldova suuruselt teine linn ja tuntud kui "põhjapoolne pealinn", rahastas Renato Usatîi, kes sai vastavatest kavatsustest teada meediast ja otsustas, et projekt väärib toetamist. "Minu jaoks on Bălţi linn, kus möödusid parimad noorusaastad, üliõpilaspõlv, ja see linn on mulle omamoodi lähedane ja kallis, nagu on mulle lähedane ja kallis ka Vladimir Võssotski looming," selgitas ta eelmise aasta kevadel väljaandele Газета, mille toimetus kogu selle ettevõtmise algatas, enda motiive.

"Ma leian, et selline mälestusmärk mitte lihtsalt kaunistab linna, vaid saab ka omamoodi kogunemispaigaks noortele," lisas Usatîi samas. "Ma otsustasin juba ammu enda jaoks ära, et ärimees, eriti edukas ärimees, peab omama mingisugust sotsiaalse vastutuse tunnet ning suunama vahendeid sellise, nagu mina seda nimetan, heategude poliitika elluviimiseks. Pealegi, Võssotskiga on lugu eriline, ma tahan olla osaline selles projektis..."

"Võssotski laulud aitavad mind rasketel hetkedel," ütles Usatîi tänavu 25. juulil, mil möödus 34 aastat Võssotski surmast, siis veel ametlikult avamata mälestusmärgi juurde lilli viies, nagu teatas Молдавские Ведомости. "Võssotski laulude, värsside ja filmidega kasvas üles terve põlvkond häid inimesi. Mul on väga hea meel, et minu üliõpilasaja linnas avatakse 23. augustil mälestusmärk sellele suurele inimesele, kelle autoritekstid on juba ammu võetud lahti tsitaatideks. Moldova praegused võimud, kahjuks, osutuvad nendeks, kelle kohta Vladimir Võssotski ütles: Noh, nendega me veel saame hakkama..."

Seega, kui Usatîi motiivid on jäänud veel arusaamatuks, siis tasub kuulata Võssotski laule. Järgnevalt on toodud tema paari päeva eest tehtud poliitiline avaldus...

Usatîi koos Vladimir Võssotski pojaga mälestusmärgi juurde lilli viimas

Möödunud Moldova Vabariigi parlamendi valimised võtsid meie riigilt reputatsiooni olla ainuke endine nõukogude vabariik (arvates välja Balti riigid), kus toimuvad suhteliselt vabad ja demokraatlikud valimised. See, suures plaanis, oli Moldova ainuke vaieldamatu demokraatlik saavutus iseseisvuse aastatel.

2014. aasta 30. novembri valimised ei olnud vabad ega demokraatlikud. Need valimised olid võltsitud. Rikkumiste ulatus võimuparteide, keskvalimiskomisjoni ja teiste riigivõimu organite poolt oli nii suur, et see muutis kardinaalselt hääletuse tulemusi.

Rikkumisi võis jälgida igaüks praktiliselt otse-eetris. Neid oli väga palju: keskvalimiskomisjoni töötamine võimuparteide huvides; viimaste rahalised ja muud rikkumised; ühiskonnas hirmu- ja paanikaõhkkonna tekitamine, hüsteeria üleskütmine väljamõeldud ekstremistide pärast, Moldovas maidani ettevalmistamine võimuparteide ja neile alluvate riiklike struktuuride poolt; võimuparteide eneste ning keskvalimiskomisjoni poolt valimiste läbiviimise saboteerimine Venemaa Föderatsioonis, kus kümned tuhanded Moldova kodanikud ei saanud pääseda isegi sisse valimisjaoskondadesse; elektroonilise valijate registri töökorrast väljaviimine, mis võimaldas mitmekordset hääletamist ja kuritegelike skeemide kasutamist, mida tuntakse kui "karusselli", "ojakest" jt.; manipulatsioonid tulemuste kokkulugemisel, kui nende hääled, kes rikkusid sedeli, omistati salapärasel kombel võimuparteidele; ja mitmed teised rikkumised.

Kuid mitte miski kõigest sellest ei saa olla oma jultumuse ning künismi sügavuse poolest võrreldav sellega, mida keskvalimiskomisjon ja oligarhide poolt kontrollitavad kohtud tegid opositsioonilise erakonna Isamaa suhtes, mis võeti fabritseeritud süüdistuste alusel kaks päeva enne hääletust ära valimistelt. Valimistelt kõrvaldati erakond, mis oleks mitte üksnes pääsenud parlamenti, vaid saanud ka ühe parimatest tulemustest.

Erakonda Isamaa süüdistati rahalistes rikkumistes. Nende süüdistuste paikapidamatust tõestasid advokaadid kergelt Kišinau apellatsioonikohtus. Kuid see ei peatanud kohust, mis allus oligarhide kontrollile – opositsiooniline erakond eemaldati valimistelt. Rikuti sadade tuhandete Moldova kodanike põhiseaduslikke õigusi. Võimud vallandasid erakonna Isamaa aktivistide vastu stalinistlikku laadi poliitilised repressioonid: kinnipidamised, vahistamised, öised läbiotsimised, õigusemõistmise imiteerimine kohtutes.

Usatîi liikumise aktivistid 25. juulil Võssotski mälestusmärgi juures

Kõik see – jultunud avalik valimispettus, repressioonid opositsiooni vastu – leiab aset pärast seda, kui allkirjastati Moldova assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga, mis pidi tähistama tõelise euroopaliku ümberkujunemise algust. Elu Euroopa Liiduga assotsieerunud Moldovas algab Moldova jaoks seninägematult antidemokraatliku, antieuroopaliku tegevuse, õigusliku omavoli ja opositsiooni mahasurumisega. Samas täieliku vaikimisega Moldova välismaiste partnerite poolt.

Pärast kõike seda, need erakonnad, mis varastasid moldovlastelt valimised, alustavad nn. konsultatsioone valitsuskoalitsiooni moodustamiseks. Vaatamata varem antud lubadustele, tungivatele (ja arvukatele) nõudmistele Moldova kodanikuühiskonna poolt selle protsessi läbipaistvuse tagamiseks, toimuvad mainitud konsultatsioonid täieliku salastatuse režiimil. Kodanikuühiskonna nõudmisi lihtsalt ignoreeritakse.

Neljapäeval avaldas tuntud, hästi väljateenitud autoriteediga ning austatud valitsusväline organisatsioon Promo-Lex oma raporti möödunud valimiskampaania rahaliste aspektide järelevalve tulemuste kohta.

Promo-Lex näitas veenvalt, et keskvalimiskomisjoni tegevus, mis puudutas kampaanias osalenud erakondade rahalise aruandluse kontrollimist, toimus täiesti erapoolikult üksnes võimuparteide huvides.

Promo-Lexi vaatlejate hinnangul sooritasid MLDP ja MDP jämedaid rikkumisi – MDP ei esitanud aruannet 9.5 miljoni lei ja MLDP 2.9 miljoni lei kohta – selle eest oleks tulnud kõrvaldada need erakonnad valimistelt. MDP ja MLDP ületasid keskvalimiskomisjoni poolt ametlikult lubatavaks peetavat piiri jätta esitamata aruanne viie protsendi valimiskampaania kulude päritolu kohta. Jutt käib viiest protsendist viiekümne viiest miljonist leist, mis teeb 2.7 miljonit leid. Kuid neid erakondasid ei kõrvaldatud siis valimistelt, vaid täna nemad, olles pettusega "võitnud" valimised, moodustavad Moldova uut valitsust.

Selles osas, mis puudutab erakonda Isamaa, ei toodud Promo-Lexi raportis välja ühtegi sellist rikkumist, mille tõttu võib erakonna valimistelt kõrvaldada. Veelgi enam, Promo-Lexi raporti hoolikas uurimine näitab, et erakond Isamaa pidas ennast möödunud kampaania jooksul ülal kõige korrektsemal moel. Erakonna Isamaa juhtkond mõistis, et iga väikseimatki rikkumist kasutataks võimude poolt ära erakonna valimistelt kõrvaldamiseks. Ainus, mille peale erakonna Isamaa juhid ei tulnud, oli see, et võimud lähevad otsese vale ja pettuse teed, et saada lahti ohtlikust konkurendist. Keskvalimiskomisjon oli aktiivseks kaasosaliseks võimulolevate erakondade kuritegudes.

Neil asjaoludel nõuame me:

1. Kuulutada, massiliste rikkumiste tõttu, mis muutsid otsustavalt hääletuse tulemusi, mittetoimunuks Moldova Vabariigi parlamendi valimised, mis leidsid aset 2014. aasta 30. novembril.

2. Kogu keskvalimiskomisjoni koosseisu viivitamatut ametist lahkumist rikkumiste tõttu, mida pandi teadlikult toime valimiskampaania ajal. Kriminaalasjade avamist sooritatud kuritegude osas.

3. Lõpetada koheselt repressioonid erakonna Isamaa aktivistide suhtes ning vabastada poliitvangid Nikolai Sipovitš ja Corneliu Morar. Aga ka lõpetada tagakiusamine ja vabastada nn. "ekstremistid" nn. Antifast Pavel Grigortšuk ja Mihhail Amerberg.

4. Kuulutada ebaseaduslikuks poliitilise erakonna Isamaa kõrvaldamine valimistelt ning võtta vastu otsus viia läbi uued Moldova Vabariigi parlamendi valimised koos selle konkurendi osalemisega nendel valimistel.

Erakond Isamaa kutsub kõiki Moldova ühiskonna tervemõistuslikke jõude ühinema ohu ees, mida kujutab endast valitsemine ebalegitiimse valitsuse poolt, mis tekib võltsitud valimiste tulemusel. Ühinema selle jaoks, et saavutada võimudelt eeltoodud nõudmiste täitmine. Täna on Moldova ühiskonnale tekkinud tõsine alus ühtsuseks – vastuseis võimudele, mis on saanud mandaadi valitsemiseks mitte rahvalt, vaid müüdavate ametnike käest, oligarhide poolt pantvangistatud riigis, trampides Moldova seadustel ja demokraatial.

Päästame Moldova Vabariigi!

Jõud on tões!

Vaata ka
Meeleavaldajad: "Kui meie isad ja mehed on ekstremistid, siis pange ka meid vangi!"

laupäev, 20. detsember 2014

IRL versus Reformierakond (uued kandidaadid nimekirjades)

Vaatasin läbi Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatide nimekirjad ja toon nüüd igast ringkonnast välja paar kandidaati, kelle jaoks need on esimesed Riigikogu valimised (selle erakonna nimekirjas). Kommentaarides lähtun loomulikult sellest, et asun poliitilisel skaalal paremal tsentris, libertarismi ja konservatismi kohtumispunktis, ning minu häälele võiks teoreetiliselt pretendeerida nii IRL kui ka Reformierakond (mis selle eelmine kord saigi, aga sel korral pigem mitte).

Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa

Heidy Purga tuleks valida Riigikogu liikmeks juba ainuüksi esteetilistel põhjustel, sest kõigil inimestel, kes armastavad Michelangelo Antonioni filme, on kahtlemata hea maitse, kuid paraku on temagi hakanud juba rääkima kommionujuttu, mis näitab, et see hea maitse ei pruugi olla absoluutne ega kehti poliitiliste valikute osas. #rahaotsekätte

Maksim Rogalski kõne 5. oktoobril toimunud meeleavaldusel perekonna ja demokraatia kaitseks kinnitab, et IRL liigub temaga õiges suunas. Teisi sõnu: Just selliseid venelasi ongi meie rahvusparlamenti vaja!

Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa

Viktoria Ladõnskaja ja Nikolai Novosjolov. Viimane on kandideerinud varem paaril korral kohalikel valimistel küll Res Publica nimekirjas Haapsalus, kuid hüppas nüüd teatavasti üle Reformierakonda. Ladõnskaja siseneb poliitikasse valimisringkonna esinumbrina.

IRL sai selles ringkonnas eelmine kord tuntavalt kehvema tulemuse üleriigilisest keskmisest. Ladõnskaja peaks siis olema nüüd see, kes neile seal ka nö. vene hääli toob. Riskantne ettevõtmine, mis võib lõppeda nii õnnestumise kui ka fiaskoga, aga soovime edu!

Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa

Selles ringkonnas ristavad piigid, kui antud juhul üldse nii võib väljenduda, Maris Lauri ja Evelin Samuel. Üks tugeva analüütikutaustaga, teine rohkem praktiku (Ideesahver jne.) Riigikogus võiksid muidugi olla mõlemad. Kuna tänu oma praegusele ametikohale saab Lauri valimistel teatava eelise, siis vajab seal tugevamat toetust Samuel, kellel võib vajalike häälte kokku saamine osutuda raskemaks.

Harju- ja Raplamaa

Tiina Kangro ja Yoko Alender. Tundub, nagu oleks IRL lausa mingi Reformierakonna kandidaadidoonor. Alender kandideeris selle nimekirjas kohalikel valimistel ja eurovalimistel ning kogus hääli suhteliselt hästi. Päris huvitav, kui palju ta neid nüüd reformierakondlasena saab. Kangro ajab samas oma olulist asja, mis peaks minema – või vähemalt võiks minna – korda samuti paljudele valijatele.

Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa

Kalle Laanet ja Raivo Aeg. Endine keskerakondlane Laanet ei osale Riigikogu valimistel kaugeltki esimest korda, aga teeb seda esimest korda reformierakondlasena. Vastamisi on endine siseminister ja endine kaitsepolitsei peadirektor. Küll kapotruud kodanikud teavad, keda seal valida!

Lääne-Virumaa

IRL-i nimekirjas teeb debüüdi Riigikogu valimistel Tauno Toompuu, Rakvere kirikuõpetaja, kes valiti tema kolleegide poolt EELK 2013. aasta vaimulikuks. Reformierakonna nimekirjas endine keskerakondlane Toomas Varek, varem juba pikalt Riigikogus istunud mees.

Ida-Virumaa

Reformierakonna nimekirjas endine keskerakondlane Deniss Boroditš, IRL-i omas Anvar Samost. Mina ei usaldaks neist kumbagi ning eelmised valimised näitasid, et Ida-Viru valijad ei usalda eriti ka kumbagi neist erakondadest. Saab olema huvitav näha, kas need koguvad seal nüüd kahepeale kokku vähemalt veidigi rohkem hääli kui eelmine kord, mil neid saadi alla veerandi. Või läheb veelgi kehvemini.

Järva- ja Viljandimaa

Jääb hetkel vahele. Võtan selle kunagi edaspidi eraldi pikemalt vaatluse alla, sest kui ma ei hakka just harrastama valimisturismi, siis...

Jõgeva- ja Tartumaa

IRL-i nimekirjas tuntud majandusteadlane Andres Arrak ja Reformierakonna omas 2013. aastal Aeroobikakuninganna tiitli pälvinud Kaisa Edenberg. See on ebavõrdne võitlus, aga pole veel kindel, kumma poole suhtes. Valimised näitavad.

Tartu linn

Anne Sulling ja Kalle Muuli. Viimane ilmselt kellelegi tutvustamist ei vaja ja omab juba ammu väljakujunenud austajaskonda, kes teda ka valimistel toetab. Sullingu nimi ei ütle seevastu tõenäoliselt paljudele endiselt suurt midagi, sest... nagu kõikvõimas televisioon alles mõne aja eest tõestas – Eesti valitsuse liikmeteks peetakse hoopis Putinit ja Medvedevit (märk sellest, et Eesti meedia pöörab neile liiga palju tähelepanu). Minu arvates väärib Sulling võimalust jätkamiseks, loodetavasti valijad talle selle ka annavad.

Võru-, Valga- ja Põlvamaa

Selles valimisringkonnas kujuneb suurimaks publikumagnetiks tõenäoliselt Heimar Lengi ja Maire Aunaste debatt. Mõned on juba isegi ennustanud, et kui eelmine kord riisusid koore Reformierakond ja SDE, siis nüüd tõmbab see nö. tandem käima sellise show, et IRL ja Keskerakond tõusevad vähemalt ettepoole sotsidest. Kuidas tegelikult läheb, seda näeme 1. märtsi õhtul.

Konservatiivsuse ja liberaalsuse teljel on samas huvitavam vastasseis Liina Kersna versus Priit Sibul, sest üks esindab ju Reformierakonna sotsiaalliberaalsemat ning teine Isamaa ja Res Publica Liidu sotsiaalkonservatiivsemat tiiba. Sibul sai eelmine kord hääli üsna hästi. Oleks jama, kui ta nüüd Kersnale alla jääb.

Pärnumaa

IRL-i nimekirjas Rein Kilk (tuleb välja, et ta ei olegi varem, isegi mitte 1990-ndatel, Riigikogu valimistel kandideerinud), Reformierakonna omas Riido Villup, kelle klassivend kunagi väga ammu lühikest aega juhuslikult olin. Samuti leidub mõlemas nimekirjas veel mitmeid teisi uusi kandidaate, kelle nimed ei ütle just palju minule, aga keda Pärnumaa inimesed teavad kindlasti palju paremini.

Kokkuvõttes võib öelda, et uusi inimesi leidub Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatide hulgas praktiliselt igas ringkonnas. Selles mõttes ei ole valik kehv, eriti kui kõik ringkonnad kokku võtta.

reede, 19. detsember 2014

Demokraatia ei pruugi anda alati parimat tulemust, aga head saaki kannab juba protsess ise

Eurovisiooni lauluvõistluse Šveitsi rahvusliku eelvooru finaali jõudnutest Viini mina nüüd saadaksin Licia Chery lauluga "Fly", aga kes neist kuuest läheb sinna tegelikult, see selgub 31. jaanuaril Šveitsi televaatajate ja žürii ühise otsuse tulemusel. 7. detsembril ekspertidele esinedes tema mulle jättis mulje parima...


Šveitsis on teatavasti neli riigikeelt ning riigi avalik-õiguslik ringhääling SRG SSR on neile vastava nelja eraldi ringhäälingu poolt moodustatud ühendorganisatsioon. Sellest tulenevalt toimub ka eurolaulu valimine küllaltki keerulise protsessi kaudu.

Saksakeelne SRF ja romanšikeelne RTR viisid eelvaliku läbi ühiselt (romanši keelt räägib seal vaid umbes 35 tuhat inimest ja neist enamik valdab vabalt ka saksa keelt), pannes kõik saabunud 210 laulu kaheks nädalaks üles veebihääletusele, millest said võtta osa inimesed kogu maailmast. Anda sai neli häält, kusjuures need võis anda ka kõik ühele laulule. Kui laulud välja olid valitud, hääled jagatud, siis tuli sisestada veel mobiiltelefoni number, mille peale saadeti kood, mis tuli toksida sisse veebilehel olevasse kasti, et hääletus kinnitatud saaks. Toimis suurepäraselt!

Selle veebihääletuse tulemustele lisati võrdse kaaluga žürii punktid. Nii valiti välja üheksa laulu, mis moodustasid poole 7. detsembril suure ekspertide kogu ette jõudnutest. Minult hääle saanutest kuulus nende hulka ainult Arbresha esitet "Same Stars".


Eksperdid seda finaali ei valinud. Nende ees mõjus see muidugi ka veidi kahvatumalt kui eelnevalt veebihääletusel olnud ja punkte saanud videos, aga kahju ikkagi. Üldse pääses sellest valikust finaali kolm laulu.

Prantsuskeelne RTS sai 26 kandidaati, neist kümme kutsuti esinema raadio otse-eetrisse, kus žürii valis välja kuus suure ekspertide kogu ette saadetut. Sealt pääses omakorda edasi kaks, nende hulgas Licia Chery "Fly".

Itaaliakeelne RSI sai oma võistlusele 28 laulu, mille hulgast žürii valis välja kolm ekspertide ees kõlanut. Neist pääses finaali üks.

Nii on seal finaalis esindatud kõigi eelvalikute kaudu tulnud laulud, vastavalt keelerühmade suurusele, kuid kõik need laulud on ingliskeelsed.


Seda on ka lõpetuseks Natalia Wohleri esituses kõlav "Last Song" (mille peale meenusid kohe Annica Bolleri "All The Songs Belong To You", "And They Played Our Song" ja "Saint-Paul De Vence"), üks SRF/RTR eelvalikus minu käest hääle saanutest, mis veebihääletuselt kaugemale ei jõudnudki. Eks tuleb aktsepteerida demokraatlikku otsust. Kuid minu meelest on see ikkagi parim, mis sealt võtta oli. Seega sai vähemalt oma playlisti pandud.

Vaata ka
Eesti võiks sõlmida diplomaatilised suhted Malta orduga
Väike pilguheit Makedoonia popmuusika maailma

neljapäev, 18. detsember 2014

Poola on langenud samuti antidemokraatliku katku küüsi

On kõlanud arvamusi, et ma tegelen siin inimeste põhjendamatu hirmutamisega, sest neid meetodeid, mida antidemokraadid on rakendanud nüüd Ukrainas ja Moldovas, ei saa kasutada Eestis, sest meie oleme Euroopa Liidus. Aga vaatame siis veidi, mida on tehtud viimasel ajal teistes liiduvabariikides, näiteks Poolas seoses novembris toimunud vojevoodkondade seimide ning teiste kohalike valimistega.

16. novembril sai vojevoodkondade valimistel lävepakuküsitluste kohaselt enim hääli, täpsemalt 31.5% rahvuslik-konservatiivne Õigus ja Õiglus. "Meie võimekus võita isegi sellises olukorras, mis meil on praegusel ajal Poolas, annab lootust," teatas juba samal õhtul erakonna juht Jarosław Kaczyński. "Näitasime juba – küll esimest korda pärast mitmeid aastaid, aga ikkagi – seda, et see on võimalik. Ma kordan, peame näitama seda kahe nädala pärast, peame näitama seda ka mõne kuu pärast presidendivalimistel ning vähem kui aasta pärast parlamendivalimistel. Meil seisab ees kaks nädalat ränka tööd, aga see ei ole veel lõpp," rääkis ta presidendivalimistele viidates. "See on meie järgmine ülesanne. See on raske ülesanne, väga raske, aga võimalik."

Kaczyński märkis oma valimisjärgses kõnes ühtlasi, et valimistega seotud rikkumiste arv oli tõeliselt suur. "Proua peaminister teatas just äsja, et nad ei hakka väitma, et valimised olid võltsitud. Näen, et tal on huumorimeelt. Nende ebakorrapärasuste arv, mis on juba avalikustatud, on tõesti tohutu. Poola valimistega tuleb midagi ette võtta. Tuleb midagi teha, sest muidu võib meil tulla kogemata tegemist sellise olukorraga, kus Poola demokraatia on nii haige, ja see ei ole vaid üks haigus, et muutub täielikuks fiktsiooniks," rääkis Kaczyński, lisades, et erakond kavatseb esitada parlamendis muudatusettepanekud valimiste korraldusega seonduva kohta. Selles osas oli registreeritud juba oma pooltuhat erinevat intsidenti, ühes kohas puudus näiteks valimiskomisjoni liikmete nimekiri, mõnel pool olid trükitud valesti hääletuslehed jne.

Valitsev paremtsentristlik Kodanike Platvorm sai lävepakuküsitluste kohaselt 27.3% ja selle koalitsioonipartner, agraartsentristlik Poola Rahvapartei 17.0% häältest. Need erakonnad on mõlemad Euroopa Liitu valitseva Euroopa Rahvapartei liikmed. Demokraatlik Vasakliit koos oma liitlastega sai lävepakuküsitluste kohaselt 8.8% häältest. Õigus ja Õiglus võitis kaheksas ja Kodanike Platvorm ülejäänud kaheksas vojevoodkonnas. Selline oli küsitluste kohaselt seis valimispäeva õhtul, mil häälte lugemine alles algas – peagi ilmnesid selles osas aga tõrked elektroonilistes sfäärides, mis kestsid peaaegu terve nädala, viisid sadade tuhandete häälte kuulutamiseni kehtetuks ja andsid lõpuks ametlikeks tulemusteks: Õigus ja Õiglus 26.89%, Kodanike Platvorm 26.29%, Poola Rahvapartei 23.88%, Demokraatlik Vasakliit 8.79% jne. Õigus ja Õiglus võitis viies, Kodanike Platvorm seitsmes, Poola Rahvapartei neljas vojevoodkonnas.

Kaczyński teatas selle peale loomulikult kohe, et Õigus ja Õiglus peab selliseid tulemusi ebaõigeteks, ebausaldusväärseteks, et mitte öelda võltsituiks. "Need tulemused, mis tehti juba teatavaks, on täiesti ebausaldusväärsed. See tähendab, et meil on uus süsteem, mis ei ole demokraatlik. Kuna puudub valimistulemuste usaldusväärne kokkulugemine, siis tähendab, et see ei ole demokraatlik süsteem. Nii saavad võimud valitseda lõputult. Valimisprotseduurid on justkui olemas, aga need ei tähenda midagi. Need on täiesti õõnsad," rääkis ta ajalehe Wprost. "Demokraatia on olemas seal, kus opositsioon saab ausate valimiste kaudu võimule tulla. Ja kui opositsioon sisuliselt ei saa võimule tulla, siis seal demokraatiat ei ole."

Tulemusi vaadates ilmnes, et ühes kohas oli Poola Rahvapartei kasvatanud oma toetajaskonda varasemaga võrreldes lausa 1100 protsenti. Tuli välja selge korrelatsioon kehtetuks loetud sedelitega: kus oli palju kehtetuid sedeleid, seal olid Poola Rahvapartei tulemused väga head. Sileesia kohta teatas keskvalimiskomisjon alguses, et Õigus ja Õiglus sai seal 14 kohta ja PRP seitse 45-st, aga kui ajakirjanikud kohalikust komisjonist üle kontrollisid, siis said tulemuseks 16 kohta ja viis kohta. See viga parandati küll ära, kuid samas loeti seal kehtetuks 132518 sedelit – üheksa protsenti kõigist valijate poolt antutest – ning võit läks napilt Kodanike Platvormile. Mitte kunagi varem ei ole Poolas esinenud lävepakuküsitluste ja hiljem avaldatud ametlike tulemuste vahel selliseid ebakõlasid.

Õigus ja Õiglus otsustas kasutada ära kõik võimalused kohtute poole pöördumiseks ja avaldada survet ka rahvusvaheliste foorumite, sealhulgas Euroopa Parlamendi kaudu. Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon esitas taotluse võtta Euroopa Parlamendi päevakorda arutelu resolutsiooni üle kohalike valimiste läbiviimise kohta Poolas. "Riiklik keskvalimiskomisjon, mis vastutab valimiste läbiviimise, häälte lugemise ja tulemuste väljakuulutamise eest, ei suutnud seda ülesannet täita. Selle asemel oli meil konverentside, vigade ning lõpuks tulemuste, mis erinevad oluliselt lävepakuküsitlustest, festival. Kõik see sunnib meid tõstatama küsimuse nende valimiste tegeliku läbiviimise kohta," selgitas Ryszard Legutko, kes juhib Õiguse ja Õigluse delegatsiooni EKRE fraktsioonis. "Kui selliseid ebakorrapärasusi oleks märgatud OSCE vaatlejate poolt ükskõik millises teises riigis, siis kohtaks see õigustatud kriitikat nende Euroopa institutsioonide poolt, mis seisavad demokraatlike õiguste eest."

Seni on nende suurimaks saavutuseks selles liinis jäänud nädal tagasi EKRE fraktsiooni poolt korraldatud avalik kuulamine, mis oli küll äärmiselt huvitav (soovitan kõigil kuulata), aga ilmselt mitte päris see tase, millist reaktsiooni Euroopa Parlamendi poolt näha sooviti.


Laupäeval, 13. detsembril, mil möödus 33 aastat sellest, kui Poolas kuulutati välja sõjaseisukord ning keelustati ametiühinguliikumise Solidaarsus tegevus, korraldas Õigus ja Õiglus traditsioonilise mälestusürituse, mis oli sel korral ühtlasi meeleavaldus demokraatia ja pressivabaduse kaitseks. Võimud üritasid selle toimumist eelnevalt ära hoida, aga kokku tuli päris palju inimesi. Nõuti uute valimiste korraldamist.

"Need valimised olid võltsitud," ütles oma kõnes Kaczyński, lisades, et võimud on alustanud jõhkrat meediakampaaniat "kõigi nende vastu, kes ütlevad, et need olid võltsitud – Urbani stiilis ja Urbani osalusel" (Jerzy Urban oli Jaruzelski propgandapealik), "jättes sellega kindlasti Poola ajalukku midagi, mida saab kirjeldada vaid ühe sõnaga, ja see sõna on häbi."

"Tänane marss on, nagu igal aastal, mälestusmarss, aga ühtlasi ka võiduparaad: meie võitsime valimised. Noorem põlvkond näitas, et tahab muutust. Poolas on taas sündinud kodanikuvaim," märkis Kaczyński. "See marss on ka ajakirjanike, nende vabaduse kaitseks. Ilma nendeta ei ole meil sõnavabadust." Millistele probleemidele ta viitas, sellest võib saada aimu juunis ilmunud postitusest "Tuski valitsus veel püsib, Sikorski ambitsioonid enam ei kanna", milles on mainitud ka Wprosti toimetuse läbiotsimist, mis on kahjuks vaid üks väike kild Poolas sel aastal selles osas toimunust.

Toon siin tervikuna ära kunagise opositsiooni ühe juhi Andrzej Gwiazda pöördumise, mis on minu hinnangul hea kokkuvõte kõige olulisemast.
Tervitan marsist osavõtjaid ja kahetsen siiralt, et ma ei saa olla teie keskel.

Tänane tähistab sõjaseisukorra aastapäeva – me mälestame tagakiusatuid, mälestame ohvreid, mälestame inimesi, kes andsid sõjaseisukorra ajal oma elu, kaitstes vabadust, ja me peame pidama meeles üht väga olulist asja. Sõjaseisukord oli nende õiguste rikkumine, institutsiooni kuritarvitamine, ebaseaduslik akt. Aastad on möödunud ja need kurjategijad, kes kehtestasid ebaseaduslikult sõjaseisukorra, kes tegid seda kõike seadust rikkudes, on endiselt karistamata. See ei olnud juhus, see oli algus protsessile ja tänagi on meil tegemist selle protsessi tagajärgedega. Tõstatub küsimus: jättes inimesed, ilmselged kurjategijad, kes täiesti vaieldamatult rikkusid seadust, puutumatuse alla, tekitatakse selgelt kadedust teistes. Miks peavad nemad olema karistamatud, kuid meie muretsema seaduse pärast. See on viinud rea afäärideni inimeste poolt, kes, olles suutnud saada ühiskonnalt kätte hääletuslehed, otsustasid, et omades nüüd parlamendis enamust, võivad nad ennast karistamatult tunda. Riikliku immuniteedi alla ronisid inimesed, kes üritavad kasutada demokraatiat mitte ühiskonna huvides, vaid omaenese kasuks. Need inimesed on kergesti tuvastatavad. Nende huvides on veenda meid, et poliitika on räpane mäng ja teie ei peaks poliitikaga tegelema. Tuleks nendele, kes kaaperdasid positsioonid, anda vabad käed. Kulla inimesed, poliitika ei ole räpane värk. Poliitika on muretsemine ühise hüve pärast ja tegutsemine ühise hüve heaks. Ja meie, lastes kasti häälestulehe, võtame enda kanda vastutuse selle eest, mida teevad need, kelle nime me välja valisime. Ja kui poliitikud on korrumpeerunud, siis saavad ainult valijad neid mõistusele kutsuda.

Lugesin huvitavat arutelu. Üks osalistest küsis, miks meil on nii halvasti, aga läänepool ei ole demokraatia küsimuse all. Ja vastus: sellepärast, et hispaanlased, itaallased, hollandlased ja belglased, kui neil on kasvõi kahtluse varigi, on väljas tänavatel.

Meil on valimiste võimalus ja me peame pidama meeles, et demokraatia ei ole ainult valimisjaoskonda minek ja hääle kasti laskmine. Hääle andmine on tohutult vastutusrikas tegu ega vabasta valimiste lõppedes valijaid vastutusest selles eest, mida teevad nende poolt valitud inimesed. Ainult valijad, ainult avalikkus on võimeline tagama, et poliitika lakkab olemast räpane asi. Selleks, et poliitikud hakkaksid muretsema ühise hüve pärast, peavad valijad iga päev selle järele vaatama. Valimistega asi ei lõppe, sellega alles algab uus periood oma huvide valvamiseks ning nende sundimiseks, kellele anti õigus otsuseid langetada, et langetatavad otsused vastaksid ühiskonna huvidele, kodanike huvidele ja Poola huvidele.

Mina loodan, et vaatamata usalduse kadumisele nende valimiste vastu, saame me järgmistel valimistel hinnata nende valimiste ausust ja reageerida sellele, kuidas käitusid meie poolt valitud inimesed. Kui me seda ei saa, siis jääb meil vaid üle minna tänavatele, mida – ma loodan kõigi nimel – õnnestub vältida. Demokraatia ja austus demokraatlike reeglite vastu, need annavad meile odava võimaluse valvata ja realiseerida oma huve valimiste kaudu. Kõik teised meetodid on palju kulukamad riigile ja kulukamad ühiskonnale.

Ja meenutades täna rikkumiste seeriat, mis pandi kodanikuõiguste vastu toime Teises Vabariigis, soovin ma teile kõigile, et see oleks selles viimane päev, aga esimene päev protsessis, millega ühiskond kinnitab üle oma õigusi ning austab enda kohustust valvata valitud võimukandjate tegevuse üle.
Võitlus demokraatia eest Poolas seega jätkub. Milleni see nüüd viib, teab vaid Jumal. Selge on aga see, et selliseid meetodeid kasutatakse juba ka Euroopa Liidu riikides. Võib-olla see ongi nüüd Ida-Euroopa "uus normaalsus".

kolmapäev, 17. detsember 2014

Meeleavaldajad: "Kui meie isad ja mehed on ekstremistid, siis pange ka meid vangi!"


Justnimelt selline oli üks loosungitest eile Euroopa Liidu esinduse ees Kišinaus toimunud meeleavaldusel, kus erakonna Isamaa vahistatud liikmete naised ja lapsed ning nende toetajad nõudsid, et Euroopa Liidu esindajad pööraksid tähelepanu Moldova võimude omavolitsemisele Renato Usatîi liikumise aktivistide kallal ja nõuaksid selle lõpetamist.

Soome diplomaat Pirkka Tapiola, kes juhib Euroopa Liidu delegatsiooni Moldovas, ei ole just kerges olukorras. Ühest küljest deklareerib riigi praegune võimuladvik toetust Euroopa Liiduga integreerumisele, euroopalikele väärtustele, aga teisest küljest rakendab see Usatîi korruptsioonivastase liikumise hävitamiseks demonstratiivselt jõhkraid meetodeid. Tema erakonna kõrvaldamisele valimistelt on järgnenud rida läbiotsimisi ja vahistamisi, mida viiakse läbi otse telekaamerate ees hulga automaatidega relvastatud inimeste abil, kes kannavad maske.

Viimane selline jõudemonstratsioon toimus nädalavahetusel, kui puistati segamini mitu erakonna kontorit ning Corneliu Morari korter. Midagi inkrimineerivat ei leitud, kuid Morar võeti sellegi poolest kaasa, keeldudes seejuures tema advokaadile ütlemast, kuhu ta viiakse. Viis tundi kestnud läbiotsimise juures, mille käigus hambuni relvastatud maskides mehed kogu korteri segamini pöörasid, viibis ka Morari rase naine Dumitritsa koos nende väikese lapsega. Hiljem teatas võimude truu teener Publika TV, et tema meest ootab ees kümme aastat vanglat. Dumitritsa sai šoki ja toimus nürisünnitus – ta kaotas lapse. Kui Morari vend helistas pärast sellest kuulmist Isamaa aktivistide tagakiusamist juhtivale prokurörile, siis sai ta kommentaariks: "juhtub". Prokuröri hinnangul ei olnud need kaks asja omavahel kuidagi seotud.

Ja milles Morari siis süüdistatakse? Massiliste korratuste organiseerimises, mida ei ole toimunud. Ainsaks asitõendiks telefonikõne, kus ta avaldab arvamust, et tuleb hakata ikkagi meeleavaldusi korraldama, sest toimuv on ennekuulmatu ja nii ei saa seda jätta.


"Me ootame reaktsiooni. Me ootame seda, et... Moldova Vabariik allkirjastas ju lepingu assotsieerumise kohta. Me ootame, et ka meid – meil on ju õigused, meie oleme ka selle vabariigi kodanikud, ja miks meid tuleb represseerida, miks nad meie õigusi lihtsalt puruks litsuvad. Me oleksime justkui mitte inimesed, vaid nartsud meie oma riigis. Me ootame lihtsalt reaktsiooni. Me vaatame, millised on meil õigused selles riigis, meie riigis, kuidas nad reageerivad sellele kõigele," rääkis üks eilse meeleavalduse eestvedajatest ajakirjanikele, pannes neile ühtlasi südamele, et nad kajastaksid toimuvat objektiivselt.

Usun, et sellised informeeritud isikud nagu president Ilves, peaminister Rõivas, välisminister Pentus-Rosimannus, Riigikogu esimees Nestor ja Eesti-Moldova parlamendirühma esinaine Mikko on tänaseks juba kõik lugenud Euroopa Liidu ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud ettekandeid Moldova parlamendivalimiste ja neile järgnenu kohta. Aga nad kõik vaikivad, ei mõista seda avalikult hukka. Ja siis veel imestatakse, et toetus eurointegratsioonile Moldovas nii madalale on langenud. Kui "euroopalike väärtuste" kehastuseks on seal see, mida teevad nende välismaiste toetajate vaikival pealtvaatamisel praegused võimud, siis ei maksa selle üle küll imestada.

Isamaa otsustas pöörduda erakonna valimistelt kõrvaldamise küsimuses ka Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee järelevalvekomitee koosolekul tunnistas valitseva Moldova Liberaal-Demokraatliku Partei esindaja Valeriu Ghilețchi aga sisuliselt, et otsus Isamaa valimistelt kõrvaldamise kohta oli poliitiline – see erakond tuli kõrvaldada valimistelt, sest kujutas endast (väidetavalt) ohtu Moldova riiklikule julgeolekule.

Ion Butmalai, endise MLDP parlamendisaadiku, leidis tema naine aga eelmisel nädalal maja juurest garaažist surnuna. Ametlikult loeti see enesetapuks, Butmalai lasi ennast väidetavalt ise maha, aga juhtumit ümbritsevad asjaolud tekitavad selles osas muidugi kahtlusi. Nimelt oli mees varem ajakirjanikele teatanud, et kavatseb korraldada pressikonverentsi, kus esineb rea paljastustega riigi juhtkonna väärtegude kohta, mis tema surma tõttu loomulikult ära jäi. Ei olnud ka mingeid märke sellest, et ta kavatsenuks ennast ära tappa.

Butmalai oli tuntud korruptsioonivastase saadikuna ning pidi kandideerima ka 30. novembril toimunud valimistel, kuid eemaldati erakonna valimisnimekirjast. Tema enda sõnul nõudis seda oligarh Vladimir Plahotniuc, kes on tuntud ka Moldova Demokraatliku Partei omanikuna ja üks riigi mõjuvõimsamaid mehi. Butmalai hoiatas siis muide, et "isand Renato Usatîi peaks olema ettevaatlikum, tahab ta seda või mitte, need libedad sellid teevad kindlasti kõik mis võimalik, et novembri alguses kõrvaldada ükskõik milliste meetoditega valimisrallist tema isiklikult ja erakond Isamaa." Ta eksis, nagu selgus, ainult ajaga – seda tehti alles vahetult enne valimisi.


Taotlused 30. novembril toimunud parlamendivalimiste kehtetuks kuulutamiseks esitasid ka Moldova Vabariigi Kommunistide Partei ja Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei. Sotsialistide noorteorganisatsioon Noor Kaardivägi korraldas põhiseaduskohtu juures isegi väikese meeleavalduse, millega nõuti uute valimiste korraldamist, kuid mingeid tulemusi see ei andnud. Isamaa purustamise arvelt tõuseb praegu samas just sotsialistide populaarsus, sest nüüd on just neist saanud peamine opositsiooniline jõud.

Valijate selline liikumine on muide hästi kooskõlas ka Eesti 1934. aasta stsenaariumiga, millele need Moldova sündmused ju mõnevõrra sarnanevad: 1938. aasta Riigivolikogu valimistel olid opositsiooniliste vasakpoolsete kandidaatide tulemused kõige paremad just seal, kus võidutsesid 1934. aasta kohalikel valimistel vabadussõjalased, kes kohe pärast seda tasalülitati. Ühe opositsioonilise liikumise hävitamine ei viinud opositsiooni kadumiseni, vaid paljud valijad koondusid lihtsalt ümber selle opositsioonilise voolu taha, mis neile oli jäetud. Ja sealt tulidki need 1940. aasta juunipöörde toetajad, kes olid pettunud senises Eesti Vabariigis. Alternatiiv oli hullem, aga pettumine õigustatud.

See tähendab, et kui juba hakata sedasi opositsiooni hävitama, siis tuleb minna lõpuni ja hävitada ka teised opositsioonilised jõud, sest muidu võivad need muutuda liiga tugevaks. Sellest loogikast tulenevalt peaks järg jõudma varsti MVSP kätte, mille purustamine saaks olema aga raskem, sest see on küll samuti uus erakond, aga suures osas vana MVKP, mis on juurdunud ühiskonnas tugevamalt, tugevama võrgustikuga jne. Pealegi tihedalt seotud Venemaa võimuringkondadega, mistõttu puhkeks siis sealt poolt kõvem kisa.

Samas tagasiteed võimudel enam ilmselt ei ole, sest kui nad tunnistaksid kordasaadetu kuritegelikkust, siis peaksid ju ise vangi minema. Nii sünnibki nö. "liberaalne eurofašism" – Euroopa Liidu nimel, "euroopalike väärtuste" loosungi all. Seda vaikimisi või lausa aktiivselt toetavad Eesti poliitikud on loomulikult kaassüüdlased kuritegudes demokraatia vastu. Ja mida aktsepteerivad täna seal, seda võivad teha homme siin.

Vaata ka
Moldova värk nähtuna konservatiivsest vaatepunktist
Isamaa taotleb valimiste tunnistamist mittetoimunuks

teisipäev, 16. detsember 2014

Pöördumine: Taas sõda Euroopas? Mitte meie nimel!

Die Zeit avaldas kümmekond päeva tagasi enam kui kuuekümne Saksa ühiskonnategelase pöördumise, milles hoiatati Euroopat Venemaaga sõtta triivimise eest ning kutsuti üles pingelõdvenduspoliitikale. Eesti meedias on seda küll juba korduvalt kritiseeritud, kuid teksti sisust ei ole palju juttu olnud. Vaevalt on kõik kriitikud seda üldse lugenudki. Seetõttu tuleb sellest siin nüüd veidi pikemalt juttu, et oleks ikka teada, mida Ilves, Nestor ja teised sellised vihakultuuri arhitektid täpselt silmas peavad, kui nad räägivad sellest, et "totalitaarsete impeeriumide pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult leiavad ja toetavad. Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm..."

Pöördumise algatasid kunagine Helmut Kohli kauaagne nõunik Horst Teltschik (Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit), kes muu hulgas juhatas Müncheni Julgeolekukonverentsi aastatel 1999-2008, endine kaitseministeeriumi riigisekretär (Eesti mõistes kantsler) Walther Stützle (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ning kunagine Liidupäeva asepresident Antje Vollmer (Rohelised). Allakirjutanute hulgas leidub erru läinud poliitikuid, tuntuimad ilmselt ekspresident Roman Herzog (KDL) ja endine liidukanstler Gerhard Schröder (SDE), majandus-, meedia- ja kultuuritegelasi, näiteks filmilavastajad Klaus Maria Brandauer ja Wim Wenders. Seega üsna esinduslik kogum "avatud maailma vaenlastest", kui kasutada Eesti ajakirjanduslik-poliitilisele kompleksile iseloomulikku doublespeaki.

Mida nad sellega saavutada tahavad? "Asi on poliitilises signaalis, et õigustatud kriitika Venemaa Ukraina-poliitika kohta ei viiks selleni, et neist edusammudest, mille me oleme möödunud kahekümne viie aastaga saavutanud suhetes Venemaaga, öeldakse lahti," põhjendas Teltschik pöördumise tegemist.

Tekst ise on järgmine:
Taas sõda Euroopas? Mitte meie nimel!

Keegi ei taha sõda. Kuid Põhja-Ameerika, Euroopa Liit ja Venemaa triivivad möödapääsmatult selle suunas, kui nad hukatuslikku ähvarduste ja vastuähvarduste spiraali lõpuks ei peata. Kõik eurooplased, sealhulgas Venemaa, kannavad ühiselt vastutust rahu ja julgeoleku eest. Ainult see, kes seda sihti silmist ei kaota, väldib eksiteid.

Ukraina konflikt näitab: himu võimu ja ülemvõimu järele ei ole kadunud. 1990-ndal, Külma sõja lõpus, võisime me kõik seda loota. Aga laienemispoliitika edu ja rahumeelsed revolutsioonid muutsid uniseks ja ettevaatamatuks. Ühtmoodi nii Idas kui ka Läänes. Ameeriklaste, eurooplaste ja venelaste jaoks on juhtmõte, sõda oma läbikäimisest jäädavalt pagendada, kaduma läinud. Teisiti ei saa Venemaale ähvardavalt mõjuvat Lääne laienemist Itta, süvendamata sellega üheaegselt koostööd Moskvaga, nagu ka rahvusvahelist õigust rikkuvat Krimmi annekteerimist Putini poolt, seletada.

Sellel kontinenti ähvardava suure hädaohu hetkel kannab Saksamaa erilist vastutust rahu hoidmise eest. Ära leppimata Venemaa inimestega, Mihhail Gorbatšovi kaugelenägelikkuseta, toetuseta meie lääneliitlastelt ja toonase liiduvalitsuse ettevaatliku käitumiseta ei oleks saadud ületatud Euroopa lõhestatus. Saksamaa taasühinemise rahumeelne võimaldamine oli suur, mõistusest kantud žest võitjate poolt. Ajalooliste mõõtmetega otsus. Ületamaks lõhestatust pidi kasvama elujõuline Euroopa rahu- ja julgeolekukorraldus Vancouverist Vladivostokini, nagu kõigi CSCE kolmekümne viie liikmesriigi riigi- ja valitsusjuhtide poolt 1990. aasta novembris "Pariisi uue Euroopa hartas" kokku lepiti. Tuginedes ühiselt kokkulepitud põhimõtetele ja esimese konkreetse ettevõtmisena tuli saavutada "Euroopa ühiskodu" loomine, millega kõik asjaosalised riigid ühesuguse julgeolekuni jõudma pidid. Seda sõjajärgse poliitika eesmärki ei ole tänini saavutatud. Inimesed Euroopas peavad taas hirmu tundma.

Meie, allakirjutanud, pöördume liiduvalitsuse poole palvega oma vastutust rahu eest Euroopas õiglaselt kanda. Me vajame Euroopa jaoks uut pingelõdvenduspoliitikat. See on võimalik üksnes võrdse julgeoleku alusel kõigi jaoks ja võrdõiguslike, vastastikku aupaklike partneritega. Saksamaa valitsus ei lähe mingit eriteed, kui ta selles tupikseisus ka edaspidi kainusele ja dialoogile Venemaaga kutsub. Venelaste julgeolekuhuvid on sama legitiimsed ja selged kui sakslaste, poolakate, baltlaste ja ukrainlaste omad.

Me ei tohi Venemaad Euroopast välja tõrjuda. See oleks ebaajalooline, ebamõistlik ning ohtlik rahu jaoks. Alates 1814. aasta Viini kongressist kuulub Venemaa Euroopat kujundavate tunnustatud suurvõimude hulka. Kõik, kes on üritanud seda vägivaldselt muuta, on veriselt ebaõnnestunud – viimasena suurushullustuses Hitleri-Saksamaa, mis läks 1941. aastal tapateel ka Venemaad allutama.

Me pöördume Saksamaa Liidupäeva liikmete, kui rahva poolt delegeeritud poliitikute, poole palvega olukorra tõsiduse kõrgusel seista ja tähelepanelikult ka liiduvalitsuse rahukohustuse järgimise üle valvata. Kes ainult vaenlasekuju loomisega tegeleb ja ühekülgseid süüdistusi pillub, see suurendab pingeid ajal, mil peaksid kõlama signaalid pingelõdvenduseks. Ühtesidumine, mitte väljatõrjumine peab Saksamaa poliitikute juhtmõtteks olema.

Me palume ka meedial järgida enda kohustust eelarvamustevabaks kajastamiseks veenvamalt kui seni. Juhtkirjade kirjutajad ja kommentaatorid demoniseerivad terveid rahvaid, hindamata piisavalt nende poolt loost. Iga välispoliitikas asjatundlik ajakirjanik mõistab venelaste hirme alates sellest, kui NATO liikmed 2008. aastal Georgia ja Ukraina kutsusid, alliansi liikmeteks saama. Asi ei ole Putinis. Riigijuhid tulevad ja lähevad. Asi on Euroopas. Asi on selles, et võtta inimestelt taas hirm sõja ees. Sellele saab vastutustundlik, korralikul uurimistööl põhinev kajastus palju kaasa aidata.

1990. aasta 3. oktoobril, Saksamaa ühtsuse päeval, ütles liidupresident Richard von Weizsäcker: "Külm sõda on läbi. Vabadus ja demokraatia on end varsti kõigis riikides kehtestanud. ... Nüüd saavad nad oma suhteid nii tihendada ja institutsionaalselt kindlustada, et selle kaudu esmakordselt ühine elu- ja rahukorraldus tekkida saab. Euroopa rahvaste jaoks algab sellega täiesti uus peatükk nende ajaloos. Selle sihiks on üleeuroopaline ühinemine. See on suur eesmärk. Me suudame selle saavutada, aga me võime selle ka käest lasta. Me seisame selge valiku ees, Euroopa ühendada või vastavalt valusatele ajaloolistele näidetele taas rahvuslikesse vastasseisudesse langeda."

Kuni Ukraina konfliktini uskusime meie Euroopas olevat õigel teel. Richard von Weizsäckeri meeldetuletus on täna, pea veerand sajandit hiljem, aktuaalsem kui kunagi varem.
Alexander Gauland, erakonna Alternatiiv Saksamaale kõneisik välispoliitika alal, teatas oma kommentaaris:
Alternatiiv Saksamaale jagab mure, mida 60 prominentset sakslast üleskutses "Taas sõda Euroopas? Mitte meie nimel!" väljendasid.

Sõda ei tohi olla mingiks valikuks. Need pinged, mis Ukraina kriisi kaudu on tekkinud, tuleb ja saab lahendada üksnes läbirääkimistelaua taga. Vastastikused provokatsioonid ja süüdistused ei ole seejuures kohased.

Alternatiiv Saksamaale toetab selgesõnaliselt üleskutset liiduvalitsusele seista kaine mõistuse ja dialoogivalmiduse eest. Eriti just Saksamaa valitsusel lasub kohustus tegeleda rahu ja julgeoleku hoidmisega Euroopas.

See üleskutse räägib paljude kodanike südamest. See, et selline üleskutse on üldse vajalik, näitab, mil määral liiduvalitsus paljude kodanike õigustatud mure ignoreerib. See valib poole ja loob sellega võimalusi dialoogiks.
Käimasoleva suure rahvusvahelise geopoliitilise konflikti jätkumine, süvenemine ja võimalik laienemine sunnib paratamatult valima järjest enam poolt ka neid, kes on jäänud seni ükskõikseteks. Euroopas saab valida kas sõjapartei (kuhu kuuluvad näiteks Ilves, Nestor ja paremäärmuslik Rootslaste Partei, mille liikmed juba ammu relv käes Ukrainas sõdivad – sobiv eeskuju kõigile Eesti sõjarditele, kes on seni piirdunud peamiselt enda veebis üles kütmise ja mölisemisega, minge ikka eesliinile!), mille poliitika on suunatud konfrontatsiooni süvendamisele, või rahupartei, kuhu kuuluvad näiteks Alternatiiv Saksamaale ja Saksamaa Vasakpartei (sõjaparteilaste sõnul paremäärmuslased ja vasakäärmuslased), mis taotleb pingelõdvenduspoliitikat, lahenduse leidmist läbirääkimiste kaudu, mitte konfrontatsiooni süvendamist. Viimane viib vältimatult selleni, et inimesed peavad järjest enam hakkama valima poolt. Ja sellisel juhul tasub loomulikult lugeda hoolega käesolevat ajaveebi, mis kajastab paremini kui ükski teine eestikeelne infokanal rahupartei erinevate fraktsioonide seisukohti, vastandudes väga selgelt Eesti üle kontrolli haaranud sõjaparteile, mis tõukab tervet Euroopat kohutava katastroofi ja hävingu poole.

Vaata ka
Wagenknecht: Euroopas ei ole rahu ja julgeolekut ilma Venemaata
Šveitsi vaatest Venemaa sanktsioneerimisele
Alternatiiv Saksamaale Ukrainast