Viis kõige värskemat postitust

kolmapäev, 20. august 2014

Eesti kommunistide seisukoht Tartu rahu suhtes

Kuna käesolevas postituses avaldatud manifest sisaldab üleskutseid, mis lähevad vastuollu mitmete Eesti Vabariigis kehtivate seadustega, siis olgu kõigepealt igaks juhuks mainitud, et see on toodud siin ära üksnes hariduslikel eesmärkidel, mitte selleks, et õhutada kedagi seda manifesti järgima.

Tartu rahulepingu artikkel 2 ütleb teatavasti:
Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Järgnenud sündmusi arvestades tasub aga teada ka seda, milline oli Eesti kommunistide seisukoht Tartu rahu suhtes. "Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost II" (1963) ehk ametlik parteiajalugu annab sel teemal teada järgmist:
Kohe pärast Tartu rahu sõlmimist, 6. veebruaril 1920, formuleeris Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee oma manifestis Eesti töörahvale ajajärgu põhiülesanded. Selles dokumendis selgitati, et rahu sõlmimine Nõukogude Venemaa ja kodanliku Eesti vahel ei tähendanud sugugi klassirahu sõlmimist eesti proletariaadi ja eesti kodanluse vahel. Niikaua kui Eesti töörahvas vaevleb palgaorjuse ikkes ja peab taluma kodanluse võimu, mida kehastab "iseseisvuse" loosungiga maskeeritud kodanlik riik, jääb tööliste ülesandeks võtta võim kodanluselt ja purustada tema riigiaparaat. Manifest heiskas loosungid "Maha Eesti härrasriik!", "Elagu Eesti töörahva revolutsioon!", "Elagu Eesti töörahva nõukogude vabariik!". Keskkomitee näitas ühtlasi, et eesti töörahvas võidab endale vabaduse ainult siis, kui ta loob kõigi maade töölistega ühise klassivõitluse rinde ja astub kõige tihedamasse liitu Vene Nõukogude Vabariigiga. Manifestis esitati ka eesti töölisklassi lähemad võitluseesmärgid: täielik amnestia poliitilistele vangidele, demokraatlike vabaduste tagamine, tihedad majandussuhted Nõukogude Venemaaga.

Võitlus selles manifestis esitatud eesmärkide saavutamise eest jäi Eesti töörahva revolutsioonilise liikumise peasisuks kuni 1940. aasta sotsialistliku revolutsioonini.
Ja nüüd kõnealune manifest ise (kirjapilt muutmata):
Kõigi maade töölised, ühinege!

Kommunistlise Partei Manifest
Eesti töörahvale
Tartu rahu puhul.

Seltsimehed ja vennad!

Ühes Judenitšiga, külg külje vastas Koltšaki ja Denikiniga, liitriikide ülemjuhatuse all ja toetusel sõdis Eesti härrasriik Venemaa nõukogude vabariigi, sellesamaga ka töörahva revolutsiooni ja iseenda "iseseisvuse ja rippumatuse" vastu, kuni töörahva punased väed otsustavalt võitu ei saanud tsaristliste valgete kindralite üle, Eesti härrasriigil selle tõttu enam ei olnud, keda toetada ja kellelt toetust saada klassisõjas, ja – kuni liitriikide kapitalistlikud valitsused proletariaadi surve all sunnitud ei olnud Eesti härrasriigile rahutegemist lubama.

Venemaa töörahva revolutsiooniline kangelasemeel võitis liitriikide tanki ja naelsterlingi! Lääne proletariaadi äge klassivõitlus ja kommunistliste aadete kiire laialilagunemine ühes tulise poolehoidmisega, mis Venemaa töörahva revolutsioonil rahvusvahelise proletariaadi hulgas on, võttis maailma valitsevatelt klassidelt sõjaväe, mille varal punast Venemaad rahustada.

Hambaid kiristades oli selle tagajärjel ka Eesti kodanlus sunnitud jätma unistusi kolmevärvilist lippu lehvima panna Peterburi ja Moskva tornidel. Kartes punaste sissetungimist ja sisemist revolutsiooni, tuli Eesti kodanlusel leppida oma "iseseivuse ja rippumatusega" rahu teha riikliselt organiseeritud klassivaenlasega, lõpetades niiviisi klassisõda Venemaa nõukogude vastu, mis oma alguse sai Eesti töörahva allaheitmisest tule ja mõõgaga 1919. a. jaanuaris ja veebruaris.

Rahuleping ei protokolleeri mitte jõudude vahekordi päkapikuse Eesti härrasriigi ja punase hiigla Venemaaga, vaid selle viimase ja üleilmse kontrrevolutsiooni vahel. Ivan Poska käega kirjutas Lloyd George Tartus rahulepingule alla. 15 miljonit kuldrubla, 1 miljon dessatini metsa ja muud majanduslised kontsessioonid Eesti härrasriigile on esimene altkäemaks kodanlusele, et see – olgu ta mis rahvusest tahes – Venemaa töörahva vabariigi rahule jätaks.

Tartu rahuga on üleilmse kontrrevolutsiooni Eesti väesalk tema rahvuslistesse piiridesse surutud. See on rahvusvahelise töölisklassi osaline võit, mis vastab tema jõudude tänasele seisukorrale. Eesti töörahva eluline huvi ja ülesanne on – surmata kontrrevolutsioon Eesti piirides.

Eesti proletaarlased!

Tartu rahulepinguga ei ole veel lõpul Eesti töörahva võitlus rahu eest punase Venemaaga. Kontrrevolutsiooni sõjaline väerind on Eesti kohal läbi murtud, aga punase Venemaa diplomaatilise ja majanduslise eraldamise – blokaadi rõngas on alles murdmata.

Diplomaatiline ja majandusline läbikäimine Nõukogude Venemaaga on Eesti töörahva võitlusehüüd!

Tuhanded Eesti proletaarlased on kontrrevolutsiooni laine paisanud Nõukogude Venemaale, sajad vaevlevad härrasriigi türmides ja vangilaagrites – ainult töörahva klassivõitlus sunnib koodivalitsust täielikku amnestiat ja vaba Eestisse tuleku andma kõikidele, kes on patustanud püha kuldvasika vastu!

Kui Judenitši valgekaardi jätistel on Eesti härrasriigis vabadus plekilise soetõvega rahvast hävitada, siis olgu piiri, trellide ja okastraadi taga viibijatel võrratu suurem vabadus punast plekitõbe laotades rahvakurnajate valitsust hävitada!

Eesti proletaarlased!

Rahuleping ei muuda klassisõda klassirahuks!

Eesti härrasriigi iseseisvus ja rippumatus, kuigi rahulepinguga tunnistatud, jääb sellegipärast kodanlise kontrrevolutsiooni ja kurnajate klassidiktatuuri – kitsendamata nülgimise, piiramata rõhumise, kapitalistliste suurröövikute ahmimiste ja varguste, igasuguste kelmuste ja häbitegude varjunimeks.

Eesti härrasriigi iseseisvus ja rippumatus on varjukujuline silmamoonutus, sest tema täieline majandusline rippuvus suurriikidest teeb ta ka poliitiliselt täiesti rippuvaks neist.

Eesti väikeorjapidajad valitsevad liitriikide suurorjapidajate mitteametlikul volitusel Eesti töörahva üle.

Ei saa olla miskit klassivõitlust kurnajate vastu, mis sellesamaga ka ei oleks kurnajate riiklise klassiorganisatsiooni – Eesti härrasriigi vastu.

Eesti töörahvas ei vabane palgatööorjuse viletsuse ikkest ja härraste valedemokraatia ahelatest, kuni ta ei purusta härrasriiki, ei natsionaliseeri kapitalistlisi kurnamiseabinõusid ja ei loo kodanlise klassiriigi rusudele töörahva klassiriiki, mis klassisi hävitades sedamööda tõeliseks rahvariigiks tõuseb.

Maha Eesti härrasriik!

Elagu Eesti töörahva revolutsioon!

Elagu Eesti töörahva nõukogude vabariik (töökommuun)!

Otsides ja saades toetust töörahva vastu Inglise kapitalistide klassilt on kodanlus Eestist teinud Inglise imperialistide käsualuse asumaa salates ja varjates seda olukorda pettusega. Kurnajate vastastikuseks kinnitamiseks töörahva revolutsiooni vastu püüab Eesti härrasriik luua Soome-Eesti-Läti-Leedu-Poola liitu samasugustest tööliste luukeredele rajatud lihunikkuderiikidest kui ta ise on.

Enese vabastuse võitluses võidab Eesti töörahvas ainult siis, kui ta kõigi maade töölistega ühise klassivõitluse väerinna loob 3. Kommunistlise Internatsionaali lipu all ja oma võidu korral kõige lähemasse liitu astub Venemaa nõukogude vabariigiga.

Elagu Eesti nõukogude vabariigi vennasliit Nõukogude Venemaaga!

Elagu 3. Kommunistline Internatsionaal!

Elagu rahvusvaheline töörahva revolutsioon!

Rahuleping ei tähenda rahu Eesti töörahva ja kodanluse vahel!

Niisama, kui kodanlus silmapilgukski ei jäta töörahva nülgimist ja vägistamist, ei või ka töörahvas katkestada lepitamatut võitlust verivaenulise kurnajateklassi vastu mitte üheks silmapilgukski!

Mitte ainult kodanlus, vaid ka sotsid, kes kokkulepet kodanlusega jutlustavad, on töörahva klassivaenlased.

Proletaarlased! Otsustavale, leppimata võitlusele kutsub teid kommunistline partei!

Maha kapitalismus!

Elagu kommunismus!

Kommunistlise Partei Eesti Keskkomitee.
Lühidalt: Tartu rahuleping oli rahvusvahelise töölisklassi osaline võit, mis fikseeris jõudude vahekorra Venemaa ja üleilmse kontrrevolutsiooni vahel, kuid see ei muutnud klassisõda klassirahuks, ei tähendanud rahu Eesti töörahva ja kodanluse vahel. Klassivõitlus samas tähendas ka võitlust kurnajate riikliku organisatsiooni vastu, et luua selle rusudele töörahva riik, nõukogude vabariik, mis oleks vennasliidus Nõukogude Venemaaga.

Novembris toimus Tallinnas salajane Eestimaa Kommunistliku Partei I Kongress, kus see erakond illegaalselt asutati. Seal võeti vastu ka üks manifest, mille seadis kokku partei rajaja Viktor Kingissepp (küsimuses, kas luua selline eraldi partei, puhkes eestlastest kommunistide hulgas muide päris terav konflikt, mille lahendamiseks VK(b)P Keskkomitee ja Kominterni Täitevkomitee moodustasid isegi eraldi konfliktikomisjoni – oponendid pidasid EKP konstitueerimist "natsionalistlikuks" ja "separatistlikuks" sammuks), kus kuulutati muide täiesti otsesõnu:
Eesti proletariaat haarab võimu siis, kui tema jõud küllalt tugev on, et avalikku sõjariistus võitlusesse astuda ja kui rahvusvaheline seisukord teda kaitseb väljamaa valgekaartlaste appitõttamise eest Eesti kodanlusele.
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimeheks olnud Jaan Anvelt märkis omakorda selle juba likvideeritud organi tegevuse kohta EKP I Kongressile esitatud kirjalikus aruandes seoses Tartu rahulepinguga:
Eestiga rahutegemine järgnes sellestsamast asjaolust. [Samas aruandes: Venemaa ägas sõja raskuste all. Kõik parem sõjaline jõud tuli Koltšaki ja pärast Denikini vastu koondada, kuna lääne väerinnal kaitseseisukorda asuti. Kõigil neil põhjustel oli selge, et Eesti kommunistidel selleks korraks ennast avalikus võitluses allajäänuteks tuleb tunnistada.] Nõukogude Venemaale oli pisikestki lõhekest raudses rõngas, mis teda piiras, tarvis, et Läänega läbi käia. Eesti näis selles vaenlastelülis kõige nõrgem olevat. Kui see rahu ka meile, Eesti töörahvale, kõige kahjulikum oleks, saja miljoni Vene töölise ja talupoja eluhuvide pärast oli ja on ta täiesti lubatud ja soovitav. Kuid ka Eesti sisemise arenemise sihis on see rahu minu meelest tarvilik. Iseseisvus ja "demokraatia" peavad enesetapmisega hävinema, see on nõukogude valitsuse tulevikule kindlam pant.
Eesti kuulutamist nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja ühinemist NSV Liiduga ei näinud neist kumbki (kaitsepolitsei poolt tabatud Kingissepp lasti 1922. aastal maha, Anvelt peksti 1937. aastal surnuks ülekuulamisel NKVD-s), aga ajalugu järgis nende poolt visandatud stsenaariumi tegelikult üllatavalt täpselt.

teisipäev, 19. august 2014

Petro Simonenko: Kuidas hinnata olukorda Ukrainas?


Ukraina Kommunistliku Partei juhi Petro Simonenko alljärgnev sõnavõtt pärineb 6. augustist, kui ta käis visiidil Soomes, kohtudes seal nii parlamendivälise Soome Kommunistliku Partei ning parlamendis esindatud Vasakliidu (said 2011. aastal 14 kohta, Euroopa Parlamendis üks koht) juhtide kui ka hiljuti OSCE Parlamentaarse Assamblee presidendiks valitud Ilkka Kanervaga (Koonderakond).
Vaata ka
Ukraina Kommunistliku Partei keelustamisest
Ukraina kommunistide juht Soomes ja Valgevenes
Riik kõigub hävingu äärel. Ja kui Ukraina jätkab liikumist mööda Lääne ja USA poolt antud trajektoori formeerumaks perifeerseks riigiks perifeerse (mahajäänud) majandusega, mis teenib transnatsionaalsete korporatsioonide huve, sõja trajektoori, mille puhul sisemine vastasseis kasvab üle riikidevaheliseks konfliktiks, siis leiame ennast reaalse ohu eest territoriaalse terviklikkuse hävimiseks, riikluse kaotamiseks.

Oligarhid, kes tulid võimule pärast riigipööret maidanil käesoleva aasta veebruaris, ning nende natsionalistlikud kollaborandid, õigustades oma veriseid kuritegusid Odessas, Mariupolis, Donetski ja Luganski oblastites, väidavad, et täna sünnib uus ühtne rahvus.

See on jõhker vale. Kui ukrainlane tapab ukrainlast, kui hukkuvad vanurid, naised, lapsed, pühitakse maapinnalt asustatud kohti, hävitatakse vabrikuid ja tehaseid, koole, haiglaid, lasteaedu, Donetski ja Luganski oblastite suurlinnade infrastruktuuri, kui sajad tuhanded Ukraina kodanikud on rahu otsinguil jätnud oma kodupaigad ja saanud põgenikeks, rääkida ühtsest rahvusest – pühaduseteotus!

Natsionaal-fašistlik režiim peab infosõda, mille eesmärgiks on õigustada kuritegusid omaenda rahva vastu sõjaga separatismi ja terroristidega.

Tõe ja selle vennatapusõja võimaliku peatamise huvides tahan veel kord meenutada, et meeleavaldused Donbassis algasid nõudmistega, mis puudutasid vene keelele riigikeele staatuse andmist, vajadust detsentraliseerida võimu ja tugevdada kohalike kogukondade võimupiire, võimalust kohalike rahvahääletuste läbiviimiseks. Donetski ja Luganski oblastite elanikud astusid välja Suure Isamaasõja kangelaste mälestusmärkide ja obeliskite purustamise vastu, ajaloo moonutamise vastu.

Neid ei tahetud kuulata ja kuulda võtta ning kuulutati sõda omaenda rahva vastu.

Äärmiselt ohtlik langus tootmises, kasv inflatsioonis, hindades ja tariifides, töötajate palkade külmutamine, kärped riigieelarvelistes programmides pensionäride, naiste ja noorte toetuseks, avalik võitlemine teisitimõtlejate vastu ning range tsensuur massimeedias. Mõrvarliku assotsiatsioonilepingu allkirjastamine EL-iga, orjastav memorandum IMF-iga, turu kaotamine Venemaa Föderatsioonis ning katastroofiline olukord gaasiga kindlustatuse osas (sisseostude puudumine Venemaalt) viivad vältimatult töötuse suurenemise, elustandardi alanemise ja sotsiaalsete pingete kasvuni ühiskonnas.

2014. aastal, nagu aastatel 2004-2005, tuli Ukrainas võimule sama rühm oligarhe, kes on täielikult sõltuvad ning täidavad kõik USA ja Euroopa korraldused. Nende edasise võimulpüsimise ohtlikkust suurendab see, et nad võtsid kaasosalisteks profašistliku organisatsiooni Svoboda ja teised paremäärmuslikud natsionalistlikud voolud. Miljardäride tulek võimule, nagu presidendi administratsiooni, nii ka oblastite juhtkonda (Donetsk – Taruta, Dnipropetrovsk – Kolomaiski), palgaliste era-armeede loomine on tunnistuseks Ukraina territooriumi sisulisest jaotamisest oligarhilisteks (feodaalseteks) vürstiriikideks.

Sõda jätkub USA huvides – puhastada territoorium ja kindlustada põlevkivigaasi tootmine.

Sõda – see on oligarhide võitlus omandi ümberjagamise eest ja võimule tulnute (Kiievi klanni) katse hävitada sõja abil Ukraina suurimate majandusregioonide tehased ja vabrikud, võtta Donbassi oligarhidelt võimalus oma jõukuse kasvatamiseks. Aga see tähendab ka sadu tuhandeid töötuid.

Sõda – see on nende Ukraina kodanike füüsiline hävitamine, kes tahavad kinnipidamist oma õigusest ajaloolisele tõele, rääkida emakeeles, kasutada väljateenitud vahendeid oma regioonide arendamiseks, mitte Kiievi ametnike toitmiseks, kes täidavad eelarvega omaenda taskuid.

See hullumeelsus peab lõppema!

Milles on toimuva põhjus ja kes on peamine süüdlane?

On ilmselge, et need, kes kõik need aastad hirmutasid Ukraina kodanikke müütidega nõukogude minevikust, traagiliste lehekülgedega meie ajaloost, tegid seda selle jaoks, et hävitada sotsiaalse õigluse põhimõtted, rahvavõimu süsteem, rikastuda teiste ränga ekspluateerimise, töötuse, kõrgete hindade ja tariifide, palkade ja pensionite madala taseme arvelt. Toimuva põhjus – peitub poliitilises süsteemis, mis toimib kapitali ja oligarhide huvide valvurina. Põhjus – rahva vara ebaseaduslik erastamine, mis viis tohutu sotsiaalse kihistumiseni käputäieks rikasteks ning loendamatuteks vaesteks. Enamus, tööinimesed – vaesuvad, aga mõnisada kurnajat – rikastuvad. Paljud ei ole märganud, kuidas traagiliste sündmuste pidev jada lükkab tahaplaanile meie ühiskonna võtmetähtsusega probleemid ja haigused: korruptsioon, oligarhia, sügav sotsiaalne kihistumine, ametnike ühtesulamine kuritegevusega, hoolimatu suhtumine inimeste õigustesse ja nende tahtesse. Rääkimine sellest toimub üha enam vaid vormitäiteks. Reaalsed otsused lükatakse edasi "pärastiseks", "pärast võitu". Ainult kelle võitu kelle üle?

Maidanil osalenud ja need, kes kasutasid neid ära omadel eesmärkidel, väidavad, et see oli ülestõus kuritegeliku režiimi vastu. Kuidas siis selle tulemusel juhtus, et inimesed, Ukraina kodanikud, tulistavad nüüd teineteist? Aga need, kes olid osa sellest režiimist, ei tunne ennast "uutes tingimustes" sugugi halvasti? Kuidas juhtus, et viha võimude hoolimatuse vastu ühiskonna arvamuse suhtes sigitas soovimatuse kuulata meie oma kodanikke, kellel on teistsugune arvamus? Ja kuidas juhtus, et oligarhidevastaste meeleolude lainel sattusid võimule taas oligarhid? Mitte vähem küünilised ja ahned.

Kuidas see juhtus, et Ukraina rahvas, mis andis tohutu panuse nõukogude rahva Suureks Võiduks fašismi üle, tõi võimule natsionaal-fašistliku režiimi? Maidanil toimunud riigipöördega võimule tulnud režiim provotseeris sisemise vastasseisu ja tõukas ühiskonna kodusõtta. Kuigi, tegelikult, põhjust konfliktiks ühiskonnas ei olnud.

Oma nõudmistes Ukraina tööinimesed Idas ja Läänes, Lõunas ja Põhjas, tsentris ja regioonides, maidanil ja antimaidanil nõudsid lahendusi sarnastele küsimustele. Saada üle sotsiaalsest ebavõrdsusest, kindlustada ühiskondliku jõukuse õiglane jaotamine, viia läbi võimu deoligarhiseerimine ja teha lõpp korruptsioonile. Ukraina kodanikud tahtsid riigilt efektiivsust ja vastutust.

Aga lõppes kõik sisemise tüliga, millest on saanud suurkapitali tehnoloogia. Tema abiga kanaliseeriti kogu ühiskonna sotsiaalne rahulolematus vastastikuseks vihkamiseks. Kahjuks see tehnoloogia toimis. Ja jääb toimima, seni kuni me ignoreerime oligarhide kuritegelikke kavatsusi.

Kas on lootust konflikti kiireks lahenemiseks?

Selle loogika järgi, mida surub peale kapital – ei. Sest suhteid võimu, mis kaitseb kapitali huve, ning tavaliste inimeste vahel, peremeeste, kellest on saanud oligarhid, ja tööliste vahel ei muuda miski. Omanike klass mõistis juba ammu, et garanteerimaks nende edasist rikastumist on neile vaja võimu, aga töölised, kes viibivad illusioonides selle kohta, et nende ekspluateerijad-peremehed mõtlevad päevad ja ööd sellest, kuidas neile head teha, hääletavad oligarhide poolt, mõistes ennast sellega ise viletsusse.

Osa vana oligarhilise režiimi esindajatest pärast riigipööret maidanil põgenes, aga võimule tuli oligarhiline opositsioon, võttes endale liitlasteks natsionalistid-neofašistid ning arvestatava osa Janukovitši režiimi toetajatest, jätkates seda, millega tegelesid nende eelkäijad võimul: "onupojapoliitika", korruptsioon jätkab õitsemist. Ametnikud ja suurkapital varastavad isegi sõjas. Ukraina läbib sõjaoligarhismi etappi, kus oligarhid ei varju enam oma käsilaste taha, vaid asuvad otse kõrgeimatele ametipostidele. Ja tugevdavad oma režiimi enam mitte üksnes administratiivsete ressursside, vaid ka otseses vägivallaga, toetudes palgalistele era-armeedele.

Esmakordselt iseseisva Ukraina ajaloos sai presidendiks oligarh. Esmakordselt moodustavad oligarhid sõjalisi üksusi, mis keelduvad allumast Ukraina seadustele. Ukraina sees luuakse oligarhilisi "vürstiriike" ning kontrolli pärast nende üle peavad Ukraina rahva kätega sõda uued magnaadid.

Aga et see fakt niivõrd silma ei torkaks, uinutati ühiskond eurointegratsiooni muinasjutuga EL-iga assotsiatsioonilepingu sõlmimise kaudu, kuid võimaluseta astuda EL-i, mis selgitab ja õigustab kõike – nii võimu poolt langetatud otsuste antisotsiaalset iseloomu, ekspluateerimise suurendamist kui ka riigi jätkuvat paljaksvarastamist.

Inimesed lasid ennast järjekordselt ära petta. Ja see on tänaste sündmuste peamine põhjus, ja veelgi enam – see on läheneva rahvusliku katastroofi põhjus. Kuni Ukraina ühiskond ei heida endalt oligarhilisi valjaid, seni arengust rääkida ei ole võimalik. Ukrainat jälitavad pidevalt majanduslikud läbikukkumised, poliitilised kriisid ja sisekonfliktid.

Kuidas hinnata olukorda idas?

Kõike seda olnuks võimalik vältida. Meie, kommunistid, tegime ettepaneku viia läbi rahvahääletus majandusliku integratsiooni vektori osas (assotsieerumine EL-iga või tolliliit) juba 2013. aastal. Istuda läbirääkimiste laua taha ja alustada dialoogi kõigi regioonidega 2014. aasta jaanuaris-veebruaris ja välistada sõda. Viia läbi kohaliku omavalitsuse reform ning tegelik, mitte vaid sõnades, võimu detsentraliseerimine. Tagada, mitte trampida jalge alla elanike sotsio-kultuurilised õigused. Viia läbi regionaalsed rahvahääletused selle aasta märtsis. Lõpetada välispoliitilised provokatsioonid. Hoiduda vastikusttekitavast miljardäride, isakeste, "omade" määramisest ning moodustada valitsus professionaalidest, võttes arvesse kõigi regioonide esindatuse huve. Ja konflikt, omamata kandepinda, oleks ammendatud. Meie pakkusime seda teed. Aga mitte ükski oligarhilistest erakondadest omavahel vastanduvatest leeridest meid ei toetanud. Otse vastupidi, uus režiim hakkas juurutama ühiskonnas natsionalistlikku revanšismi, tegeledes samas omandi ümberjagamisega.

Kiievis võitnud poliitikute soovimatus kuulata kodanike seaduslikke nõudmisi ja avalik revanšism vallandasid lagunemisprotsessi.

Tahan rõhutada, et Ukraina kaotas mitte kontrolli territooriumi üle, vaid kaotas inimeste usalduse. Tee selle küsimuse lahendamiseks peitub usalduse taastamises Ukraina suhtes. Usalduse laiemas mõttes.

Kainenemist kahjuks ei toimu. Seetõttu põleb riigi idaosa. Oligarhid mõlemalt poolelt mitte üksnes mängivad teineteise vastu elanikkonda. Nad üritavad tõmmata konflikti välisriike.

Täna areneb meie silme all tragöödia. On alanud kodusõda. Ukraina kodanikud tapavad teineteist, massiliselt hukkuvad rahumeelsed inimesed. Sõjategevus hävitab linnasid, elanikud on sunnitud peituma keldritesse. On tuhandeid põgenikke.

Alles mõned kuud tagasi lubati inimestele rahu ja heaolu. Tänaseks on nad saanud sõja. See sõda, nagu "must auk", tõmbab pingule elanikkonda, sundides inimesi vastama pidevalt küsimustele selle kohta, kuidas hoida oma elu, kuidas kaitsta oma perekonda, oma linna. Ja iga uus löök ja iga uus surm provotseerib konflikti edasist eskaleerumist, külvates vastastikust vihkamist aastakümneteks.

Seejuures järjest sügavam välismaiste tegijate kaasamine mitte kustutab, vaid õhutab sõjatuld. See on mitte enam sisemine konflikt Ukrainas, vaid maailma jõukeskuste – USA, Euroopa, Venemaa – vastasseis. Ja see on asjade kohutav areng, mis ähvardab muutuda suureks tragöödiaks mitte ainult Ukraina, vaid kogu kontinendi jaoks.

Kuidas konflikt lahendada?

Peamine probleem täna – see on võimude püüd lahendada konflikt ainult jõuga. Ühiskonnale surutakse peale vaatepunkt, et sõja lõpetamine verevalamise ja inimeste, sama riigi kodanike hukkumisega – see on võit. Tegelikult aga rahu – see on dialoog ja arvestamine teiste vaatepunktidega.

Konflikti saab lahendada ainult poliitiliste meetoditega. On vaja konsultatsioone, kontakte, läbirääkimisi. Aga mitte selliseid, mida peetakse praegu. Kohtuda ainult selleks, et vahetada solvanguid ja teineteise peale sülitada ei ole mõtet.

On selge, et tuleb alustada dialoogi koos ühiste pingutustega vähendada ohte rahumeelsele elanikkonnale. Tuleb moodustada võrgustik kontaktgruppidest, kus on võimuesindajad, kohalike kogukondade esindajad, meeleavaldajate esindajad, mis tegutsevad konkreetsetes paikades.

Meie lähtume sellest, et sõda ei lahenda midagi. Donbassiga tuleb rääkida. Iga regiooniga. Sama ka Taga-Karpaatiaga. Miks, näiteks, president räägib detsentraliseerimisest, aga ei lähe regioonidesse oma projektidega, ei kaitse neid kogukondade ees, ei paranda.

Tuleb saada tagasi inimeste usaldus. See on pikk protsess, mis nõuab süsteemseid otsuseid keele-, kultuuri-, sotsiaal-, majanduspoliitika valdkonnas ning valitsemissüsteemi reformimise osas, suuremate volituste andmisega kohalikule omavalitsusele. Muidu probleeme ei lahenda.

Tuleb hakata ehitama uut elu, aga mitte tegeleda küllaltki kahtlaste väärtuste pealesurumisega. Fašistide kollaborantide järglased, Bandera portreedega, ei saa mitte kunagi "omadeks" Donetskis. Ja mitte kunagi ei saa selline sõda õiglaseks, õigeks asjaks, "uue rahvuse" sünnitajaks. Sellises sõjas ei ole võitjaid. Kaotavad kõik, kaotab Ukraina. Tuleb otsida teid konflikti rahumeelseks lahendamiseks. Ja kui varem ajaloos selliseid pretsedente ei ole – tuleb need luua.

Miks riigi juhtkond midagi ette ei võta?

Kiiev ei kuula Ida elanike seaduslikke nõudmisi ja see üksnes tugevdab valitsusvastaseid väljaastumisi. Loodetakse sellele, et olukord "laheneb" uue režiimi oponentide füüsilise hävitamise käigus – see on õudus. Ja veelgi õudsem on selle vaatepunkti levitamine riigi teiste kodanike hulgas.

Sellegi poolest lähevad võimud seda teed.

Esiteks, praegune režiim on millegi pärast veendunud selles, et sõda tühistab kõik selle kuriteod. Vaadake: täna töötab valitsus üldse ilma igasuguse programmita. Ei saa pidada programmiks seda tähejada, mille Jatsenjuk esitas tema ametisse määramise ajal. Seal ei ole vastuseid küsimustele harude, regioonide arendamise, valdkondlike programmide, kõigi nende projektide rahastamise kohta. Ei ole programmi Ukraina majanduse adapteerumiseks EL-i normidega, kui seda protsessi juba alustada otsustati. Ei ole otsuseid kaubandus-majandussuhete kohta Venemaaga. Ei ole vastust küsimusele selle kohta, mil moel Ukraina kompenseerib tõenäolise turu kaotamise kaupadele Euraasia Liidu riikides.

Praegu viiakse ellu ainult ühte programmi – kõigi ja igasuguste sotsiaalkulutuste kärpimine. Äsja jälle teatas valitsus eelarvekärpest 40 miljardit grivnat ning lisaks suurendatakse kulutusi sõjale. Kust see raha võetakse? Vastus on selge – sotsiaalprogrammidest. Lisaks tõusevad kommunaalkulud. Sulguvad ettevõtted ja inimesed kaotavad töö. Kuidas Ukraina tööinimesed sellistes tingimustes ellu jäävad? Valitsuse vastus – "pingutage püksirihma" ja pidage vastu. Sel moel on sõda vaid kattevarjuks oligarhide tegelikele plaanidele. Seda teiseks.

Hurraa-patriootlike loosungite taga algab ulatuslik omandi ümberajagamise protsess. Uus oligarhiline ladvik üritab mitte üksnes võtta omandit ja korruptiivset tulu vanalt režiimilt, vaid on juba alustanud veel järelejäänud riigiomandi erastamise kaudu varastamise lõpuleviimist omaenda huvides. Kõike seda põhjendatakse õigluse jaluleseadmise ja hädavajalike reformidega.

Kolmandaks, sisemise konflikti tahtlik suunamine Ukraina ja Venemaa laupkokkupõrkeks.

Sõda – see on ettekääne oligarhide jaoks. Aga hukkuvad selles need, kellelt oligarhid varastasid, varastavad ja jäävad varastama.

On selge, et pikalt see ei jätku. Asi ei ole isegi selles, et varem või hiljem saavutavad oligarhid jälle kokkuleppe ja lepivad ära. Oligarhide leppimine ei asenda sotsiaalset õiglust. Inimesed juba mõistavad, et sõda peetakse mitte nende huvides ja mitte Ukraina riikluse eest, vaid oligarhide kasumite, korrumpeerunud ametnike ning nende Lääne peremeeste ja eestkostjate pärast. Ja tõelisteks ühiskonna vaenlasteks osutuvad, eelkõige, Ukraina oligarhid. Rahulolematuse laine tõuseb. Sündmused riigis viivad kõrvalekaldumatult sotsialistliku revolutsiooni poole. Ja meie oleme koos tööinimestega sellel teel.

Kommuniste süüdistatakse praegu paljudes pattudes. Aga kui palju tõde on nendes süüdistustes?

Kõigepealt tahan täie vastutusega teatada – mitte mingeid otsuseid separatismi, eraldumise või Ukraina lõhenemise toetuseks ei ole UKP vastu võtnud ega võta mitte kunagi. See on meie prinitsipiaalne seisukoht. Meie oleme ühtsuse, iseseisvuse ja õitsva Ukraina poolt.

Meie, kommunistid, kogusime kokku ja ühendasime meie maad, lõime unikaalse majandusliku kompleksi, mille potentsiaal tagas Ukraina pääsemise Euroopa ja maailma kümne kõige arenenuma riigi hulka. Praegune natsionaal-fašistlik režiim, nagu ka selle eelkäijad iseseisvuse aastatel, ei teinud mitte midagi, et seda potentsiaali võimendada. Nad ei suuda pakkuda midagi targemat kui kommunistid. Oligarhid võimul ohustavad algusest peale rahvuslikke huve. Nad on oma veendumustelt ahnurid. Just seetõttu teevad kõik, et kõrvaldada UKP poliitilisest elust, võtta Ukraina rahvalt valik oma tuleviku osas, süüdistavad parteid reetmises ja Ukraina-vastases tegevuses – see on jama ja provokatsioon.

UKP-st üritatavad teha peletist, visata parteid välja sõja vallapäästjad ainult ühel eesmärgil – kõrvaldada poliitiline jõud, mis võib reaalselt juhtida sotsiaalseid väljaastumisi oligarhide režiimi vastu.

Seetõttu hoiatame meie tööinimesi – eesriide taga toimub kommunistidevastaseks repressiooniks uus oligarhide leppimine. See on see protsess, mis leidis USA nõudmisel Lääne-Euroopas aset pärast Teist maailmasõda ja Ida-Euroopas eelmise sajandi 90-ndatel aastatel.

Selle jaoks, et lüüa UKP välja poliitiliselt lavalt, käivad kõik need kohtuasjad ja levitatakse räpaseid valesid. Avaldatakse füüsilist ja moraalset survet parteiaktiivile. Parlamendis moodustatakse uusi parteilisi "petekaid", mis flirdivad sotsialistliku retoorikaga. Väga kahju, et osad meie endistest erakonnakaaslastest – parlamendisaadikutest, valisid reetmise ja said osalisteks selles protsessis. UKP juba andis karmi hinnangu sellistele tegudele. Nad reetsid mitte ainult partei, vaid kõik tööinimesed.

Kas UKP suudab sellise surve all säilitada oma mõju ja pääseda parlamendi järgmisesse koosseisu?

Me oleme teadlikud kõigist esinevatest raskustest. "Sõjapartei" (Isamaa, UDAR, Svoboda koos Janukovitši režiimi "ülejooksikutega") võtab ette kõikvõimalikke katseid selle jaoks, et keelata partei ära enda kontrollile alluvate kohtute abil, mitte lasta meil osaleda valimistel. Nad tahavad viia valimised läbi ainult nendel territooriumitel, kus on kehtestanud enda totaalse kontrolli, tingimustes, kus käib räpane meediasõda nende režiimi oponentide vastu, füüsiline ja moraalne terror, agressiooni eskaleerimise uue vormi – humanitaarsõja – tingimustes.

Aga sellised valimised ei ole demokraatlikud. Sellisel moel moodustatud parlament saab olema ebalegitiimne kogu riigis. Tähendab, olukord muutub veelgi teravamaks. Viia läbi ükskõik milline valimiskampaania ainult osal Ukraina territooriumist, see tähendab ilma Idata, ilma võimaluseta valida miljonite valijate jaoks – just see ongi territoriaalse terviklikkuse õõnestamine. Selle tulemusel saame me ainult süveneva kriisi ja poliitiliselt vormistatud lõhenemise. Kahjuks kinnitasid seda kommunistide teesi täielikult nii-nimetatud presidendivalimised mais, mille järel algas konflikti kiire eskaleerumise uus ring.

Lisaks tuleb mõista, et president Porošenko kiirustab ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamisega järgmistel põhjustel:

- valijad ei tohi tunda elutingimuste halvenemist, mis on seotud sellega, et allkirjastati orjastav memorandum IMF-iga, tappev assotsiatsioonileping EL-iga, tõusevad järsult hinnad ja kommunaalkulud jne., tähendab valijad peavad asuma illusioonis selle kohta, et "sõjapartei" täidab oma lubadusi;

- valijad ei tohi mõista, mille eest võitlevad ja surevad nende pojad selles, töörahvale mittevajalikus, sõjas;

- president kiirustab moodustama oma "taskuparlamenti" selle jaoks, et viia sisse muudatused Konstitutsioonis ja saada rohkem võimu, kui oli Janukovitšil;

- valijad ei tohi mõista, et ennetähtaegsed valimised – need on mitte ainult miljardid grivnad eelarvest, need on, eelkõige, Ukraina Ülemraadas pärast maidani moodustunud koalitsiooni suutmatus täita oma kohustusi.

Nagu aastatel 2004-2005, nii rebivad neid ka nüüd puruks sisemised vastuolud võitluses kohtade pärast, nad on ahned oma ihas saagi järele.

Porošenko meeskond 2014 ja Juštšenko meeskond 2004-2005 – need on ühed ja samad poliitilised jõud, ühed ja samad oligarhid.

Lühidalt, nagu ütleb vanasõna: "Kaks saabast on paar, üks väärib teist."

Tagamaks kodanike tahte avaldumist vajab riik rahu ja rahunemist. Rahvas peab olema aktiivne osaline ja oma tuleviku looja. Rahval on täielik õigus määrata oma riigi arengusuund, mitte teenida USA ja Lääne huve. Nagu ütleb rahvatarkus: "Päike tõuseb idast, läände – ta loojub."

Mis puudutab partei väljavaateid – mina vaatan tulevikku enesekindlalt. UKP – see ei ole oligarhiline projekt, ei ole poliitiline ühepäevaliblikas. Meie oleme ideoloogiline partei, võitjate ja loojate, suurte kordaminekute ja saavutuste partei, õiglase ja suure idee partei, mis alati elas ja jääb elama inimeste mõistuses. Illusiooni-udu hajub ja töörahvas mõistab, et selle tulevik ja heaolu kasv on võimalik ainult kommunistidega.

pühapäev, 17. august 2014

Alternatiiv Saksamaale Saksimaal skandaalide keerises


Kahe nädala pärast toimuvad Saksimaa Maapäeva valimised, mille tulemusel võib Alternatiiv Saksamaale pääseda esmakordselt liidumaa parlamenti, juhul kui see seal ikka valimistest osa võtta saab. Nimelt on üks kibestunud tegelane esitanud kaebuse, et erakonna nimekiri valimistelt kõrvaldataks.

Saksimaal elab veidi üle nelja miljoni inimese. Maapäeva liikmed valitakse ametisse viieks aastaks, 2009. aastal pääses sinna seal kuus erakonda. Kristlikud demokraadid said 40.2%, Vasakpartei 20.6%, sotsiaaldemokraadid 10.4%, liberaalid 10.0%, rohelised 6.4% ja NPD 5.6% häältest. Valimistest võttis üldse osa kokku 16 erakonda, välja jäid esimestena Loomakaitsepartei ning piraadid, keda toetas vastavalt 2.1% ja 1.9% valijatest.

Nüüd on valimistele registreeritud 14 erakonda, nende hulgas ka Alternatiiv Saksamaale, mille Saksimaa ühendus asutati eelmise aasta aprillis. Seni on saadud seal valimistel paremaid tulemusi kui ühelgi teisel liidumaal: Saksamaa Liidupäeva valimisel 6.8%, Euroopa Parlamendi valimisel 10.1% häältest. Samas on nende liikmeskond seal teistega võrreldes suhteliselt väike: viimastel andmetel 720 liiget, kui piraatidel on neid umbes 800, kristlikel demokraatidel 12 tuhat, Vasakparteil ligi 10 tuhat, sotsidel neli ja pool tuhat, liberaalidel üle kahe tuhande, rohelistel ligi 1400 jne. Tõsi küll, Loomakaitseparteil alla kolmekümne.

Suhteliselt tagasihoidlik liikmete arv ei ähvardanud küll saada takistuseks valimiskünnise ületamisele (küsitlused näitasid stabiilselt, et neid kavatses toetada 6-7% valijatest), aga seadis erakonna loomulikult teatud raskuste ette oma kandidaatide nimekirja koostamisel ja valimiskampaania rahastamisel, millega seoses on kõlanud nüüd äärmiselt karme süüdistusi härra Arvid Samtlebeni poolt, kes esitas 4. augustil Saksimaa põhiseaduskohtule kaebuse, et erakonna kandidaatide nimekiri valimistelt kõrvaldataks.

Maapäeva valimisteks on moodustatud 60 valimisringkonda ja iga valija saab anda kaks häält: ühe konkreetsele kandidaadile oma ringkonnas, kust osututakse maapäeva valituks enamusvalimiste põhimõttel; teise parteinimekirjale – viieprotsendilise künnise ületanud erakondade valimisnimekirjade vahel jagatakse kohad proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Väiksematel erakondadel, mille ridades ei kandideeri juba tuntud poliitikuid, on lootust kohtade saamisele peamiselt parteinimekirjade kaudu.

Samtleben, keda teati kui aktiivset sõnavõtjat Facebookis, kus ta on oma konto tänaseks kustutanud, valiti ise erakonna Alternatiiv Saksamaale Saksimaa ühenduse valimiseelsel kogunemisel parteinimekirjas kohale number 14, mis teda ilmselt ei rahuldanud. Juunis aga kustutati ta erakonna kandidaatide nimekirjast. Selle põhjuste osas lähevad lood lahku.

Erakonna pressiteate kohaselt oli Samtlebeni kustutamine valimisnimekirjast tingitud sellest, et nende kohalik ühendus Bautzeni kreisis, mille esimees ta oli ning mille poolt ta üldse kandidaadiks esitati, kaotas tema vastu usalduse. Samtlebeni kaebuse kohaselt aga sellest, et ta ei soostunud andma valimiskampaaniaks erakonnale juhatuse poolt soovitud laenu, mille suurus oleks vähemalt 1500 eurot.

Sel nädalal erakonnakaaslastele saadetud kirjas väidab Samtleben, et võimu on haaranud "parteioligarhia", mis on andmas erakonnale "diktaatorlikku tuuma", mida iseloomustavad "stalinism" ja "juhipõhimõte" (ehk füürerprintsiip – viide teadagi kellele). Tema ise olevat süütu kannataja, kes võitleb mitte enda, vaid demokraatia eest: kuna kandidaatide nimekiri kinnitati erakonna liidumaa ühenduse üldkoosolekul, siis saavat teda sellest kustutada samuti ainult üldkoosolek, vastasel korral on demokraatia kadunud. Kõige kurja juureks olevat Frauke Petry (fotol).


Frauke Petry (sünd. 01.06.1975), abielus, nelja lapse ema, keemik ja ettevõtja, PURinvent System GmbH ärijuht, saanud Saksamaa Liitvabariigi Teenete Ordeni (2012), Saksimaa Valitsuse võrdse kohtlemise nõukoja liige, laulab kirikukooris, õppinud ka orelimängu, abikaasa preester, erakonna Alternatiiv Saksamaale üks kolmest ametlikust kõneisikust ja Saksimaa ühenduse juhatuse eesistuja, valimisnimekirja esinumber.

Samtleben oli ka ise erakonna Saksimaa ühenduse juhatuse liige, aga reedel langetas see organ viimaks otsuse tema liikmelisus peatada ja pöördus erakonna vahekohtu poole, et see langetaks lõpliku otsuse tema erakonnast väljaviskamise küsimuses.

"Iga erakonnaliige võib nõuda kohtu hinnangut oma õiguste rikkumise osas. Sellele ei tohi järgneda ei sanktsioonid ega distsiplinaarmeetmed. Me ei saa aga aktsepteerida seda, kui haavunud eneseuhkuse tõttu kogu erakonna valimisnimekiri kehtetuks kuulutada tahetakse. Siin on Arvid Samtleben ühe piiri ületanud ja üritanud tekitada erakonnale ränka kahju. Sellega on ta ennast ise väljapoole erakonda asetanud," selgitas Petry, kes pöördus ühtlasi Bautzeni prokuratuuri poole, et Samtleben võetaks vastutusele tema aadressil levitatud isikliku laimu ja valede eest.

Kogu see juhtum on mõjunud erakonna väljavaadetele valimiste osas ilmselgelt kahjulikult. Kui juunis tõusis selle reiting kaheksale protsendile, siis viimase küsitluse kohaselt langes juba viiele, mis tähendab kõikumist kusagil künnise ületamise piiril.

Samtlebeni poolt Saksimaa põhiseaduskohtule esitatud kaebus on erakonna hinnangul küll tingitud lihtsalt isiklikust solvumisest ja juriidiliselt kirjaoskamatu ega oma suurt edulootust, aga on ebaselge, millal selle osas otsus võidakse langetada. Kaebuse, mis võtab enda alla poolsada lehekülge, peavad vaatama läbi kõik üheksa kohtunikku üheskoos ning oma arvamused võivad esitada ka siseministeerium ja keskvalimiskomisjon. Kuna see kõik võtab loomulikult aega, siis võib teoreetiliselt tekkida äärmiselt omapärane õiguslik olukord, mis nõuab lausa valimiste edasilükkamist.

Viimaste küsitluste kohaselt saaksid kristlikud demokraadid 42-43%, Vasakpartei 19-20%, sotsid 13-14%, rohelised 6-7%, Alternatiiv Saksamaale 5-6%, aga liberaalid ning NPD mõlemad ainult 3-4% häältest ja langeksid seega maapäevast välja. Praegu on Saksimaal võimul kristlike demokraatide ja liberaalide koalitsioon. Enamike küsitletute arvates tuleks viimased vahetada välja sotside vastu – ühelgi teisel variandil ei ole enamuse toetust. Kristlike demokraatide kohalik juht Stanislaw Tillich ei ole aga välistanud ka koalitsioone roheliste ja erakonnaga Alternatiiv Saksamaale.

Valmis tolereerima Vasakpartei valitsemist!?

Petry omakorda ei ole välistanud isegi võimalust toetada puna-punast koalitsiooni.

"Lisaks koalitsioonidele on ka teisi varjante demokraatlikuks legitimatsiooniks. Nii ühel kui ka teisel poolel," ütles ta juulis ajalehele Leipziger Volkszeitung. "Kui on võimalus teistsuguseks koalitsiooniks, kui puna-punane või puna-puna-roheline on piisavalt tugevad, siis võib ka see tolereeritud saada."

"Me ei taha, et meid tajutaks vaid kristlike demokraatide loomuliku partnerina. Seda me ei ole, isegi kui suurem osa meie liikmetest varasemalt sealt tuleb," selgitas Petry erakonna positsiooni. "Saksimaal saab kristlikud demokraadid välja vahetada ainult siis, kui on juba teiste erakondade koalitsioon. Keegi teistest ei saa olema piisavalt tugev, et teha seda üksinda. KDL on võimul juba väga kaua. Ja demokraatiale on alati hea, kui mõnikord veidi värsket õhku kabinettidesse lastakse."

Samas oli ta siiski valmis ka läbirääkimisteks kristlike demokraatidega.

Nendest sõnadest haaras kinni liberaalide peasekretär Torsten Herbst, kes kuulutas, et "kui frau Petry peab Vasakpartei poolt juhitavat valitsust "värskeks õhuks", siis võib ta lugeda mõnda ajalooraamatut või -brožüüri poliithariduskeskuselt DDR-i aja kohta."

Vasakapartei on teatavasti kasvanud osaliselt välja Ida-Saksamaad valitsenud Saksamaa Sotsialistlikust Ühtsusparteist, mistõttu on kristlikud demokraadid ja liberaalid nendega koostöö tegemise välistanud. Samas on kristlikud demokraadid olnud Saksimaal võimul kogu Saksamaa taasühinemisele järgnenud aja, alates 1990. aasta valimistest, kujutades endast seal sisuliselt uut võimuparteid.

"Nähtavasti ei ole liberaalidel enam mingeid oma teemasid, millega nad valimiskampaaniat teha saaksid," kommenteeris Petry seda soovitust konservatiivsele nädalalehele Junge Freiheit. "Kodaniku- ja õigusriikluse asjus ei vaja meie mingit järeleaitamist."

Puhkenud üleriigilise meediakära tõttu saatis ta aga siiski ka ühe veidi pikema selgituse erakonna liikmetele, kelle hulgas oli tekkinud teatav ärevus.
Alternatiiv Saksamaale seisab ideoloogilistest silmaklappidest vabastatud eurokriitika eest, õigusriikliku poliitilise protsessi juurde tagasipöördumise eest, läbipaistvama ja kodanikulähedasema poliitika nõudmise eest Saksamaal, Euroopas ja transatlantilistes suhetes jpm.

Spetsiaalselt maapäevavalimisteks Saksimaal esitlesime me oma ideid kaasaegseks haridus- ja perepoliitikaks, mis omaks ühiskondlikku väärtust iseeneses ega oleks mõistetud üksnes kui abi majanduse teostamiseks. Lisaks tahame me oma liidumaal kõrvaldada puudujääke politsei ja õiguskaitse osas ning hoolitseda selle eest, et bürokraatlike takistuste vähendamise kaudu rahvahääletused (rahvaalgatused) ka Saksimaal kodanike suurema poliitilise osalemiseni viia saaksid (lisa meie programmi kohta leiab www.afdsachsen.de, ka audioraamatuna).

Selle taustal ja oodates puhkusteaegset valimiskampaaniat pommitatakse meid igapäevaselt küsimustega koalitsioonide kohta teiste Saksimaa erakondadega.

AD Saksimaa võitleb meie programmi ja meie veendumuste eest. Me ei pea ennast enamuse kogujateks KDL-ile, ega SDP-le, Vasakparteile ja rohelistele jne.

Teineteisega rääkima ning poliitiliselt paremate lahenduste nimel võitlema peavad kõik valituks osutuvad erakonnad aga ühiselt. Kui me selle lihtsalt tagasi lükkame, siis ei ole meie paremad kui need, kes meid kui uut erakonda poliitilisest diskursusest välja jätta ning absurdsete ja mõttetute fraasidega diskrediteerida üritavad.

Seetõttu ärgem laskem end – eriti valimiskampaania ajal – häirida oletatavatel või tõelistel väljaütlemistel koalitsioonide, sallimiste jne. kohta – julgusega tõe järele ja selgete kantidega saame me teada, millised teised erakonnad ennast meie seisukohtadega kõige enam seotuna tunnevad.

Ja palun ärge unustage seda: koalitsioonide üle otsustab Saksimaal, nii nagu üleriigiliselt, parteipäev!

Südamlike tervitustega,
Frauke Petry
Saksimaal toimuvad valimised on erakonna Alternatiiv Saksamaale jaoks küllaltki olulised, sest seal on selle tulemused valimistel olnud seni kõige tugevamad. Kui seal maapäeva pääseda ei õnnestu, siis ei ole suurt lootust, et septembris Brandenburgis ja Tüüringis, kus erakonna reiting on viimaste küsitluste kohaselt alles jõudnud viie protsendini, paremini läheks. Kui seal künnis ületatakse, siis annab see aga hoogu ka mujal.

laupäev, 16. august 2014

Šveitsi vaatest Venemaa sanktsioneerimisele

Kadrioru resident Ilves (säutsu-Toomas) pidas hiljuti vajalikuks kritiseerida seda, et Šveits ei võtnud üle Euroopa Liidu poolt Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone (demonstreerides nii Šveitsi rahvusvahelise rolli ja välispoliitilise lähenemise fundamentaalset mittemõistmist). "Loomulikult on vaja vahendamist, aga mitte neutraalset vahendajat," ütles Ilves ilmselt siira süüdimatusega, paljastades kogu oma arusaamise rahvusvahelisest diplomaatiast.
Vaata ka
Euroopa Liidu sanktsioonidest Venemaa vastu
Austria Vabaduspartei Venemaa sanktsioneerimisest
Šveitsis endas on riigi populaarseim erakond, rahvuslik-konservatiivne Šveitsi Rahvapartei, rõhutanud sanktsioonidega seoses hoopis vajadust pidada rangelt kinni neutraliteedist.
Šveitsi neutraliteet seatud kahtluse alla
26.03.2014, Šveitsi Rahvapartei pressiteade

ŠRP võtab rahuldustundega teadmiseks, et minister Maureri [ŠRP esindaja Liidunõukogus, kaitseminister] hoiatavad sõnad ei ole jäänud tagajärgedeta ning Liidunõukogu hoidub otsestest sanktsioonidest Venemaa suhtes. Sellegi poolest näitab praegune näide, et Šveitsi neutraliteet, näiteks Schengeni ruumi kuulumise kaudu, üha enam kahtluse alla seatakse.

ŠRP jaoks on see murettekitav ja väär, kui Šveits peab osalema automaatselt Euroopa Liidu sanktsioonides ja ennast sellega Euroopa Liidu geopoliitiliste huvide kiiluvette seab. See näitab kahjuks, kui suuresti Šveitsi suveräänsus Schengeni lepingu ning selle institutsionaalsete tagajärgede ja mõjude kaudu Šveitsile juba koormatud on. See on ühtlasi selge argument Euroopa Liiduga edasise institutsionaalse lõimumise vastu.

ŠRP kutsub Liidunõukogu üles kauaaegset sõjalist neutraliteeti ülal hoidma ja mitte võtma ette mingeid edasisi samme, mis seda rolli veelgi õõnestavad, nagu Liidunõukogu seda oma retoorika ja esimeste tegudega, näiteks Venemaaga vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste peatamine, juba ühele poolele seab ja sellega põhiseaduses sätestatud neutraliteedi põhimõtet ohustab. Paistab, et meie valitsus allub parema meelega EL-ile, otsib rambivalgust ja tähelepanu maailmalaval, selle asemel, et reageerida kahtlastele sündmustele Ida-Euroopas vaoshoituse ja proportsioonitajuga. Üksnes erapooletus garanteerib ka tulevikus Šveitsi huvide optimaalse kaitse ning võimaluse teenida hästi rahvusvahelist keskkonda.

Ühepoolsed sanktsioonid on vastuolus Šveitsi neutraliteediga
23.07.2014, Roland Rino Büchel (ŠRP)

Erapooletu hoiak ilmutab ennast selle kaudu, et ei hakata koos peavooluga kommenteerima, eelarvamusi levitama ja sanktsioneerima. Just arvestades lennukitragöödiat Ukrainas saab selgeks, kui oluline on ühe neutraalse riigi "vaoshoituse" kvaliteet. Liidunõukogu ei tohi mingil juhul lasta vedada ennast kaasa sellel, et ujuda jõupoliitiliste tegijate USA ja Euroopa Liidu kiiluvees. Võtab välisminister Burkhalter tõsiselt Šveitsi vahendajarolli? Siis ei tohi ta asetada meie riiki ei Venemaa või venemeelsete separatistide ega ka Ukraina, Euroopa Liidu ja USA poolele. Ühepoolsed sanktsioonid on vastuolus neutraliteediga ja seaksid vahendajarolli ilmaaegu ohtu.

Olukord kodusõja piirkondades on (juba definitsiooni poolest) keeruline ja läbipaistmatu. Ukraina näide toob ilmsiks, kui dünaamiliselt ja ettearvamatult sellised konfliktid arenevad. Tsiviillennuki traagiline allatulistamine tuletab meile meelde, kui kiiresti riigisisesed pinged võivad viia rahvusvahelise draamani. Meie sotsiaal-meedia-kultuur ahvatleb isegi paljusid kiiresti kommenteerima ja arvamust avaldama. See kehtib ka meie "poliitilise klassi" kohta. Milline võimalus ennast Šveitsi nimel rahvusvahelisel laval esitleda ja suurena näida!

Mida seevastu nõuab kõikehõlmav neutraliteet? See kohustab valitsust välispoliitikas erapooletusele ja mittesekkumisele. Vaoshoitus on seejuures hädavajalik. Nõutavad on sellised omadused nagu "kannatlikkus" ja "taktilisus". Koostöö peab olema jätkuvalt võimalik kõigi asjaosalistega. Tuleb olla valmis kõigiga rääkimiseks. Selline kõikehõlmav neutraliteet kaitseb Šveitsi ühest küljest rahvusvahelistesse konfliktidesse sattumise eest. Teisest küljest võimaldab see meie humanitaarset tegevust ja diplomaatilisi jõupingutusi vahendamiseks. Kes on usutavalt ja ettevaatavalt erapooletu, seda austavad ja saavad usaldada kõik konfliktipooled.

Kui meie poliitika näitab ennast erapooliku, tormaka ja eelarvamuslikuna, siis läheb Šveits – vastavalt motole "kaasaläinud-kokkuläinud" – globaalsete tegijate nagu USA ja EL geopoliitilisse kiiluvette. Veelgi hullemad on tagajärjed siis, kui minnakse kaasa ühepoolsete sanktsioonidega. Liidunõukogu peaks seetõttu hoiduma igasugustest kommentaaridest ja mitte saatma mingeid "diplomaatilisi signaale". Selleks, et saada konkreetsel juhul aidata või seista konflikti rahumeelse ja diplomaatilise lahendamise eest, ei tohi meie valitsus lasta köita Euroopa Liidu sanktsioonidega. Miks? EL on selles jõupoliitilises mängus ühemõtteliselt üks osapool.
"Neid sanktsioone ei tohi üle võtta," ütles Büchel, kes on Šveitsi parlamendi väliskomisjoni asepresident, kommentaariks Ilvese kriitikale, nagu vahendas ajaleht Tages-Anzeiger, lisades, et juba meetmed Šveitsi kaudu Euroopa Liidu sanktsioonidest möödahiilimise vältimiseks on "küsitavad". Roheliste parlamendisaadik Geri Müller, kes kuulub samuti väliskomisjoni, nõustus samas: "Selline välispoliitika Šveitsile kah ei sobiks. Meie tahame vahendada ja osapooled ühe laua äärde läbirääkimistele kutsuda."

Poliitikud väljendasid ennast lühidalt ja diplomaatiliselt. Veidi pikemalt ning avameelsemalt kirjutas selle vaatepunkti lahti konservatiivse nädalalehe Die Weltwoche peatoimetaja Roger Köppel oma käesoleva nädala juhtkirjas pealkirjaga "Kiskjad". (Ilvesed kuuluvad teatavasti samuti kiskjaliste hulka, nagu ka karud ja koerad, rääkimata hüäänidest.)
Juhtikiri: Kiskjad
Palve asjalikeks suheteks Venemaaga.


Kuidas peaks Lääs, kuidas peaks Šveits Venemaaga ümber käima? See küsimus tõrjutakse praegu kõrvale, see kaob ära poliitilise riiukukluse, mis ähvardab Venemaad ja nende autokraatlikku presidenti Putinit üha uute sanktsioonidega, poolkõvade žestide taha. Mina pean seda Külmast sõjast pärinevat konfrontatsiooni- ja eskalatsiooniretoorikat vääraks. See ajab venelased, esiteks, hiinlaste käte vahele. Ja see ei sisalda, teiseks, mingit lootustandvat perspektiivi mõistlikuks suhteks Venemaa ja Lääne vahel.

Et ei oleks vääritimõistmist: Venemaa on nagu kõik suurvõimud üks kiskja, millest tuleb hoida ohutus kauguses. Venemaa ajaloo essents on rõhumine, autokraatlik ülemvõim ja territoriaalne laienemine. Selle juures ei muuda tohutud kultuurilised saavutused midagi. Alates selle asutamisest aastal 862 pärast Kristust tänapäeva Ukrainas on Venemaad valitsenud rohkem või vähem valgustunud diktaatorid, kes tõusid sageli esile isegi ajastu kontekstis silmapaistva kalduvusega julmusele. Isegi rahva nimel ehitatud kommunism oli sisuliselt vaid üks alamvorm Vene tsaarivõimust, mis tänapäeval Putinis moderniseerunult ja õigusriiklikul alusel vähemalt mõningal määral taltsutatult taaskehastub.

Venelased peavad mõistma seda: need arvukad reservatsioonid, millega neisse Läänes suhtutakse, on nad endale ise kaela toonud. Kahe peaga kotkas riigivapil võib vaadata üheaegselt Läände ja Itta. Paljude jaoks Läänes jääb Venemaa aga ettearvamatuks kimääriks Aasia steppidest. Verejanulisest kommunismist ei ole möödunud veel nii palju aega, et see oleks unustatud. GULAG ja massimõrvad ei ole detailid maailma ajaloos. Venelased märatsesid Külma sõja ajal Ida-Euroopas sedasi, et endised satelliidid oma kauaoodatud iseseisvuse julgeolekukaalutlustel juba jälle ära annavad, et Euroopa Liidu ja NATO kaitsva vihmavarju alla pugeda. See ei ole lihtsalt nii, et venelased olid Lääne väärarusaamade ohvrid, ükskõik kui ebaõiglased ja ühekülgsed mõned hinnangud ka olla võivad.

Küsimus on aga igatahes selline: mil määral peaks Lääs oma reaalpoliitilist käitumist tänapäeva Venemaa suhtes laskma juhtida oma ajalooliselt kindlasti põhjendatud venevastasel vaenlasekujul? Kui mõistlik on muuta nüüd vaistlik tõrjumine lähtepunktiks poliitikale, mis peaks olema suunatud konkreetse konflikti lahendamisele Ukrainas? Üsna lihtsalt sõnastatuna: millise suhte tahab Lääs keskmises kuni pikemas perspektiivis Venemaaga sisse seada? Kas tahetakse tuua venelased rindeolukorda Lääne vastu? Kas Venemaa peaks sanktsioonide kaudu jõuga läänestuma? Kas Lääne poliitika on suunatud kokkuvõttes sellele, et praegune Venemaa president Vladimir Putin löödaks majandusliku sõjaga ametist? Või, hoopis teisiti, kas ei oleks parem tuua venelased konstruktiivsesse suhtesse Läänega? Kindlasti viimast!

Maailma ajalugu on vääritimõistmiste jada. Jah: Venemaa on autokraatlikult valitsetud, mitmes mõttes mitteläänelik ja täiesti võimalik, et läänevastane riik. Putin on kõike muud kui "laitmatu demokraat". Samal ajal on aga samavõrd tõsi ka see: venelased igatsevad endale Lääne tunnustust. Venemaa on teinud aastasadu suurepärast koostööd eelkõige Saksamaaga, jättes muidugi kõrvale saatanliku pakti Hitleri ja Stalini vahel. Lääne personali ja tehnoloogiata ei ole Venemaa täna võimeline ennast ise industrialiseerima. Venelased omakorda näevad ennast Euroopa mitmekordse päästjana võitluses selliste suurushullustuses vallutajate vastu nagu Napoleon ja Hitler. Miljonid venelased kaotasid nendes sõdades oma elu. Riigi kristlik traditsioon ulatub tagasi kaugele keskaega. Sõnas "tsaar" kõlab vastu Vana-Rooma tiitel "caesar". Ületades kõiki erinevusi on Venemaa ja Lääne vahel kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke sarnasusi. Venelased on uhke, melanhoolne ja tundlik rahvas, millel on õigustatud ootus austusele.

Moralism on ka suutmatus asetada ennast teistesse vaatepunktidesse. Moralist absolutiseerib enda ettekujutusi Heast ja Halvast, et asetada ennast kõrgemale sellest, mis näib talle võõras. Moralism, mitte realism kujundab praegu Lääne välispoliitikat Venemaa suhtes. Ajaloolised kogemused läbisaamisest unustatakse. Reaalsed võimalused arusaamise ja teineteise leidmiseni jõuda kaovad silmist. USA surub konfrontatsiooni. Eurooplased näivad liiga nõrgad, et omaenda positsiooni rõhutada. Mitte mingil juhul ei tohi neutraalne Šveits lasta ennast sellesse vastasseisu vedada.

Ukraina konflikt tõstatab lõpuks küsimuse, mille visandas Šveitsi suursaadik Berliinis, Tim Guldimann, selle kohta, kuidas Venemaa pikemas perspektiivis Euroopa ühise julgeolekuarhitektuuriga lõimida saab. Mida me venelastega peale hakkame? Diplomaatia sihiks ei saa olla Venemaa eemaletõukamine. Venemaa tuleb tagasi paati saada. On mõistlik, et Lääs oma suurt usaldamatust väljendab ja ennast ka sõjaliselt tugevdab. Ohjeldamist tuleb täiendada aga dialoogiga, mis on rajatud ajaloolisele kokkukuuluvusele. See lähenemine seni puudub. Kui Angela Merkel on see hiilgav poliitik, keda paljud temas näevad, kas toob siis tema EL-i selles suunas? Ehk saab neutraalne Šveits anda heade algatuste kaudu panuse moraliseerimise ületamiseks.
Köppel väljendas muidugi saksakeelse maailma rahvuslik-konservatiivses osas laiemalt levinud vaateid, mille esindajateks poliitilisel tasandil on eelkõige Šveitsi Rahvapartei, Austria Vabaduspartei ja Alternatiiv Saksamaale. Sisuliselt oli tema juhtkiri loomulikult ka reaktsioon Ilvese kriitikale.

reede, 15. august 2014

Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 2/2

Kui liberaalid tahavad kiiremas korras NATO liikmeks astuda, siis moderaatide seisukoht on oluliselt mõõdukam. Põhimõtteliselt soovivad ka nemad näha Rootsit kunagi NATO liikmena, kuid tunnistavad, et selle sammu astumiseks on vaja laiapõhjalist poliitilist konsensust ehk sotsiaaldemokraatide toetust.

"Moderaadid pooldavad liikmelisust NATO-s, me näeme selles loomulikku järgmist sammu," ütles kaitseminister Karin Enström juunis Pariisis oma Prantsuse kolleegi külastades, "aga sotsiaaldemokraadid on vastu ning sellisele otsusele on vaja laiapõhjalist toetust."

Sarnaseid avaldusi on moderaadid teinud juba aastaid Nende värskel valimislehel ei anna otsing NATO kohta aga hetkel ühtegi tulemust ja erakonna kaitsepoliitika lühikokkuvõttes ei ole seda organisatsiooni otseselt mainitud.
Julgeolekupoliitika ülimaks eesmärgiks on kaitsta ja hoida Rootsi iseseisvust ja suveräänsust. Sõjaline relvastatud rünnak Rootsi vastu on ettenähtavas tulevikus ebatõenäoline, aga selliseid kriise või intsidente, mis sisaldavad ka sõjalisi jõumeetodeid, võib tulla ette meie regioonis.

Pikemas perspektiivis ei saa sõjalist rünnakut kunagi välistada. Tänased ohud on mitmekesisemad ja keerulisemad kui minevikus ning neile on kõige parem vastata ühiselt ja koostöös teiste riikidega. Solidaarne julgeolekupoliitika moodustab aluse Rootsi kaitse- ja julgeolekupoliitikale. Rootsi on solidaarne teistega ega pea seisma enam kunagi üksinda vastamisi ohtude ja väljakutsetega.

* Meie töötame kaasaegsete, efektiivsete ja kasutusvalmis relvajõudude nimel. Relvajõud peavad olema võimelised vastama Rootsi ees seisvatele kaitse- ja julgeolealastele ohtudele ja väljakutsetele, nii täna kui ka tulevikus.

* Me soovime näha tihedamat Põhjamaade koostööd julgeolekupoliitika valdkonnas, nii sõjalisel- kui tsiviilalal, näiteks kriisiohjamise ning mere- ja õhuseire osas. Samuti on oluline hõlmata sellesse koostöösse Balti riigid.
Võib seega öelda, et ametlikult NATO liikmeks astumine ei ole moderaatide jaoks praegu mingi pakiline prioriteet, kuid sisuliselt tahetakse olla valmis seda tegema. Sama suunda toetavad erineval määral ka alliansi ülejäänud kaks osapoolt, eriti Kristlikud Demokraadid, kelle seisukohad julgeolekupoliitika ja NATO osas on lühidalt kokkuvõetuna järgmised.
Julgeolekupoliitika

Juba enne üha keerukamaid ohte rajati rahu ja julgeolekut koostöö kaudu. EL ja ÜRO on eriti olulised, aga Rootsi teeb ka tihedat koostööd NATO-ga programmi "Partnerlus rahu nimel" kaudu. Kuigi Rootsi on liitudeväline, ei ole me enam neutraalsed oma naaberriikide ründamise suhtes. Rahvusvahelised püüdlused, mis on suunatud rahu tugevdamisele ja kaitsetute inimeste eest seismisele, tugevdavad ka Euroopa julgeolekut.

NATO

Rootsi ei suuda üksinda tagada meie julgeolekut olukorras, kus meie piire ja huve ohustab sõjaline suurvõim. Rootsi sõltub koostööst teistega. Seetõttu tahame meie töötada eelarvamusteta parlamentaarse uurimise nimel, mis selgitaks välja Rootsi NATO liikmeks astumise plussid ja miinused.
Kristlike demokraatide endi hulgas esineb võimaliku NATO liikmeks astumise osas erinevaid arvamusi ja sellest tuleneb ilmselt ka nende erakonna taoline seisukoht.

Keskerakond pooldab traditsiooniliselt mitteühinemist, kuid asus samuti toetama sarnase parlamentaarse uurimise läbiviimist.
Rahvusvaheline koostöö

Rootsi julgeolekupoliitika tuumaks on sõjaline liitudevälisus. Meie tahame, et see ei muutuks, vähemalt praegusel hetkel. Kuna julgeolek maailmas meie ümber muutub kiiremini kui kunagi varem, siis nõuab uus aeg ka uusi vahendeid.

Koostöö teistega muutub järjest olulisemaks. Asi on siin tegevusvalmiduses, tehnoloogia arengus ja järjest keerukamates relvasüsteemides. Koos vahendite piiratusega muudab see vajalikuks arendada edasi koostööd teiste Põhjamaadega, aga ka Euroopa Liidus.

Rootsi osaleb koostöös, mille eest vastutab NATO, "Partnerlus rahu nimel”. Seal on suur hulk riike Euroopast koos riikidega endisest Nõukogude Liidust ning koordineeritakse ja jagatakse infot NATO-ga. Selleks, et Rootsi relvajõudude kompetents ja võimekus oleksid kõrgel tasemel, on oluline, et me osaleksime rahvusvahelises koostöös ja õppustes.

Muudatused koostöös NATO-ga väärivad tõsist debatti. Meie arvame, et Rootsi sõjaline koostöö Põhjamaade, Balti riikide, Euroopa Liidu ja NATO-ga vajab ülevaatamist. Me oleme olnud sellel seisukohal juba mõnda aega ning me tervitaksime nüüd sellise uurimise läbiviimist.
Praeguse koalitsiooni jätkamise korral viidaks eelseisval ametiajal seega tõenäoliselt läbi vaid parlamentaarne uurimine NATO liikmeks astumise plusside ja miinuste kohta. Kui see annaks positiivse tulemuse, siis võiks Rootsi astumine NATO liikmeks olla tõsiselt teemaks järgmistel, 2018. aasta parlamendivalimistel. Kuna küsitlused ennustavad aga võimu minekut sotsiaaldemokraatide kätte, siis seda ilmselt ei juhtu, sest sotsid sellist ettevõtmist ei toeta ja on kindlalt senise olukorra säilitamise poolt.
Liitudevälisus ja rahutagamine

Rootsi on suutnud aastate jooksul näidata, et on võimalik ühendada aktiivne vastutamine nii enda kui ka teiste julgeoleku eest ja sõjaline liitudevälisus.

Rootsil on kaasaegne julgeolekupoliitika. See hõlmab sõjalist liitudevälisust, suurendatud koostööd Põhjamaadega, aktiivset Läänemere-poliitikat, tugevat Euroopa koostööd ja tugevamat ÜRO-d.

Rootsi sõjaline liitudevälisus on oluline osa tänapäeva Rootsi välis- ja julgeolekupoliitikast. See on teeninud ja teenib meid hästi. Rootsi koostöö NATO-ga on muutunud võimalikuks, sest see organisatsioon on pärast Külma sõda muutunud. NATO on keskne tegija Euroopa julgeolekus ja rahvusvahelises kriisiohjamises. Rootsi osaleb mõningatel ÜRO poolt toetatud rahutagamisoperatsioonidel, mida juhib NATO. ÜRO annab tihtipeale mandaadi NATO-le rahuoperatsioonide läbiviimiseks, sest sellel organisatsioonil on olemas ressursid, mida on vaja teatud keerukate ettevõtmiste korraldamiseks.

ÜRO tegevus rahutagamise osas on oluline ja vajalik. Rootsi peaks jätkama aktiivset kaasalöömist ja osavõttu rahvusvahelistest missioonidest ÜRO, Euroopa Liidu, NATO ja OSCE raames. Rootsi peaks töötama, et tugevdada selles valdkonnas ÜRO enda võimekust ja Rootsi peaks ühtlasi suurendama enda osalust ÜRO poolt juhitavatel rahuoperatsioonidel.

Rootsi koostöö NATO-ga rahutagamisoperatsioonidel ÜRO mandaadi alusel on oluline, aga samal ajal ütleme meie, sotsiaaldemokraadid, selgelt, et Rootsi ei hakka võtma osa nendest sõjalistest operatsioonidest, mille aluseks on üksnes NATO aluslepingu artikkel 5 vastastikuse kaitsekohustuse kohta.
Rohelised teatavad oma valimisprogrammis lihtsalt, et "Rootsi ei tohi astuda NATO liikmeks. Rootsi peab seadma prioriteediks töö konfliktide ennetamiseks." Eelmise aasta sügisel korraldasid nad Läänemerel toimunud NATO suurõppuse vastu Karlskronas, kus oli ankrus 35 sõjalaeva ning 3500 sõdurit, isegi meeleavalduse, millega seoses rõhutasid, et "liitudevälisus on teeninud rahvast hästi ja hoidnud Rootsi väljas kahest maailmasõjast. Meie tahame, et Rootsi jätkaks oma liitudevälisust."

Vasakpartei leiab aga oma programmis, et NATO tuleks üldse laiali saata. Seega ei ole pehmelt öeldes kuigi tõenäoline, et punaroheline koalitsioon võiks tulla mõttele kaaluda selle liikmeks astumist.

2010. aastal esmakordselt parlamenti pääsenud rahvuslik-konservatiivne erakond Rootsi Demokraadid, millega koos valitsuse moodustamise teised on välistanud, ütleb omalt poolt NATO teemal järgmist: "Rootsi peaks jääma NATO-st välja, sest liitudevälisus on julgeolekupoliitilisest vaatepunktist parim. Meie usume järgmisesse deviisi: "Liitudevälisus rahuajal suunatuna neutraliteedile sõja korral." Seevastu leiame, et tugevam Põhjamaade kaitsekoostöö tuleks meile kasuks."
Rootsi Demokraadid ja riigikaitse

Rootsi Demokraadid näevad sõjalises riigikaitses ülimat garantiid meie demokraatia, meie vabaduse, meie riikliku suveräänsuse ja meie kultuurilise identiteedi alalhoidmiseks.

Meie pooldame relvajõude, mille puhul on kombineeritud elukutselised võitlejad ja kutsealused ajateenijad.

Igaüks, kes naudib riigi vabadust, peaks olema ka valmis seda vabadust kaitsma. Rootsi Demokraadid leiavad, et ajateenistus täidab, lisaks riigi üldise kaitsevõime tugevdamisele, olulist hariduslikku ja sotsiaalset funktsiooni. Naistele ja mittekõlbulikele meestele peaks kehtima avaliku teenistuse kohustus sõja korral. Naised peaksid saama osaleda vabatahtlikkuse alusel ka riigikaitse relvastatud osas.

Rootsi Demokraadid on avatud võimalusele luua Põhjamaade kaitseallianss. Kui selle eesmärgi teostamine peaks osutuma võimatuks, siis peaks Rootsi kaitse- ja julgeolekupoliitika lähtepunktiks olema liitudevälisus rahuajal suunatuna neutraliteedile sõja korral ning see, et kaitstaks kogu Rootsit.

Rootsi peaks osalema rahvusvahelistes rahutagamisoperatsioonides, aga seda üksnes tingimusel, et need on sanktsioneeritud ÜRO poolt. Relvajõud peaksid suutma abistada tsiviilvõime kriiside, looduskatastroofide ja tõsiste sisemiste rahutuste korral.
Viimaste küsitluste kohaselt võivad Rootsi Demokraadid saada umbes kümnendiku häältest, nagu viimastel Euroopa Parlamendi valimistel. 2010. aastal toetas neid 5.7% valijatest.

Üldiselt paistab, et NATO liikmeks astumise küsimuses vastaksid valimistulemused täna üsna hästi elanikkonna üldisele jaotumisele: pool rahvast vastu, vähem kui kolmandik poolt, ülejäänutel puudub kindel seisukoht. Ei ole muidugi ka kuigi üllatav, et rootslased ei kibele loobuma sõjalisest neutraliteedist, mis on andnud neile juba 200 aastat rahu.

neljapäev, 14. august 2014

Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 1/2


Kuu aja pärast toimuvad Rootsis parlamendivalimised, mille tulemusel moodustavad uue valitsuse kõigi eelduste kohaselt sotsiaaldemokraadid. Kui eelmine kord moodustasid nad juba enne valimisi roheliste ja Vasakparteiga punarohelise koalitsiooni, et koos võimule tulla (see ei õnnestunud), siis nüüd sellist valimiseelset kokkulepet sõlmitud ei ole ja sotside juht Stefan Löfven peab võimalikuks ka koostööd Liberaalse Rahvapartei ja Keskerakonnaga. Need kaks erakonda ise lähevad aga valimistele siiski taas moderaatide poolt juhitava kodanliku alliansi ridades, kuhu kuuluvad lisaks veel kristlikud demokraadid. Seetõttu näib olevat tõenäoline, et lõpuks moodustatakse ikkagi punaroheline valitsus.

Üheks valimiskampaaniate teemaks on kujunenud Rootsi võimalik astumine NATO liikmeks, mida kalduvad kas rohkemal või vähemal määral toetama globaalses plaanis Ameerika Ühendriikidele orienteerunud kodanlikud erakonnad, eriti liberaalid. Nädal tagasi avaldasid LRP esimees Jan Björklund ja Soome kaitseminister Carl Haglund (Rootsi Rahvapartei Soomes) ajalehes Svenska Dagbladet arvamust, et aeg avatud ja eelarvamustevabaks debatiks NATO liikmelisuse teemal on käes. Rahvusvaheliselt on nende erakonnad osa Liberaalsest Internatsionaalist, nagu Eestit valitsev Reformierakond. Seetõttu avaldan LRP vastava programmilise dokumendi siin nüüd täismahus, kuigi selle erakonna mõju riigis langetatavatele otsustele on muidugi tunduvalt väiksem (küsitluste kohaselt toetaks seda praegu 5-6% valijatest) kui Reformierakonnal Eestis.

NATO. Julgeoleku huvides.

Ühine vabadus ja julgeolek


Taas on näha tanke Euroopa tänavatel ja Venemaa relvade täristamist naabermaade territooriumil ja ümber. Arengud Rootsi idanaabruses on paisanud meid aastakümneid tagasi sellesse Euroopasse, kus Nõukogude Liit hirmutas naabermaid vaikima oma sõjalise jõuga. See ei olnud väga palju aastaid tagasi, kui me elasime lõhestatud Euroopas. Lõhestatud nendeks, kes elasid vabaduses ja demokraatias, ja nendeks, kes olid sunnitud elama diktatuuri ja rõhumise all.

Sellest on ainult 25 aastat, kui langes Berliini müür ja algas teekond, mis vabastas miljonid Ida-Euroopa, Kesk-Euroopa ja Baltikumi elanikud kommunismist.

Venemaa negatiivne areng

Meie naabruskonnas on poliitilised arengud Venemaal ja selle maa võimuambitsioonid äärmiselt murettekitavad. Venemaa agressiivsus jõudis uue piirini käesoleva aasta märtsi alguses, kui Venemaa läks sõjaliselt sisse Krimmi poolsaarele. Seda Venemaa tegevust õigustati vajadusega kaitsta vene vähemuse õiguseid. Tegelikult oli seal asi sõjaliselt strateegiliste maa- ja rannikualade kindlustamises ning Ukraina hirmutamises.

Viimase kümnendi jooksul on Venemaa investeerinud kõvasti oma sõjajõudude kaasajastamisse ja suuremasse ründevõimekusse meie naabruskonnas. Venemaa lahingüksused ilmutavad agressiivsemaid sõjalisi käitumismustreid. Neid ettekäändeid, mille Putin tõi sissemarsile Georgiasse 2008 ja Krimmi 2014, võib samuti kasutada Balti riikide survestamiseks ja hirmutamiseks. Relvadega, mida viiakse Venemaalt Ukrainasse, üritatakse destabiliseerida üht Euroopa suurimatest riikidest. Venemaa invasioon ja okupatsioon Ukraina territooriumil on pretsedenditu Euroopa kaasaegses ajaloos.

Venemaa teod ei ole kooskõlas ei Ukraina ega rahvusvahelise õigusega, Venemaa poolt sõlmitud lepingutega. Putini plaan Ukraina tahtlikuks lõhestamiseks on seejärel veel edasi läinud. Lavastatud rahutused on laienenud ja viinud vägivaldsete kokkupõrgeteni venemeelsete separatistide ja Ukraina relvajõudude vahel. Kriis Ukrainas on arenenud millekski, mis sarnaneb vägagi sõjale. Samal ajal on viimastel aastatel sagenenud repressioonid kodanikuühiskonna vastu, LGBT-inimeste õiguste rikkumine ja sõltumatu meedia vaigistamine Venemaal järjest autoritaarsema valitsusega ja poliitilise arenguga, mis läheb vales suunas.

Putin on joonistanud Krimmi inkorporeerimisega omavoliliselt ümber Euroopa kaardi. Venemaa on pööranud segamini selle julgeolekupoliitilise korra, mis valitses Euroopas alates Berliini müüri langemisest. Venemaa tegevus kujutab endast väljakutset ning omab mõju Euroopa julgeolekupoliitikale veel pika aja jooksul.

Liikmelisus NATO-s

Need arengud näitavad, kui üksinda üks riik eraldivõetuna jääb, kui tema suur naaber tegutseb relvajõul. Järeldus Teisest maailmasõjast ja ka Külmast sõjast on see, et demokraatiad peavad hoidma kokku. Demokraatia tuumaks on konfliktide lahendamine dialoogi kaudu, mitte relvajõul, aga kui demokraatiat ohustatakse, siis peavad demokraatiad olema ka võimelised ennast kaitsma, vastasel korral võtavad üle autoritaarsed jõud.

Euroopa on täna maailma kõige vabam, rahumeelsem ja demokraatlikum piirkond. NATO ja EL on selle kaks olulisimat tagatist. Euroopa Liidu kahekümne kaheksast liikmesriigist 22 on ühtlasi ka NATO liikmed. Pärast kogemust natsismi ja kommunismiga moodustati EL ja NATO mõlemad juhtivate Lääne demokraatiate poolt.

Arengutel meie naabruskonnas peavad olema tagajärjed Rootsi julgeolekupoliitilistele valikutele. Rootsi julgeolekupoliitika aluseks peab olema koostöö ja alliansside ehitamine teiste demokraatiatega. Rahvapartei leiab, et Rootsi peaks olema osa sügavast julgeolekuühendusest meie naabrite ja ülejäänud Euroopaga.

Tänagi on Rootsil lähedane koostöö NATO-ga. See tuuakse sageli välja argumendina selle poolt, et häda korral Rootsit kaitstaks. Kuid sellele ei viita miski. Nii Ukraina kui ka Georgia olid – sarnaselt Rootsile – NATO partnerriigid. Ukraina ja Georgia olid panustanud palju sõdureid ÜRO poolt toetatud NATO operatsioonidele, näiteks Afganistanis. Ikkagi jäid nad üksi. Kollektiivne julgeolek ei kehti partnerriikidele ega isegi nendele riikidele, mis on juba esitanud taotluse liikmelisuse saamiseks.

NATO oponendid väidavad enamasti alati, et liikmelisuse küsimus tõstatatakse valel ajal. Pingelõdvenduse ajal saavad nad väita, et liikmelisus ei ole vajalik, ärevatel aegadel saavad nad väita, et liikmelisus provotseeriks Venemaad. Nii blokeeritakse debatt igal ajahetkel. Nüüd on õige aeg seda diskussiooni pidada. Me liigume kasvavate pingete aega. Keegi ei saa praegu kindlalt öelda, kui kaugele need arengud lähevad.

Oht suureks sõjaks meie naabruskonnas on kõigele vaatamata piiratud. Seda tulenevalt NATO üleolekust ja Balti riikide NATO-liikmelisusest.

Liikmelisus NATO-s parandaks meie julgeolekut. See looks tingimused sügavaks ja usalduslikuks koostööks teiste Põhjala ja Balti riikidega. Me saaksime osaleda otsuste langetamises, selle asemel, et oodata passiivselt teiste seisukohtasid.

See, mis toimub Venemaal, mõjutab ka Rootsi riigikaitset. Järeldus Rootsi jaoks on see, et meie riigikaitset tuleb tugevdada. Alliansiparteid on alustanud Rootsi riigikaitse pikemaajalist tugevdamist. See on hea, aga mitte piisav.

Rahvapartei ettepanekud

* Liikmelisus NATO-s. NATO on maailma kõige efektiivsem kaitse- ja julgeolekukoostöö organisatsioon demokraatiate jaoks ning absoluutselt olulisim koostööorganisatsioon julgeoleku ja ühise riigikaitse jaoks Euroopas. See on Euroopa ja USA koostöö nurgakivi. Selle liikmeks olek kindlustaks rahu ja vabadust koos teiste riikidega, mis jagavad meie väärtusi nii meie naabruskonnas kui ka globaalselt. Rootsi peab taotlema parlamendi eelseisva ametiaja jooksul NATO liikmestaatust.

* Rootsi riigikaitse tugevdamine. Võimekust Rootsit kaitsta tuleb tugevdada ja vahendeid riigikaitsele suurendada. Kaitsevõimet Läänemerel ja selle ümber tõsta. Ojamaa on strateegilise tähtsusega saar ja seda tuleb kaitsta. On oluline, et Ojamaal viidaks läbi õppusi ja väljaõpet, et meie sõjaline kohalolek seal tugevneks. Me tahame kaasaegsemaid ja rohkem allveelaevu, uusi ja rohkem JAS-lennukeid ja õhukaitset.

* Tugevam koostöö Euroopa Liidu naaberriikidega idas. Poliitiline ja majanduslik integratsioon Euroopa Liidu ja idapartnerluse riikide vahel, mis järgivad demokraatlikku arengut, peab jätkuma. Sihiks on see, et riigid saaksid valida omaenda tee ning integreeruda Euroopaga ja vabaneda Venemaast sõltumisest. Koostööd peab iseloomustama demokraatia ülesehitamine ning areng rahu ja vabaduse suunas. On oluline hoida uks lahti, et nendest riikidest võiks tulevikus saada Euroopa Liidu liikmed.

* Teekaart Euroopa Liidu liikmelisuseks. On oluline toetada vaba, rahumeelset ja demokraatlikku arengut Ukrainas. See on Ukraina rahvas, mis peab otsustama oma riigi tuleviku demokraatlikel valimistel. Ukrainal peab olema selge teekaart koos ajakava ning konkreetsete sammude ja kontrollpunktidega liikumaks Euroopa Liidu liikmelisuse poole.

* Sanktsioonide-poliitika Venemaa suhtes on oluline ja peab jätkuma. EL peab kehtestama Venemaa suhtes relvaembargo.

* Euroopa Liidu toetus demokraatiale. Arengud Venemaal näitavad vajadust tugevdada demokraatiat seal, kus see on ohustatud, ning parandada võimalusi demokratiseerumiseks seal, kus valitsevad diktatuur ja autoritaarne kord. Selles töös on Euroopa Liidul täita oluline roll. EL peaks ajama ühtset Venemaa-poliitikat, mis hõlmab endas jõupingutusi demokraatia edendamiseks ja kontakte kodanikuühiskonnaga. EL peab kasutama laialdaselt nii-nimetatud demokraatia edendamise missioone, mis toetavad vabade, ausate ja läbipaistvate valimiste läbiviimist riikides, mis liiguvad demokraatia poole.

* Murda energiasõltuvus Venemaast. On oluline, et need riigid, mis impordivad praegu ulatuslikult Vene gaasi, seda sõltuvust vähendaksid. Eriti just Balti riikide püüdlemist sõltumatuse poole tuleb toetada ja Euroopa peab aitama riikidel Vene gaasist vabaneda.

kolmapäev, 13. august 2014

Kodanike Platvormi kandidaadid kubernerivalimistel

Venemaa Kodanike Platvorm teatas sel nädalal, et kõik neli erakonna poolt käesoleva aasta kubernerivalimisteks üles seatud kandidaati said edukalt registreeritud. Vastavad valimised toimuvad septembris üldse kolmekümnes föderatsiooni subjektis. Kodanike Platvormi esindajad võtavad neist osa Murmanski, Nižni Novgorodi ja Orenburgi oblastites ning Sahha (Jakuutia) Vabariigis. Praegu juhivad kõiki neid föderatsiooni subjekte erakonna Ühtne Venemaa liikmed.
Vaata ka
Jarmolnikist võib saada Arbati esindaja Moskva Linnaduumas
Eriarvamus Krimmi küsimuses viis Prohhorova tagasiastumiseni
"Kandidaatide jaoks, kelle erakond üles seadis, oli allkirjade kogumine omavalitsuste esindajatelt seotud rea objektiivsete raskustega. Sellele vaatamata õnnestus kõigil kandidaatidel hankida vajaminev toetus ning ületada takistus-munitsipaalfilter," seisab erakonna teates. "Pärast Kodanike Platvormi kandidaatide edukat registreerimist kubernerivalimisteks on erakonna esindajad valmis valimisprotsessi teiseks etapiks – valimiskampaaniaks ja -võitluseks ausas konkurentsis."

Paari aasta eest jõustus Venemaal seadus, millega mindi uuesti üle föderatsiooni subjektide juhtide (kuberneride) valimisele otse rahva poolt, aga samas kehtestati ka nn. munitsipaalfilter kandidaatide registreerimisel. See tähendab, et kandidaat registreeritakse üksnes juhul, kui teda toetab oma allkirjaga 5-10% föderatsiooni subjekti kohalike omavalitsusorganite saadikutest ning otse rahva poolt valitud juhtidest. Näiteks: Nižni Novgorodi oblastis on kehtestatud barjääriks 7%, mis teeb vähemalt 325 allkirja (Eestis oleks see arv praegu ilmselt 207, juhul kui me ei oleks 1918. aastal iseseisvunud ning saaksime nüüd samuti omale kuberneri valida), kusjuures esindatud peab olema vähemalt 3/4 rajoonidest ja kõik allkirjalehed notariaalselt kinnitatud.

Kodanike Platvormi ellukutsuja Mihhail Prohhorov on seda nõuet varem kritiseerinud, leides, et see võimaldab muuta valimised võimudel hästi lavastatud vaatemänguks, kuid sellel on tegelikult muidugi olemas väga praktiline põhjendus: kui inimene tahab saada kuberneriks, siis peaks tal olema ka arvestatav toetusbaas kohalikes omavalitsusorganites.

Nižni Novgorodis, kus on ligi 3.3 miljonit elanikku ja 2.7 miljonit valimisõiguslikku isikut, seadis oma kandidaadi üles 12 erakonda, aga registreeriti neist seitse, sest ülejäänud ei saanud allkirju kokku. Seejuures on huvitav, et registreerimata jäi Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei poolt esitatud Vladimir Bulanov, aga kandidaadiks registreeriti ära Riigiduumas esindamata erakonna Venemaa Kommunistid juht Maksim Suraikin.


Kodanike Platvormi kandidaadiks kuberneri kohale on seal erakonna kohaliku haru juht Rustam Dossajev (sünd. 24.04.1984), ühe torutehase direktor, kes kogus 341 allkirja.

"Mida ka ei oleks kuulutanud paljud eksperdid ja Nižni Novgorodi oblasti sõltumatud uudisteagentuurid, Kodanike Platvorm näitas kõigile, et see on võimalik – ning tegi seda," märkis tema kehtiva tõkendi ületamist kommenteerides. "Allkirjade kogumise kohta võin öelda ainult üht. Ma olen ise äriringkondade esindaja ja just seetõttu, et me räägime ühte keelt, õnnestus mul saada toetus oma kolleegidelt – ärimeestelt," selgitas ta kohalikule telekanalile seda, kes tema kandidatuuri toetasid.

"Neid valimisi peetakse "valimisteks ilma valikuta", aga valik on alati. Kui peaksime kubernerivalimised võitma, siis asume viima ellu ettevalmistatud programmi Nižni Novgorodi oblasti arendamiseks. See hõlmab kommunaalprojekte, põllumajandust, regiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalemist föderaalsete projektide teostamises. Samuti kavandatud meetmeid tervishoiuvaldkonna arendamiseks, näiteks avatud rehabilitatsioonikeskust regiooni narkomaanidele ja nii edasi," tutvustas Dossajev oma plaane lühidalt juunis, kui ta enda kandidatuuri üles seadis.

"Üks meie programmi prioriteetidest – kontroll kommunaalteenuste hinnatõusu ja kvaliteedi üle. Regioonis on vaja teostada aktiivselt trasside uuendamist, võimaldada elanikele ligipääsu kaasaegsetele teenustele. Olen kindel, et minu aastatepikkune kogemus võimaldab need probleemid efektiivselt lahendada," rõhutas ta nüüd.


Orenburgi oblastis, kus elab veidi üle kahe miljoni inimese, on Kodanike Platvormi kandidaadiks kuberneri ametikohale Tatjana Titova (sünd. 29.03.1966), Gazpromi sealse gaasijaotusvõrgu peadirektori nõunik, erakonna kohaliku haru juht.

"Hakkan võitlema iga orenburglase elukvaliteedi kardinaalse parandamise eest," lubab Titova. "See tähendab oblasti majanduse arendamist tuginedes innovaatilistele tehnoloogiatele, keskkonnaprobleemide lahendamist, kontrolli tugevdamist tarbitavate toidukaupade kvaliteedi üle, meditsiiniteenuste kvaliteedi parandamist."

Tema lühiprogramm: "On vaja kõrvaldada kõik bürokraatlikud takistused väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arendamise teelt Orenburgi oblastis. Bürokraatlike takistuste hävitamine võimaldab vähendada esinevat korruptsiooni, tõsta tööhõivet ja elanikkonna heaolu. Tasub kehtestada kindlad ajalised raamid ettevõtete registreerimisele, litsentside ja ehituslubade väljastamisele. Ametnikud, kes ei suuda nendes tingimustes töötada ja hakkavad küsimuste lahendamisega venitama, peaksid langema sanktsioonide alla, kuni vallandamiseni välja.

Väikeettevõtluse arendamiseks on vaja sooduslaenude programmi. Tasub uurida võimalusi anda maksusoodustusi nendele pankadele ja finantsasutustele, mis sellises programmis osalevad.

On vaja töötada välja oblasti tasemel programm noorte hõivamiseks tööga. Stimuleerida lisatöökohtade loomist ehitustel. Kunagi läksid üliõpilaste ehitusmalevasse karastuma põlvkonna parimad inimesed. See on see nõukogude kogemus, mida meil, rahvalähedasel opositsioonil, tuleks kasutada. Tänased noored vajavad hädasti midagi sarnast. Ehitustel peaksid töötama üliõpilased, aga mitte külalistöölised. Nii päästaksime me oma noorsoo alkoholismi mandumisest.

On vaja ranget saadikute kontrolli eelarveliste kohtade jaotuse üle kõrgkoolides. See on üks neist valdkondadest, kus korruptsioon tekitab maksimaalset kahju ühiskonna arengule. Täna on meil haridusvaldkonnas gigantne vildakus. Ühest küljest jäävad maha need, kes ei suuda kraapida kokku kuutekümmend tuhandet, et maksta lapse hariduse eest. Aga teisest küljest on meil olukord, kus meil on külluses mitte kellelegi vajalikke spetsialiste. Meie leiame, et kaugeltki mitte kõik koolilõpetajad ei pea saama kõrgharidust. Ühiskond vajab heade palkadega töölisi, mitte diplomitega poolharitlasi. Tuleb taasluua töölisdünastia, tuua tagasi prestiiž tööliselukutsetele.

Peatada jõustruktuuride omavolitsemine! Organiseerida reaalselt toimiv "usaldustelefon" – telefon, kuhu saaks pöörduda abi saamiseks igaüks, kes on langenud pagunites sulide poolt piinamise, ebaseadusliku kinnipidamise või väljapressimise ohvriks. Kõik pöördumised peab vaatama läbi komisjon, kuhu kuuluvad saadikud, inimõiguslased, oblastivalitsuse poolt volitatud. Need materjalid, mis väärivad tähelepanu, edastatakse prokuratuurile.

On vaja taastada nõukogude ajal eksisteerinud lasteklubide süsteem. See hävitati, kui klubihooned muudeti äraostetud ametnike ja saadikute kaasabil kauplusteks. On vaja kasvatada noortesse patriotismi ja suunata nad tegelema spordiga. Tuleb kasutada selliste edukate jalgpallimaade nagu Brasiilia ja Argentiina kogemust, kus edukate klubide treenerid käivad spetsiaalselt hoovimeeskondade matšidel, otsimas tulevasi tähti. Igas rajoonis peab olema saal korvpallirõngaste ja võrkpallivõrguga. Maksma ei lähe see väga palju, aga kasu on tohutu!"


Sahha (Jakuutia) Vabariigi, kus elab veidi alla miljoni inimese, juhiks kandideerib Kodanike Platvormi poolt nüüd Ernst Berezkin (sünd. 02.12.1970), kes oli aastatel 2000-2002 vabariigi asepeaminister ja 2002-2005 rahandusminister ning olnud seal ühtlasi kaks koosseisu kohaliku parlamendi liige. Tema seisukohtadest annab ülevaate poolteist tundi kestnud kohtumine Jakuutia ajaveebnikega, mida võib näha selle lingi taga.

"Enda ja oma meeskonna poolt tahan kinnitada, et meie viime kampaaniat läbi rangelt seaduse raamides. Loodame, et meie konkurendid on samuti häälestatud ausatele valimistele. Üksnes nii saavad võita peamised osavõtjad – meie valijad," rõhutas Berezkin oma kommentaaris.


Murmanski oblastis, kus elab ligi 0.8 miljonit inimest, on Kodanike Platvormi kandidaadiks kuberneri kohale Igor Morar (sünd. 26.07.1974), ettevõtja, kes on muu hulgas Murmanski linna pallihokiföderatsiooni president ja juhib ka heategevusfondi "Murmansk – linn ilma narkootikumideta". Samuti on ta praegu ühiskondlikus korras Murmanski oblasti kuberneri juures volinik ettevõtjate õiguste kaitsmise osas.

"Munitsipaalfilter – raske ülesanne, aga täidetav," ütles oma kommentaaris tema. "Esimene ja väga oluline etapp valimiskampaanias on möödas. Nüüd kavatsen kohtuda aktiivselt elanike, töökollektiividega. On vaja viia inimesteni info minu valimisprogrammi kohta, erakonna Kodanike Platvorm kohta, aga seejärel teevad valijad järeldused ning, olen kindel, läbimõeldud valiku 14. septembril."

"Minu jaoks on see väga oluline sündmus," märkis Morar juuli lõpus kogutud allkirju valimiskomisjonile kontrollimiseks andes. "See kinnitab meie väidet selle kohta, et kõik ei ole ette ära määratud. Me teame, et valimistest võtab tavaliselt osa kolmkümmend protsenti elanikest, aga ülejäänud seitsekümmend on veendunud, et nemad ei otsusta midagi. See ei vasta tõele, ja ka selle müüdi üritame me kummutada."