laupäev, 28. veebruar 2015

Valik langetatud, otsus tehtud, vastutus võetud


Küsimusele, milline erakond saab Riigikogu valimistel teie hääle, andsid käesoleva ajaveebi lugejad 147 vastust. Kõige populaarsemaks osutus "Mitte ükski", mida eelistas 33 vastajat (22.4%). Kõige ebapopulaarsemaks osutus Vasakpartei, millele ei leidunud ainsana ühtegi toetajat.

Valimiskünnise alla jäid veel Rahva Ühtsuse Erakond (kaks häält, 1.4%), Iseseisvuspartei (neli häält, 2.7%) ja Keskerakond (kuus häält, 4.1%). Kui lugeda "Mitte ükski" hääled kehtetuks, siis ületaks Keskerakond napilt künnise, saades 5.3% kehtivaks loetud häältest.

Esikolmiku moodustasid IRL (27 häält, 18.4%), SDE (23 häält, 15.6%) ja EKRE (21 häält, 14.3%), aga lisaks neile ületasid kindlalt künnise ka Rohelised (13 häält, 8.8%) ja Vabaerakond (10 häält, 6.8%), väiksema varuga Reformierakond (kaheksa häält, 5.4%).

Seega oleks selle ajaveebi lugejate poolt valitud Riigikogus vähemalt kuus erakonda ning võimalike koalitsioonide ring küllaltki lai. Valitsuse moodustaks ilmselt Juhan Parts või Sven Mikser, kindlasti mitte Taavi Rõivas ega ka Edgar Savisaar või mõni teine reformi- või keskerakondlane.

* * *

Ma ise märkisin vastuseks "Mitte ükski", sest ka mulle tundub, et kõik praegused Eesti erakonnad peavad valijaid idiootideks, kellele võib lubada kokku ükskõik mida, kandmata hiljem vastutust oma lubaduste täitmise eest. Kuid valimissedelit rikkuma ma siiski ei hakka ning häält andmata ei jäta, vaid langetasin hoopis valiku, mis tuli üllatusena isegi mulle endale.

Eelmine kord minu hääle saanud Reformierakond on ennast vahepeal sisuliselt ise välistanud. Oleks hea, kui nad vähemalt järgmised neli aastat opositsioonis elu üle järele saaksid mõelda. Probleem on ainult selles, et alternatiivid pole paremad. Keskerakonna valimine oleks nagu katse ajada kuradit välja peltsebuliga. Ma ei arva, et see midagi paremaks muudaks.

IRL kaotas minu hääle siis, kui otsustas mitte arvestada radikaalide ettepanekutega oma programmi osas. Ilmselt ei võta nad tõsiselt isegi neid lubadusi, mille nad sinna kirja on pannud. Näiteks lubavad nad küll vähendada Riigikogu liikmete arvu 71-ni, aga ei paista taipavat, et koos sellega tuleks lõpetada ka riigi killustamine valimisringkondadeks. See tähendab, et nad ei ole seda lubadust tegelikult ise korralikult läbigi mõelnud, vaid loodavad lihtsalt saada kätte nende valijate hääled, kes seda mõtet toetavad – kuidas seda reaalselt teostada, selle peale ei ole nad nähtavasti üldse mõelnud. Miks peaksin siis mina oma hääle neile usaldama?

EKRE ja Vabaerakond ei ole minu silmis samuti piisavalt radikaalsed, teisest küljest on aga liiga populistlikud selle sõna negatiivses tähenduses. Kui nad peaksid nüüd tõesti parlamenti pääsema, siis on põhjuseks mitte nende endi tugevus, tõsiseltvõetavate alternatiivide pakkumine, vaid lihtsalt praeguste parlamendierakondade rumalus. Peamiselt see, et ei järgitud radikaalide ettepanekut muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda nii, et eraldised oleksid selgelt seotud valijate häältega (iga Riigikogu valimistel saadud hääl annab erakonnale konkreetse summa, näiteks 10 eurot aastas), mis oleks vähendanud oluliselt populistide võimalusi seda teemat ekspluateerides populaarsust koguda.

Mis puudutab lootusi, et nende pääsemine parlamenti viib erakondade riigipoolse rahastamise olulise vähendamiseni, siis mina selle peale küll ei panustaks. Nad võivad seal isegi vastavaid ettepanekuid teha, aga kui need läbi ei lähe, siis võtavad tõenäoliselt välja kõik, mis vähegi saada õnnestub. Küsimus on mitte selles, kas üks või teine erakond pääseb parlamenti, vaid poliitilise süsteemi üleüldises kaasajastamises, demokratiseerimises ja liberaliseerimises, et see muutuks dünaamilisemaks ja efektiivsemaks, aga ühtlasi ka valijate tahet paremini arvestavaks ja ühiskonna maailmavaatelist mitmekesisust peegeldavaks. Selles osas elavad EKRE ja Vabaerakond endiselt eilses päevas, esindades seda sama välistavat ja konfrontatsioonilist poliitilist kultuuri, mida oleme kogu aeg kritiseerinud vanade olijate puhul.

Ja pealegi ei saa olla nende puhul kindel, et nad oma seisukohti pärast parlamenti saamist vastavalt enda parteilistele huvidele ei muuda, näiteks Helmed toetasid kunagi, kui veel ise uut erakonda asutada üritasid, kõvasti mõtet vähendada erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu, aga pärast Rahvaliidu endale allutamist tegid selles osas täieliku U-pöörde.

Kokkuvõttes ei ole minu meelest suurt tähtsust, kas EKRE ja Vabaerakond pääsevad parlamenti või mitte. Võib-olla oleks just parem, kui see neil ei õnnestuks ja valijatel jääks järjekordne pettumus saamata. Sellisel juhul oleks edaspidi tõenäoliselt kergem tulla mõnel sellisel erakonnal, mis pakub tõepoolest uut kvaliteeti.

Kui puru kõrvale jätta, siis jäävad üle veel ainult sotsid. Jah, loomulikult ei nõustu ma nendega kaugeltki kõiges, aga vähemalt on nemad koostanud korraliku valimisprogrammi, kus saab näpuga järge ajades jälgida lubaduste täitmist. Kõik erakonnad apelleerivad nendel valimistel eelkõige valijate emotsioonidele, mitte mõistusele, aga sotside programm, kuigi see on mulle osaliselt vastuvõetamatu, tundub tervikuna kõige mõistuspärasem – sellega on vähemalt võimalik suhestuda intellektuaalsel tasandil.

Seega, kui tuleb teha halbadest valikutest vähim halb, siis valin ma sotsid. Kui võimaluse pärast moodustada valitsus võistlevad täna reaalselt Reformierakond, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, siis eelistan viimast. Kui võimaluse pärast saada peaministriks võistlevad Savisaar, Rõivas ja Mikser, siis eelistan viimast. Nii lihtne see ongi.

* * *

Hääle andmisega võtab valija endale ka vastutuse selle saanud isiku ja erakonna tegevuse eest, sest oma häälega annab valija ju volituse tegutseda enda nimel – see on esindusdemokraatia mõte. Sellest tulenevalt kannan ma edaspidi vastutust sotside tegevuse eest ja oman seega moraalset kohustust reageerida, kui nad teevad midagi mulle vastumeelset. Kuna meie erimeelsused on tõesti päris ulatuslikud, siis vaevalt jõuan ma teha seda alati, kui selleks on põhjust, aga üritama peab.

Kuu tagasi sai võetud siin mõtlemisaeg seoses kõrgetasemeliste süüdistusega "paremäärmuslikus ekstremismis", millele lisandus vahepeal jutt ihalusest "täismahus revolutsiooni" järele – paistab, et teatud ringkond elab mingis veidras fantaasiamaailmas, millel puudub igasugunegi kokkupuude tegelikkusega, kusjuures ei tunta isegi Eesti ajalugu, rääkimata laiemast Euroopa kontekstist.
"Eesti radikaalid nimetasid end eestipäraselt "käremeelseteks". Soomes maapaos kirjutatud raamatus "Maa-küsimus" selgitas K. Päts, et "käremeelsuse" all tuleb mõista "järjekindlat vabameelsust, põhjalikkude paranduste nõudmist", mitte aga radikaalseid võitlusvahendeid." – Toomas Karjahärm ja Väino Sirk "Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917" (1997, lk. 234)
Ma ei oska nüüd küll enam üldse kujutleda, mida nende absurdsuste peale järgmiseks oodata, aga otsustasin, et seda ajaveebi siiski kinni ei pane, vaid hoopis süvendan lugejate doktrineerimist radikaaldemokraatlikus vaimus, keskendudes siin Euroopa ning laiemalt välisteemadele (näiteks homme toimuvad väga olulised parlamendivalimised Andorras), põhjuseks loomulikult (valida võib mitu vastust, aga ka... mitte ühtegi): a) puhas kurjus ning viha Eesti riigi ja rahva vastu; b) CIA, vabamüürlased ja sionistid; c) Putini enda käsk.

Eesti teemade jaoks avasin eraldi ajaveebi, kus teen veel "räigemat" propagandat ja ajupesu radikaaldemokraatlike väärtuste toetuseks, et psühhidel (see tähendab neil, kes tegelevad enese ettekujutuse kohaselt "psühholoogilise kaitsega", nimesid nüüd ei nimeta, sest – ei ole mõtet idiootidele siinkohal reklaami teha) juhtmed täiesti kokku jooksutada. Samuti hakkan ma seal kommenteerima sotside tegevust ja muid Eesti poliitikaelu puudutavaid sündmusi. Tsiteerides klassikuid: "Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks."

Millele tuginedes koostada koolidele kohustuslike filmide nimekiri?

Tulles vastu lugejate soovidele avaldan võetud mõtlemisaja jooksul siin vanu sõnavõtte, mille peale kodanik võidakse kuulutada Eesti Vabariigis aastal 2015 nn. "paremäärmuslikuks ekstremistiks". Järgnev tekst ilmus algselt arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat ning lõpetab siin selle "paremäärmusliku ekstremismi" lühikursuse.

Andres Laiapea: Millele tuginedes koostada koolidele kohustuslike filmide nimekiri?
11. oktoober 2011

Kui haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo (Isamaa ja Res Publica Liit) rääkis septembri alguses Delfile, et üldhariduskoolide õppekavadesse peaksid jõudma lõpuks ka kohustuslikud mängufilmid, siis tekitas see esialgu küll veidi elevust ja positiivset vastukaja, kuid üldiselt näis olevat tegemist teemaga, mis ei arene kaugemale Delfi kommentaariumist. Kuid nii ei ole see läinud. Ja see on tore, aga tähendab ka seda, et kultuurisõjas on avanemas uus lahinguväli. Küsimus on nüüd selles, mis edasi saab.

"Kõikidest kunstiliikidest olulisim on meile kinokunst!" leidis kunagi Vladimir Iljitš Lenin.

20. sajandit võib vabalt nimetada kinosajandiks, sest filmide vaatamine kujunes siis üheks inimkonna peamiseks kultuurilise ajaviite vormiks. Seda meediumit on kasutanud enese huvides kõikvõimalikud poliitilised režiimid, alustades bolševikest ja lõpetades USA sõjalis-tööstusliku kompleksiga. Filmikunst on omanud tohutut kultuurilist mõju, mida tundmata ei ole tegelikult võimalik ka 20. sajandi ajaloo mõistmine laiemalt.

Aga kuidas mahutada see üüratu ainevaldkond üldhariduskoolide õppeprogrammi, mis on niigi ülekoormatud?

Tiina Lokk leidis Aaviksoo ideed kommenteerides, et filmiõpe peaks algama juba lausa algklassides. Jah, põhikooli lõpetanu võiks omada mingisugust ülevaadet filmikunsti ajaloost, olla näinud klippe Buster Keatonist ja Charlie Chaplinist, vaadanud ära esimese Eesti mängufilmi "Karujaht Pärnumaal", olla võtnud ise osa mõne sarnase algelise lühifilmi valmistamisest, kuid näib olevat ebarealistlik oodata, et selleks ajaks on vaadatud kooliprogrammi raames juba kümneid kultuurilooliselt olulisi täispikki mängufilme, mis nõuavad mitte üksnes süvenemist, vaid ka suhteliselt palju aega, keskendumist.

Kui rääkida kohustuslikest filmidest, siis peaksid need jääma ikkagi gümnaasiumi programmi.

Kolme õppeaasta jooksul, kui iga koolinädal lõpetataks ühiselt mõne mängufilmi vaatamisega, jõutakse vaadata umbes sadakond filmi. Seda tundub esmapilgul palju, kuid on tegelikult vähe, sest valik tuleb teha üha kiiremini kasvavast lõputust hulgast.

Millele tuginedes need filmid valida?

Kohe võiks jätta kõrvale viimase kümne aasta jooksul valminud, sest on suur tõenäosus, et selle perioodi olulisemaid filme on antud aastakäigud juba kinos vaatamas käinud või telerist-veebist näinud. Pealegi selgub filmide tegelik väärtus sageli alles mõne aja möödudes, mil neile antav hinnang ei sõltu enam nii palju turustamisele kulutatud summadest. Filmiõppe raames ei tohiks kirjutada õpilastele ette kaasaega puudutavaid valikuid, vaid peaks näitama seda, mida peetakse oluliseks varasemast ajast.

Ütleme, et kolmandiku moodustavad kuidagi Eestiga seotud filmid, sest me elame Eestis ja räägime Eesti koolidest. Sealhulgas sellised, mis ei ole Eesti filmid, kuid on siin filmitud, näiteks Andrei Tarkovski "Stalker", kultuurilooliselt või kinematograafiliselt olulised teosed. Eesti filmide hulgast on valikut teha suhteliselt lihtne, sest neid ei ole valminud just ülemäära palju. Minu arvates võiks eelistada seejuures näiteks selliseid oma ajastu koondportreesid nagu "Viini postmark", "Keskea rõõmud", "Agent Sinikael" jne. Aga ma ei hakka koostama siin praegu mingit nimekirja, vaid käsitlen üksnes üldiseid põhimõtteid.

Kuidas valida ülejäänud maailma filmivaramu põhjatust varasalvest välja need 60-70 teost, mis väärivad tõepoolest seda, et lülitada need koolide õppeprogrammi? Mida võtta? Mida jätta?

Aaviksoo ütles ajalehe Eesti Ekspress teatel, et "Star Wars" on kultuuriliselt olulisema tähendusega tänases ühiskonnas kui "Väike Illimar", teenides sellega ära professor Rein Veidemanni kriitika. Õigustatud kriitika, sest sama hästi võiks Venemaa haridus- ja teadusminister Andrei Fursenko öelda, et Lady Gaga laulude sõnad on tänases ühiskonnas kultuuriliselt olulisema tähendusega kui Puškini luuletused. Mida see teadmine meile annab? Peale teatud tõdemuse tänase ühiskonna üldise kultuuritaseme kohta.

Kas "Star Wars" peaks kuuluma kohustuslike filmide nimekirja? Kas kõik kuus osa, kokku enam kui 13 tundi, otsa veel poolteist tundi kestev "Star Wars: The Clone Wars"? Mida selle vaatamine õpilastele koolides tegelikult annaks? Ehk piisaks ainult mõnest lausest ja pildist õpikus?

Kui hakata valima filme selle järgi, kui suur on olnud nende kassaedu ja milliseid tehnilisi uuendusi need on toonud, siis võiks nimekirja minna ju ka näiteks "Jurassic Park", "The Matrix", "Avatar" ning paljud teised sellised omas ajas muljetavaldavad vaatemängud, mille eriefektid mõjuvad aga aastate möödudes paratamatult anakronistlikult, sest tehnoloogia areng ei peatu, ning filmid ise on seetõttu järjest sisutühjemad, omades veel vaid peamiselt nostalgilist väärtust nende jaoks, kes juhtusid neid nägema siis, kui tegemist oli tõesti tehniliselt võttes teatud mõttes viimase sõnaga.

Filmide lülitamisel kohustuslike filmide nimekirja ei saa lähtuda vaid nende kunagisest kassaedust, kunagisest mõjust, sest need peaksid suutma kõnetada ka tulevasi põlvkondi, omama mingit mõtet ka nende silmis, kes neid oma koolikohustust täites vaatama peavad, sest muidu viilitakse nendest tundidest lihtsalt kõrvale või tegeletakse nende ajal muude asjadega, näiteks vaadatakse oma prilliklaasil olevalt väikeselt ekraanilt või otse ajju suunatud signaalide abil uusi mängufilme. Seetõttu on palju kindlam usaldada mitte filmide kunagist kassaedu (Erik Tohvri tõenäoliselt ei pretendeeri sellele, et tema populaarsed raamatud kantaks kunagi kohustusliku kirjanduse nimekirja), vaid asjatundjate hinnanguid.

Vähendamaks paratamatult tekkivaid vaidlusi selle üle, milline konkreetne film väärib kooliprogrammi lülitamist ja milline mitte, võiks piirduda valiku tegemisel euroameerika kultuuriruumi ja nende filmidega, mis on tunnistatud parimaks filmiks kas Oscarite jagamisel või mõnel Euroopa suurel filmifestivalil (Berlinale, Cannes, Karlovy Vary, Moskva, Varssavi, Veneetsia). Kui filmide ringi valiku tegemisel sedasi piirata, siis võib tõenäoliselt leida kergesti kokkuleppe osade filmide puhul, mis peaksid kindlasti kooliprogrammi minema (näiteks "Casablanca", "Blow-Up"). Kuid need vaidlused jäägu siis ekspertidest koosnevale töörühmale, mille haridusministeerium peaks õppekava koostamiseks kindlasti kokku kutsuma.

Sellise töörühma moodustamine võiks ollagi nüüd ministri järgmine samm. Uue õppeaine juurutamine vajab põhjalikku läbimõtlemist ja eeltööd. Praegu ei ole koolid selleks veel tehniliselt valmis. Selleks puuduvad juhendajad, õppematerjalid, ka vajaminev raha. Uute õppehoonete ehitamisel või vanade renoveerimisel tuleks aga kindlasti arvestada ka filmiõppe vajadustega ning esialgu võiks viia selle sisse eksperimentaalselt valikainena mõnes gümnaasiumis. Filmide ühisvaatamised võiks põhimõtteliselt avada ka vabakuulajatele, et edendada elukestvat õpet, ning pärast neid võiksid toimuda vabas vormis arutelud äsja nähtu teemal.

Filmiõpet on kindlasti võimalik korraldada nii, et see mõjub õpilastele arendavalt, aga seda on võimalik teha ka nii, et see muutub vastumeelseks ega anna neile midagi. Kui Aaviksoo idee läheb teostamisele, ning varem või hiljem see tõenäoliselt juhtub, siis seisavad kõigepealt ees need põhjapanevad valikud, mis määravad ära edasise arengusuuna. Jääb ainult üle loota, et valitakse õige suund.

reede, 27. veebruar 2015

Õigus valida, vabadus nõuda paremat

Tulles vastu lugejate soovidele avaldan võetud mõtlemisaja jooksul siin vanu sõnavõtte, mille peale kodanik võidakse kuulutada Eesti Vabariigis aastal 2015 nn. "paremäärmuslikuks ekstremistiks". Järgnev tekst ilmus algselt arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Andres Laiapea: Õigus valida, vabadus nõuda paremat
10. veebruar 2011

Riigikogu valimistel on hääleõigus igal Eesti Vabariigi kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks (va. need, kes on tunnistatud selles osas teovõimetuks või on mõistetud kohtu poolt süüdi ning kannavad vanglakaristust), kuid seda õigust ei kasuta kaugeltki kõik, kes seda omavad. 2007. aastal ei käinud valimas 39%, 2003. aastal 42% hääleõiguslikest kodanikest. Võrdluseks, et Rootsis oli valimisaktiivsus möödunud sügisel toimunud parlamendivalimistel 85%. Eestis on selleni jõudmiseks käia veel pikk tee.

Inimestel jääb valimas käimata erinevatel põhjustel. Mõned ei leia lihtsalt mahti seda teha, sest elu on nii kiire-kiire, et ei leita aega isegi e-hääletusel osalemiseks, rääkimata erakondade programmide lugemisest, pidevast uudiste jälgimisest ning valimisdebattide kuulamisest.

Kui ei suudeta ennast poliitikas toimuvaga kursis hoida, siis jäetakse valik sageli tegemata, sest ei tunta ennast piisavalt informeerituna ega arvata, et valimistest palju sõltuks. Kui valimised midagi muudaksid, siis muudaksid nad need ebaseaduslikuks, nagu leidis kunagi tuntud anarhist Emma Goldman. Sellisest veidi küünilisest vaatepunktist nähtuna ei pruugi poliitikale tähelepanu pööramine olla enamat aja raiskamisest, sarnanedes lõputute seebiseriaalide vahtimisele. Selle asemel võiks ju teha midagi palju mõistlikumat, näiteks elada oma elu.

Mõned inimesed ei käi valimas, sest poliitika on nende silmis nii ebamoraalne, et nad ei taha omada sellega mingit kokkupuudet. Kui nad käiksid valimas, siis tunneksid nad ennast hiljem teatud mõttes vastutavana nende tegevuse ja käitumise eest, keda nad valisid, aga seda nad tunda ei taha, sest kui poliitikud ei olegi kõik vaid omakasu peal väljas olevad valelikud tõprad, siis demagoogiat armastavad nad ikkagi ning nende hulgas ei ole peaaegu ühtegi sellist, kes ei oleks olnud kordagi intellektuaalselt ebaaus.

Vene kirjanik Lev Tolstoi oli veendunud, et maailma valitsevad hullumeelsed, mittehullud hoiduvad tahaplaanile või ei suuda lihtsalt kaasa lüüa. Hullumeelsed saavutavad alati tervetest kergemini oma eesmärgi, arvas Tolstoi, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud, pole neil ei häbi, ei südametunnistust...

Tolstoil on selles osas kahtlemata palju mõttekaaslasi ning vähemalt mingi osa neist ei käi valimas, sest nad ei saaks pärast enam muidu öösel rahulikult magada, südametunnistus hakkaks piinama, sest poliitikute käitumine, sealhulgas valijate nimel langetatud otsused, ei vasta nende isiklikele eetika- ja moraalinormidele. See ajab neil südame pahaks, aga nende võimuses ei ole seda enam muuta (saadikuid tagasi kutsuda ei saa ning järgmistel valimistel ei pruugi nad kandideerida isegi samas ringkonnas). Parem on ennast sellega siis mitte siduda, jätta valimas käimata.

Mõned boikoteerivad valimisi soovist avaldada sellega protesti kas terve süsteemi, kogu poliitilise klassi, parteide oligarhia, poliitilise maastiku närbumise või lihtsalt kehtiva valimisseaduse vastu. Valimas käimisega, isegi kui valitakse opositsiooni jäävaid erakondasid või oma valimissedel rikutakse, annavad valijad võimule ju justkui legitiimsuse, tunnistavad kehtivaid mängureegleid.

Radikaalse demokraatia pooldajana soovin, et Riigikogu valimistest osavõtt muudetaks Eesti Vabariigi kodanikele kohustuslikuks. Valimiskohustus kehtib terves reas arenenud demokraatiaga riikides. Selle kehtestamisel tuleks anda loomulikult ka võimalus hääletada "kõigi vastu" või lihtsalt registreerida toimingu sooritamine, jääda neutraalseks, nagu seda näevad ette näiteks Jehoova tunnistajate veendumused. Kodanikukohuse täitmata jätnutelt võiks nõuda uue passi väljastamisel kõrgemat riigilõivu, sümboolselt.

Praegu on valimas käimine Eesti kodanike jaoks aga õigus, mitte kohustus, ning keegi ei tohi kedagi selleks sundida.

"Valimata jätmine vastutusest ei vabasta. See võtab õiguse nõuda paremat," väitis president Toomas Hendrik Ilves läinud aastal Riigikogu valimiste väljakuulutamisel. See oli hirmuäratav avaldus. President ületas sellega kindlasti enda võimupiire, sest temal ei ole mingit voli jätta kedagi ilma õigusest nõuda paremat. Kui sellise avalduse teinuks näiteks Saksamaa president, siis tulnuks tal avalikkuse survel ilmselt peagi ametist tagasi astuda, aga Eestis ei järgnenud sellele suurt poleemikat, vaid mõned üksikud ninakirtsutused.

Anarhistlik liikumine PunaMust reageeris presidendi avaldusele teatega, et ka valimata jätmine on poliitiline otsus. Tõsi, see võib seda olla, aga sama hästi võib see olla tingitud lihtsalt ükskõiksusest või laiskusest. Riigikogu valimistest osavõtt ei ole kohustuslik. See on iga kodaniku enda otsustada, kas ta kasutab oma hääleõigust või mitte. Kui otsustatakse teha viimast, mida ma muidugi ei soovita ega pane ka pahaks, siis ei tähenda see veel seda, et kaotatakse õigus nõuda paremat. Vastasel korral võiks president Ilves ju ka väita, et nendel töötajatel, kes ei streigi, puudub õigus palgatõusule. Ja nendel, kes ei avalda meelt, puudub õigus olla võetud kuulda.

Kuigi, tuleb tunnistada, et kui inimesed ennast ise kuuldavaks ei tee, siis ei ole ka suurt lootust, et keegi neid kuuleb. Aga valimised on kodanike jaoks ju lõpuks siiski vaid üks viis ennast kuuldavaks teha, kaugeltki mitte ainus. Oleks hea, kui need, kes seda võimalust ühel või teisel põhjusel ei kasuta, ei lööks käega ka kõikidele teistele.

"Esindusdemokraatia ei tähenda, et me loovutame valimispäeval vastutuse riigi ja ühiskonna eest erakondadele," nagu ütles president Ilves.

neljapäev, 26. veebruar 2015

Mitmetahuline burkakeeld

Tulles vastu lugejate soovidele avaldan võetud mõtlemisaja jooksul siin vanu sõnavõtte, mille peale kodanik võidakse kuulutada Eesti Vabariigis aastal 2015 nn. "paremäärmuslikuks ekstremistiks". Järgnev tekst ilmus algselt arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Andres Laiapea: Mitmetahuline burkakeeld
27. juuli 2010

Paari nädala eest otsustas Prantsuse parlamendi alamkoda keelata näo varjamise avalikes kohtades. Tegemist oli üsna silmakirjaliku sammuga, mida põhjendati kohati äärmiselt küsitavate argumentidega, kuid mõni burkadega seoses tõstatunud probleem ei ole pelgalt emotsionaalne. Seetõttu vajab see valdkond varem või hiljem reguleerimist ka Eestis.

"Rahvusassamblee hääletus eelnõu üle, millega keelatakse burka kandmine avalikus ruumis, on tänane episood võimude korraldatud kuid kestnud lõputust valimiskampaaniast. See kujutab endast järjekordset katset ajada prantslastele puru silma näilise kindlameelsusega küsimuses, mille oleks saanud juba ammu lahendada tavalise politseimäärusega," kommenteeris võimulolevate erakondade ettevõtmist Rahvusrinde eurosaadik Marine Le Pen, kes juhtis ühtlasi tähelepanu sellele, et paar nädalat varem olid president Nicolas Sarkozy paremtsentristliku Rahvaliikumise Liidu esindajad hääletanud Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees resolutsiooni poolt, milles kritiseeriti mõningate Euroopa riikide, nagu näiteks Prantsusmaa, plaane burkade keelustamiseks.

"Prantslased peavad teadma, et kui ühest küljest toimub Pariisis hääletus, mis on mõeldud manipuleerimiseks avaliku arvamusega, siis teisest küljest võetakse tõelisi otsuseid vastu nende seljataga ja nende huvide vastaselt supranatsionaalsete kogude mugavuses," märkis Le Pen, kelle hinnangul on valitsus täiesti teadlik sellest, et põhiseaduskohus kuulutab vastuvõetud seaduse lõpuks tõenäoliselt õigustühiseks. Tema sõnul eiratakse selliste avalikkuse lollitamiseks mõeldud etenduste varjus tegelikke ja väga reaalseid probleeme, mille on toonud endaga kaasa massiline immigratsioon ja Prantsusmaa hoogustuv islamiseerumine.

ENPA ning seal vastava resolutsiooni poolt hääletanud Andres Herkeli (Isamaa ja Res Publica Liit), Silver Meikari (Reformierakond) ja Mailis Repsi (Keskerakond) erilise silmakirjalikkuse näitajaks on aga see, et võeti küll vaevaks kritiseerida mõningate Euroopa riikide kavatsusi, kuid ei mainitud sõnagagi Türgit, mis on samuti ENPA liige ja kus sarnaseid keelde on rakendatud juba pikemat aega.

Prantsusmaal heakskiidetud eelnõu kohaselt ei tohi avalikus ruumis, sealhulgas tänavatel, kanda edaspidi riietust, mis varjab inimese nägu. Erand tehakse mootorratturitele, kes võivad kanda kiivrit, tunnistajakaitse alla võetutele, meditsiinilistel põhjustel (maskid, sidemed) või ametialast tulenevalt (märulipolitseinikud, rotitõrjega tegelejad) ja seoses erinevate pidustustega (näitlejad, karnevalikostüümid, jõuluvanad). Ettekirjutuse rikkumise korral on trahv kuni 150 eurot, millega võib kaasneda suunamine kodanikuõpetuse tundi. Kui kedagi aga survestatakse kandma nägu varjavat riietust, siis ootab surve avaldajat trahv 15-30 tuhat eurot ja kuni aasta vangistust. Kui survet avaldatakse alaealisele, siis võib karistus tulla poole suurem.

Eelnõu toetajad esitlesid seda esmajoones naiste vabastamisena. Rahvaliikumise Liidu nimel enne hääletust parlamendis sõnavõtuga esinenud Bérengère Poletti rääkis, et burka on "naiste vangla. See on märk nende alistumisest oma abikaasale, oma vennale või oma isale... /---/ See seadus ei stigmatiseeri kuidagi islamit. Sellega mõistetakse hukka burka, mis on mitte religioosne riietusese, vaid rõhumise sümbol. Ülisuur enamus moslemitest ei poolda selle kandmist ning moslemitest naised ootavad meilt ühte lihtsat ja julget otsust. /---/ Täna ootavad miljonid naised üle kogu maailma, et nende poolele asuks mõni demokraatlik suurriik. Selleks riigiks peab olema Prantsusmaa."

Suurejoonelised sõnad, kuid selline argumentatsioon on mitmeski mõttes vildakas. Kui öelda, et burka ei ole religioosne riietusese, siis võib sama väita ka hidžaabi kohta, mis jätab kogu näo avatuks, sest küsimus on puhtalt selles, kuidas konkreetsed moslemid oma religiooni tõlgendavad. Burkat kannab Prantsusmaal vähem kui paartuhat naist ehk umbes 0.1% täiskasvanud naissoost moslemitest, kusjuures ülekaalukas enamus neist naistest on ise islamisse pöördunud, kes teevad seda lähtudes omaenda sisemistest veendumustest, mitte kellegi survest. Paljudel juhtudel kujutab see endast küll veidi äärmuslikku, kuid siiski väga isiklikku reaktsiooni tänapäeva Lääne kultuuri kohatisele üleseksualiseeritusele. Selliste naiste jaoks sümboliseerib burka vabadust nende jaoks ahistavaks muutunud sotsiaalsetest normidest, mitte rõhumist.

Kui eesmärgiks on naiste vabastamine rõhumisest, siis tuleks Prantsusmaal pöörata rohkem tähelepanu hidžaabile, mille kandmiseks avaldatakse osadele moslemipäritolu naistele ja tüdrukutele pahatihti tõesti survet, mitte burkale, mida seal kantakse üldjuhul omal vabal tahtel. Aga selle probleemi lahendamine käib poliitilisel eliidil ilmselt üle jõu. Lihtsam on nüüd võidelda burkaga, mis endast Prantsusmaal selles osas tegelikult probleemi ei kujuta.

Mõned võivad arvata, et burkakeelu kehtestamine Prantsusmaal toetab naiste nö. vabastamist teistes maades. Süüria haridusminister teatas ju varsti pärast prantslaste otsust, et Süüria ülikoolides keelatakse näo katmine, sest see olevat vastuolus akadeemiliste väärtuste ja traditsioonidega. Aga sealgi on burka sageli naiste endi teadlik valik, millega väljendatakse vastumeelsust riiki valitsevate araabia natsionaalsotsialistide suhtes, kes ei ole jätnud inimestele rahulolematuse väljendamiseks just eriti palju muid võimalusi. Afganistanis, kuhu on panustanud tuhandeid võitlejaid ka Prantsusmaa, on aga võetud lääneriikide sõjalise kaitse all vastu põhiseadus, mis ei tunnista ühtegi religiooni peale islami sellest taganejaid koheldakse kurjategijatena. Nii palju siis demokraatlike suurriikide võimalikust tsiviliseerivast mõjust.

Prantsuse Rahvusassamblees toetas burkakeelu kehtestamist lisaks Rahvaliikumise Liidu omale ka Sarkozy koalitsiooni kuuluv liberaalsete neotsentristide fraktsioon. Opositsiooni kuuluvad vasakpoolsed eelistasid üldiselt leebemat keeldu, umbes sellist nagu kehtestati kevadel Quebecis, mis jätab alles õiguse liikuda burkas ringi tänaval, kuid jätab seda kandvad inimesed ilma avalikest teenustest, sealhulgas õigusest saada maksumaksjate kulul kooliharidust ja arstlikke läbivaatusi. Opositsioon hoidis suuremas osas hääletusest kõrvale, kuid täielikku burkakeeldu toetasid oma häälega siiski ka kümned sotsid ja mõned kommunistid.

Ainsa vastuhääle andis Daniel Garrigue, kes kuulus varem Rahvaliikumise Liitu, kuid astus sealt paari aasta eest välja ning on läinud kaasa endise välisministri Dominique de Villepini eestvedamisel hiljuti asutatud liikumisega Ühendatud Vabariik, mis üritab pakkuda väljundit nendele paremtsentristidele, kellele käib närvidele Sarkozy ülespuhutud stiil ja poliitika.

"Ma pooldan ning tegin mitmeid muudatusettepanekuid selleks, et kehtestada piiranguid teatud olukordadeks, teatud kohtades, kus julgeoleku tagamine nõuab isikute tuvastamist. Ma leian ka seda, et tuleb karmilt karistada neid, kes sunnivad naisi oma nägu varjama," selgitas Garrigue katoliiklikule päevalehele La Croix, aga ta hääletas täieliku burkakeelu vastu, sest "kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist."

"Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole," lisas ta samas. "Selle seaduse puhul ei ole kahtlust, et inimestel ei jää üle teha muud kui alluda kehtestatud reeglitele. Milline käitumine keelatakse järgmisena, pärast burka kandmist? Ma ei ole kindel, et selle seaduse toetajad mõistavad kui suure muutuse see tegelikult esile kutsub."

Prantsusmaa riiklikes üldhariduskoolides on juba teatavasti keelatud nii hidžaabid, juutide pigimütsikesed kui ka suured ristid. Kunagi katoliku kiriku mõju kärpimiseks rakendatud ilmalikustamispoliitika on jõudnud nüüd välja burkade täieliku keelustamiseni.

Kuid usuvabadus, mille meile tagab Eesti Vabariigi põhiseadus, peaks tähendama mitte üksnes vabadust mitte uskuda, vaid ka vabadust uskuda ning oma usku manifesteerida. Riik peab jääma religioonide suhtes neutraalseks, austama kodanike usuvabadust, mitte nende vastu võitlema. Kui mõni moslem leiab, et tema usulistele veendumustele vastab just burka kandmine, siis on tal selleks kahtlemata õigus. Usuvabadus tähendab aga ka seda, et igal moslemil peab olema õigus islamist lahti öelda. Islam ise neile sellist õigust ei jäta, aga Eesti riik peab selle oma kodanikele ja Eestis elavatele inimestele tagama ning võiks seista usuvabaduse eest ka laiemas plaanis, näiteks Afganistani võimudega suheldes, et seal kristlasteks pöördunuid ei tabaks lintšimine.

Prantsusmaa ilmalikustamispoliitika aitas kunagi tagada usuvabadust, tagades selle ka teistele peale katoliiklaste, kuid on muutunud nüüd seda ahistavaks. Eesti seda endale eeskujuks võtta minu arvates ei tohiks, kuid burkaküsimus vajab sellele vaatamata varem või hiljem reguleerimist, et panna isikute tuvastamiseks paika selline kord, mis ei solvaks nende usulisi veendumusi, kuid tagaks korrakaitsjatele, piletikontrolöridele, turvatöötajatele, poemüüjatele, pangatöötajatele, ametnikele ja kõigile teistele, kes peavad aeg-ajalt kontrollima dokumente ja veenduma, et tegemist on õige inimesega, võimaluse teha oma tööd. Kuidas seda kõiki osapooli rahuldavalt teha, see nõuab juba pikemat läbimõtlemist ja arutamist ministeeriumide, valitsuse ja parlamendi tasemel. Mida varem, seda parem.

kolmapäev, 25. veebruar 2015

Poliitiline näitemäng eluteatri suurel laval

Tulles vastu lugejate soovidele avaldan võetud mõtlemisaja jooksul siin vanu sõnavõtte, mille peale kodanik võidakse kuulutada Eesti Vabariigis aastal 2015 nn. "paremäärmuslikuks ekstremistiks". Järgnev tekst ilmus algselt arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Andres Laiapea: Poliitiline näitemäng eluteatri suurel laval
2. aprill 2010

Mõni küünik võib kahtlustada, et "Ühtne Eesti" ehk ühe erakonna loomisloo teatraalne läbimängimine kujutab endast katset diskrediteerida enne lähenevaid valimisi juba eos võimalike uute erakondade asutamine, et vanad parteibossid ei peaks muretsema konkurentsi suurenemise pärast, aga selle lavastusega seotud inimesi näib kannustavat pigem siiski siiras mure Eesti poliitilise kultuuri pärast, mitte suur soov erakondlaste ees kannuseid teenida.

Lavastajatel võib nüüd ju isegi olla kindel ühiskondlik sõnum ehk soov öelda publikule midagi väga konkreetset, kuigi see ei ole tingimata hädavajalik (kunst kunsti pärast ei tohiks mõjuda tänapäeval enam šokeerivalt, isegi kui teose materjaliks on poliitika), aga ilu on ikkagi vaataja silmades ehk igaüks tõlgendab toimuvat omamoodi. Ja neid reaktsioone on kõrvalt päris huvitav jälgida.

Kesknädalast võis lugeda, et ilmselgelt ei ole tegemist vaid kunstilise ettevõtmisega. "Suurkogust võib välja kasvada järjekordne projektipartei, nagu viimati Eestimaa Rohelised," arvas Virgo Kruve, seostades projekti "Ühtne Eesti" samas ühtlasi erakonnaga Isamaa ja Res Publica Liit. Kuivõrd ta on seostanud nimetatud erakonnaga varem minugi mõningast tegevust, mis sellega seotud ei ole, siis ei tundunud tema kahtlustused mulle isiklikult just eriti usaldusväärsetena, kuid Keskerakonna esimees Edgar Savisaar oli nähtavasti teist meelt.

"Pullipartei poliitiline potentsiaal on praeguses Eestis kahtlemata väga kõrge, mida näitas Indrek Tarandile mullu eurovalimistel antud häälte hulk. Sest, mida muud see Tarand siis poliitikas on, kui lihtsalt üks pullimees," ütles Savisaar Keskerakonna volikogul peetud päevapoliitilises ettekandes teater NO99 tegevust kommenteerides, tuues samas võrdluseks ka 1992. aastal valimistel kaheksa kohta saanud Eesti Rojalistliku Partei. "Ka nende poliitika tegemise meetod oli täpselt sama, mis teater NO99 trupilgi – vindi ülekeeramine."

Keskerakonna esimees ütles, et ta suhtub 7. mail Saku Suurhallis toimuvasse etendusse heatahtliku muigega ja kutsub kõiki tublisid keskerakondlasi sellest tõsimeeli osa võtma.

Teater NO99 on tekitanud Eesti poliitilises konnatiigis ja selle ümber sehkendajate hulgas nüüd kahtlemata suurt elevust, kuid ühtlasi ka hämmingut. Kõige paremini tuli see suhtumine ilmselt välja etenduse proovis, kui saalis publiku hulgas istunud Rein Lang, kelle näol väljendus üheaegselt nii siiras vaimustus kui ka arusaamatus, küsis rahvast saalist lavale kutsunud näitlejatelt otse: "Milleks? Mis teil öelda on?" See vastuoluline hoiak – ühest küljest suur elevus, kuid teisest küljest paras annus arusaamatust toimuva suhtes – on kõlanud nüüd läbi ka paljude teiste reaktsioonidest.

Põhiline aur on meedias seni läinud mitte lavastuse juba vaatajate ees lahtirulluva sisu, vaid projekti olemuse lahkamisele. Peamiseks küsimuseks paistab endiselt olevat: kas sellest tuleb siis uus erakond või ei tule? Ja millegi pärast kaldutakse arvama, et kui sellest tuleks tõesti uus erakond, siis oleks see midagi kohutavalt halba.

Postimehe teatel ütles vana teatrimees Jaak Allik, kes isegi 7. maiks pileti ostis, et ettevõtmist ohustab suutmatus hoida projekti pelgalt kunstiteosena. "Ma arvan ka, et NO99 seltskonnal on sedavõrd enesekriitikat, et nad poliitikasse jõuda ei taha – nad teavad, milles nad on professionaalid ja milles mitte," ütles Allik (teisi sõnu: näitlejad, jääge oma liistude juurde!), lisades samas, et Riigikokku püüeldes astuksid teatritegijad ühte ämbrisse oma pilkealustega ja seda võimalust ette nähes nad ennast ilmselt lolliks tegema ei hakka.

"Ühtne Eesti peaks aitama kaasa järgmiste Riigikogu valimiste eelse sisuka valimiskampaania tekkele, mitte aga täiendama Toompea poliitilist teatrit uue trupiga," kirjutas Eesti Päevalehes sotsioloog Juhan Kivirähk, kelle arvates võib "Ühtse Eesti pakutav teraapia mitte üksnes puhastada meie sumbunud poliitilist kultuuri, vaid ka valmistada ette platsi uue poliitilise jõu esiletõusuks".

"Usun, et teater ei hakka jagama pealtvaatajatele erakonda astumise blankette, või ta seda teebki, siis on need selliselt vormistatud, et nad seadustähe silmis on algusest peale õigustühised," avaldas Delfis arvamust õppejõud Rein Toomla, kelle sõnul ei tohiks teater aga unustada, et "meie poliitikamaailma serva peal – hämaruses – on terve rida selliseid tegelasi, kes annaksid palju valgusesse pääsemise nimel. Nemad oleksidki valmis sellele i-le täpi peale panema."

"Eesti inimesed on kaks korda järjest vastu näppe saanud, algul Res Publica ja siis Rohelistega. Kolmas kord järjest oleks vast liiast," rääkis Vikerraadio eetris propagandaekspert Agu Uudelepp.

2008. aasta suvel asutati Leedus tuntud meelelahutaja Arūnas Valinskase juhtimisel Rahvusliku Uuestisünni Partei, kuhu koondus rida Leedu rahva poolt armastatud artiste. Kriitikud süüdistasid seda erakonda kohe poliitika muutmises tsirkuseks, kuid sama aasta sügisel toimunud valimistel sai see 15% häältest ja parlamenti 16 kohta. Toona valimised võitnud konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid kaasas uue erakonna valitsusse, selle liikmeks on näiteks Leedu praegune kultuuriminister Remigijus Vilkaitis.

Võib seega mõista, millest tulenevad Keskerakonna ja selle toetajate hirmud. Kui nad peavad lihtsalt ühekordseks projektiparteiks isegi Eestimaa Rohelisi ega saa aru sellest, et nimetatud erakond tekkis, sest Eesti ühiskonnas on suhteliselt tugev toetus rohelisele maailmavaatele, mida nö. laia profiiliga erakonnad ei suutnud paljude valijate arvates oma tegevuses piisavalt arvestada, siis on täiesti loomulik, et nad näevad nüüd ka sellises mängulises lähenemises, mis võib nende arvates ilmselt viia tõesti ühe uue erakonna loomiseni, mingit enda vastu suunatud salakavalat käiku.

Vanade erakondade soov mitte näha tekkimas enda kõrvale uusi jõude on kahtlemata mõistetav, sest see tähendaks ju konkurentsi suurenemist, aga miks läksid selle uute tulijate vastu suunatud retoorikaga nüüd kaasa ka politoloogid ja sotsioloogid? Kas see oleks siis tõesti nii kohutavalt õudustäratav ja ebameeldiv, kui pärast 2011. aasta valimisi saaks meie järgmiseks kultuuriministriks, mitte et praegusel midagi väga viga oleks, näiteks Ene-Liis Semper? Kas see oleks meie riigi jaoks väga hirmus tulevikuperspektiiv?

Ma peaaegu soovin, et sellest lavastusest sünniks siiski päris erakond, kuigi sellega seotud kenad ja toredad inimesed ei ole kindlasti teeninud ära seda soppa, mis neile sellisel juhul kaela valataks, et nende mainet enne valimisi laiema üldsuse ehk valijate silmis hävitada.

Meie politoloogid, sotsioloogid ja igasugused teised poliitika ümber sehkendajad võiksid aga lõpuks mõista, et kui soovitakse Eesti demokraatia elavdumist, siis on oluline roll mängida väikestel erakondadel, peamiselt sellistel uutel tulijatel, keda täna veel ei ole. Suurte erakondade kinnisideeks on paratamatult võim, selle saavutamiseks kasutatav populism on juba osa nende olemusest. Selgematele maailmavaadetele tuginevate ideede generaatoritena toimivad sageli just väiksemad erakonnad, nagu praegu Eestimaa Rohelised (nende kõrval võiks tulevikus olla põhimõtteliselt ju ka mõni loomaõiguslaste esindaja, nagu see on täna Hollandi parlamendis).

Ja kui keegi avaldab arvamust, et Riigikogu valimise seaduse võiks viia kooskõlla põhiseadusega ning anda sellega võimaluse olla parlamendis esindatud senisest suuremal arvul vaatepunktidel, siis ei ole ehk mõistlik heita seda kõrvale jutuga, et arvamuse esitaja omab mingeid isiklikke poliitilisi ambitsioone, mida ta tegelikult ei oma. Mõnikord juhitakse sellistele asjadele tähelepanu lihtsalt seetõttu, et leitakse, et nii on õige.

Ja mõnikord etendatakse ka selliseid lavastusi lihtsalt seetõttu, et juhtida tähelepanu asjadele, näiteks teatud käitumismustritele, mida ei peeta õigeks.