Viis kõige värskemat postitust

teisipäev, 30. juuni 2015

Aeg ja elu seavad piirid kõigele, isegi...

Taustaks mängib: Hundreds - Grab The Sunset

Euroopas paistab tulevat sel aastal küll päris kuum poliitikasuvi, aga sellele vaatamata – ja osaliselt ka selle tõttu – läheb käesolev ajaveeb nüüd vähemalt paariks kuuks puhkusele. Infovoog jätkub, kui Jumal tahab, 1. septembril. Seniks...

esmaspäev, 29. juuni 2015

Usatîi liikumise läbimurdest kohalikel valimistel Moldovas


Usatîi teatas tulemusi kommenteerides, et Meie Partei kavatseb ehitada ennast üles kogu riigis, kõigis asustatud punktides

Moldovas, mis on teatavasti suurruumide geopoliitiliste huvide oluline sõlmpunkt (või sasipundar) ning üks Eesti arengukoostöö prioriteetsetest sihtriikidest, toimus eile kohalike valimiste teine voor, mis kinnitas Renato Usatîi korruptsioonivastase liikumise kindlalt riigi poliitilisele kaardile.

Meenutuseks, et läinud aastal kõrvaldati Usatîi liikumine fabritseeritud ettekäändeid kasutades viimasel hetkel parlamendivalimistelt, langes meediarünnaku ning poliitiliste repressioonide alla, kuid jätkas õiguse nõudmist ja saavutas kevadel enda õigeksmõistmise (eelkõige tänu USA ja Euroopa diplomaatidele, kes Moldova võimud lõpuks korrale kutsusid). Sellest kõigest oli pikalt ja laialt juttu näiteks käesolevas ajaveebis, mille arhiivis igaüks ise soovi korral tuhlata võib (ma ei viitsi hakata sealt praegu siia linke laduma).

Otse rahva poolt valiti seal nii rajooninõukogud (teise tasandi omavalitsus), linnanõukogud ja külanõukogud (esimese tasandi omavalitsus) kui ka linnapead ning külanõukogude täitevkomiteede esimehed ehk Eesti mõistes vallavanemad.

14. juunil toimus valimiste esimene voor, kus Usatîi liikumise loodud Meie Partei sai teise tasandi nõukogudes 135 kohta 1116-st ning 11.15% valijate häältest (12.10% kohtadest). Usatîi ise valiti juba esimeses voorus Bălți linnapeaks (see linn on veidi suurem kui ja Moldovas umbes sama oluline nagu Eestis Tartu), teda toetas 72.46% valijatest, ning Bălți linnanõukogu valimisel sai Meie Partei 65.04% häältest ja 26 kohta 35-st.

Mujal jäid tulemused tagasihoidlikumateks, aga vähemalt mõni saadik saadi siiski peaaegu kõikjal, kus oma nimekirjaga välja tuldi. Erakond sai nüüd kokku vähemalt 12 linnapead (ühes kohas nõutakse häälte ülelugemist, sest vaheks jäi ainult 13 häält), sealhulgas Gagauusia kõigis kolmes linnas, ning üle kolmekümne vallavanema.

Kokkuvõttes väga hea valimisdebüüt.

Eesti kultuuriminister Indrek Saar (SDE) kohtus neljapäeval Gagauusia esindajatega

Kui arvestada, et Eesti on hakanud nüüd Gagauusiaga tihedamaid suhteid arendama (eelmisel nädalal käis Eestis visiidil delegatsioon, mida juhtis Gagauusia täitevkomitee eesistuja esimene asetäitja ehk asepeaminister Vadim Ceban, kes allkirjastas Ida-Viru maavanemaga kaubandus-majandusliku, teaduslik-tehnilise ja kutuurilis-haridusalase koostöö lepingu Gagauusia ja Ida-Virumaa vahel, aga kohtus ka Eesti kultuuriministriga, kellega arutati muu hulgas järgmiseid samme lepingu elluviimiseks – Eesti valitsuskanalid ja meedia ei ole seda küll isegi maininud, aga Komratis toimub täna see-eest spetsiaalne pressibriifing, kus tagasi kodumaale jõudnud Ceban annab avalikkusele täpsema ülevaate visiidi tulemustest), siis võiks ju mõni erakond teha sama Gagauusias munitsipaaltasandil juhtivaks poliitiliseks jõuks tõusnud Meie Parteiga.
Vaata ka
Teateid tegelikkusest – Gagauusia püssirohutünn
Saage tuttavaks: Gagauusia uus ülemkhaan Irina Vlah
Gagauusia on kindlasti üks Moldova tuleviku võtmetest ning kui tahetakse, et see tulevik oleks seotud rohkem Euroopaga, siis tuleks aidata seda võtit ka selles suunas keerata. Ida-Virumaa koostööleping Gagauusiaga loob selleks loodetavasti hea aluse, kuid minna saaks – ja minna võiks – palju kaugemale.

Usatîi liikumise tagakiusamise ajal opositsiooni juhtivaks jõuks tõusnud Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei jaoks olid eile õhtul selgunud tulemused samas kibedaks pettumuseks, sest Moldova pealinnas Kišinaus jäi nende kandidaat Zinaida Greceanîi, riigi kunagine peaminister, alla senisele linnapeale. Dorin Chirtoacă (Liberaalne Partei) sai teises voorus ametlike tulemuste kohaselt 53.54% häältest. MVSP otsustas need tulemused arvukatele rikkumistele viidates vaidlustada, kuid vahe oli nii suur, et vaevalt valimiste võitja seal enam muutub.

teisipäev, 23. juuni 2015

Hodorkovski teesid Venemaa ühendamisest Euroopaga


Mihhail Hodorkovski esines läinud nädalal USA mõttekojas Atlantic Council tähelepanuväärse ettekandega, mis oli pühendatud Venemaa strateegilisele huvile olla seotud Läänega. Ettekande aluseks olnud teesid ilmusid juba päev varem Vene ärilehes РБК ning see artikkel on toodud ära allpool. Videosalvestust ameeriklaste korraldatud üritusest, mis sisaldas ka päris huvitavat küsimuste-vastuste vooru, võib näha ülal.

Hodorkovski esindab Venemaa sisemises debatis muidugi nn. läänlaste positsiooni (mida oli võtmas kõige selgemalt omaks Kodanike Platvorm, enne kui Krimmi küsimus viis suurte lahkhelideni, mille tõttu erakond viimaks täiesti lõhki läks). Venemaal ei ole see lähenemine täna küll ilmselt rohkem levinud kui Läänes, aga see ei tähenda, et kõik jääb nii ka edaspidi – ajalugu ei peatu ja areng ei lõppe mitte kunagi.

"Loomulikult, korduvad katsed siduda Venemaad pärast 1991. aastat Euroopa Liidu ja NATO-ga ebaõnnestusid, palju keerukamatel põhjustel kui NATO laienemine itta. Ei ole selge, milline valem hakkaks tööle tulevikus," kommenteeris oma kolumnis Hodorkovski ettekannet Trudy Rubin. "Kuid Hodorkovskil on õigus, kui ta utsitab Euroopa juhte rakendama rohkem kujutlusvõimet ja mitte loobuma tulevastest põlvkondadest venelastest. Ajal, kui Putin üritab kutsuda esile uue külma sõja hirme, ei ole nende jaoks liiga vara alustada ajurünnakut selle üle, mis näib praegu mõeldamatu: Venemaa kooskõlas Läänega."

Praeguses olukorras, kus mõlemal poolel domineerib jätkuvalt pigem teineteist toitev neokonservatiivne reaktsionism (asjaolu, et selle esindajad Eestis ennast sageli liberaalideks nimetavad, ei muuda nende poliitilise lähenemise olemust – nagu ka Vladimir Žirinovski ei ole liberaaldemokraat ja tema erakond liberaaldemokraatlik partei, kuigi see ennast nii nimetab), on raske kujutleda realistlikku teed, mis tekkinud vastasseisust välja viiks, aga vajadus selle järele on ilmne, nagu ka Hodorkovski hästi mõistab.


Venemaa integreerumine euroatlandi maailmaga on möödapääsmatu. Ja selleks tuleb valmistuda juba täna

Aasta 2035. Venemaa peab juba kakskümmend aastat külma sõda Läänega. Eelarvekulutused riigikaitsele kasvasid 30%-ni SKP-st. Välismaale sõitmine on keelatud mitte üksnes siseministeeriumi ja eriteenistuste töötajatele, vaid kõigile, kes töötavad riigiettevõtetes ja riigieelarvelistes asutustes. Riikliku plaanimajanduse sisseviimine. Mitteriiklik sektor moodustab vähem kui 10% riigi majandusest. Pärast järjekordset kriisi tooraineturgudel algavad riigis häired toiduainetega varustamises. Arenevad tsentrifugaalsed tendentsid: üksikuid Venemaa osasid tõmbab järk-järgult nende maailma regioonide poole, mis olid viimased kakskümmend aastat integreeritud maailma majandusse ja arenesid kiiresti.

Seni on see sünge stsenaarium – kunstlik väljamõeldis, kuigi Venemaa juhtkonna praeguse poliitika jätkumise korral on see küllaltki tõenäoline. Aga on olemas ka teistsugune stsenaarium, mida ma kavatsen arutada sel nädalal USA poliitilise ja majandusliku ladviku esindajatega. Alternatiivne tulevik – see on integratsioon, koostöö tehnoloogia, majanduse ja julgeoleku valdkonnas koos vastastikuse austusega teineteise huvide vastu.

Isolatsioon

Sanktsioonid lõid valusalt Venemaa majandust, kuid ei ole suutnud veel viia tõsise süsteemse kriisini. Sanktsioonide all elatud aasta näitab, et Venemaa on võimeline pikemaajaliseks sõjalis-majanduslikuks vastasseisuks Läänega. Küsimus – millise hinnaga? Kahjuks ei möödu uus võidurelvastumine ning rahvusvahelisest teaduslik-tehnoloogilisest vahetusest väljajätmine ilma jälgi jätmata.

Juba praegu toimub eelarveliste vahendite ümberjagamine. Riik lakkab investeerimast sotsiaalsesse kapitali ning panustab riigikaitsele ja jõustruktuuridele. 2015. aasta esimeses kvartalis ulatusid riigikaitsekulutused rekordilise 9%-ni kvartaalsest SKP-st. See tähendab, et on vähem koole, vähem haiglaid, piiratakse importravimite sisseostu, mille asendamiseks kodumaine farmaatsiatööstus ei ole veel valmis. Pikemas perspektiivis viib see inimeste elukvaliteedi tõsise halvenemiseni. Ja inimkapitali nõrgenemine viib riigi nõrgenemiseni.

Praegune vastasseis Venemaa ja Lääne vahel on kunstlik. See on Venemaa võimuladviku huvides, kes tahab hoida kinni võimust ja kellel vaenlasekuju aitab hajutada elanikkonna tähelepanu korruptsioonilt ja võimu ebaefektiivsuselt. Sisemise ja välise konfrontatsiooni sütitamine on saanud praegusele ladvikule ellujäämismehhanismiks.

Aastatel 2011-2012 kasvas meie riik välja oma autoritaarsest juhtkonnast. Keskklass hakkas esitama riiklikele institutsioonidele nõudmisi teistsuguseks kvaliteediks. Sel hetkel oli Venemaa valmis üleminekuks demokraatlikumale ja konkurentsipõhisemale poliitikale. Aga tohutute propagandistlike jõupingutuste ning poliitiliste tagakiusamiste hinnaga õnnestus riigi juhtidel see protsess ümber pöörata. Võimu säilitamiseks provotseerivad nad riigi isolatsiooni.

Huvid

Praeguse olukorra lahendamiseks peame me mõistma, et kõigil Venemaa ja Lääne vahel toimuva läbikäimise osapooltel on erinevad huvid.

Esiteks, Läänel tasuks tunnistada, et Venemaa elanike huvid ja selle juhtkonna huvid lähevad fundamentaalselt lahku. Peamisteks probleemideks, mis teevad muret Venemaa kodanikele – seisukord tervishoius ja hariduses. Nendega ei ole viimastel aastatel olnud rahul ümmarguselt 60-70% elanikkonnast. Riik eelistab aga mitte investeerida sotsiaalsesse kapitali, vaid suunab rahavood ümber armee ja eriteenistuste kasutusse.

Teiseks, oluline on mõista, et Venemaa ja USA riiklikes huvides leidub objektiivseid vastuolusid, mis võivad mõlema poole ebaõige poliitika korral viia kergesti pingeteni. Praegused suhted meie riikide vahel on kõige madalamal tasemel alates külma sõja lõpust. Aga see ei ole maailma lõpp. On olnud ka hullemat. Ainuüksi XX sajandi teisel poolel oleme me elanud üle mitmeid selliseid perioode. Näiteks, aastatel 1979-1984, Afganistani-kampaania, "tähesõdade" ja Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamise ajal. Enne seda olid aastad 1969-1974 – Vietnami ja Kuuepäevane sõda, Praha kevade mahasurumine. Veel varem olid Kariibi ja Berliini kriisid, mis leidsid aset maa all, maapinnal ja õhus toimunud termotuumapommide katsetuste taustal. Enne seda – sõda Koreas ja täiesti realistlikud plaanid tuumarünnakuteks. Kui vaadata tänase päeva tegelikkust, siis isegi kui võib rääkida mingisugusest krahhist, siis üksnes illusioonide kokkuvarisemisest.

Kõiki Venemaa ja USA suhete halvenemise perioode katkestas nii või teisiti lühiajaline, kuid meeldejääv sula. Seejuures ei toimunud see tingimata tingituna valitseja vahetumisest Venemaal. Korea ja Vietnami sõja vahele mahtus Hruštšovi esktravagantne visiit Ameerika Ühendriikidesse. Tšehhoslovakkias sekkumise ning võitlejate Afganistani viimise vahele jäid Sojuz-Apollo ja Helsingi lõppakt. Pärast aastat 1985 näis, et jää suhetes Venemaa ja USA vahel sulas igaveseks. Aga isegi see periood sai läbi juba enne Vladimir Putini võimuletulekut. Ja täna maksavad mõlemad riigid oma toonaste illusioonide eest.

Venemaa ja USA peavad õppima tegema efektiivset koostööd seal, kus esineb riiklike huvide kattumine, ning oskama leida kompromisse seal, kus need huvid lahknevad. Ühevõrra kahjulik on teineteise võtmine nii üksnes vaenlastena kui ka, vastupidi, ignoreerida erimeelsusi, mis tulenevad kultuurilistest, majanduslikest ja poliitilistest faktoritest. Nagu näitas ajalooline kogemus, selline "pime sõprus" lõpeb halvasti.

Hea uudis on see, et strateegilised, mittekonjunktuursed huvid on Ameerika Ühendriikidel ja Venemaal täna paljuski sarnased. Peamised poliitilised väljakutsed on meil ühised – terrorism ning islamiäärmusluse kasv Lähis- ja Kesk-Idas on ühevõrra ohtlikud nii Venemaa kui ka USA jaoks. Seejuures, võimalik, et Venemaa jaoks, võttes arvesse olukorda riigi lõunaosas, isegi ohtlikumad.

Aga on ka halb uudis: täna lähevad Venemaal bürokraatia ja valitseva eliidi huvid, ühest küljest, ning rahva huvid, teisest küljest, kardinaalselt lahku. Venemaa valitsev klass vajab konfrontatsiooni USA ja Läänega, samal ajal kui rahva huvidele vastab kõige tihedam koostöö läänemaailmaga.

Integratsioon

Kahjuks uut strateegilist lähenemist, kuni võimul on Vladimir Putin, oodata, nähtavasti, ei maksa. Täna omab Lääne jaoks mõtet võidelda selle eest, ohjeldamise strateegia raames, et mitte lasta läbi tõelist globaalset sõda. Praegused Venemaa võimud on valmis mängima, aga ei maksa arvata, et selle esindajad isiklikult – elada nad ikkagi tahavad. Oluline on mitte lasta neil mängida. Samal ajal on Läänel vaja luua tihe koostöö euroopalikult orienteerunud Venemaaga ja mõelda juba täna teedele meie riigi kiireks reintegreerimiseks maailmasüsteemi, kui võim muutub.

Venemaa kodanikud – samasugused inimesed nagu igas teises maailma riigis. Nad tahavad turvalisust, elada mugavates kodudes, head haridust oma lastele ja kindlust homse päeva suhtes. Selleks, et seda saavutada, vajab Venemaa majanduslikku ümberkujunemist. Nagu näitab viimase saja aasta ajalugu, ei ole selline ümberkujunemine võimalik ilma integreerumiseta läänemaailma.

Me teame mitmeid edukaid näiteid majanduslikust ümberkujunemisest XX sajandil: Saksamaa, Jaapan, Lõuna-Korea, Itaalia, lõpuks ka Hiina. Kõik nad alustasid üleminekut majandusliku arengu uuele tasandile suhete parandamisest Läänega.

Jah, Lääs tegi seda sageli spetsiaalselt, et tugevdada enda liitlasi vastasseisus NSV Liiduga. Aga täna ei ole enam ei Idablokki, ega ka Nõukogude Liitu. Peale selle, meie riikide ees seisavad ühised globaalsed väljakutsed, mida saab olema raske lahendada ilma Venemaa osavõtuta. Seetõttu on Lääs huvitatud stabiilsest ja jõukast Venemaast mitte vähem kui meie riigi kodanikud.

See aga tähendab, et kui võim Venemaal muutub, siis peavad USA ja Lääne-Euroopa aitama kõigi jõududega kaasa Venemaa majanduslikule integreerumisele. On vaja "Marshalli plaani" Venemaa jaoks, mis hõlmab selle tööstuslikku ja tehnoloogilist arendamist. Lääs ei tohi mitte mingil juhul korrata meie riigi "mitteintegratsiooni" viga 1990-ndatest. Venemaa astumine NATO ja Euroopa Liidu liikmeks on pärast režiimimuutust tingimata vajalik nii meile kui ka Läänele. Loomulikult, selline samm viib nende institutsioonide ümberkujunemiseni, aga alternatiiv on palju hullem.

Mitmekesisem majandus ja eksport; inimeste, ideede ja kapitali vaba liikumine – need on tagatised selleks, et Venemaal ei taastuks autoritaarne režiim. Sest üks praeguste võimude võtmetähtsusega instrumente on võimalus võtta kontrolli alla eksporditulu allikad ning osta nende abil televisiooni, eriteenistuste ja kohtusüsteemi lojaalsust. Tehnoloogiliselt arenenud, mitmekesistunud ja sügavalt Läänega integreerunud Venemaa võtab igasuguselt potentsiaalselt diktaatorilt majandusliku baasi ja poliitilise toetuse ühiskonnas sellega, et kujundab arvukalt alternatiivseid huve ja võimukeskusi.

Niisiis, milles ma hakkan veenma oma vastuvõtjaid seoses Venemaa ja Lääne suhetega:

1. Venemaa läheb täna eneseisolatsiooni teed, aga see on vale tee, ja pärast Vladimir Putini lahkumist olukord vältimatult muutub.

2. Lääne kogukonna jaoks on oluline taotleda mitte Venemaa isoleerimist, vaid selle järk-järgulist, olgugi rasket, integreerimist euroatlandi maailma.

3. Kas keegi seda tahab või mitte, aga on vaja töötada koos Venemaa Föderatsiooni praeguse poliitilise režiimiga, et kallutada seda konventsionaalsetele positsioonidele võtmetähtsusega küsimustes.

4. USA eliidil tuleb mõista ja võtta omaks objektiivseid, Venemaa arengu huvidele vastavaid sihte. Neid sihte kehastada tuleb eliidi järgmisel põlvkonnal, mis kattub isikute mõttes osaliselt praeguse eliidiga, kui kriitiliselt me sellesse ka ei suhtuks.

5. Venemaa – ajaloo vaatepunktist, rahva mentaliteedilt, domineerivalt kultuurilt – on Euroopa riik ning objektiivselt huvitatud integreerumisest Euroopa ja euroatlandi maailmaga. Lõpuks tähendab see astumist NATO ja seejärel Euroopa Liidu liikmeks.

6. Venemaal ei ole ülesannet "ohjeldada" Hiinat, meie suurimat naabrit, aga tulevane Venemaa Föderatsioon võib töötada välja ühise ja jagatud poliitika Hiina suunas koos USA ja Euroopa Liiduga. Selle tuum: "Koostegutsemine ilma domineerimiseta".

7. Venemaa võib ja peab saama Euroopaga ja euroatlandi ruumiga integreerumise juhiks endises nõukogude ruumis. See on tagatis ja tingimus tema juhtrollile selles ruumis. Mitte impeeriumi tüüpi juhtimisele, vaid kaasaegsele, ideoloogilis-tehnoloogilisele. See saab ka mehhanismiks Venemaa Föderatsiooni moraalse ja poliitilise autoriteedi taastamiseks endise NSV Liidu ruumis.

Me otsime liitlasi, kes aitavad Venemaal saada lõpuks jäädavalt osaks Euroopast. Venemaa aga, omakorda, saab Läänele võimaluseks osaleda uues majanduslikus läbimurdes, olulisimaks faktoriks kõige erinevamate globaalsete ohtude neutraliseerimisel.

* * *

Washingtonis toimunud üritusel küsiti Hodorkovski käest ka seda, kas tema arvates on riigid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, mis juhivad Euroopa Liitu, kunagi tõesti valmis võtma nii suure riigi nagu Venemaa oma kogukonda.

"See on teine suur probleem. Esimene probleem on see, et seni ei ole selleks valmis Vene ühiskond," vastas Hodorkovski. "Aga me teame, kuidas muutub ühiskonna meelsus, isegi ajalooliselt lühikese ajaga. Saksamaa ise on selle üheks parimaks näiteks."

"See on objektiivne vajadus," lisas ta samas. "Tänaseks on Euroopa omaenda arengupotentsiaali, suurel määral, ammendanud. Euroopa arengu potentsiaal asub, muu hulgas, Venemaal, aga Venemaa arengu potentsiaal asub Euroopas. Ja varem või hiljem nii Venemaa kodanikud kui ka ühinenud Euroopa kodanikud seda mõistavad. Ja kuna see on objektiivne reaalsus, siis seda inimestele selgitada, inimesi selles veenda, see on poliitikute ülesanne. See ongi poliitikute töö."

esmaspäev, 22. juuni 2015

Albaanias on palju erakondasid, aga vähe koalitsioone

Albaanias, meie tulevases vennasvabariigis, millele anti eelmisel aastal Kreeka eesistumise ajal ametlikult Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus, toimusid eile kohalikud valimised, millest võttis osa kuuskümmend erakonda ja hulk üksikkandidaate. Seal elab küll poole rohkem inimesi kui Eestis, aga tegemist on ikkagi väikeriigiga, mille puhul nii suur aktiivselt tegutsevate erakondade arv on kahtlemata muljetavaldav. Saavutatud on see loomulikult sellega, et erakondade registreerimisel puuduvad drakoonilised nõuded.
Vaata ka
Albaaniale otsustati anda Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus
Eurolaulud kinnitavad: Albaania sobib Euroopasse suurepäraselt
Otse rahva poolt valiti nii omavalitsuste volikogud kui ka linnapead ja vallavanemad ehk täitevvõimu juhid. Valimistel said osaleda ka erakondade koalitsioonid ning enamik koonduski kahte suurde koalitsiooni, mille liikmed olid volikogude valimisel väljas omaette nimekirjadega, aga rivistusid linnapeade ja vallavanemate valimisel ühiste kandidaatide taha. Seega valitseb seal ka kohalikul tasandil blokkide-poliitika.

Samas kehtivad ka sookvoodid. Kandidaatide nimekirjas peab esimese kolme hulgas leiduma mõlemast soost inimesi ning kogu nimekiri peab ka edasi minema nii, et vähemalt iga kolmas on samast soost. See on ilmselt mõeldud suurendama naiste osakaalu poliitiliste otsuste langetamises, et vastata paremini Euroopa Liidu standarditele.

Ühte valimistel osalenud koalitsiooni võib nimetada selgelt parempoolseks, teist tinglikult vasakpoolseks, kuigi sinna kuulub ka erakondasid, mida päris sel moel määratleda ei saa. Esimeses on 15, teises 37 erakonda.

Parempoolses koalitsioonis Rahva Liit Töö ja Väärikuse Eest on juhtiv jõud koservatiivne Albaania Demokraatlik Partei, mis on Euroopa Rahvapartei vaatlejaliige ning praegu suurim opositsiooniline erakond Albaania parlamendis, kuhu see sai kahe aasta eest toimunud valimistel 50 kohta 140-st. Parlamendierakondadest kuulub sinna veel üksnes rahvuslik-konservatiivne Albaania Vabariiklik Partei (parlamendis kolm kohta, pooldab samuti Euroopa Liiduga ühinemist), aga väiksemate jõudude skaala ulatub liberaaldemokraatidest monarhia taastamise eest võitlejate ja Suur-Albaania idee toetajateni.

Albaania Eurosotsialistliku Noortefoorumi (FRESSH) aktivist Maria Myridinas kandideeris sotside nimekirjas Tirana linnavolikogu liikmeks. Kas ta sinna pääses, see ei ole veel teada, aga tema tegevusel tasub kindlasti silm peal hoida, sest tegemist võib olla ühega tuleviku Euroopa juhtidest...

Suurem koalitsioon kannab nime Euroopaliku Albaania Allianss ning seda veab praegu valitsust juhtiv Albaania Sotsialistlik Partei, mis on assotsieerunud liige Euroopa Sotsialistide Parteis. Samanimeline koalitsioon osales juba 2013. aasta parlamendivalimistel ning see koosnebki nüüd suuresti samadest erakondadest (nende hulgas Sotsialistlik Liikumine Integratsiooni Poolt, mille ridadesse kuulub ka Albaania eurointegratsiooni minister Klajda Gjosha), aga mitte ainult.

Demokraatliku Partei leerist on tulnud sotside juurde üle rahvusküsimustele keskendunud Õigluse, Integratsiooni ja Ühtsuse Erakond, millel on parlamendis viis saadikut (valimistel saadi ise erakonnana neli kohta, aga üks nende tegelane osutus valituks DP nimekirjas), ja selle koalitsiooniga on ühinenud ka Uus Demokraatlik Vaimsus, mis pakkus 2013. aastal DP juhtimisele paremtsentristlikku alternatiivi, kuid ebaõnnestus – sellest ettevõtmisest oli siin veidike juttu juba toona (kahjuks siis loodetud DP uuenemist soovitud kujul ei toimunud; hea, et UDV vähemalt jätkuvalt eksisteerib – ja tegutseb).

Samas osalesid nendel valimistel täiesti omaette Albaania Kristlik-Demokraatlik Partei ja kreeka vähemust esindav liberaalne Liit Inimõiguste Poolt, mis said mõlemad parlamenti ühe koha koalitsioonis sotsidega, ning seda tegi ka väike Albaania Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mis oli 2013. aastal samuti osa sellest koalitsioonist. Kuid nende tulemused jäävad muidugi tagasihoidlikeks.

Seega ei muutu küll võimalike koalitsioonide arv, ikka on üks teise vastu, aga muutuvad nende koosseisud ja valimiste tulemusel ka sisemised jõudude vahekorrad.

Mis puudutab tulemusi, siis need alles tiksuvad, hetkel on loetud ainult 19.81% häältest, kuid neist 55.25% on saanud Euroopaliku Albaania Allianss, mis juhib selgelt ka pealinnas Tiranas. Parempoolse koalitsiooni saagiks on üleriigiliselt praeguse seisuga 40.96% Lõplike tulemuste ja kohtade jaotuse selgumine võtab aega. Valimisaktiivsus oli seni tulemused esitanud jaoskondades kokku 48.85%.

pühapäev, 21. juuni 2015

"Opositsiooniline blokk" teeb nüüd panuse noortele


26. juulil toimuvad Ukraina Ülemraada valimisringkonnas nr. 205 (Tšernigivis) erakorralised valimised, millest osavõtuks on juba registreeritud 63 kandidaati. Eile viis oma dokumendid keskvalimiskomisjoni ka "Opositsioonilise bloki" esindaja Aleksei Demjanenko, kes esineb nendel valimistel ainsa opositsioonilise kandidaadina.

"Minu otsus minna valimistele ning esindada Tšernigivi tuleneb esmajärjekorras võimude suutmatusest peatada sõda, valitsuse suutmatusest hoolitseda inimväärsete pensionide ja palkade eest," kommenteeris Demjanenko ise eile oma soovi osaleda parlamendivalimistel, märkides ühtlasi, et praegu on seal kandidaatideks registreeritud palju nn. "langevarjureid" mujalt Ukrainast.

"Kiievist, Žõtomõrist, Vinnõtsjast, lõunaoblastitest, isegi Dnipropetrovskist tulid meie juurde "turistid" selle jaoks, et minna Tšernigivi õlgadel Ülemraadasse. Mõningad neist teatasid, et on esmakordselt Tšernigivis. Ja mulle tundub, et kui neil õnnestub minna, kuigi ma selles kahtlen, siis jääb see ka nende viimaseks külaskäiguks Tšernigivi linna," ütles ta.

"Arvan, et nende peamine eesmärk on saada saadikupuutumatus. Sest nagu me teame, mõningate kandidaatide vastu on algatatud kriminaalasjad, ning need inimesed tahavad kaitsta ennast täna lihtsalt kohtulikule vastutusele võtmise eest," lisas ta samas.

Mõeldud oli eelkõige loomulikult endist Dnipropetrovski oblasti asekuberneri, väikeoligarh Gennadi Korbani, kes oli valmis minema võimu nimel üle laipade väidetavalt mitte üksnes kaudses, vaid ka otseses tähenduses. Tema "kangelastegudest" oli siin veidi juttu märtsis.

Erakorralised valimised toimuvad selles ühemandaadilises valimisringkonnas nüüd seetõttu, et sealt eelmise aasta oktoobris valituks osutunud Valeri Kulitš (Petro Porošenko blokk) nimetati kevadel Tšernigivi oblasti kuberneriks ja loobus oma kohast parlamendis.

Selleks, et osutuda valituks, ei ole vaja koguda absoluutset enamust, vaid piisab lihtsalt esikohast. Kulitš kogus sügisel 27.98% häältest ja kandidaate oli siis 20 ehk oluliselt vähem kui juba praegu registreeritud, kusjuures dokumente saab esitada veel 25. juunini.

"Opositsioonilise bloki" nimel kandideeris läinud aastal Svetlana Živenko, kes ise nimetatud erakonda ei kuulu, saades 2.79% häältest, millega jäi alles kümnendaks. 2012. aastal osales ta aga valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina, kogudes kõigest 0.36% häältest – Regioonide Partei kandidaat sai siis 28.11% ja platseerus teiseks. Seega ei ole välistatud võimalus, et Demjanenko "Opositsioonilise bloki" esindajana sellise ulatusliku killustumise tingimustes, kus valimistel osaleb üle kuuekümne kandidaadi, siiski esimeseks tuleb.

Ukraina meedia teatel leiavad sealsed politoloogid, et just Tšernigiv saab poliittehnoloogilise võitluse keskmeks ja peamisteks konkurentideks on Korban, praegune riigi asjadevalitsuse juht Sergei Berezenko (president Porošenko soosik, pärit Vinnõtsjast) ja Demjanenko.

"Me toetame Aleksei Demjanenko kandidatuuri. Kõik teised kandidaadid, kes on praegusel hetkel registreeritud, esidavad ühel või teisel moel võimuparteid. Ainsaks opositsiooniliseks kandidaadiks ringkonnas nr. 205 on Aleksei Demjanenko," rõhutas "Opositsioonilise bloki" parlamendisaadik Juri Pavlenko, kes koos erakonnakaaslasega eile keskvalimiskomisjoni tema kandidatuuri registreerimiseks vajalikke dokumente viimas käis.

Demjanenko ja Pavlenko vaatasid kandideerimisdokumendid keskvalimiskomisjoni ees veel viimast korda üle, et ei oleks võimalik leida mingit ettekäänet nende tagasilükkamiseks

"Kõik viimased küsitlused näitavad, et "Opositsioonilise bloki" reiting ning toetus sellele kasvavad, aga toetus võimumeelsetele erakondadele kahaneb. Seetõttu usume me ka võitu vahevalimistel ringkonnas nr. 205 Tšernigivis, ning oleme veendunud kohalike nõukogude valimiskampaania edukas läbiviimises sügisel," selgitas Pavlenko.

1982. aastal Tšernigivis sündinud Demjanenko on hariduselt ajalooõpetaja ja psühholoog, aga töötab praegu Tšernigivi oblasti tarbijate ühistute liidu esimehe nõunikuna ega oleks võõras ka Ülemraada kuluaarides, sest töötas 2007-2012 selle aparaadis rahvasaadiku abilise-nõunikuna, enne seda mõned aastad ajakirjanikuna.

Noortele kavatseb "Opositsiooniline blokk" teha panuse ka sügisel kohalikel valimistel, teatas kolmapäeval Mihhail Dobkin, nende endine presidendikandidaat.

"Vältimaks probleeme saadikutega, kes muudavad enda poliitilist kuuluvust sõltuvalt sellest, kes istub presidenditoolil, läheme me [kohalikele valimistele Harkivi oblastis] peamiselt noortega, nende inimestega, kes teevad esimesi samme poliitikas," rääkis ta.

"Täna on saadikutel, kes jäid meiega linna- ja rajooninõukogudes, küllaltki keeruline olukord. Neid kutsutakse prokuratuuri, nende vastu algatatakse kriminaalasju. Seetõttu on vaja kaasata meie ridadesse noori, eriti neid inimesi, keda ei saa survestada," selgitas Dobkin, märkides, et kohalike valimiste eel üritavad võimud tekitada "Opositsioonilisele blokile" mitmesuguseid probleeme.

"Erakonna "Opositsiooniline blokk" Harkivi oblasti organisatsiooni ei registreerita juba poolteist kuud väljamõeldud põhjustel, mõistes, et just meie võidame kohalikud valimised. Sel põhjusel avaldatakse ka survet kohtutele. Seda tehakse selleks, et me ei jõuaks saada registreeritud valimiskampaania alguseks," selgitas Dobkin.

"Me loodame, et see initsiatiiv ei tule Kiievist, et see on isiklik algatus Harkivi kuberneri poolt, kes – selle asemel, et töötada sotsiaal-majandusliku olukorra parandamise nimel – peab sõda oma poliitiliste oponentidega," lisas ta samas.

Jutt käib seal isegi mitte esmasest registreerimisest, vaid lihtsalt erakonna regionaalse haru aadressis, juhtorganite koosseisus ja nimetuses toimunud muutustest, mida keelduti mais korduvalt registrisse kandmast. Praegu on asi kohtus, kus näib toimuvat teadlik venitamine otsuse langetamisega.

Ivano-Frankivski oblastis keelati erakonna "Opositsiooniline blokk" tegevus aga aprillis üldse ära. See otsus oli muidugi täiesti ebaseaduslik, aga kohtuveskid jahvatavad praegu selles osas väga aeglaselt, sisuliselt seiskunult.