Viis kõige värskemat postitust

teisipäev, 2. september 2014

Alternatiiv Saksamaale Saksimaa valimistel ootamatult edukas

Alternatiiv Saksamaale kogus pühapäeval toimunud Saksimaa Maapäeva valimistel 9.7% häältest, saades 14 kohta 126-st. Viimased valimiseelsed küsitlused näitasid, et seda kavatses toetada 6-7% valijatest. Kuna valimisaktiivsus taas langes (2004. aastal 59.6%, 2009. aastal 52.2%, nüüd 49.2%), siis võib oletada, et hulk vanade erakondade toetajaid jäi lihtsalt koju, mõjutades sellega valimiste tulemust AfD-le kasulikus suunas.
Vaata ka
Alternatiiv Saksamaale Saksimaal skandaalide keerises
Konservatiivide seisukohtadest Saksimaal

Frauke Petry Facebookis: AITÄH!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma tänan kõiki valijaid, toetajaid, AfD-kaasvõitlejaid kõigist liidumaade ühendustest, föderaalsest juhatusest ja Euroopa Parlamendist NING eelkõige nende taga seisvaid partnereid ja perekondi, kes te meid nendel viimastel nädalatel ja kuudel nii imeliselt toetanud olete.

Olge kindlad, et me oleme vägagi teadlikud sellest, kui õnnelikuna me end Teie Toetusel tunda võime.

Me aitame kahel eelseisval nädalal kaasa Brandenburgis ja Tüüringis, et ka seal maapäeva pääsemine õnnestuks, ning siis läheb lahti töö Saksimaa Maapäevas!!!!

Hoolitsegem üheskoos selles eest, et sõna "alternatiivitu" püsivalt ebasoovitavaks saaks ning AfD ennast Saksamaa poliitikas kui konstruktiivne uuendav jõud sisse seaks.

Teie Frauke Petry

Bernd Lucke õnnitlused: Õnnitlused Saksimaale!

Suurepärase valimisedu puhul Saksimaal õnnitlen ma kogu südamest Saksimaa ühendust ja Frauke Petryt! Frauke Petry ja tema meeskond võitsid usutavuse ja veenmisjõuga Saksimaa valijate usalduse. Ma tänan kõiki valijaid selle usalduse näitamise eest ning AfD valimisvõitlejaid ja toetajaid nende eeskujuliku töö eest.

Saksimaal ei ole seni ükski erakond kohe esimese korraga liidumaa parlamenti pääsenud – märk sellest, et Alternatiiv Saksamaale puudutab just neid teemasid, mis kodanikke liikuma panevad ja millega vanad erakonnad ei tegele: maksurahade raiskamise ja omaenese huvide teenimise vastu, otsedemokraatia poolt, sisejulgeoleku ja heade koolide poolt. AfD näol on Saksamaal kõigil kodanikel, kes peavad elama oma kätega tehtavast tööst, olemas üks erakond, mis nende huve esindab: vabadust armastav, sotsiaalne ning väärtustele orienteeritud!

Frauke, sina olid meie esimene vahetus. Me täname sind teatepulga eduka üleandmise eest Alexander Gaulandile ja Björn Höckele! Sinu valimisedu on tugevaks signaaliks maapäeva valimistele Brandenburgis ja Tüüringis. Ka seal võitleme me poliitilise muutuse eest – terve mõistuse ja julgusega tõele.

Bernd Lucke


Petry pikem kommentaar erakonna eilsel pressikonverentsil on näha ülal.

"Võimsa edu eest maapäevavalimistel Saksimaal võlgneb AfD mitte just viimases järjekorras tänu oma esikandidaadile. Frauke Petry (39) esitles end valimisvõitluses kui rahvuslik-konservatiivsete veendumustega naine," kirjutas ajaleht Rheinische Post. "Selle, et ta esindab konservatiivseid seisukohti, tegi Petry valimisvõitluses selgeks. Kui kaugel paremal ta seisab, seda näitab ta küllap peagi AfD fraktsiooni juhina Dresdeni maapäevas."

Valimised võitis Saksimaal nüüd küll taas Kristlik-Demokraatlik Liit, kuid seda kehvema tulemusega kui kunagi varem: 39.4% häältest. Kristlike demokraatide kohalik juht Stanislaw Tillich, kes ei välistanud valimiskampaania ajal ka koalitsiooni AfD-ga, välistas nendega läbirääkimiste pidamise kohe pärast valimisi – üldise veendumuse kohaselt seetõttu, et erakonna keskjuhatus on kategooriliselt taolise lähenemise vastu ning üritab kõrvaldada konkurenti isoleerimise teel, nagu on tehtud piraatidega.

"Meie arvame, et see KDL-i erodeerumisprotsess just alles algas. KDL kaotab Saksimaal ja mujal edaspidigi valijaid ja ka liikmeid, kui nad jätkuvalt sisulisest mõttevahetusest meiega keelduvad," kommenteeris Petry seda nüüd ajalehele Die Welt. "On tekkinud palju ruumi KDL-ist paremal, mistõttu tuleb küsida, kas see pole muutumas vasakpoolseks parteiks."

Samas märkis ta aga, et Alternatiiv Saksamaale omab poliitilisi kattumusi peaaegu kõigi erakondadega, mistõttu on sellel potentsiaali saada tõeliseks nii-nimetatud rahvaparteiks. "Hariduspoliitikas näiteks, kus me tahame taaselustada DDR-i koolisüsteemi elemente, on sarnasusi Vasakparteiga," tunnistas Petry.

Alternatiiv Saksamaale sai nendel valimistel järgnenud analüüside kohaselt ümmarguselt 33 tuhat valijat kristlikelt demokraatidelt, 18 tuhat liberaalidelt, 15 tuhat Vasakparteilt, 13 tuhat NPD-lt, kaheksa tuhat sotsidelt, kolm tuhat rohelistelt, 16 tuhat varasematelt mittevalijatelt ja 39 tuhat teistelt, peamiselt siis ilmselt Loomakaitseparteilt ja Piraadiparteilt, mis kaotasid eelmise korraga võrreldes mõlemad ligi pooled häältest.

Vasakpartei sai 18.9%, sotsid 12.4%, rohelised 5.7%, välja langesid NPD 4.95% (kuna neil jäi viiest protsendist puudu ainult 809 häält, siis on nad taotlenud häälte ülelugemist, mis loomulikult võib, aga ei pruugi tuua muudatusi ka kohtade jaotuses) ja liberaalid 3.8%. Liberaalid oleksid langenud seega maapäevast välja isegi juhul, kui nad ei oleks kaotanud AfD-le ühtegi häält.

Kõige suurem oli toetus AfD-le 18-25-aastaste valijate hulgas, 13%, järgmistes eagruppides 11%-12%, ainult 60-aastaste ja vanemate hulgas kaheksa protsenti. Tuntavalt üle keskmise toetus oli ka tööliste hulgas, 15%, samas kui ennast ise töölisparteina esitlevad sotsid said ainult 11% tööliste häältest.

esmaspäev, 1. september 2014

Regioonide Partei viimastest Ukrainaga seotud arengutest


Kiievis toimunud riigipööre, Ida-Ukrainas valitsev kaos, ühiskonna ulatuslik polariseerumine, uute võimude repressioonid, organisatsiooni osaline kokkuvarisemine ja lagunemine on Regioonide Partei positsioone küll äärmiselt tugevalt kahjustanud, aga küsitluste kohaselt võib see tsentristlik erakond koguda parlamendivalimistel jätkuvalt enim hääli mitte üksnes Harkivi, vaid ka Luganski oblastis, mis on praegu peamiseks sõjatandriks, kuigi seal on neil väga tihedalt kannul kommunistid.

Järgnevalt on siin toodud mõned selle erakonna ja Luganskist pärit parlamendisaadiku Irina Berežnaja avaldused eelmisest nädalast, mis annavad ülevaate viimastest arengutest Ukraina kriisis nähtuna nende vaatepunktist, mis erineb muidugi kardinaalselt Eesti sõjakate poliitikute ja ajakirjanike omast.
Vaata ka
Tugeva Ukraina põhiväärtused ja prioriteedid
Avaldusi Ukraina iseseisvuspäeva puhul
Irina Berežnaja: sõja saab lõpetada ainult läbirääkimiste teel
26. august, 2014

Ukraina rahvasaadik, Regioonide Partei parlamendifraktsiooni liige, eurointegratsiooni komisjoni esimehe esimene asetäitja Irina Berežnaja tervitab läbirääkimisi Minskis, millest võtavad osa Ukraina president, "Euraasia kolmik" ja Euroopa Liidu esindajad.

"Mistahes sõda lõpeb poliitiliste kokkulepete, mitte kogupauguga raketiheitjatest "Grad". Ainult edukad läbirääkimised võivad viia püsiva rahuni. Sõda Donbassis ei ole erand," teatas rahvasaadik.

Irina Berežnaja lisas, et talle on sügavalt arusaamatud nende poliitikute ja ekspertide avaldused, kes kutsuvad üles keelduma igasugustest läbirääkimistest Venemaaga: "Mina ei mõista üldse neid inimesi, kes on valmis leppima uute surmadega ainult selleks, et ei toimuks Porošenko ja Putini kahepoolset kohtumist. Tahaksin küsida: kas tõesti ei ole enam kui kaks tuhat surnud ukrainlast teie jaoks piisav argument läbirääkimiste alustamiseks? Kui palju meie kaasmaalasi peab veel hukkuma, et te tunnistaksite ilmselget: läbirääkimised – see on kõige kiirem moodus uute ohvrite vältimiseks ja sõja lõpetamiseks?"

Tema sõnul võivad läbirääkimisi mitte soovida ainult need, kes tunnevad ennast mugavalt sõjaolukorras, saavad praegustest sündmustest poliitilist, rahalist või mingit muud kasu. "Inimene, kes mõtleb riigi tulevikule – sellele, kas tuhanded lapsed Donbassis lähevad homme kooli, milline saab olema grivna kurss, kas riiki tulevad investorid – ei seisa mitte kunagi läbirääkimiste vastu," tegi rahvasaadik kokkuvõtte.


Regioonide Partei avaldus seoses Ukraina Ülemraada laialisaatmise ja ennetähtaegsete parlamendivalimiste väljakuulutamisega
26. august 2014

Regioonide Partei peab Ukraina presidendi ametlikku avaldust parlamendi ennetähtaegse laialisaatmise kohta ja selles kasutatud argumentatsiooni ülimaks poliitiliseks silmakirjalikkuseks. Kas saab olla juttu sellest, et praegu ametisolev Ülemraada valiti ebaseaduslikult, kui 2012. aasta valimiste legitiimsust tunnistasid vaatlejad kogu maailmast ja autoriteetsed rahvusvahelised organisatsioonid? Kas 2012. aasta valimiste kuulutamine ebaseaduslikuks tähendab, et presidendi poolt kuulutatakse ebaseaduslikuks ka tema enda valimine kõrgeimasse seadusandlikku organisse 2012. aastal?

Porošenko leiab, et Donbassi peaksid esindama teised saadikud. Millistest teistest Donbassi saadikutest käib jutt, kui Donbass on hävitatud ja uputatud verre? Sest ainuüksi ÜRO tagasihoidlikul hinnangul on Donbassis juba hukkunud üle kahe tuhande rahumeelse elaniku. Kuidas saab viia läbi valimisi tingimustes, kus neljandik Ukraina rahvast on jäetud võimaluseta neist osa võtta? Või peab Porošenko "Donbassi uuteks esindajateks" neid, kes külastavad öösiti presidendi administratsiooni lootusega saada valimisteks administratiivseid ressursse?

Porošenko otsib vaenlasi parlamendiseinte vahelt, nimetab saadikuid alusetult "viiendaks kolonniks", peab neid süüdlasteks olukorra eest riigis? Nähtavasti peab tema silmas neid poliitilisi jõude, keda maailma ajakirjanduses ja maailma poliitikute vaatepunktist peetakse neofašistideks, aga kes on täna praeguse valitsuse partneriteks.

Võimud ei ole andnud seniajani vastust küsimustele, kuhu jäi lubatud rahu kahe nädalaga, kus on tuhanded grivnad päevas igale terrorismivastase operatsiooni võitlejale, kus on reformid. Valitsus on visalt vait, üritades ajada kogu süüd eelkäijatele. Regioonide Partei ei ole võimul juba pool aastat. Aga just seda süüdistab järjekindlalt kõigis läbikukkumistes uus "kuritegelik valitsus".

Meie leiame, et parlamendi laialisaatmine ja ennetähtaegsed valimised ei ole õigeaegsed. Tingimustes, kus riigis ei ole tagatud rahu, on raske rääkida tõelistest poliitilistest protsessidest ja oma tahte vabast väljendamisest. Aga kui võimud ikkagi lähevad nende ennetähtaegsete valimiste teed, siis on loogiline, et järgmiseks sammuks on – ennetähtaegsed presidendivalimised. Sest vastavalt lustratsiooniseadusele, mis, me loodame, võetakse vastu, peab Petro Porošenko, kes oli ministrikohal Janukovitši-Azarovi valitsuses, minema samuti (kui asi on õiglane) puhastamisele.

Meie läheme valimistele ja oleme kindlad edus. Regioonide Partei on täna ainus jõud, mis suudab taaselustada Donbassi ja riigi, tagada rahu ja tuleviku Ukrainale.

Me oleme kindlad, et kõik inimesed, kes tahavad rahulikult elada ja töötada, kasvatada lapsi, ehitada oma tulevikku, toetavad Regioonide Parteid ka nendel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel. Teatame kategooriliselt: projekt "Vanad semud 2" ei lähe Ukrainas läbi.


Irina Berežnaja: olulisim läbirääkimistel – hoida ära uusi ohvreid
27. august 2014

Ukraina rahvasaadik, Regioonide Partei parlamendifraktsiooni liige Irina Berežnaja leiab, et läbirääkimised Minskis on küll hilinenud samm, aga ainus tõeline selle jaoks, et lõpetada sõda Donbassis.

"Donbassis käiva konflikti algusest peale oli selge, et selle lahendamine on võimalik ainult poliitilisel teel. Mul on hea meel, et Ukraina võimud jõudsid selle äratundmiseni, aga väga kahju, et see juhtus pärast nii paljude inimest surma," kommenteeris rahvasaadik läbirääkimisi Minskis.

"Täna peaks olema läbirääkimistel peamiseks prioriteediks see, et hoida ära uute ohvrite esinemist. Läbirääkimised – ainuke õige tee rahu saavutamiseks, ja esimene samm selle poole astuti Minskis. Võitlejad peaksid andma viivitamatult koha diplomaatidele. Läbirääkimistelaud peaks vahetama täielikult välja rindejoone," teatas Irina Berežnaja.

Rahvasaadik lisas, et kõige ohtlikum on täna see, kui luuakse vaid mulje läbirääkimiste pidamisest, näidatakse üles mittevalmisolekut mistahes kompromissideks ja mõeldakse üksnes isiklikule poliitilisele reitingule, aga mitte inimeste eludele. "Läbirääkimised ei saa anda tulemusi ilma valmisolekuta kompromissideks. Kompromisse aga ei tohiks võtta kui äraandmist või reetmist," rõhutas Berežnaja.


Irina Berežnaja: sõjamaksu pikendamine – otsetee ümbrikupalkadeni
28. august 2014

Ukraina rahvasaadik Irina Berežnaja väljendas mure seoses rahandusministeeriumi ettepanekuga pikendada palgafondilt võetavat sõjamaksu 1.5% kuni 2016. aastani.

"Minu jaoks on selge, et mistahes selline maks ei saa olla kohustuslik riigis majandusliku olukorra järsu halvenemise taustal, mille selgeks näitajaks on grivna kursi langemine rekordmadalale. Ma väljendasin oma mittenõustumist, kui viidi sisse sõjamaks augustist kuni käesoleva aasta lõpuni, ja seda enam ei saa ma nõustuda selle pikendamisega terveks 2015. aastaks," teatas rahvasaadik.

Berežnaja arvates peaks igasugune armee toetamine toimuma puhtalt vabatahtlikkuse alusel: "Selle maksu sunniviisiline sissenõudmine tõukab paljud vähekindlustatud vaesusesse ja suurendab negatiivset suhtumist armeesse, ja ka samasugust suhtumist riiki, mis sunnib neid tasuma kaitsekulusid, mitte ei lase osta rohkem leiba perekonnale."

Irina Berežnaja usub ühtlasi, et selle maksu pikendamine sunnib paljusid tööandjaid minema üle ümbrikupalkade maksmisele, et pääseda sel moel selle maksu tasumisest. "Valitsus teatab pidevalt, et üritab vabaneda mustadest palkadest, aga tegelikult teeb kõik selle jaoks, et ajada neid veelgi enam mustadeks," märkis rahvasaadik.

Lisaks sellele leiab Berežnaja, et maksu pikendamine omab ka negatiivset psühholoogilist effekti. "Inimestele, sisuliselt, antakse signaal: sõda jätkub veel ka 2015. aastal, nii et valmistuge selle eest maksma ning taluma kõiki kannatusi ja kõiki ohvreid ka edaspidi."


Irina Berežnaja: Ukraina blokkidevälise staatuse kaotamine pikendab sõda
29. august 2014

Ukraina rahvasaadik, Regioonide Partei parlamendifraktsiooni liige Irina Berežnaja väljendab mure seoses valitsuskabineti otsusega tuua Ülemraadasse seaduseelnõu kaotamaks Ukraina blokkideväline staatus, mis võeti vastu 2010. aastal.

"Selliseid strateegilisi julgeolekuküsimusi nagu lahtiütlemine blokkidevälisest staatusest ning pöördumine tagasi küsimuse juurde NATO liikmelisusest ei saa otsustada spontaanselt, ilma korraliku avaliku aruteluta. Sellise otsuse vastuvõtmisega võib valitsuskabinett saavutada ainult ühe tulemuse – Ukrainat peetakse maailmas ebajärjekindlaks ja ettearvamatuks rahvusvaheliseks partneriks," teatas rahvasaadik. Ja jätkas: "Sest kuidas saab suhtuda riiki, mis muudab iga nelja-viie aasta järel oma välispoliitilist vektorit? Õige, ainult usaldamatusega."

Peale selle, Irina Berežnaja arvates ei ole täna kõige parem aeg Ukraina välispoliitilise kursi ülevaatamiseks. "Kui iga päev hukuvad rahumeelsed inimesed, kui riik ei suuda kontrollida osat oma piiridest, armeed aga asendatakse vabatahtlike pataljonidega, siis tuleb mõelda sellele, kuidas väljuda sõjast, aga mitte provotseerida selle jätkumist," leiab rahvasaadik.

"Blokkidevälise staatuse kaotamine ähvardab sõja jätkumisega Donbassis, sest integreerumine mistahes sõjalis-poliitilise blokiga üksnes tugevdab lõhestatust ühiskonnas ja hõõrdumist nende rahvusvaheliste partneritega, kellele see Ukraina samm ei ole vastuvõetav. Täna, nagu ei kunagi varem, on vaja võimude poolt selliseid algatusi ja otsuseid, mis suudavad riiki ühendada, aga mitte neid, mis seda veel rohkem lahutavad," lõpetas Berežnaja.


Regioonide Partei avaldus: hullumeelsus Ida-Ukrainas peab lõppema!
29. august 2014

Täna on Ukraina kaks suurimat tööstusregiooni kaetud veriste lahingutega, millega kaasnevad massilised purustused ja humanitaarkatastroof. Luganskis ja Donetskis lõppevad toiduained ja ravimid, tunda on püsivaid vee-, gaasi-, elektri- ja sidekatkestusi. Kodud, koolid, lasteaiad, internaadid, ülikoolid ja haiglad on osutunud selle sõna otseses mõttes tulejoonel olevaks. Aga isegi need katastroofilised purustused kahvatuvad selle kõrval, et me kaotame igapäevaselt rahumeelsete kodanike – naiste, laste, vanurite – elusid. Linnast lahkumine on muutunud samuti äärmiselt problemaatiliseks, sest stabiilsed humanitaarkoridorid sisuliselt puuduvad.

Täna on rahvusvaheline üldsus tunnistanud, et surnud ukrainlaste arv ulatub tuhandetesse. Nii teatas ÜRO asepeasekretär inimõiguste alal Ivan Šimonović 2014. aasta 29. augustil, et alates aprilli keskpaigast on 2593 hukkunut. Samuti märkis ta, et augustis, seoses sõjalise tegevuse aktiviseerumisega, on tapetute arv oluliselt kasvanud. Rahvusvaheliste organisatsioonide andmed ütlevad seda, et iga kolmas ohver – laps.

Kõnekas on ka järgmine statistika: aprilli keskpaigast kuni juuli keskpaigani sai terrorismivastase operatsiooni tsoonis surmavalt haavata 11 inimest, aga nüüd – 36 inimest päevas. Me näeme, et president Petro Porošenko ei suutnud täita oma peamist lubadust – lõpetada terrorismivastane operatsioon mõne tunniga. Tema nii-nimetatud "rahuplaanid" ei toonud Donbassi rahunemist ning verevalamise peatamist. Kaugel sellest: olukord halveneb iga päevaga, võimude vigade eest maksavad oma eludega aga rahumeelsed kodanikud, vabatahtlikud ja ajateenijad.

Regioonide Partei kutsub üles astuma tegelikke samme rahu saavutamiseks Donetski ja Luganski oblastites. Me oleme solidaarsed rahvusvaheliste inimõigus- ja humanitaarorganisatsioonidega ning leiame, et selle konflikti lahendamiseks on vaja kasutada eranditult läbirääkimiste teed. Meie seisame laiaulatusliku rahumeelse dialoogi, kompromisside otsimise ning selle eest, et keeruline olukord riigi idaosas lahendataks vägivalda eskaleerimata. Võimud peavad mõistma, et inimelu – see on kõrgeim väärtus.

Me nõuame otsustavalt sõjalise tegevuse peatamist, läbirääkimiste protsessi alustamist, et konflikt de-eskaleerida ja lahendada küsimus Ukraina edasisest arengust, taastada sõjaga hävitatud majandus, maksta kompensatsiooni kõigile, kes sõjalise tegevuse tõttu kannatasid.

Oleme kindlad: see hullumeelsus, mille all Ukraina on kannatanud kogu 2014. aasta, peab kord igaveseks lõppema, jäädes manitsevaks õppetunniks ajaloo lehekülgedel.

pühapäev, 31. august 2014

August 2014 (sisukord)


Ukraina Kommunistliku Partei keelustamisest
Euroopa Liidu sanktsioonidest Venemaa vastu
"Unustage Ukraina, meie vaenlane on Kremlis!"
Hruštšovi salajasest kõnest NLKP XX kongressil
Ukraina kommunistide juht Soomes ja Valgevenes
Austria Vabaduspartei Venemaa sanktsioneerimisest
Kodanike Platvormi kandidaadid kubernerivalimistel
Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 1/2
Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 2/2
Šveitsi vaatest Venemaa sanktsioneerimisele
Alternatiiv Saksamaale Saksimaal skandaalide keerises
Petro Simonenko: Kuidas hinnata olukorda Ukrainas?
Eesti kommunistide seisukoht Tartu rahu suhtes
Tugeva Ukraina põhiväärtused ja prioriteedid
Rootsi otsedemokraatide programm
EKP tegevuse ajaloolised kogemused
Avaldusi Ukraina iseseisvuspäeva puhul
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 1/3
Konservatiivide seisukohtadest Saksimaal
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 2/3
"Hinga sügavalt..." ("Neli valget särki", 1967)
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 3/3
Kommentaare poliitiliselt olulistel teemadel

Kommentaare poliitiliselt olulistel teemadel


Riigikogu valimisteni on jäänud pool aastat, viimane aeg hakata pöörama siin taas rohkem tähelepanu ka Eesti sisepoliitilistele arengutele ja küsimustele. Sagedamini kui kord nädalas ma seda nüüd siiski tegema ei hakka. Ja isegi seejuures piirdun vähemalt esialgu peamiselt vaid sellega, et koondan kokku nädala jooksul enda poolt Facebookis jäetud kommentaarid vastavatel teemadel, mida oli sel nädalal ainult kolm.

1. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond heitis Isamaa ja Res Publica Liidule ette üleminekut astmelise tulumaksu pooldajate leeri.

Kommentaar: EKRE programmis on küll öeldud, et "pooldame proportsionaalset tulumaksu", aga samas ka seda, et "peame vajalikuks kehtestada regressiivne astmeline tulumaks lastega peredele: iga kasvatatava lapse pealt vähendatakse vanemate tulumaksu", samuti lubatakse, et "tõstame tulumaksuvaba alampiiri ja miinimumpalka". Ja mõne aasta eest Maalehele antud intervjuus ütles erakonna toonane juht Margo Miljand, et ka üksikisiku astmelise tulumaksu teemat võiks täiesti kaaluda. Seega sellist kategoorilist ning tingimusteta vastuseisu astmelisele tulumaksule seni vähemalt väljapoole küll paistnud ei ole. IRL-i ettepanek on muidugi tehniliselt absurdne (tähendab mõeldud ilmselt ainult selleks, et sellest räägitaks), aga samas võib ka EKRE pressiteatest jääda nüüd mulje, et ollakse loobunud nii lubadusest tõsta tulumaksuvaba miinimumi kui ka ideest teha erandeid laste arvu järgi. Täiesti võimalik, et neid asju ei oleks katteallikate puudumise tõttu tõesti võimalik teostada, aga oleks ikkagi hea, kui selliste lubaduste osas enne valimisi suurem selgus valitseks.

2. Reformierakonna programmitöörühm arutas erakonna rahvusliku julgeoleku strateegias sisalduvaid ideid ja kutsus ka kõiki teisi üles kaasa rääkima.

Kommentaar: Dokument on liiga mahukas, et seda siin üksipulgi arutada, aga... Rootsis rõhutavad nii liberaalid, moderaadid kui ka Keskerakond praegu parlamendivalimiste eel oma programmides muu hulgas ka Balti riikidega tehtava koostöö ülevaatamist. "Me soovime näha tihedamat Põhjamaade koostööd julgeolekupoliitika valdkonnas, nii sõjalisel- kui tsiviilalal, näiteks kriisiohjamise ning mere- ja õhuseire osas. Samuti on oluline hõlmata sellesse koostöösse Balti riigid," leiavad näiteks moderaadid. Teie rahvusliku julgeoleku strateegias mainitakse selles osas üksnes jätkuvat panustamist Euroopa Liidu Põhjala lahingugruppi. Ehk oleks mõistlik (Eesti julgeoleku huvides) pöörata suuremat tähelepanu ka kahepoolsetele suhetele ja koostööle või sellistele regionaalsetele formaatidele, mis ei ole tingimata osa Euroopa Liidu raamistikust?

3. Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ootab kooliaasta alguse puhul küsimusi, millele homme vastata.

Küsimus: Teie erakonnakaaslane Toomas Alatalu on esitanud ajakirjanduses korduvalt väiteid, et meie eestikeelsetes ja venekeelsetes koolides hakatakse käsitlema juba alates algavast õppeaastast vastandlikult ka viimaseid Ukrainaga seotud ajaloolisi arenguid ja sündmusi. "Kui mitte mujal, siis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundides hakatakse kahte teineteisele vastanduvat kontseptsiooni õpetama: eesti koolides räägitakse Krimmi okupeerimisest-annekteerimisest ja kodusõjast Ida-Ukrainas, vene koolides Krimmi vabastamisest ja Ukraina võimu vägivallast oma elanike kallal," kirjutas ta näiteks alles 13. augustil ajalehes Pärnu Postimees. Kuidas te neid väiteid kommenteerite? Kas oleks võimalik teha siiski nii, et Eesti koolides toimuvates tundides levitataks nüüd õppekeelest sõltumata sama ajalookäsitlust, mis oleks neutraalne, erapooletu ega kalduks kumbagi äärmusse?

Lõpetuseks ka üks pikem arvamuslugu: Europarlamendi valimise seadus vajab muutmist

laupäev, 30. august 2014

Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 3/3


Kõne viimase osa pühendas Burkhalter peamiselt Šveitsi suhetele Euroopa Liiduga, mis seisavad ühe veebruaris toimunud rahvahääletusel langetatud vastuolulise otsuse tõttu ümberkujunemise künnisel – kui pidada silmas üksnes seda asjaolu, siis sobiks Euroopa Liidu välispoliitika kõrgeks esindajaks väljakäidud nimedest ju kõige paremini ilmselt tõesti Federica Mogherini (Itaalia, Demokraatlik Partei).
Vaata ka
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 1/3
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 2/3
Daamid ja härrad,

üks peamisi väljakutseid meie riigi ees on see, kuidas defineerida ümber tulevane poliitika Euroopa Liidu suhtes.

Rahvas ütles oma sõna 9. veebruaril. Liidunõukogu on sellest kuupäevast saadik kohustatud töötama, et see otsus rahulikult, arusaadavalt ja rahvusliku ühtekuuluvuse vaimus rakendatud saaks. Liidunõukogu on alustanud oma tööd kolmel teineteist täiendaval tasandil:

1. Töö selgitamaks selle hääletuse konteksti, ulatust ja olulisust – asju, mida tuntakse väljaspool meie piire sageli puudulikult ja mis vajavad mõningast õpetamist – otsekontaktide ja meie diplomaatiliste kanalite kaudu, seega teie tööga.

2. Kontseptsiooni väljatöötamine, mis võeti vastu juunis, ja seejärel eelnõu koostamine, mis peaks valmima selle aasta lõpuks, et viia konstitutsiooni uus artikkel 121a sisse meie seadusandlusesse. Töö käib ja edeneb eriti kiiresti riigi kohta, kus üksikasjalik seadusandlik töö võtab tavaliselt mitmeid aastaid.

3. Lõpuks, keskpika strateegia väljatöötamine Šveitsi uue poliitika jaoks Euroopa Liidu suhtes.

Liidunõukogu – kui kõrgeim täidesaatev võim, mis vastutab maa välispoliitika eest – viib seda tööd strateegia kallal läbi kollektiivse organina. See on töö seitsmekesi.

Liidunõukogu võtab seetõttu aega, et rääkida sellest sageli – vajadusel pikalt – ja uurida arenguid üksikasjalikult, nagu eelmisel kolmapäeval kohtumisel "roheluses".

Liidunõukogu on seadnud endale selged eesmärgid saavutada suurem kontroll migratsiooni üle ja kindlustada kahepoolse lähenemise tulevik.

See strateegiline topeltsiht vastab rahva topelttahtele (migratsioon ja kahepoolne lähenemine) ning konstitutsioonilisele topeltmandaadile kindlustada nii iseseisvus kui ka meie maa heaolu, mille kahepoolne lähenemine võimalikuks muudab.

See on protsess, mis meil tuleb paika panna ja mis võtab aega. See toimub etapiviisiliselt ja kohtab takistusi. Me jätkame neile vastamist rahulikult, arusaadavalt, ühtekuuluvuse vaimus.

Isikute vaba liikumise leping ei ole kooskõlas konstitutsiooni uue artikliga, Liidunõukogu on taotlenud selle üle uusi läbirääkimisi, nagu nõuab konstitutsioon. Mandaati läbirääkimisteks selles küsimuses valmistab ta ette.

Liidunõukogu on öelnud selgelt: selle jaoks, et Šveitsi ja Euroopa Liidu tulevased suhted saaksid jätkuda tasakaalukal alusel, peavad migratsiooniga seotud küsimused olema osaks läbirääkimistest Euroopa Liiduga.

Liidunõukogu tahab riiki ühendada.

Ta on veendunud, et mõlema osapoole huvides on leida kokkulepe, et jätkata kahepoolse lähenemisega uuenenud ja edasiarenenud kujul, mis muudaks võimalikuks pidada sammu arengutega ühisturul, kui Šveits seda kasulikuks peab. Ühtlasi on mõlema osapoole huvides ka omada lihtsustatud juurdepääsu teineteise turule ning teha koostööd sellistes valdkondades nagu näiteks teadusuuringud, koolitamine, energeetika, maksundus ja võib-olla ühel päeval finantsteenused.

Šveitsil ja Euroopa Liidul mõlemal on innovaatilised ja tihedalt seotud majandused. Šveits on lõimitud Euroopa suure turuga tugevamalt kui mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid.

Nende sildade hävitamine tähendaks töökohtade – kümnete tuhandete – ja võimaluste kaotamist mõlemal pool piiri.

Meie suhete korraldamiseks on Šveitsi ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud umbes 120 kahepoolset lepingut. Just need teevad Šveitsile võimalikuks osaleda ulatuslikult Euroopa turul, kus on 500 miljonit tarbijat, samas kui Euroopa Liidu ettevõtted omavad lihtsustatud juurdepääsu Šveitsi turule. 2013. aastal oli Šveitsi eksport Euroopa Liitu kokku summas 116 miljardit franki ja import sealt 136 miljardit.

Need arvud näitavad selle majandusliku suhte olulisust, nagu ka Šveitsi olulisust Euroopa majanduse ja tööhõive jaoks. Sellele võib lisada need 270 tuhat inimest, kes käivad siin tööl piiritagant, andes tugeva panuse naabermaade majanduste toetuseks.

Migratsiooni parem reguleerimine, aga lõikamata läbi neid sildu, mis loovad lisandväärtust ja töökohti, see on võtmetähtsusega, kui me tahame, et Šveits jääks, ka kümne või kahekümne aasta pärast, paigaks, kuhu sündida on endiselt sama hea kui täna. Ja mis kehtib Šveitsi kohta, see kehtib samavõrd ka Euroopa Liidu kohta.

Liidunõukogu jätkab rahulikult, arusaadavalt ja meelekindlalt, ühtekuuluvuse vaimus – nii üksteise kui ka riigi kui tervikuga – tegutsemist selle nimel, et leida lahendusi nii Šveitsis kodus kui ka Šveitsi partneritega, alustades meie naabritest, kellest Itaalia on Euroopa Liidu eesistujaks praegusel poolaastal, ning järgmise eesistuja Lätiga, mistõttu ma peagi ka Riiat külastan.

Ka siin sõltub palju teie tööst, selgitustest, veenmistest, analüüsidest. Ja teie võimekusest ehitada sildu, kaitsta ja edendada Šveitsi väärtusi.

Daamid ja härrad,

väljakutseid on arvukalt ning on ka teisi teemasid, mis meie tähelepanu nõuavad: meie strateegiliste partnerluste tugevdamine, meie tegelemine suurte globaalsete väljakutsetega, nagu kliimamuutused, naiste õiguste edendamine, võitlus surmanuhtluse vastu, strateegia tugevdamaks Šveitsi panustamist maailma heaks Genfi kaudu.

Me võime ka mainida Šveitsi tegevust humanitaarabi tasandil, meie rahu- ja inimõiguspoliitikaid, meie arenguabipoliitikat, panustamist inimjulgeolekusse paljudes maailma paikades, meie tegevust Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega tugevdamaks austust rahvusvahelise humanitaarõiguse vastu, mille 150-ndat sünniaastapäeva me tähistame sel reedel, seoses esimese Genfi Konventsiooniga.

Me võime mainida ka seda, et Šveits kuulub maailma kahekümne suurima majanduse hulka ning on üks rahvusvaheliselt innovaatilisemaid majanduse, rahanduse ja teaduse osas.

Kõik need mainitud teemad näitavad seda, mil määral Šveits on universaalselt kohal, kaitseb aktiivselt oma huve ning tagab enda ja oma laste tulevikku, edendades meie väärtusi maailmas, mis on järjest enam vastastikku seotud, ebastabiilsem ja keerulisem.

Me teeme seda täieliku suveräänsuse, täieliku iseseisvusega. Meil on maailmas oma koht ja oma roll mängida ning me saame teha seda kõige paremini olles aktiivsed ja pühendunud.

On üks eriline valdkond, kus ma tahaksin näha Šveitsi veelgi suuremat panustamist: see on noorsugu, mille ma olen seadnud oma presidentuuri programmi südamesse, sest see puudutab meie kõigi tulevikku. Me peame looma võimalusi ja julgustama noori inimesi neid kasutama ja tegutsema. Mul on olnud noortega sel aastal palju kohtumisi, me oleme viinud koos ellu ja algatanud projekte ning neid on veelgi tulekul.

Välispoliitika osas on minu sooviks olnud, et Šveits teeks rohkem kaitsmaks tüdrukuid, kelle puhul on ohustatud seksuaaltervis. Ma tahaksin näha, et Šveits jätkaks ja tugevdaks oma tegevust hariduse alal, edendades kutseharidust ja väljaõpet, viiks läbi massiliselt tasuta veebikursusi meie juhtimisel frankofoonia raamistikus. Ühtlasi on minu sooviks olnud viia ellu Šveitsi tegevusplaan võitlemaks lapssõdurite fenomeni ning noorte konfliktidesse kaasamise vastu. Seda uut strateegiat esitletakse oktoobris, inimjulgeolekule pühendatud päeval. Noorsugu peab olema meie püüdluste keskmes, sest meie sihiks on valmistada ette tulevikku meie maa ja meie planeedi jaoks.

Daamid ja härrad, kõigil teil siin on mängida oluline roll nendes püüdlustes.

Ma tahaksin tänada teid enda nimel, Liidunõukogu nimel, Šveitsi kui terviku nimel, ning ma kutsun teid jätkama oma tööd meelekindluse ja entusiasmiga. Teist igaühe igapäevane panus on oluline ja võib asju muuta. Pidage alati meeles oma tegevuse vundamenti, misiganes teid sellesse imelisse ametisse ka ei toonud, milleks on esindada Šveitsi, tugevdada meie tulevikku ja muuta maailma oma helgemaks. Ma kutsun teid, iga päev kui te lähete tööle, pidama meeles, et:

Maailm ootab Šveitsilt palju!
Ja Šveits ootab palju kõigilt meilt!

Ma tänan teid ja soovin teile edu sellele 2014. aasta saadikute konverentsil.

reede, 29. august 2014

"Hinga sügavalt..." ("Neli valget särki", 1967)


(subtiitritega versiooni saab hankida selle lingi tagant)

Eesti publikule on Uldis Pūcītis (1937-2000) tuntud peamiselt inspektor Glebsky rolli kaudu filmis ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979), aga Läti kultuuriajaloos esineb ta eelkõige kui telefoniparandajast laulukirjutaja Cēzars Kalniņš kultusfilmis "Hinga sügavalt..." ("Neli valget särki", 1967), mida võib näha ülal.

Tänapäeval on see film kuulutatud osaks Läti kultuurikaanonist, kuhu on koondatud lätlaste olulisimad kultuurisaavutused läbi kogu ajaloo, sealhulgas 12 filmi (ühisosa, mis kannab rahvuse kultuurimälu), aga vahetult pärast valimimist pandi see tsensorite poolt riiulile. Juba väljakuulutatud esilinastus jäeti ära. 1970-ndatel näidati seda küll Läti teles, aga kinodesse jõudis alles 1986. aasta mais.

Vaatamata filmi ärakeelamisele võis teatrites mängida selle aluseks olnud Gunārs Priede näidendit "Kolmeteistkümnes" (1966). Ja filmis kõlanud laulud, helilooja Imants Kalniņš (hilisem rahvuslik poliitikategelane, eurokriitik), muutusid kohe kiiresti populaarseteks.

Kalniņši laulud on selles filmis vähemalt sama olulised nagu Sven Grünbergi muusika HAH-is. Seda iseloomustab hästi tõsiasi, et filmi järgi on saanud nime kaks muusikaklubi, kus mängitakse ainult Lätis tehtud muusikat, lavale astuvad ainult lätikeelsed esinejad.

Lavastaja Rolands Kalniņš tähendab lätlastele omakorda enam-vähem sama mida François Truffaut ja Jean-Luc Godard prantslastele.

Peategelase tüdruksõbra Bella rollis tegi filmidebüüdi Līga Liepiņa. Episoodilises kõrvalosas on näha kunstnik Jāzeps Pīgoznis, kelle asfaldijoonistustega film algab ja kelle stuudios peategelane telefoni parandamas käib. Lisaks veel paljud teised Lätis üldtuntud näod.

Lühidalt sisust. Kuuekümnendad. Noorte esteetilise kasvatustöö komisjoni nimel ansambli "Optimistid" esinemist väisanud keskealine kultuurikomisjoni liige Anita Sondore (Dina Kuple kehastuses) leiab laulusõnad olevat "sobimatud", vallandades sellega sündmusteahela, mis päädib lõpuks kunstinõukogu otsusega.

Nojah, sama hästi võiks öelda, et hiljuti taas ETV eetris olnud "Valge laev" (1970) räägib USA ideoloogilise sõja eksperdiga seotud Eesti noortest, kes tapavad oma kaaslase ja põgenevad üle mere Rootsi, kus suhtlevad emigrantlike ringkondadega – ei reeda ilmselt just kõike filmi sisu kohta. Nii et vaadake ise!

Läänes valmisid samal ajal sellised šedöövrid nagu "Blow-Up" (1966), "Zabriskie Point" (1970) ja "The Strawberry Statement" (1970), Baltikumis "Hinga sügavalt..." ("Neli valget särki") ja "Valge laev", mida võib pidada teatud mõttes ju isegi nende vasteteks siinses ajaloolises ja kultuurilises kontekstis.

Lisaks soovitan ma lugeda Ahto Lobjakase sõnavõttu "Läbi nõelasilma", mille peale see kõnealune film sel nädalal taas meenus. "Lihtsalt ärge hakake endale ütlema, et te olete kellegi tapnud. Te ei ole, kõik on elus," ütles peategelane lõpetuseks.

neljapäev, 28. august 2014

Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 2/3

Burkhalteri kõne teine osa on pühendatud peamiselt Šveitsi rollile OSCE eesistujana, sealhulgas Ukraina kriisiga seonduvale, aga puudutab ka Šveitsi välispoliitika aluseid üldisemalt. Samadel teemadel rääkis ta mõnevõrra lühemalt ka Tallinnas esmaspäeval Eesti välisesinduste juhtidele esinedes, üritades selgitada neile seda, mille mõistmiseks näiteks president Ilves on nähtvasti lihtsalt intellektuaalselt võimetu.
Vaata ka
Šveitsi vaatest Venemaa sanktsioneerimisele
Šveitsi Konföderatsiooni välispoliitikast 1/3
Mu daamid ja härrad,

millised on need alused, mis määravad Šveitsi ja võimaldavad tal anda panuse rahumeelsema ja stabiilsema maailma heaks?

Nendeks on meie ainulaadne poliitiline süsteem ja meie poliitiline kultuur. Dialoog, kompromissivalmidus ja võimu jagamine on Šveitsi edumudeli olulise tähtsusega koostisosad.

Šveitsi välispoliitika on nende saavutuste peegelduseks. Me omame palju kogemusi ja teadmisi läbirääkimiste kaudu lahenduste saavutamise vahendamisel ja rahu edendamisel. Nendest Šveitsi sisemistest tugevustest on kasu ka maailmale laiemalt.

Mul on tunne, et me jätkame selle Šveitsi omaduse arendamist. Selle juurde kuulub, et me diplomaatilises korpuses veelgi enam ekspertiisi vahendamise alal üles ehitame ja vajalikke spetsialiste koolitame.

Šveitsi diplomaatial on praegusel üleilmsete turbulentside ajal palju pakkuda. See ei ole öeldud mingist missioonitundest, vaid on kaine tähelepanek.

Iraak, Liibüa, Gaza, Ukraina – kõigis nendes konfliktides mängivad olulist rolli küsimused võimu jagamisest. Mõnikord on asi horisontaalses võimu jagamises – kõigi relevantsete tegijate kaasahaaramises.

Ikka ja jälle aga ka vertikaalses võimu jagamises – suhtes keskuse ja regioonide vahel. Need on teemad, milles meie omame palju oskusteavet.

President Obama võttis selle ühes intervjuus lühidalt kokku: "No victor, no vanquished." Mina võin selle peale vaid öelda: "I could not agree more."

Šveits kehastab seda põhimõtet nagu vaevalt keegi teine: pole võitjaid, pole võidetuid, vaid on kompromisslahendused kõigi relevantsete grupeeringute kaasahaaramisel. Just sellise kaasamispoliitikaga ületasime me 1848. aastal meie omaenda lõhestatuse. Sellele poliitikale tuginedes oleme me ehitanud pärast seda üles Šveitsi edumudeli, mis on toonud meile heaolu, vabaduse ja rahu.

See ei pea tähendama seda, et Šveits peaks olema kõigis nendes konfliktides täna võrdselt aktiivne. Ka meie peame oma ressursse koondama. Aga me peame olema valmis selleks, et tegutseda seal, kus meie pakkumisi oodatakse ning me panustamist kasulikuks peame.

Ja me peame kindlustama, et meie pakkumised ja kompetents rahvusvaheliselt tuntud ja nõuetele vastavad oleksid.

Mu daamid ja härrad,

Šveitsi välispoliitika on iseseisev. Nagu meie tugevasti väljaarenenud rahupoliitiline profiil, nii on ka Šveitsi välispoliitika iseseisev positsioneerumine kooskõlas tema poliitilise süsteemi ja tema poliitilise kultuuriga. Selle iseseisvuse võib tunda ära eelkõige läbi mittekuulumise Euroopa Liitu ja neutraliteedi.

Iseseisva riigina, mis on sõltumatu jõupoliitilistest blokkidest, omandab Šveits erilise vastutuse, et anda oma spetsiifiline panus maailmarahu heaks.

Neutraliteet tähendab mitte priisõitu, vaid hoopis kohustuste võtmist. Seda enam, et Šveits on tihedalt lõimunud oma keskkonda ning meie kodanikud ja meie majandus sõltuvad nii Euroopa kui ka globaalse keskkonna stabiilsusest.

Meie iseseisvus käib aga käsikäes mitte üksnes välispoliitilise vastutusega, vaid on ka välispoliitiline võimalus.

Loomulikult on see iseseisvus ka nõudlik ja väljakutsuv, nagu me oleme näinud sel aastal eelkõige Euroopa-poliitikas. Aga jäägem kõigepealt Šveitsi rolli juurde rahu ja stabiilsuse edendajana. Siin on meie iseseisvus võimaluseks nii Šveitsi kui ka maailma jaoks.

Sel aastal avaldub see näitlikult meie OSCE eesistumises.

OSCE ja Šveits – see on üks vana armastus. See ulatub tagasi OSCE asutamisaastateni. Selle põhjus on ka selge: inklusiivse, konsensusele rajatud dialoogiplatvormina sobib OSCE suurepäraselt Šveitsi tegevusraamistikuks.

Ühes kõnes Viinis kirjeldasin ma Šveitsi kui mini-OSCE-d. Mõlemad, OSCE ja Šveits, on orienteerunud sildade ehitamisele ja kompromissidele.

“No victor, no vanquished."

Võetud kohustuste poliitiline iseloom ja tõsiasi, et Helsingi lõppaktis on neutraliteeti tunnustatud Euroopa julgeolekukorralduse koostisosana, loovad head eeldused Šveitsi aktiivseks rolliks OSCE-s.

OSCE ei ole aga ainult dialoogiplatvorm. See on ka erapooletu tegija konfliktide ennetamiseks ja lahendamiseks. Iseseisva Šveitsi olek eesistujamaaks tugevdab seda erapooletust veelgi – see on tõestanud ennast sellel aastal eelisena.

Meie eesistumine langes raskele ajale. Ukraina kriis hoiab Euroopal meie eesistumise algusest saadik hinge kinni. See kriis mängib ennast lahti mitte ainult Ukrainas, vaid ka Venemaa ja Lääne vahel.

Ukraina kriis on väljenduseks juba aastaid täheldatud võõrandumisele ühelt poolt Venemaa ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja USA vahel. Kasvavad lahkhelid Euroopa julgeolekuga seotud küsimustes ning Euroopa Liidu ja Venemaa ühise visiooni puudumine jagatud naabruseks on oluliseks raamistikuks praegustele sündmustele Ukrainas. Selle geopoliitilise ja geomajandusliku konkurentsi ning Lääne kasvava Venemaa-kriitika taustal on aastakümneid kestnud võitlus Ukraina välispoliitilise alusorientatsiooni pärast intensiivistunud.

Ukraina kriisis pöörlevad paljud asjad ümber küsimuste, mis on seotud postsovjetliku identiteediga. Ukraina identiteediga, mis konkureerivate lääne- ja venemeelsete jõudude ning erinevate ajalooliste kogemuste tõttu hapraks on jäänud. Ja ka Venemaa identiteediga, mis võngub rahvusliku ja imperialistliku diskursuse vahel ning näeb Ukraina nihkumises Läände hädaohtu.

Täna valitseb Ida-Ukrainas sõda.

Teisiti saab seda konflikti Kiievis asuva keskvalitsuse ning ebaseaduslike relvastatud separatistide ja nende õigusvastaselt väljakuulutatud Donetski ja Luganski "rahvavabariikide" vahel vaevalt nimetada. Kuni Ukraina territoriaalset terviklikkust riigisiseselt ja rahvusvaheliselt kõigi osapoolte poolt ei austata, seni jääb selle maa tulevik ebaselgeks.

Ukraina kriis on tragöödia selle maa ja sealsete inimeste jaoks. Konfliktipiirkondades kasvab ohvrite arv. Süveneb humanitaarne hädaolukord. Alles kahe aasta eest oli Donetsk mitmete Euroopa jalgpallimeistrivõistluste mängude uhkeks võõrustajaks. Täna on see miljonilinn piiramisel ja elanikkonda kutsutakse põgenema. Jalgpallifännide asemel domineerivad linnapildis relvastatud separatistid.

Ka Euroopa julgeolek on Ukraina kriisi käigus halvenenud. Kohutavaks ja vahetuks tõenduseks sellest oli Malaisia reisilennuki ligi kolmesaja reisija hukkumine. Aga kasvav ebaturvalisus mõjutab kokkuvõttes meid kõiki.

Krimmi annekteerimine, mis mõisteti nii Liidunõukogu kui ka minu kui OSCE eesistuja poolt hukka kui rahvusvahelise õiguse rikkumine, seab kahtluse alla Euroopa julgeolekukorralduse. Suhted Lääne ja Venemaa vahel on kiiresti halvenenud. Ida-Lääne pinged on taas osaks meie strateegilisest keskkonnast. Praeguse sanktsioonide-dünaamika tulemus jääb ebaselgeks.

Ukraina kriis seab OSCE poliitilise tõmbeproovi ette. Ja ikkagi on sellel organisatsioonil õnnestunud oma väärtust uuesti kinnitada. OSCE on suutnud kehtestada ennast olulise osana kriisiohjamises Ukrainas. Seda ka tänu Šveitsi diplomaatia lakkamatutele püüdlustele ehitada sildu ja luua usaldust.

Jämedalt öeldes oleme me teinud kahte asja:

Esiteks oleme me kõigil tasanditel dialoogi edendanud, ideid välja käinud ja poliitilisi lahendusi otsinud. Sinna hulka kuuluvad kõrgetasemelised kohtumised Kiievis, Moskvas, Berliinis, Pariisis, Washingtonis ja teistes pealinnades, nagu ka käimine ÜRO Julgeolekunõukogu ees New Yorgis, Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel Brüsselis ning loomulikult OSCE alalise nõukogu ees Viinis. Järgnevad veel edasised esinemised, näiteks järgmisel esmaspäeval saadikute konverentsidel Berliinis ja Tallinnas. Samuti olgu mainitud minu isikliku esindaja, suursaadik Guldimanni konsultatsioonid, mille eest ma siinkohal tänada tahaksin.

Meie diplomaatia eesistujana on võetud alati ette täiendusena suurjõudude kriisidiplomaatiale ning sellistele formaatidele nagu Weimari kolmnurk, G4 (koos EL-i ja USA-ga) või Normandia nelik (koos Saksamaa ja Prantsusmaaga). Aprillis Genfis tehtud avaldus ja Normandia grupi Berliini avaldus juulis andsid olulise impulsi OSCE tööle Ukrainas. Mai alguses esitasime eesistujana omakorda aga ühe teekaardi hetkel, mil rahvusvaheline diplomaatia oli jõudnud surnud punkti.

Veebruari lõpus käisin ma ÜRO Julgeolekunõukogus välja idee Ukraina kontaktgrupist. See idee on võtnud pärast seda erinevaid vorme. Juuni alguses moodustus trilateraalne kontaktgrupp kõrgetasemeliste esindajatega Ukrainast, Venemaalt ja OSCE eesistujalt.

President Porošenko soovil määrasin ma seda ülesannet täitma suursaadik Heidi Tagliavini.

Sellest ajast on trilateraalne kontaktgrupp kujunenud oluliseks dialoogiformaadiks. See puudutab nii dialoogi Kiievi ja Moskva vahel kui ka kontakte separatistidega. Püüdlustes relvarahu saavutamiseks mängib see kontaktgrupp võtmetähtsusega rolli. Ka teistes küsimustes, nagu vangistatute vabastamine ja ligipääs MH17 langemispaigale, täitis see kontaktgrupp olulist vahendajarolli. Ma tänan suursaadik Tagliavinit tema väsimatu tegevuse eest.

Teise meetmete paketina dialoogi edendamiseks on Šveits kasutanud eesistujana võimalikult laialdaselt ära OSCE tööriistakasti.

Esiplaanil on selles osas tänaseni spetsiaalne vaatlusmissioon. See märtsis otsustatud ja juulis pikendatud missioon on oluline sümbol sellest, et konsensusele ja kompromissile rajatud lahendused on Ukrainas endiselt võimalikud, et isegi paljude tumedate pilvede tagant võib tulla välja päike.

Oma objektiivse vaatlemise ja oma ulatusliku kontaktide võrgustikuga Ukrainas omab spetsiaalne vaatlusmissioon võtmetähtsusega rolli rahvusvahelistes püüdlustes de-eskalatsiooni poole. Nagu trilateraalne kontaktgrupp võtab ka see kohapeal olulisi vahendusülesandeid. Sõltuvalt konflikti käigust võib see missioon saada lisaks ülesandeid ja laiendusi.

Mõne nädalaga võib spetsiaalne vaatlusmissioon saada ka võimekuse teostada vaatlusi droonide abil.

Venemaa kutsel otsustas alaline nõukogu saata juulis lisaks OSCE missiooni vaatlejad kahte Venemaa piiripunkti. Meie näeme selles missioonis usaldust loovat ettevõtmist ja seisime selle eest. Samal ajal tegime me selgeks, et on vaja rohkem jõupingutusi, et tagada Ukraina-Venemaa piiri usutavat vaatlemist.

Šveits toetas ka tugevalt selliseid sõltumatult tegutsevaid OSCE institutsioone nagu demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR), rahvusvähemuste ülemkomissar ja meediavabaduse esindaja. Ka need institutsioonid kuuluvad OSCE tööriistakasti, ka nemad mängivad olulist rolli kriisiohjamises Ukrainas.

Mu daamid ja härrad,

me oleme nüüd Ukraina kriisis kriitilises punktis. Viimastel nädalatel on fookus olnud sõjalisel tegevusel separatistide vastu. See üksi ei too Ukrainasse veel mingit rahu. Närvide mäng Venemaa konvoiga näitab, kui pingeline olukord on. Kriisi edasist eskaleerumist ei saa välistada.

Meie liiniks jääb ka sellisel juhul: No victor, no vanquished.

Meie seisame eesistujana ka edaspidi selle eest, et leitaks dialoogile tuginevaid lahendusi.

Mina olen veendunud, et lõppkokkuvõttes toimivad ainult poliitilised lahendused. Rahvusvahelisel tasandil tähendab see seda, et me peame rääkima president Putiniga ja mitte ainult temast. Sanktsioonid ilma täiendava dialoogide-raamistikuta on seotud suure eskalatsiooniohuga. Venemaa valulävi võib selles osas kõrge olla. Samuti ei saa kumbki osapool olla huvitatud kaubandussõjast. Tee edasi läheb seetõttu kõigi asjaosaliste dialoogi kaudu. Nüüd on aeg diplomaatiaks. Ka Liidunõukogu otsustas sanktsioonide küsimuses valida tee, mis on üheaegselt nii iseseisev kui ka usutav.

Ühtlasi seisame me ka Ukraina sisemise dialoogi eest. Selline dialoog on oluline, et saaks võimalikuks leppimine ja võiks toimuda ühise Ukraina identiteedi konsolideerumine. Läbipaistev ja avatud dikussioon ülesehitustööde ning president Porošenko poolt väljapakutud põhiseadusreformi ja detsentraliseerimise üle võib aidata kaasa, et inimeste usaldus riigi vastu Ida-Ukrainas kasvaks. Poliitiline dialoog reformide ja Ukraina inimeste tulevikuväljavaadete üle näib pakiline seda enam, et riik seisab silmitsi tohutute majanduslike väljakutsetega.

Mais toetas suursaadik Wolfgang Ischinger eesistuja esindajana ümarlaudasid, mille Ukraina valitsus viis läbi rahvusliku ühtsuse dialoogi raames. Meie oleme valmis määrama järglase edasisteks ettevõtmisteks dialoogi osas Ukrainas, kui Ukraina valitsus seda soovib.

Seoses sellise panustamisega de-eskalatsiooni meetmetesse pean ma oluliseks, et me läheksime ka sügavamalt nendesse alusküsimustesse, mis on ennast Ukraina kriisi kaudu nähtavaks teinud. Meie iseseisev välispoliitika pakub meile erilisi võimalusi neid küsimusi arutada, töötada välja protsess ja tuua sisse innovaatilisi ideid.

Kuidas saame me muuta Euroopa julgeoleku taas kõigi OSCE riikide ühiseks hüveks? Kuidas saame me tugevama rõhuasetuse OSCE põhimõtetele? Millistes osades tuleks Euroopa julgeolekuarhitektuuri sedasi tugevdada, et esiplaanile tõuseks taas julgeoleku jagamatus? Kuidas saame me ka Euroopa Liidu ja Venemaa ühises naabruskonnas asuvad riigid lõimida sisse struktuuridesse, mis toimiksid kaubanduse jaoks sildade, mitte takistustena, ja Euroopa julgeolekut tugevdaksid?

Sellistele küsimustele leiab toimivad vastused alles siis, kui Ukraina kriis ei ole enam akuutne ja Krimmi küsimusele paistab konsensuslik lahendus. Sellegi poolest peame me need täna välja tooma – juba sellepärast, et arutelu selliste küsimuste üle võib aidata kaasa de-eskalatsioonile.

Ma olen veendunud, et oluline osa vastusest peitub OSCE kui Euroopa julgeolekukoostöö ankru tugevdamises. Selle juurde kuulub ka see, et Šveits peab oma eesistumise jooksul seisma OSCE vahendamisoskuste tugevdamise eest. Selles osas võime me sel aastal juba nii mõndagi algatada.

Praegu tuleb saavutada, et osalejariigid OSCE vahendajapotentsiaalist teadlikuks saaksid.

Kallid töökaaslased,

isegi kui Ukraina küsimus Šveitsi OSCE eesistumisaastal domineerib, ei ole me neid prioriteete, mille me endale seadsime, kuidagi silmist kaotanud.

Ma ei hakka meie tegevusi siin üksikasjalikult loetlema. Näitena olgu toodud välja vaid

• juba mainitud visiidid Lääne-Balkanile ja Lõuna-Kaukaasiasse;

• eesistuja konverents terrorismiga võitlemise ja inimõiguslaste kaitsmise teemal ning

• noorte tegevusplaan, mille 57 noorukit mudel-OSCE raames edukalt välja töötasid ja ministrite konverentsil Baselis esitlevad.

Mil määral me aktuaalsete pingete kiuste Baselis oma prioriteetide teostamise osas konkreetseid tulemusi saavutame, seda saame veel näha. Minu vahepealne hinnang meie OSCE eesistumisele on igal juhul positiivne:

Meie tegevus OSCE juhina võimaldab meil oma spetsiifilisi välispoliitilisi tugevusi kasulikuks teha ning oma väärtusi ja huve edendada. See on suurendanud rahvusvahelist mõistmist selle suhtes, kui kasulik meie iseseisev välispoliitika võib olla – nii maailmale kui ka Šveitsile.

Samal ajal näitame me ka omaenda kodanikele, milleks Šveits on võimeline, kui ta on neutraalne ja avatud.

Meie diplomaatia jaoks on OSCE eesistumine, kõigile raskustele vaatamata, õnnelik juhus. Võit oskusteabes on suur, see käib ka eesistuja kohta isiklikult.

Šveits saab kahtlemata kasu nendest kontaktidest ja partnerlussuhetest, mida me selle aasta jooksul arendame. Eriti tahaksin ma selles osas märkida koostööd Saksamaaga Ukraina küsimustes.

Meie kõigi sihiks peab olema hoida neid partnerlussuhteid ka pärast eesistumise lõppu ja laiendada neid ka teistele küsimustele, kusjuures erilise tähenduse omandavad Euroopa Liiduga seotud küsimused.