Viis kõige värskemat postitust

teisipäev, 21. oktoober 2014

Pääs valitsusse tähendas U-FA jaoks suuri kompromisse

Belgia sai hiljuti uue valitsuse. Koalitsioon sündis sel korral suhteliselt kiiresti, vähem kui viie kuuga. Esimest korda pärast aastat 1988 jäid valitsusest välja sotsid ning esimest korda pärast aastat 1958 kuulub sinna ainult üks valloonide erakond. Samas on selle erakonna käes pooled ministrikohtadest, sealhulgas peaministri portfell.

Valimised tõid küll taas välja riigi sügava poliitilise lõhestatuse (Flandrias kogusid enim hääli flaami rahvuslased ja kristlikud demokraadid, aga riigi prantsuskeelses osas sotsid ja liberaalid), kuid loodud paremtsentristlik koalitsioon võib osutuda isegi tavapärastest tugevamaks, sest selle moodustanud erakondade programmiline ühisosa on küllaltki suur. Mis muidugi ei tähenda seda, et neil ei oleks põhimõttelisi erimeelsusi.

Juhtivat rolli mängib uues valitsuses paremliberaalne Reformistlik Liikumine, mille ridadest tulevad nii peaminister Charles Michel kui ka välisminister Didier Reynders, kes oli samal ametikohal juba eelmises valitsuses. Valimistel taas enim hääli kogunud flaami rahvuslaste erakond Uus-Flaami Allianss, mis pääses Belgia valitsusse üldse esimest korda, sai endale siseministri, kaitseministri ja rahandusministri portfellid. Flaami kristlikud demokraadid ning flaami liberaalid pidid leppima kahe ministrikohaga.

Sarnase koalitsiooni moodustamise pakkus pärast valimisi esimesena välja konservatiivse Rahvapartei juht Mischaël Modrikamen, kes nägi selle osana ka oma väikest erakonda, millel on Belgia Esindajatekojas ainult üks koht 150-st.
Vaata ka
Uus-Flaami Allianss liitus europarlamendis EKRE fraktsiooniga
Belgia valitsuse moodustamine muutus keerulisemaks
Koalitsioon moodustati ilma selle vallooni väikeparteita, kuid erakonna saadik Aldo Carcaci oli ainus, kes jäi reedel parlamendis toimunud usaldushääletusel erapooletuks. Rahvapartei ei avaldanud valitsusele usaldust, aga ei ole ka täielikult selle vastu.

Carcaci tõi hääletusele eelnenud arutelus välja, et kavatseb toetada valitsuse algatusi majanduse, energeetika ja julgeolekuga seotud küsimustes, aga on samas näiteks selgelt vastu koalitsiooni ideele suunata Lähis-Idast naasvad džihadistid "ümberkasvatamisele". Tema sõnul ei ole terroristide koht Belgias ning neilt tuleks kodakondsus ära võtta, neid värvanud vihaõhutajad aga koheselt riigist välja saata.


Flaami iseseisvuslaste erakonna Vlaams Belang, millel on Belgia parlamendis praegu kolm saadikut, läinud nädalavahetusel valitud uus esimees Tom Van Grieken (fotol), kritiseeris erakonna kongressil peetud kõnes teravalt U-FA poliitikuid, süüdistades neid selles, et nad reetsid valitsusse pääsemise nimel oma valijatele antud lubadusi.

"Kamraadid, sõbrad, see on nii sõpradele kui ka vaenlastele selge, et U-FA ei muutnud Belgiat, vaid Belgia on muutnud U-FA-d!" kuulutas Van Grieken. "Kui see valitsus (ja selles eriti U-FA) lõpuks ühe asja väga selgeks on teinud, siis selle, et täna on rohkem kui kunagi varem vaja sotsiaalset ja parempoolset flaami võitlusparteid. Seetõttu ütleme meie Martin Lutheri sõnadega – kes seadis valitseva süsteemi kahtluse alla viie sajandi eest: "Siin me seisame, ja teisiti me ei saa." Siin seisab Vlaams Belang, sest teisiti ei saa. Siin seisab see flaami võitluspartei, millel ei ole ambitsiooni tähistada Belgia 200. aastapäeva."

Van Grieken teatas, et VB jätkab tema juhtimisel radikaalse flaami rahvusluse traditsioone ning taotleb Flandria iseseisvusreferendumi korraldamist.

U-FA, mis esindas selles osas mõõdukamat suunda juba varasemalt, on nüüd tõepoolest kompromisse sõlminud. Kas see viib erakonna reitingu langemise ning selle arvelt VB uue tõusuni, seda on veel vara ennustada. U-FA fraktsiooni esimees Peter De Roover vastas eile kriitikutele, et erakond ei ole oma seisukohtadest loobunud, aga ei leidnud liitlasi ja peab arvestama poliitilise reaalsusega.

"Me käisime seal välja lahenduse (konföderalism), aga ei leidnud liitlasi, et seda ellu viia. Siis võib minna kas nurka istuma ja pöörduda tagasi muu poliitilise tegevuse juurde või aktsepteerida seda, et mäng käib praegusel ametiajal vastavalt nendele vanadele iganenud reeglitele," selgitas De Roover, "ning üritada anda endast parim."

"Meie mudeli puhul toetaks konföderaalset valitsemist enamus nii põhjas kui lõunas. Teised surusid meile peale mängu seniste reeglite järgi (mida meie eelistanuks muuta). Belgia mängureeglite kohaselt piisab 76 kohast 150-st, need kohad oleks ka kokku saadud," märkis De Roover samas. "Väljakul mängitakse käsipalli. Kui osad mängijad tahavad hakata mängima jalgpalli, aga ei suuda veenda enamust, kas saab neid siis süüdistada selle eest, et nad jäävad ikkagi spordiga tegelema ja palli matši käigus käega puudutavad?"

Vallooni kristlikud demokraadid olid valmis moodustama koalitsiooni ainult koos sotsidega, kellega koos nad on täna võimul Valloonias ja Brüsselis – Reformistlik Liikumine kuulub seal nüüd opositsiooni.

Üldiselt tasub jääda Belgia uue valitsuse suhtes äraootavale seisukohale. Selle taga olev koalitsioon ei ole siinsest vaatepunktist kindlasti ideaalne, aga pidades silmas parlamendi praegust koosseisu on see hetkel võimalikest ilmselt üks parimaid.

Belgia Esindajatekoja eelmine koosseis paistis silma sellega, et seadustas esimesena laste eutanaasia – ei jää üle muud kui loota, et parlamendi praegune koosseis suudab kirjutada ennast maailma ajalukku millegi positiivsemaga.

esmaspäev, 20. oktoober 2014

Oktoobrirevolutsioon andis tõuke iseseisva Eesti riigi sünniks

Esmaspäeval, 23. oktoobril (ukj. 5. novembril) aastal 1917 sai Tallinnast alguse riigipööre Venemaal. On üks ajaloo suurtest paradoksidest, et just sellega anti tõuge iseseisva Eesti Vabariigi sünniks. Kui varem oli meie poliitiliste juhtide taotluseks Eesti osariik demokraatliku Venemaa autonoomse osana, siis pärast võimu haaramist enamlaste poolt kaldusid lõpuks kõik peale nende endi separatistide leeri.

Põhjused olid muidugi erinevad. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei häälekandja Sotsiaaldemokraat kirjutas reedel, kui enamlased juba ka pealinnas võimu enda kätte olid haaranud, et oleks väga hea, kui see riigipööre ilma suurema verevalamiseta korda läheks, kuid pidas tõenäolisemaks kodusõja puhkemist ja isegi reaktsiooni võitu.
Riigipöörde puhul.

Vapustavad sündmused, mille lähenemisest juba ammu kõneldi, on kätte jõudnud. Enamlastest juhitavad väeosad panid pealinnas vastuhakkamise toime. Nende hüüdsõnaks on: valitsusevõim tööliste ja soldatite saadikute nõukogude kätte. Petrogradist on saanud Prantsusmaa kommune aegne Paris.

Kui eilast agenturi telegrammi uskuda, siis on ajutine valitsus oma paigast paisatud, üksikud ministrid vangi võetud, vabariigi nõukogu laiali aetud ja kõik tähtsamad ametiasutused vastuhakkajate kätte võetud.

Oleks väga hää, kui riigipööre ilma suurema verevalamiseta ning põrutusteta korda läheks. Kahjuks ei ole meil seda kindlustust mitte. Kõnelemata kaugematest riigiosadest, kus nüüd napoleonismuse jaoks paras pind on loodud, leidub isegi vastuhakkajate eneste pesas – Petrogradis – sarnaseid väeosasid, kes uuele riigipöördele kaasa ei tunne.

Vähemalt loeme pealinna lehtedest, kudas valitsuse truud sõjaväe osad soomustatud autodega posti- ja telegrafiasutusi tagasi võtmas käisid, kudas visalt talvepaleed kaitstakse ja muud sellesarnast.

Pealinnas seisvad kasakad teatasid ametlikult, et nad mässajatega kaasa ei lähe, vaid valitsust kaitsevad. Ka Trotski kõnest selgub, et ümbrus kahtlastest vägedest puhas pole.

Kõik see sunnib arvama, et verised sündmused lähenevad, või juba alganud ongi. Ei ole midagi imestuseväärilist, kui enamlaste keskkohale kusagil mujal, näit. frondi pääl, vastu-keskkoht tekib. Igatahes pandi neil päevil kodusõjale kindel alus. Millega see lõpeb, on raske öelda, aga Venemaa vaimlist madalust arvesse võttes, peab küll tunnistama, et uue kroonikandja ilmumine sugugi võimata ei ole.

Piirimaade seisukohast tuleb üht öelda: meie peame oma saatust ja oma tulevikku iseseisvalt rajama. Juhtugu Venemaal mis tahes – meie hoiame oma vabadustest kinni.

Ei peaks Venemaa asutavat kogu kokku saama, siis kutsume oma kokku. Igatahes ei ole mitte öeldud, et piirimaad kõigele sellele kaasa peavad elama, mis Venemaal lahti.

Jääme lõpulikult kaineks ja oleme niikaua rahulised, kui kaua meile rahu antakse.

Võimalik ju, et meile kõrvalt uut ülemvõimu kaela hakatakse sundima. Võimalik, et meie maa veel palju kannatada saab ning mitmed laastamised üle peab elama, kuid ärahävitada meid ikkagi ei jaksata, tulgu "Vale Dmitrid" Saaremaa poolt, või kusagilt mujalt.

Meie loosungid jäävad endiseks, meie türanni kaela ei võta.

Oma politikas peame aga seda teed käima, mis ka teistele Venemaa kulturirahvaste demokratiale vastuvõetav on. Muidu jääks meie üksi.
Rahvuslaste juht Jaan Tõnisson arvas seevastu sama päeva Postimehes, et kodusõja puhkemine ei ole kuigi tõenäoline, kuid kahtlemata algab kirju aeg, täis mitmesuguseid võimalusi, mida ka eestlastel ära tuleks kasutada.
Mis nüüd?

Venemaa ajutine valitsus on nähtavasti kukutatud. Päälinnas on võim Tööliste ja soldatite saadikute nõukogu kätte läinud. Ajutise valitsuse liikmed on osalt vangi võetud.

Pääminister Kerenski on vägede kõrge ülemjuhataja telki sõitnud. Kuid vaevalt on arvata, et väerind tahab ajutise valitsuse hääks vahele segades Peterburi vägedega kodusõda alustada, kes nähtavasti täielikult nõukogu poole üle on läinud, ehk aga, nagu kasakad, erapooletuks on jäänud.

Nii tuleb ka arvata, et ajutise valitsuse poolt 25. oktobril "päälinna kaitse volinikuks" ehk diktatoriks määratud minister Kishkin midagi suuremat ära ei suuda teha.

Tööliste ja soldatite saadikute nõukogus on mõõdukamad sotsialrevolutsionärid ja vähemlased sotsialdemokradid enamlaste otsuse vastu, kõike võimu nõukogu kätte võtta, avalikult protesterinud. Nemad ei taha vastutust selle sammu tagajärgede eest mitte oma pääle võtta.

Kahtlemata nõrgendab seesugune vasturindlus just revolutsionilise demokratia suure osa poolt enamlaste teguvõimu ja sünnitab riigiasjade ajamisel algusest saadik vististi suuri raskusi.

Ühtlasi on aga selge, et nii kaua kui see vasturindlus ainult põhjusmõttelikuks jääb, ilma et protesti tegudega toetataks, siis enamlised võimu oma käes pidamata ei jäta.

Nii küsib siis igaüks meie hulgast: Mis siis nüüd edasi?

Kahtlemata algab nüüd Vene riigis koguni kirju aeg, täis mitmesuguseid võimalusi. Kuid see ei tohi meid mitte sundida pääd kaotama. Kes kainelt olukorra pääle vaatas, pidi juba ammu tunnistama, et niisugune silmapilk võib tulla. Et see nüüd on sündinud, ei ole kellegi ime. Ainus asi, mille üle veel võidaks imestada, oleks vahest see, et see kõik nii ruttu on tulnud.

Kuid sellestki võib aru saada.

Venemaa revolutsion on senises sihis just sellepärast nii ruttu arenenud, et Vene demokratlised ollused – niihästi mitte-sotsialistlised, kui ka sotsialistlised – riigiasjade tõsiseks korraldamiseks koguni võimatud ja vilumata on olnud.

Üleüldine korralagedus riigikaitse nõrkenemise ja toitlusehädaga on alatasa kasvanud, kuigi ajutist valitsust mitmel puhul on katsutud uute olluste poolest täiendada.

Kõige paremaks tunnistuseks senise ajutise valitsuse riigimehelikust teguvõimetusest on juba kurbloolik nähtus, et tema väikse vaevaga kukutatakse, ilma et keegi tõsisel tema kaitseks kättki tõstaks. Keegi ei usu, et need mehed, kes on katsunud ilmariiki sõnade abil valitseda, suudaksid Venemaad nüüdsest ajaloolisest keerusest välja viia.

Nii ei ole ka meil mingit põhjust senise ajutise valitsuse eest tulle minna.

Mis edaspidi peab sündima, ei tea keegi kindlasti ette ütelda, niikaua kui seisukord mitte veel täielikult ei ole selginud ja meie ei tea, kuidas enamlased riigi-võimu tahavad tõelikult tarvitada. Lähevad nemad "revolutsioni sotsialiserimisega" nii kaugele, et nemad äkiliste muudatustega rahvamajanduslist ja ühiskondlist elu ülearu vapustavad, siis sünnitavad nemad muidugi laialistes rahvahulkades ärevust ja ägedat vastuseismist. Oskavad nemad aga võimule pääsedes ennast targu kitsendada, siis võime veel õige huvitavaid katseid sotsialiste uuenduste alal näha saada.

Kui enamlased tahavad esimeses rinnas sõda viibimata lõpetada, siis ei ole meil Eesti rahvusliselt seisukohalt tõepoolest selle kohta muud kui ainult tõsist kordaminekut soovida.

Meie maale ja rahvale tähendaks see otse pääsemist hirmsa hädaohu käest. Iseasi on, kas rahu-püüe nii kergesti korda läheb.

Nii tuleb meil praeguste sündmuste puhul üleüldlikult ära-ootlik seisukoht valida, ilma et meie kindluseta seisukorras ühe ehk teise sihi pärast võitlusesse tungiksime.

Ainult üks asi on selge:

Meil kui rahval tuleb praegusel ajaloolikul silmapilgul viibimata kõiki neid avaraid võimalusi ära kasutada, mis nüüdne olukord meile Eesti rahvuspolitiliste paleuste teostamiseks annab.

Niipalju kui näha, on Venemaa revolutsionilise demokratia äärmine tiib, kes nüüd Venemaal riiklise võimu oma kätte võtab, rahvaste politilise enesemääravuse põhjusmõtte poolt.

Eesti rahval tuleb siis nüüdsel silmapilgul kõigi meie politiliste ja sotsialiste rühmade ja liikidega ühemeelselt seks tegevusesse astuda, et Venemaa revolutsioni laenetest vaba Eesti üles kerkiks, kus rahvas kõigis oma kihtides tõsise demokratismuse alusel sotsialse õigluse vaimus oma saatuse kujundamise ja oma elunõuete rahuldamise üle ise otsustaks!

Kellel meie hulgast, sõbrad, ei tõuseks tahtmine nüüdsel keerulisel ajal, kus kõik kindluseta vaaruma näikse, julgesti tegevusesse asuda, et Eesti rahva tuleviku teenistuses tõsise vabaduse ja õiguse nimel täies kindluses tööle asuda?
Eesti Tööerakonna esimees Jüri Vilms toetas laupäeval Päevalehe veergudel temaatilise sõnavõtuga esinedes pigem ESDTP käsitlust.
Venemaa revolutsioni hädaoht.

Veebruarikuus, kui revolutsion imekergeste vana tsaarivalitsuse murdis, siis imestati seda kergust ja ristiti revolutsion naeratavaks revolutsioniks.

Aja kestes on olud muutunud sootu teiseks ja Venemaa revolutsioni nägu on juba ammugi oma naeratava ilme kaotanud ja enese valusalt viltu kiskunud.

Tsaarivalitsuse kukutamise juures töötasid peaaegu kõik seltskonnakihid ühel nõul. Mida kaugemale aga revolutsion edenes, seda vähemaks jäi tema tõsiste kaitsjate hulk.

Hädaoht tõusis revolutsionile kahelt poolt: paremalt poolt ja pahemalt poolt.

Paremalt poolt avaldasid tagurlised ringkonnad oma rahulolematust sellega, et revolutsion liiga kaugele edeneb ja mitte neile soovitaval silmapilgul seisma ei jää.

Pahemalt pool oli rahulolematus, et revolutsion mitte tarvilisele kõrgusele ei edene, vaid nende arvates poole tee peale seisma jääb.

Enamlased-sotsialdemokradid on revolutsioni algusest peale nõudnud kogu võimu soldatite ja tööliste saadikute nõukogude kätte, seletades, et ajutine valitsus olevat kodanlaste kaitsja.

Enamlased seadsid nõudmise üles, mille järele maa tuleb tingimata, enne asutavat kogu, talupoegade kätte anda. Niisama tuleb teha viibimata rahu.

Äärmiste nõudmiste tagajärjel kui ka üleüldise näljahäda tõttu, mille enamlased ka oma kihutustöö kasuks ära tarvitasid, hakkas korralagedus riigis kohutavalt kasvama.

Korralageduse ajas tagurlus revolutsioni süüks ja võttis nii omale pinda.

Nii kiigub praegu Venemaa, kui kella pendel, kahe äärmuse vahel: kord hüppab ta paremale poole, kord pahemale poole.

Niisuguste hädaohtude vahelt oli ja on vaja revolutsioni ja vabadust välja tüürida asutava koguni, kus kogu rahvas ise oma saatuse ja kõigi suurte küsimuste üle võiks otsustada.

Enamlased ei taha oodata asutavat kogu, milleni ainult üks kuu aega üle on jäänud. Nad kordavad oma juulikuus äpardunud katset kogu võimu oma kätte võtta.

Kõik teated tõendavad, et võim Peterburi linnas ka tõeste on enamlaste kätte läinud.

Võimu juures on ainult enamlased, sest sotsialdemokradid-vähemlased ja sotsialistid-revolutsionärid on igasuguse vastutuse oma pealt ära veeretanud ega võta sellest katsest mitte osa.

Nii on siis Venemaale uus suur sisemine vapustus osaks saanud. Ja just enne asutava kogu kokkukutsumist.

Missugused põhjused on ometi nii karjuvad, et see sisemine vapustus oli tarvis ette võtta ajal, mil asutav kogu ukse ees.

Meie arvates sarnaseid põhjusi pole.

Nagu meie vapustuse vastu olime, mis riiki Kornilovi mässukatse puhul ähvardas, niisama oleme meie ka enamlaste ettevõtte vastu.

Niisuguste katsetega seatakse riik ja rahvas, revolutsion ja vabadus kõige suuremasse hädaohtu, sest sarnaste katsetega kutsutakse kodusõda välja.

Kui aga kodusõda revolutsioni ajajärgul tekib, siis on ajaloos ikka ja alati vasturevolutsion tulnud ja revolutsioni ühes vabadusega ära pühkinud.

Venemaa seisab praegu kodusõja lävel. Peterburi sotsialistline leht "Novaja Shisn" teatab oma eila siiajõudnud numbris, et ülemjuhataja telk Peterburi peale väge saadab ja mõned väeosad juba Peterburist saja kuni kahesaja versta kaugusel seisavad.

Võimalused on siis loodud, et reaktsioni ratsanikud meie uksest ja aknast võivad sisse sõita, nagu "Sotsialdemokraat" õieti kirjutab.

On alganud Venemaa revolutsioni surmaeelne võitlus, mida endine minister Skobelev ette kuulutas.

Seda kõik on enamlased teinud.

Ja mis nad lubavad oma võimuga teha? Nad lubavad leiba, rahu ja maad. Nad lubavad seda, kuid kõik see tahab täitmist.

Nende väljakuulutatud rahutingimised ei sisalda midagi uut. Seesama kordamine: rahu ilma annektsioonita ja kontributsioonita.

Aga kui tingimisi vastu ei võeta? Mis siis teha? Kas alla heita Saksa imperialismusele või edasi sõdida?

Need on küsimused, mille peale enamlased vastata ei jõua.

Niisamuti ei suuda nad ei leiba, ei maad anda.

Nad annavad ainult selle tagajärje, et kodusõja käras asutavast kogust midagi välja ei tule ja Venemaa rahvaste vabadus ära kägistatakse.

Hirmsal silmapilgul mängitakse praegu Venemaa rahvaste vabadusega.

Nende mängijate üle teeb ajalugu oma otsuse.
On tänapäeval vähetuntud fakt, et loetud päevad enne riigipööret lükkas ajutine valitsus tagasi sõjaminister Aleksandr Verhovski ettepaneku Saksamaaga eraldi rahu sõlmimiseks. Verhovski, kes oli jõudnud järeldusele (viimaseks tõukeks muide operatsioon Albion, millega seonduvast on siin varemgi veidi juttu olnud), et sõja jätkamine on võimatu, saadeti hoopis ära puhkusele, närve kosutama.

Võimalik, et teistsuguse otsuse korral oleks ajalugu läinud teisiti: enamlased ei oleks kogu võimu Venemaal enda kätte haaranud, Eesti ei oleks ennast iseseisvaks riigiks kuulutanud ja ära jäänuks nii Vene kodusõda, meie Vabadussõda kui ka Teine maailmasõda (vähemalt sellisel kujul) jne. Maailm oleks täna hoopis teistsugune.

Vaata ka: Oktoobrirevolutsiooni õppetunnid

pühapäev, 19. oktoober 2014

Valimised Tšehhis: KDP taastumine on alanud, tulemus rahuldav

Tšehhis toimunud kohalike volikogude ja senaatorite valimised näitasid, et Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidust, on asunud küll taas tõusma, kuid asub veel kaugel soovitud tasemest.

Kui aasta tagasi toimunud Tšehhi Esindajatekoja valimistel saadi 7.72% häältest ja jäädi erakondade arvestuses viiendaks ning käesoleva aasta eurovalimistel 7.67% häältest, platseerudes kuuendaks, siis nüüd tuldi kohalikel valimistel häälte arvult liberaalpopulistide ja sotside järel kolmandaks, saadud kohtade arvult kristlike demokraatide, sotside ja kommunistide järel neljandaks, saades ühtlasi enim kohti pealinnas Prahas.

Vaata ka: Kodanike Demokraatliku Partei eurovalimiste programm

Senatist valiti ümber kolmandik ehk 27 kohta, KDP sai neist kaks ehk ühe vähem kui 2008. aastal, mis on seda vahepeal tabanud suuri kaotusi arvestades suhteliselt hea tulemus. Hääli saadi esimeses voorus 11.52% (ühes ringkonnas oli KDP kandidaadi taga ka väike monarhistide erakond Tšehhi Kroon), teises 11.21% – platseerudes sotside, kristlike demokraatide ja liberaalpopulistide järel neljandaks nii kogutud häälte järgi mõlemas voorus kui ka saadud kohtade arvult. Valituks osutusid Lumír Aschenbrenner ja Jiří Burian, kes on mõlemad uued senaatorid.


Prof. Petr Fiala leidis jaanuaris erakonna juhiks saades, et 2014 peaks olema KDP jaoks taastumise aasta. Kuidas hindab neid tulemusi nüüd tema?

"Täname oma kandidaate ning valijaid, kes meid senativalimistel toetasid. Õnnitleme meie uusi senaatoreid – Lumír Aschenbrenneri ja Jiří Buriani – nende suurepärase töö puhul, mis viis nad valimiste võitmiseni. Meie tulemus on kinnituseks sellele, et KDP on kodanike jaoks taas valimiskõlbulik erakond, me oleme tugevaim parempoolne erakond ja suurim opositsiooniline jõud Senatis. Aga me oleme alles selle tee alguses, meie sihiks on muuta poliitikat selles riigis ning murda vasakpoolsete ja populistide poliitiline monopol," teatas Fiala eile pärast tulemuste selgumist.

Mis puudutab tulemusi kohalikel valimistel, siis nende kohta ütles ta ajalehele Hospodářské Noviny antud pikemas intervjuus: "Tulemus on parem kui ma ise ootasin. On üsna selge, et me oleme läbinud kriitilise punkti ja KDP on taas valimiskõlbulik erakond. Meil õnnestus säilitada positsioonid reas linnades ja asulates. Meil õnnestus sageli oluliselt parandada tulemusi võrreldes Esindajatekoja valimiste ja eurovalimistega. Meil õnnestus hoida oma positsiooni erakonnana, mis on tugev kohalikul tasandil, kui vaadata esindajate arvu. Meie tulemus ei täida mind joovastusega, sest mina tahan võita, aga arvestades seda, millises olukorras me oleme ja millises seisundis me olime alles hiljuti, see tulemus on rahuldav."

Senaatorite valimisel pääses nüüd teise vooru üldse seitse KDP kandidaati. Samas avaldati toetust ka teise vooru pääsenud TOP09 kandidaatidele, sest "Tšehhi Vabariik vajab tugevat opositsiooni sotsialistide ja populistide valitsusele", kellest ei osutunud aga valituks ükski. TOP09, mis on osa Euroopa Rahvaparteist, toetas omakorda KDP kandidaate.

"On kordi, kui sa võidad, ja kordi, kui sa kaotad. Sellega tuleb demokraatia puhul arvestada. Teeme põhjaliku analüüsi selle kohta, mis viis selle kaotuseni. Luban, et kohe pärast valimisi asume tööle, et saada järgmisteks valimisteks paremasse vormi," kommenteeris tulemusi TOP09 juht Karel Schwarzenberg.

Fiala sõnul on TOP09 KDP jaoks "kõige loomulikum partner" ja Tšehhi parlamendis tehakse omavahel tihedat koostööd, aga ühinemisest ei ole siiski mõtet rääkida, sest näiteks Euroopa Liidu küsimustes on nende vaated erinevad. Samas on tulnud viimasel ajal KDP ridadesse üle arvukalt TOP09 liikmeid, eriti Prahas.

laupäev, 18. oktoober 2014

VDE häving võib viia uue euroskeptikute fraktsiooni sünnini

UK Iseseisvuspartei ja mitmete teiste erakondade esindajad on teatanud, et sel nädalal Euroopa Parlamendis ootamatult kokku varisenud Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon üritatakse taastada, kuid tõenäolisem näib siiski olevat, et see nüüd ei õnnestu, osapooled jagunevad laiali erinevate fraktsioonide vahel ja lõpuks sünnib ka üks uus euroskeptikute fraktsioon, kuid UKIP jääb sellest välja.

Vaata ka: Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon varises kokku

"Mis juhtus, selle poliitilised kontuurid on väga sügavad ja see väärib tõsist uurimist, demonstreerides järjekordselt, et demokraatial ei ole enam kodu Euroopa Parlamendis. Ainus elujõuline tee, kuidas ka ei ole selle juhtumiga, on tagastada kodanikele see suveräänsus, mis on nende käest röövitud. Kõik delegatsioonid VDE-s tahavad tugevalt taastada kogu fraktsiooni terviklikkust, töötades järeleandmatult ja täielikus omavahelises koostöös selle loo positiivse lahenduse nimel," teatas Itaalia Viie Tähe Liikumise kõneisik.

See liikumine, millel on Euroopa Parlamendis 17 saadikut, ei ole aga sisemiselt kuigi ühtne ja pidas juba suvel läbirääkimisi ka roheliste fraktsiooniga. Nüüd on see teema neile taas meelde tuletatud.

Marco Zatterin, ajalehe La Stampa korrespondent Brüsselis, märkis oma kommentaaris: selle fraktsiooni kokkuvarisemine "kinnitab, et liivale rajatud maja variseb varem või hiljem kokku." Tema arvates oleks Viie Tähe Liikumisel ikkagi õigem roheliste rüppe minna – Belgia ringhäälingu RTBF andmetel oleks üks selle fraktsiooni juhtidest, Rebecca Harms (Saksamaa, Rohelised), valmis neid seal juba tervitama.

Kui nad seda tõesti teevad, siis kasvab roheliste fraktsioon mitte üksnes suuremaks kui vasakpoolsete liitfraktsioon, vaid juba täpselt sama suureks kui liberaalide oma. Lõpuks võib sellega ühineda ka Iveta Grigule (Läti, Roheliste ja Talurahva Liit), kelle lahkumisega praegune sündmustejada alguse sai, kuigi tema võib muidugi otsustada ka hoopis Euroopa Rahvapartei või Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni kasuks.

EKRE fraktsiooniga võib lõpuks ühineda ka Petr Mach (Tšehhi, Vabade Kodanike Erakond), kuigi vähemalt esialgu ta veel selles suunas ei vaata.

"Meie fraktsiooni murdumine on tingitud valitsevate eurorahvalaste ja eurosotsialistide püüdlustest suruda maha euroskeptilisi mõtteid," märkis Mach oma avalduses. "Praegusel hetkel peame läbirääkimisi teiste eurosaadikutega, et me saaksime hoida Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni. Euroskeptilisi vaateid kaitsen fraktsioonitu saadikuna senikaua, kuni me suudame taastada oma fraktsiooni."

Erakonna Rootsi Demokraadid eurosaadikutele tuli fraktsiooni kokkuvarisemine samuti täieliku üllatusena. Erakonna pressisekretär avaldas kõigepealt arvamust, et leidub võimalusi see fraktsioon ümber kujundada, kuid teatas hiljem tehtud avalduses: "Me peame olema nüüd kannatlikud, enne kui me teeme mingeid järeldusi või kujundame mingeid plaane. Praegu on aeg anda hinnang sellele, mis juhtus."

Küsimusele, kas Rootsi Demokraadid võivad läheneda nüüd Prantsuse Rahvusrindele, vastas erakonna pressisekretär: "Jimmie Åkesson [erakonna esimees] tegi meie seisukoha väga selgeks pärast valimisi mais. Meie tahame kõige enam töötada UKIP-i ja Taani Rahvaparteiga. Meie seisukoht ei ole muutunud."

Taani Rahvapartei saadikud kuuluvad täna EKRE fraktsioon, nagu Põlissoomlasedki – oleks äärmiselt loogiline, kui sinna jõuaksid kunagi ka Rootsi Demokraadid.

Leedu erakonda Kord ja Õiglus üritab meelitada praegu tagasi enda leeri Marine Le Pen (Prantsuse Rahvusrinne), kes on teinud leedukatega koostööd juba varem ja kellel jäi suvel oma fraktsiooni loomisest puudu ainult kaks riiki. Flaami iseseisvuslaste erakond Vlaams Belang, Hollandi Vabaduspartei, Austria Vabaduspartei ja Põhja-Itaalia Lega Nord olid selleks valmis, aga paar riiki jäi puudu.

Rahvusrinde asepresident Florian Philippot kommenteeris teemat lühidalt ajalehele Le Journal du Dimanche.
Kuidas seletate teie fraktsiooni VDE lagunemist?

Kiirustades loodud fraktsiooni, nagu Nigel Farage selle juunis tegi, ei hoia koos väga palju. Selleks, et moodustada Euroopa Parlamendis fraktsioon, on vaja saadikuid seitsmest erinevast riigist. Kuid mõne rahvuse puhul sai Nigel Farage arvestada ainult ühe inimesega. Tema fraktsioon oli äärmiselt õrn ja võimalus lagunemiseks eksisteeris kogu aeg. Just see juhtuski selle Läti eurosaadiku lahkumisega.

Rahvusrinne võinuks ise olla samas olukorras...

Ei, tegelikult, see uudis kinnitab õigena ettevaatlikkuse ja usaldatavuse strateegiat, mida järgisime meie. Meie üritasime samuti luua fraktsiooni, aga meie ei tahtnud teha seda iga hinna eest, selliste saadikutega, kes ei jaga meie veendumusi.

Kas fraktsiooni loomine on Rahvusrinde jaoks jätkuvalt eesmärk?

Täna tegutseme me ilma fraktsioonita, see ei põhjusta meile mingeid raskusi. Me oleme jätkuvalt Prantsusmaa suurim delegatsioon ja me koordineerime tegevust teiste riikide patriootlike saadikutega. Aga kui saab ühel päeval sellise fraktsiooni, mis võimaldab meil kaitsta paremini oma ideid, siis seda parem. Seda ei saa korraldada kalendri järgi, aga see on endiselt realistlik eesmärk.

Juunis ühines Rahvusrinde eurosaadik Jöelle Bergeron VDE-ga, et võimaldada Nigel Farage'il luua oma fraktsioon. Kas ta naaseb nüüd Rahvusrindesse?

Minul ei ole temaga isiklikult kontakti olnud ja ma ka ei tea, milline on see meeleseisund, milles ta viibib täna. Aga ta on igal juhul fraktsioonitute hulgas (koos Rahvusrinde saadikutega) järgmisel nädalal.
Fraktsioonitute pinki nühivad praegu veel neli ülalpool nimetamata euroskeptilist erakonda: Poola Uus Parempoolne Kongress, Liikumine Parema Ungari Nimel, Kreeka Kuldne Koidik, Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei. Riikidest seal seega puudust ei ole. Küsimus on ainult selles, et neil esineb kohati päris olulisi erimeelsusi muudes küsimustes, ideloogias ja maailmavaates, mistõttu on vähemalt seitsme omavahel hästi sobiva erakonna leidmine, nagu vaja fraktsiooni loomiseks, keeruline.

Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni taastumisest tõenäolisem tundub nüüd aga ikkagi see, et lõpuks sünnib hoopis uus euroskeptikute fraktsioon Prantsuse Rahvusrinde eestvedamisel, kuhu sellega koostöö välistanud UKIP ei pruugi minna.

reede, 17. oktoober 2014

Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon varises kokku

Euroopa Parlamendi väikseim fraktsioon varises kokku, sest Lätist valitud eurosaadik Iveta Grigule (Roheliste ja Talurahva Liit) esitas eile ootamatult avalduse sellest lahkumiseks. Tema lahkumise järel ei vastanud Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon enam tingimusele, mille kohaselt peab fraktsioonil olema liikmeid vähemalt seitsmest Euroopa Liidu liikmesriigist.

Fraktsiooni pressiteate kohaselt viis Läti eurosaadiku (fotol) lahkumiseni ja euroskeptikute fraktsiooni kokkuvarisemiseni väljapressimine euroföderalistide poolt. Grigule olla öelnud fraktsiooni peasekretärile: "Ma pidin seda tegema, et saada valitud." Ta rääkinud, et Euroopa Rahvapartei fraktsiooni esimees Manfred Weber (Saksamaa, Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit) ja Euroopa Parlamendi president Martin Schulz (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Erakond) öelnud talle, et ta peab sellest fraktsioonist lahkuma, kui tahab saada valitud juhiks EP delegatsioonile Kasahstani, Kõrgõzstani, Usbekistani ning Tadžikistani, Türkmenistani ja Mongooliaga suhtlemiseks.

Parlamendi praegusel ametiajal on Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni liikmeid jäetud süstemaatiliselt ilma kohtadest, mis peaksid varasema praktika kohaselt d'Hondti süsteemi alusel neile minema. Grigule allkirjastas oma tagasiastumisavalduse eile hommikul president Schulzi kontoris. Nimetatud delegatsiooni koosolekul esitati ta nüüd Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni kandidaadina ühe Itaalia saadiku poolt, vastu ei oldud, seega oma ihaldatud koha Grigule lõpuks tõepoolest sai.

Fraktsioonis juhtivat rolli mänginud UK Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage märkis: "On selge, et Euroopa Parlament ei järgi oma pikaajalist praktikat delegatsioonide ja esimehekohtade jagamisel ausal moel vastavalt d'Hondti süsteemile. Kui meie arusaam sündmustest on õige, siis sobiks president Schulz paremini presidendiks parlamendile mõnes banaanivabariigis. Näib, et ta on astunud üle oma rollist, mis peaks olema neutraalsel esimehel või parlamendi presidendil. Ma leian, et see on näide poliitilisest kallutatusest erakordses ulatuses."

Euroföderalistid süüd ei tunnista, aga kilkavad kahjurõõmsalt

"Ei vasta tõele, et ERP Grigulet kuidagi survestas. Tema pöördus meie poole toetuse saamiseks EL-i Kasahstani delegatsiooni juhiks saamiseks ja meie ütlesime ei," vastas Euroopa Rahvapartei fraktsiooni kõneisik väljaande EU Observer küsimusele. "Kui ta mõistis, et ei saaks esimehekohta, ta lahkus. Aga ei olnud absoluutselt mitte mingit survet meie või kellegi teise poolt," kuulutas samas sotside fraktsiooni kõneisik.

Euroopa Parlamendi presidendi kõneisik väitis samuti, et süüdistused väljapressimises on "alusetud". Tema sõnul tahtis Grigule ise euroskeptikute fraktsioonist lahkuda. "President Schulz kohtus eile eurosaadik Iveta Grigulega eurosaadikult endalt tulnud taotlusel. Eurosaadik Grigule informeeris president Schulzi, et ta kavatseb lahkuda Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioonist," seisis tema kirjalikus vastuses.

Twitteris juubeldasid euroföderalistid selle fraktsiooni kadumise üle aga kõvasti.

"Esimene kaotus euroskeptikutele! Lätlanna Iveta Grigule lahkumisega kaob Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioon," hõiskas Euroopa Rahvapartei fraktsioon. "Europarlaka radikaalid ja populistid täiesti lõhestatud. Ei mingit konstruktiivset tööd kodanike heaks. Hea, et Vaba ja Demokraatlik Euroopa ei mängi enam ametlikku rolli," rõõmustas selle juht Manfred Weber.

"Milline veider euroskeptik see härra Farage on," irvitas oma avalduses sotside fraktsiooni esimees Gianni Pittella (Itaalia, Demokraatlik Partei). "Ta tahab hävitada Euroopa Liidu ja siis ta kaebab kõigile, kes kuulavad, et ei saa ühtegi sobivat kohta Euroopa Parlamendis. Ja nüüd varises tema fraktsioon kokku."

"Teiste süüdistamine "poliitilises väljapressimises" kõlab veidi lapsikult. Enne kui tegeleda oma suure ambitsiooniga "lammutada Euroopa", soovitaksime me härra Farage'il järgmine kord pöörata rohkem tähelepanu sellele, et mitte lammutada omaenda fraktsiooni. Tõde on see, et euroskeptikud lagunevad sõna otseses mõttes tükkideks," üritas Pittella kildu rebida. "Meie oleme esimesed nõudma väga olulisi muudatusi Euroopa suunas. Aga Farage'i taotlus on põletada maha EL ja euroopalikud väärtused."

Samas vaimus on anonüümsed "allikad Euroopa Parlamendis" rääkinud nüüd erinevatele ingliskeelsetele väljaannetele, et Grigule fraktsioonist lahkumise põhjuseks võisid olla hoopis Farage'i avaldused Putini, Venemaa ja Ukraina teemal. Tuuakse välja, et tema erakond peab praegu Lätis koalitsiooniläbirääkimisi, aga seal "ei ole parempoolseid või vasakpoolseid, seal on ainult venemeelsed ja venevastased parteid".

Grigule võtab asja rahulikult, UKIP jääb rahavoost ilma

Grigule ise eile mingit avaldust ei väljastanud ega olnud üldiselt ajakirjanikele kättesaadav, aga Läti uudisteagentuurile LETA ütles ta siiski, et otsus fraktsioonist lahkuda ei sündinud kergekäeliselt.

"Ma lahkusin oma fraktsioonist, sest tulin Euroopa Parlamenti töötama Läti ja Läti elanike heaks. Kuigi ma esindasin siiani fraktsiooni, mida hinnati vastuoluliseks, andis see võimalusi. Väiksemas fraktsioonis antakse alati rohkem võimalusi ennast väljendada, ja ka teha rohkem asju, kui seda saab suures fraktsioonis. See oli ka põhjuseks, miks ma valisin siis oma fraktsiooniks just Vaba ja Demokraatliku Euroopa," selgitas Grigule, andes mõista, et Euroopa Parlamendi käitumine on sel ametiajal muutunud.

"See EP [koosseis] on järjekindlalt surunud kõrvale ja ignoreerinud selle fraktsiooni algatusi, ettepanekuid, soovitusi. Ja seda kõike ainult inglaste pärast," märkis Grigule, lisades, et fraktsiooni esimees Farage on käitunud omast vaatepunktist õieti. "Ta toimis vastavalt Suurbritannia sisepoliitilisele vaatepunktile. See oli tema platvorm, mida väljendada. Sellest vaatepunktist lähtudes käitus ta õieti, aga meie kõik teised, kes me tahame töötada, kes me tahame olla kaasatud ja osaleda, oleme temaga koos teel eikuhugi."

"Jah, ma taipasin seda kolm kuud hiljem, kui pidanuks, aga igal juhul, kui koera saba raiuda, siis tuleb seda teha korralikult, aga mitte väikeste juppide kaupa," arvas Grigule, lisades, et jääb nüüd esialgu fraktsioonituks saadikuks. "Töötan ja vaatan. Inimesed on siin veidi ärevil, seetõttu on vaja maharahunemist ja olukorra analüüsimist," selgitas ta, tunnistades, et on saanud kutseid ühinemiseks teiste fraktsioonidega, kuid langetab nende vastuvõtmise osas otsuse alles siis, kui asjad on "maha rahunenud".

Fraktsiooni kadumine tähendab, et kaovad ka sellega seotud rahavood Euroopa Liidu eelarvest, mis olnuks tuleval aastal üle nelja miljoni euro. Kuna fraktsiooni liikmeskonnast poole moodustasid UK Iseseisvuspartei esindajad, siis tabab see eriti rängalt just seda erakonda, sest suur osa rahadest läheb üldiselt kommunikatsiooni peale ehk eurosaadikute propagandakuludeks. Kui pidada silmas, et kevadel toimuvad Briti parlamendivalimised, siis on selle rahavoo kadumine UKIP-i jaoks nüüd kindlasti väga tõsine löök.

Briti konservatiivide kõneisik märkis oma kommentaaris ajalehes The Independent: "See on järjekordne tõendus, et, nagu Nigel Farage on ise tunnistanud, UKIP ei suuda muuta Euroopas mitte midagi. Nad seisavad karjudes kõrval, aga ei oma mingit plaani, mingit mõju, ja nüüd ei ole neil mingit fraktsiooni. See on ainult Konservatiivne Partei, millel on usutav plaan EL-i reformimiseks ja siis Briti rahvale hääle andmiseks meie liikmelisuse otsustamisel, ning see on ainult Konservatiivne Partei, mis suudab selle plaani teostada."

Mis puudutab kadunud fraktsiooni kuulunud saadikute edasisi plaane, siis neist tuleb siin pikemalt juttu juba homme.

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Euroopa tasandil ühinevad tõelised liberaalid konservatiividega


Nädal tagasi sai suvel Euroopa Parlamenti valitud Richard Sulík (Slovakkia, Vabadus ja Solidaarsus) ametlikult Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni liikmeks. Sulík pidas EKRE fraktsiooniga ühinemise teemal tegelikult veidi läbirääkimisi juba kohe pärast valimisi, aga läks siis lõpuks ikkagi liberaalide fraktsiooni, sest tema 2009. aastal asutatud erakond kuulub rahvusvaheliselt algusest peale Euroopa liberaalide perekonda.

Samas oli tema ühinemine EKRE fraktsiooniga täiesti loogiline, sest Sulík on kindlalt vastu Euroopa Liidu suurenevale tsentraliseerimisele ning omab selles osas rohkem mõttekaaslasi kahtlemata just Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonis, millel on tema ühinemise järel 71 liiget, neist kolm Slovakkiast.
Vaata ka
Gauland: Euroopa Komisjoni president peaks tulema Ida-Euroopast
Slovakkias toimus eurovalimistel sotsiaalkonservatiivide esiletõus
Fraktsiooni vahetamisest teatades märkis Sulík, et ta tundis ennast liberaalide fraktsioonis sageli üksikuna, leides, et selle liikmete vaated on lähemal pigem sotsialismile ja liiga euroentusiastlikud.

"Ma avastasin, et nad edendavad föderalistlikku kontseptsiooni EL-ist," tunnistas Sulík avameelselt. "Slovakkia vaatepunktist esindavad nad kõige innukamaid euro-optimiste. Selles fraktsioonis leidsin ma ennast olevat oma vaadetega üksi, sest kõigis olulistes hääletustest hääletasin mina vastavalt oma veendumustele – ja vastupidiselt fraktsiooni soovitustele."

Sulík tõi välja kaks põhjust, mis panid teda taotlema EKRE fraktsiooniga ühinemist.

"Kogu Euroopa Parlamendist jagan ma poliitilisi vaateid enim Saksa erakonnaga Alternatiiv Saksamaale, mille programmi ja esindajaid ma tunnen," selgitas ta. "Nende liikmelisus selles fraktsioonis oli minu jaoks otsustav faktor. Teine mitte väheoluline kasu oli see, et ma sain vabaduse väljendada oma arvamusi, vastavalt fraktsiooni juhtide isiklikule garantiile."

Sulík lisas, et ta ei pruugi küll nõustuda kõigi EKRE fraktsiooni liikmete vaadetega isikuvabaduste küsimustes, kuid ta leiab nende kõigiga ühisosa selles, mis peaks kuuluma Euroopa Liidu pädevusse ja millega peaksid tegelema liikmesriigid.

"Ma rõhutasin oma valimiskampaanias, et Vabaduse ja Solidaarsuse sihiks on mitte kunagi Euroopa Liidu lammutamine, vaid ainult selle voolujooneliseks tegemine, lahtiriigistamine ja nende pädevuste tagasivõtmine, mis kuuluvad rahvusriikidele," meenutas Sulík.

Oma veebilehel tõi ta ära veidi pikema seletuse.
Lahkun europarlamendis liberaalide hulgast, lähen reformistide juurde

Võib-olla teate, võib-olla mitte, erakond Vabadus ja Solidaarsus on olnud sisuliselt loomisest saadik liikmeks Euroopa liberaalidele, kelle esindust europarlamendis nimetatakse ALDE (Alliance of Liberals and Democrats for Europe). Pärast minu valimist europarlamenti oli seetõttu loogiline, et minust sai enam-vähem automaatselt ALDE liige, ma ka soovisin õppida tundma Euroopa liberaale.

Kahjuks see ei toiminud.

ALDE tahab viia rohkem võimu Brüsseli – mina mitte

Kõigepealt hakkas õudne, kui ma kuulsin ALDE juhilt ja endiselt Belgia peaministrilt Guy Verhostadtilt, et meil on vaja rohkem integratsiooni, rohkem Euroopat, rohkem võimu Brüsselile.

Mina nii kindlasti ei mõtle ja loogiliseks tagajärjeks oli, et kõigis olulistes otsustes (Martin Schulzi valimine europarlamendi juhiks, Jean-Claude Junckeri valimine komisjoni presidendiks...) hääletasin erinevalt sellest europarlamendi fraktsioonist, mille liige ma olin.

Jah, tuleb tunnistada, et keegi ei süüdistanud mind milleski, keegi mind ei tõrjunud ja inimesed fraktsioonis (alustades Verhofstadtiga ja lõpetades kolleegidega Tšehhi ANO-st) käitusid minuga korrektselt ja olid vastutulelikud. Kuid sellegi poolest, pikemas perspektiivis ei oma ALDE fraktsioon, millega ma olen eriarvamusel põhjapanevates küsimustes, minu jaoks mõtet.

Seetõttu otsustasin fraktsiooni vahetada.

Kohtumine Nigel Farage'iga ja europarlamendi koosseis

Mul oli kohtumine Nigel Farage'iga ja kuigi paljud Nigeli vaated on mulle sümpaatsed, ei nõustu ma tema seisukohaga kõige olulisemas – saata laiali EL, või vähemalt sellest lahkuda.

Mina nii ei arva.

Mina kuulun Euroopa Liidu tugevate kriitikute hulka, aga ma leian, et idee ühisturust on hea ja kõigepealt tuleb üritada Euroopa Liitu reformida. See võib näida võimatu, aga europarlamendi koosseisu on juba olulisel määral muutunud kriitiliste häälte kasuks, ja see trend jätkub.

Ma lähen fraktsiooni EKRE – Euroopa Konservatiivid ja Reformistid

Seetõttu valisin ma fraktsiooni EKRE – Euroopa Konservatiivid ja Reformistid. Jah, mina olen liberaal, minu uue fraktsiooni nimes on sõna "konservatiivid" – kuidas see kokku sobib?

Kes veidigi teab, see teab, et Euroopas on liberaalid valdavalt sotsialistid, aga suurema majandusvabaduse eest võitlejad on konservatiivid... Jah, tean, see on veidi segane ja ainult nime vaadates võib eksida.

Põhiline on sisu

Lõppude lõpuks, nimi ei ole kõige olulisem. Põhiline on sisu (vähemalt nende jaoks, kes ei jää pealispindseks) ja seega suhtumine Euroopa Liitu:

* piirata selle võimu
* olla arutute regulatsioonide vastu ja
* reformida Brüsseli bürokraatiat.

See kattub ka kolleeg Skřípekiga, kes on samuti EKRE fraktsioonis. Ja isegi kui mina ei nõustu temaga abortide või registreeritud partnerluse osas, nõustun ma temaga kindlasti selles, et nende küsimuste lahendamisega peab tegelema rahvusparlament, aga mitte Brüssel või europarlament.

Rohkem isiku- ja majandusvabadust

Seetõttu, Vabaduse ja Solidaarsuse poolehoidjad, ärge muretsege. Meie jääme ainsaks liberaalseks erakonnaks Slovakkia poliitilisel maastikul ning meie suurimaks väärtuseks on vabadus. Ja just EKRE-s hakkan ma edendama isiku- ja majandusvabadust rohkem kui seni.
"Härra Šulíkiga nõustume me selles, mis on kõige olulisem meie kõigi jaoks: piirata EL-i võimu, võidelda arutute regulatsioonide vastu ja reformida Brüsseli bürokraatiat. Nn. Euroopa liberaalid toetavad otse vastupidist. Härra Šulíki ületulek tugevdab ühtlasi meie positsioone Euroopa poliitikas," kommenteeris seda Jan Zahradil (Tšehhi, Kodanike Demokraatlik Partei).

teisipäev, 14. oktoober 2014

Opositsiooni tagakiusamine Ukrainas jätkub täie hooga

Viimased paar nädalat ei ole siin ajaveebis Ukrainaga seotud arengutest juttu olnud, aga see ei tähenda loomulikult seda, et aeg oleks selles osas peatunud. Paraku on olukord valimiskampaania ajal kujunenud seal just selliseks, nagu võiski arvata, milline see ühes demokraatlikus riigis olla ei tohiks.
Vaata ka
"Opositsiooniline blokk" Ukraina parlamendivalimistel
Lenini kuju kukutamisest Harkivis ei sünni midagi head
Jätkates hetkest, kus jutt pooleli jäi... 30. septembril peksti Odessas euromaidanlaste poolt läbi üks "Opositsioonilise bloki" juhtidest Nestor Šufritš, tegelane Regioonide Parteist.

"Opositsioonilise bloki" avaldus
30. september 2014

Võimud on ületanud kõik piirid surve avaldamisel opositsioonile ning katsetes jätta tööstusregioonide elanikud õiguseta valida. Harkiv, Kiiev, Odessa, Kirovograd – kogu riigis on vägivald saamas elunormiks. Rikutakse kodanike põhiõigust turvalisusele ning õigust valida ja olla valitud.

See näitab, et võimud kardavad opositsiooni ja seda tõe häält, mida ta kannab regioonides. Seetõttu kasutavad võimud ebaseaduslikke relvarühmitusi surve avaldamiseks opositsioonile, haaravad räpaste ja demokraatiavastaste võitlusmeetodite järele. Need avaliku agressiooni aktid on vastuvõetamatud riigi jaoks, mis üritab ehitada euroopalikku demokraatiat. Need tugevdavad veelgi meie otsustavust kaitsta kõiki Ukraina elanikke sellise võimu eest, et mitte anda sellele võimalust veel viis aastat külvata seadusetust ja hävitada meie riiki.

See valitsus on juba kaotanud Krimmi, Donetski ja Luganski oblasti. Praegu üritavad nad kanda sõda edasi teiste oblastite territooriumile ja hävitada teisitimõtlejaid.

Riigi president peab otsustama, milliste reeglite järgi ta mängib. President kas garanteerib Ukraina kodanike valimisõigused ja peatab selle korralageduse või nendest valimistest saab hauakivi demokraatiale Ukrainas.

Nõuame siseministri ja Odessa oblastiadministratsiooni esimehe kohest tagandamist, nagu ka kohest, avalikku ja objektiivset uurimist massiliste korratuste organiseerimise faktide kohta kogu riigi territooriumil ja süüdlaste karistamist.

President peab ausalt vastama ühele küsimusele: mis riigis toimub – demokraatlikud parlamendivalimised või võimu haaramine jõuga?

Regioonide Partei avaldus
1. oktoober 2014

Regioonide Partei mõistab otsustavalt hukka Odessas aset leidnud vägivallaakti Ukraina rahvasaadiku, "Opositsioonilisest blokist" Ukraina rahvasaadikuks kandideeriva Nestor Šufritši vastu. Regioonide Partei on veendunud, et see järjekordne ettekavatsetud aktsioon opositsioonilise kandidaadi hirmutamiseks ajal, kui ta kohtus oma valijatega, õõnestab usaldust valimisprotsessi ja ennetähtaegsete parlamendivalimiste tulemuste vastu.

Võimud ei suuda kindlustada vajalikku turvalisust valimisprotsessi läbiviimisel ning tagada võrdseid, garanteeritud Ukraina seadusandlusega, võimalusi kõigile valimistest osavõtjatele mitte üksnes terrorismivastase operatsiooni tsoonis, vaid ka linnades, kus sõjalist tegevust läbi ei viida. Regioonide Partei nõuab Kiievi võimudelt koheselt omavolitsemise ja poliitiliste oponentide tagakiusamise lõpetamist.
Nendele nõudmistele aga positiivselt ei reageeritud. Teateid opositsiooni tagakiusamisest on tulnud viimastel nädalatel loendamatult, nii riigi ühest kui ka teisest servast, järgnevalt veel vaid mõned näited kasutatavatest meetoditest.
"Opositsioonilise bloki" saadikukandidaate Taga-Karpaatias ähvardatakse füüsilise arveteõiendamisega
7. oktoober 2014

"Opositsioonilise bloki" rahvasaadikukandidaat sai telefonikõne nõudmisega katkestada valimiskampaania koos ähvardusega füüsiliseks arveteõiendamiseks. Sellest teatavad "Opositsioonilise bloki" esindajad Ivano-Frankivski oblastis.

Anonüümne ähvardas põletada maha kandidaadi maja ja kogu vara, ähvardas füüsilise arveteõiendamisega ja nõudis seda, et ta peataks enda osalemise valimiskampaanias.

Ähvardusi kostus mitte üksnes tema aadressil. Anonüümne märkis, et teab inimesi, kes töötavad "Opositsioonilise bloki" heaks Kaluszi ja Dolinski ringkondades, ja ähvardas ka neid füüsilise arveteõiendamisega.

Ja see ei ole erandlik juhtum. Nii avaldab Paremsektor oma lehekülgedel sotsiaalvõrgustikes küllaltki sageli infot "reidide" korraldamisest ning Regioonide Partei ja "Opositsioonilise bloki" esindajate tagakiusamisest.

"Opositsioonilise bloki" esindajad Luganskis saavad ähvardusi
13. oktoober 2014

"Opositsioonilise bloki" agitaatorid tunnevad psühholoogilist survet, iseäranis, "saavad ähvardusi" – teatati "Opositsioonilise bloki" valimisstaabis Luganski oblastis.

Iseäranis, rääkisid staabi esindajad, et Rubižnes võtsid laigulistes vormides, maskide ja automaatidega tundmatud agitaatoritelt ära "Opositsioonilise bloki" telgi, varastasid kõik trükitud materjalid ning võimuorganite antud loa agitatsiooni läbiviimiseks.

Lisitšanskis sõitsid reklaamiagentuuri esindajate juurde, kes paigaldasid "Opositsioonilise bloki" valimisreklaame, ilma numbrimärkideta autodega relvastatud isikud ja võtsid füüsilise arveteõiendamisega ähvardades ära kõik reklaammaterjalid.

"Opositsioonilise bloki" staabis teatati ühtlasi, et Svatove, Novoaidari, Milovski, Starobelski, Belovodski rajoonides käivad vabatahtlike pataljonide relvastatud esindajad ringi mööda külanõukogusid ning viivad sellisel küllaltki spetsiifilisel moel läbi agitatsiooni. Korduvalt on fikseeritud fakte ähvardustest opositsiooni esindajate aadressil.

Valimisstaabis märgiti, et kõigis faktides õigusrikkumiste kohta on valmistatud ette avaldused õiguskaitseorganitele.

"Valimiskampaania läbiviimine – see on iga valimistel osaleva poliitilise jõu võõrandamatu seaduslik õigus. Psühholoogiline või füüsiline surve kandidaatidele, valimiskomisjonide liikmetele, valimisstaapide töötajatele ja valijatele on lubamatu. Me nõuame õiguskaitseorganitelt tegelemist ülaltoodud faktidega, õigusliku hinnangu andmist ja süüdlaste karistamist," teatasid "Opositsioonilise bloki" valimisstaabi esindajad.
Probleem on muidugi selles, et see kõik toimub mitte üksnes võimude teadmisel, vaid ka juhtimisel, ja kedagi selle eest vastutusele ei võeta.
Ukrainas lülitatakse välja sõltumatuid meediakanaleid
8. oktoober 2014

Ukrainas jätkub sõltumatute massiteabekanalite tagakiusamine ja võitlus "teisitimõtlejatega".

Iseäranis, 3. oktoobril peatati Krivi Rigis telekanali Rudana ülekandmine, aga eile – 7. oktoobril – Dnipropetrovskis, ilma igasuguste selgitusteta, lülitati eetrist välja 34. kanal. Nende telekanalite peamine "patt" seisneb selles, et nad lubavad endale omada vaatepunkti, mis erineb kohalike võimude omast.

Peale selle, need kohaliku võimu esindajad lubavad endale oma poliitiliste oponentide ähvardamist. Iseäranis, oblasti kuberneri asetäitja Boriss Filatov ähvardab oma isiklikul leheküljel Facebookis ühte "Opositsioonilise bloki" juhtidest Aleksandr Vilkuli füüsilise arveteõiendamisega vabatahtlike pataljonide abil.

"Opositsiooniline blokk" leiab, et Ukraina vabatahtlike pataljonid loodi võitlemiseks terrorismi ja separatismi vastu, aga mitte opositsiooniga arveteõiendamise eesmärgil.

Veelgi enam, see sama tegelane lubab endale kostitada Ukraina ajakirjanikke sõnadega, mida korralikud inimesed ei kasuta.

Pidades silmas ülaltoodut, teatab "Opositsiooniline blokk", et meid ei õnnestu peatada või hirmutada ära solvangute ja ähvardustega, aga me leiame end olevat kohustatud hoiatama, et selline "poliitiliste diskussioonide" praktika on täiesti vastuvõetamatu igas tsiviliseeritud riigis. Meil ei ole hirm, meil on – häbi selle pärast, et sellised inimesed üritavad juhtida regiooni.

Pöörame ühtlasi Ukraina Presidendi tähelepanu sellele, et praktika määrata kuberneriametisse oligarhe on osutunud äärmiselt ohtlikuks riiklikele huvidele.

"Opositsiooniline blokk" kutsub üles viivitamatult parandama seda viga, muidu muutub varsti separatismi probleemist riigi jaoks mitte vähem ohtlikuks "kuberneri-feodalismi" probleem, kõikelubatavus ja seadusetus.

Dnipropetrovskis peksti töölisi, kes paigaldasid "Opositsioonilise bloki" reklaame
10. oktoober 2014

Täna ründasid tundmatud Dnipropetrovskis reklaamiagentuuri kaastöötajaid, kes paigaldasid stendidele "Opositsioonilise bloki" reklaame. Kahte töötajat peksti. Üks neist asub haiglaravil.

Rünnaku taga on kuberner Kolomoiski palgatud bande, mis takistab oblastis "Opositsioonilise bloki" agitatsioonikampaania läbiviimist.

Reklaamiagentuuride kaastöötajaid, kes paigaldavad "Opositsioonilise bloki" reklaame, ähvardatakse ja takistatakse töös regulaarselt. Täna lõppesid ähvardused füüsilise arveteõiendamisega. Ja kui varem võideldi plakatitega, siis täna hakati peksma inimesi. Need stendid, kuhu õnnestus reklaamid paigaldada, määriti öösel värviga. Järelejäänu võetakse täna maha.

Agentuuri töötajad on ärahirmutatud ja kardavad esitada avaldust miilitsale, sest ka seda kontrollib Kolomoiski.

Sellised teod kujutavad endast valimisseadusandluse jämedat rikkumist ja opositsiooni agitatsiooni läbiviimise takistamist.

See on väljakutse mitte ainult opositsioonile. See on väljakutse president Porošenkole. Alles eile viis ta läbi koosoleku, kus teatas, et mitte keegi ei tohi sekkuda ausate ja läbipaistvate valimiste läbiviimisse. Ja täna pekstakse Dnipropetrovskis küüniliselt kahte inimest presidendi poolt määratud kuberneri korraldusel.

Dnipropetrovski oblast on muutumas autonoomseks vabariigiks omaenda väikese türanni ja armeega. Siin ei toimi enam Ukraina seadused, kohalikud võimud aga ei hooli presidendi avaldustest.

Dnipropetrovski oblastis häiritakse valimisi ettekavatsetult hirmutamise, füüsilise vägivalla ja seadusetusega kampaanias osalejate suhtes.

"Opositsiooniline blokk" kutsub rahvusvahelisi vaatlejaid üles andma nõuetekohane hinnang faktidele opositsiooni esindajate poolt läbiviidava agitatsiooni takistamise kohta ja tugevdama oma tööd Dnipropetrovski oblastis, mis on täna valimisseadusandluse võltsimise ja rikkumise tsentriks.

Eile lülitati Dnipropetrovski oblastis välja kaks kubernerist sõltumatut telekanalit, täna pekstakse reklaamitegijaid. Mis tuleb homme? Opositsiooni poolt määratud valimiskomisjoni liikmete piinamine ja hukkamine?

Me leiame võimaluse, kuidas kaitsta oma aktiviste ja viia meie seisukoht valijateni. Teie meid ei peata ega murra! Meie võidame!
Valimisteni on jäänud vähem kui kaks nädalat.