Viis kõige värskemat postitust

neljapäev, 31. juuli 2014

USA konservatiivsema osa vaade Ukraina kriisile

USA konservatiivne poliitiline tiib jaguneb oma hoiakutelt välispoliitilistes küsimustes laias laastus kaheks: paleokonservatiivid (klassikalised ehk traditsioonilised konservatiivid) ja neokonservatiivid. Esimesed on osa rahuparteist, teised sõjaparteist. Viimastele ei hakka siin tähelepanu pöörama.
Vaata ka
USA progressiivsema osa vaade Ukraina kriisile
USA libertaarsema osa vaade Ukraina kriisile
Tüüpiliseks paleokonservatiiviks USA Esindajatekojas on näiteks John J. Duncan, Jr. (VP – Tennessee), kes esines seal märtsis Ukraina teemal alljärgneva sõnavõtuga.
Härra spiiker, president Kennedy ütles 1961. aastal Washingtoni Ülikoolis peetud kõnes:

"Me peame vaatama näkku tõsiasjale, et Ameerika Ühendriigid ei ole kõikvõimsad ega kõiketeadvad, et me oleme ainult kuus protsenti maailma elanikkonnast, et me ei saa suruda oma tahet peale ülejäänud üheksakümne neljale protsendile, et me ei saa muuta heaks iga eksimust või pöörata ümber iga õnnetust, ja et ei saa olla Ameerika lahendust igale maailma probleemile."

Suur erinevus on praegu, võrreldes sellega kui ta seda 1961. aastal rääkis, see, et me oleme ainult neli protsenti maailma elanikkonnast ja meil on enam kui 17 triljonit dollarit võlgu. President Kennedyl oli toona õigus, ning me peaksime kuulama tema sõnu täna hoolikalt.

Paljud inimesed üritavad tõestada, et nad on suured maailma riigimehed, toetades poliitikaid, mis kohustavad meid kulutama miljardeid, mida meil ei ole, Ukraina peale. Meil ei ole vaja saata miljardeid Ukrainale ja eriti ei peaks me eskaleerima seda olukorda mingisuguseks sõjaliseks vastasseisuks.

Meil peaksid olema kaubavahetus ja turism ning kultuuri- ja haridusalane läbikäimine teiste riikidega ja abistamine, piiratud ulatuses, humanitaarkriiside korral, aga me ei saa olla maailma politseinikuks.

Ukrainlased peavad lahendama enamiku oma probleemidest iseseisvalt ning meie peame hakkama kandma paremat hoolt omaenda riigi ja omaenda inimeste eest. Tegelikult, härra spiiker, oleme me juba ammu möödas ajast, mil me pidanuks hakkama seadma esikohale omaenda inimesi ja lõpetama katsed juhtida kogu maailma, põhjustades selle käigus palju vaenulikkust USA suhtes.
Kõige tuntum paleokonservatiivide hulka kuuluv arvamusliider on tänapäeval ilmselt Patrick J. Buchanan, kes töötas Nixoni, Fordi ja Reagani nõunikuna Valges Majas ning üritas saada 1992 ja 1996 ka ise Vabariikliku Partei presidendikandidaadiks, kuid jäi mõlemal korral eelvalimistel teiseks.

Ukrainaga seotud arenguid on Buchanan käsitlenud nüüd oma kolumnis korduvalt, pikalt ja põhjalikult, järgnevalt sellest vaid väike kokkuvõte.

Veebruari alguses hoiatas Buchanan, et kui Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu poolt toetatud meeleavaldused viivad Ukraina demokraatlikult valitud venemeelse presidendi kukutamiseni, siis ei tähenda see midagi head.

"Kui – selle tulemusel, et tänaval märatsev rahvahulk halvab pealinna – demokraatlikult valitud Ukraina valitsus langeb, siis võib meil olla tegemist mitte üksnes väljavihastatud ja revanšistliku Venemaa, vaid ka teise külma sõjaga. Ja me oleme loonud pretsedendi, mis võib tulla kummitama Euroopat," märkis Buchanan.

"Mis on Ukrainas tulemas, see on tõenäoliselt aga märksa hullem sellest, mida me oleme näinud seniajani. Sest see poliitiline kriis on süvendanud lõhe Ukraina lääneosa, mis vaatab Euroopasse, ning idaosa vahel, mille ajaloolised, keelelised, kultuurilised ja etnilised sidemed on emakese Venemaaga," ennustas ta mõned nädalad hiljem.

Märtsis, kui Venemaa alustas vastuaktsiooni Krimmis ja USA pistrikud ennast selle peale üles keerasid, soovitas Buchanan sõjaparteil tuure maha võtta.

"Milline on USA elutähtis huvi Krimmis? Null. Katariina Suurest kuni Hruštšovini kuulus see poolsaar Venemaale. Krimmi elanikud on kuuekümne protsendi ulatuses etnilised venelased. Ja kui Krimm peaks hääletama Ukrainast eraldumise poolt, siis milline oleks meie moraalne alus neile seda keelata, kui me pommitasime Serbiat 78 päeva, et saavutada Kosovo eraldumine?" küsis Buchanan.

"Kui me surume Venemaa telgist välja, siis kelle poole Putin meie arvates pöördub, kui mitte Hiina?" väljendas ta ka negatiivsust sanktsioonide suhtes. "See on mitte üleskutse toimuvat ignoreerida, vaid seda mõista ja tegutseda Ameerika Ühendriikide pikemaajalistes huvides. Putini teod, kuigi murettekitavad, ei ole irratsionaalsed."

Samuti kommenteeris Buchanan siis laskumist argumentum ad Hitlerum-ini, demograafilisi faktoreid, veel Venemaa presidendi väidetavat irratsionaalsust, Ameerika Ühendriikide sõjapartei ettevõtmisi ja Putini raevu tagamaid.

"Mida teeks Reagan?" küsis Buchanan aprillis.

"Täna avaldatakse Obama Valgele Majale sõjapartei poolt kõvasti survet kaheks tegevussuunaks. Mõlemad näivad tõenäoliselt viivat hävinguni. Esimene on relvastada ukrainlasi. See kutsuks ilmselt esile sõja Venemaaga, mida Kiiev ei saa võita, ja paneks ukrainlased uskuma, et ameeriklased on seal neile toeks, mida pole määratud juhtuma. Teine valik on sanktsioonide tee," kirjutas ta samal kuul, lisades, et kui Lääs kehtestab Venemaa vastu sanktsioonid, siis teeb Venemaa sama Ukraina suhtes ja laseb selle riigi majanduse nendega täiesti põhja.

Buchanan on peatunud veel eraldi rahvusluse rollil, Putini kohtlemisel paariana, Obama poliitilistel valikutel, Malaisia reisilennuki allatulistamisele järgnenul ja veel järgneda võival.
Aga enne kui me laseme põhja Venemaa majanduse ja saadame relvi Ukrainale, peaksime me ehk kaalume võimalikke tagajärgesid.

Kui Kiiev, toetatuna USA relvadest, otsustab minna Ida-Ukrainas täiega peale, siis seisab Putin silmitsi valikuga: taanduda ning lasta oma liitlased alistada ja purustada või viia oma armee Ukrainasse, et neid kaitsta.

Praeguseni ei ole Putin seda teinud, selgelt seetõttu, et ta ei soovi annekteerida Luganski ja Donetski, mis olnuks käkitegu selle armee jaoks, mis tal oli Ukraina piiridel pärast Krimmi kriisi.

Ja kui Ukraina peaks, USA relvadega, võitma oma sõja idas, mis takistaks seda siis saatmast võitlejaid võtma tagasi Krimmi, mis ületaks kindlasti igasugused Vladimir Putini "punased jooned".

Ukraina relvastamine ning USA prestiiži mängu panemine Kiievi võidu nimel mässuliste üle idas ja venelaste üle lõunas on retsept sõjaks, mida Ukraina ei saa võita, kui just Ameerika Ühendriigid sisse ei tule, et võita seda nende jaoks. Siis oleksime me aga eskaleerumas millekski mõeldamatuks.

Venemaa sanktsioneerimine võib sandistada tema majanduse. Aga samuti võib Venemaa sandistada Ukraina ja Euroopa majandused.

Putini kuulutamine persona non grata-ks võib tekitada meile hea enesetunde, aga see võib ka tähendada, et Venemaa tugevdab sidemeid Pekingiga ning murrab USA poolt juhitud sanktsioonide režiimi Iraani suhtes.
Pärast seda on Buchanan kommenteerinud veel küsimust, kas Putin ikka on hullem kui Stalin. "Mis motiveerib Putinit näib lihtne ja mõistetav. Ta tahab maailmajõule kohast austust. Ta näeb endas nende venelaste kaitsjat, kes jäid maha tema "lähivälismaale". Ta naudib suurjõudude poliitika mängimist. Ajalugu on täis selliseid mehi," leidis Buchanan.

Samas on ta veendunud, et ei ole mingit lootust, et Venemaa alluks nüüd USA vabariiklaste peavoolu poolt kavandatud ultimaatumile.
Mõni väike, nõrk riik võib aktsepteerida sellist dikteerimist suurjõu poolt.

Aga Venemaa, kus antiamerikanism on sapine ja ohjeldamatu ning vene rahvas toetab Putini ettevõtmisi Ukrainas, tahaks, et ta ütleks ameeriklastele, mida nad oma ultimaatumiga teha võivad.

Ja kuidas Venemaa vastab, seda ei ole raske ennustada.

Meie nõudmine, et ta lahkuks Krimmist ja jätaks oma kahesaja aasta vanuse mereväebaasi Sevastoopolis president Porošenko ja tema USA liitlaste hoolde, naerdakse välja.

Putin ütleks meile, et Krimm hääletas Venemaale naasmise poolt.

See on meie, ja me jätame selle endale. Nüüd tegelege sellega.

Et täita lubadus oma viimase punase joone osas, peaksime me siis hakkama saatma Kiievi relvastust, millisel juhul Venemaa, mille ülekaalumad jõud on lähemal, liiguks tõenäoliselt ennetavalt Ida-Ukrainasse.

Mida teeksid meie NATO liitlased siis?
"Lääne jaoks on Moskva edasine isoleerimine ja samal ajal sõjalise toetuse laiendamine Ukrainale ohtudest pungil. Venemaa on langev jõud, aga see hoiab alles tohutut arsenali tuumarelvi. Kui see aetakse meeleheitele ja seda veelgi alandatakse, siis võib see olla ohtlik, nagu nurkaaetud, haavatud loom," arvas Tom Switzer paleokonservatiivide juhtivas häälekandjas American Conservative.

kolmapäev, 30. juuli 2014

USA libertaarsema osa vaade Ukraina kriisile

Libertaarne Partei pooldab Ameerika Ühendriikide sõjaliste kulutuste ulatuslikku kärpimist ning leiab, et USA relvajõud peaksid jääma välja Süüriast, Ukrainast ja kõigist teistest sellistest konfliktidest.

Rob Lapham, libertaaride kandidaat USA Kongressi Texases, 22. ringkonnas, rääkis märtsis Ameerika Hääle eetris: "Eile õhtul toimusid meil piirkonna konvendid, mis eelnevad maakonna ja ringkonna ja osariigi konventidele, ning ma viisin läbi küsitluse nende hulgas, kes on minu piirkonnas, ja küsimuseks oli: Mis puudutab olukorda Ukrainas, kas te arvate, et Ameerika Ühendriigid peaksid võtma ette sõjalisi aktsioone? Sajaprotsendiline EI, mitte keegi, kogunenud libertaaridest, ei usu, et Ukrainas tuleks võtta ette sõjalisi aktsioone. See on ka minu seisukoht. Sõjaliselt ei peaks me tegema absoluutselt mitte midagi. Punkt."

Samas oli ta skeptiline ka sanktsioonide suhtes.

"Sanktsioonid, kaubanduspiirangud, need ei toimi kunagi. Minu arvates kõige viimane näide on embargo Iraani naftale nende keeldumise eest peatada oma tuumaprogramm. Mis juhtub? Selle nafta ostab ära Hiina. Ja seal ei ole need ainult meie unilateraalsed aktsioonid, seal on olulised kokkulepped USA ja Euroopa Liidu vahel selle kohta, et me peame tegema midagi kaubavahetuse piiramiseks Iraaniga. Nii palju kui see mõju omas – kahjustas inimesi, see ei muutnud mitte komagi võrra valitsuse poliitikat," arvas Lapham, kes on ise Vietnami sõja veteran, lisades veel, et kaubandussanktsioonide abil tekitatakse endale lihtsalt head enesetunnet, et "ohh, me lõikame nad ära, ma ei tea, Ameerika kaupadest või me ei osta nende kaupasid või midagi, aga... meie, Ameerika Ühendriigid, ei tegutse isolatsioonis. Kui meie ei osta nende kaupasid, siis teeb seda keegi teine."

Poliitikaveteran Ron Paul (Vabariiklik Partei), kes on tänapäeval ilmselt USA libertaarse liikumise tuntuim tegelane, on võtnud Ukrainaga seotud arengute teemal sõna korduvalt.

Veebruaris, kui Kiievi tänavatel käisid veel verised kokkupõrked, soovitas ta USA valitsusel Ukraina rahule jätta.
Miks on USA võimukandjad nii innukad rääkima ukrainlastele seda, mida nad peaksid tegema? Kas keegi on vaevunud küsima ukrainlastelt? Ehk saaks jätkuvat vägivalda leevendada, kui ukrainlased otsustaksid teha riigi ümber lõdvemaks regioonide konföderatsiooniks. Ehk tuleks selline Ukraina, mis tegeleb rahumeelse kaubavahetusega nii riikidega läänes kui ka idas, kasuks kõigile pooltele. Kuid välisjõud näivad pidavat puhversõda, mille tõttu kannatab kõige rohkem Ukraina.

Kui te küsiksite enamikelt ameeriklastelt, mida nemad tunnevad, siis, ma pakun, et te avastaksite, et neil on vastik ning nad on väsinud sellest, et USA valitsus mässib ennast igasse kriisi, mis kusagil esile kerkib. Kindlasti ei taha Ameerika inimesed midagi sellest sekkumisest Ukrainas. Nad mõistavad, nagu viimased küsitlused on näidanud, et meie interventsionistlik välispoliitika tekitab üksnes rohkem vaenlasi meretaga. Ja nad mõistavad ka seda, et meil on otsas raha. Me ei saa lubada endale maailma politseinikuks olemist isegi kui me seda tahaksime.

Ja ma pakun, et kui me küsiksime ukrainlastelt, siis eelistaks suur enamus neist seda, et USA – ja Venemaa ja Euroopa Liit – ei sekkuks nende asjadesse ning austaks nende suveräänsust. Kas on nii raske mõista, miks inimesed panevad pahaks seda, kui välisriikide valitsused kamandavad ja annavad pistiseid? Meil ei ole vaja teha muud kui asetada ennast ukrainlaste olukorda ja küsida endalt, mida tunneksime meie, kui me oleksime keset köievedu, mille ühel poolel on väga tugev Kanada ja teisel väga tugev Mehhiko. Ka meie oleksime sellest nördinud. Seetõttu hoidkem oma käed Ukrainast eemal ning laskem neil ise lahendada oma probleemid!
Märtsis, kui riigipööre oli Kiievis juba toimunud, märkis Paul, et Obama administratsiooni poliitika Ukraina suunas on silmakirjalik.
Niisiis, mis juhtus Ukrainas? USA valitsus ja meedia väidavad, et USA peab päästma Ukraina demokraatia pealetungiva Vene armee eest, mis ohustab selle riigi suveräänsust. Kuid tegelikkuses käivitati see kriis ju osaliselt USA vahelesegamisega. Mäletate seda kinnipüütud telefonikõne, kus kaks Obama administratsiooni kõrget ametiisikut arutasid plaane Ukraina ametissevalitud valitsuse väljavahetamiseks USA käpikutega? Just täpselt nii juhtuski. Kas see ei ole Ukraina suveräänsuse rikkumine? Kas see on siis demokraatia?

Obama administratsiooni poliitika Ukraina suunas on silmakirjalik. Valitsuse kukutamist Kiievis vägivaldsete tänavameeleavaldustega nimetati demokraatia võiduks, aga kui autonoomse Krimmi ametissevalitud parlament hääletas eelmisel nädalal selle poolt, et korraldada rahvahääletus oma tuleviku otsustamiseks, siis mõistis president Obama selle hukka kui rahvusvahelise õigus rikkumise. Kuidas jääb enesemääramisõiguse põhimõttega, mis on samuti kinnistatud osana rahvusvahelisest õigusest?

Mina olen kaua aega arvanud, et rahvahääletus Ukraina ümberkorraldamiseks lõdvemaks regioonide konföderatsiooniks võib aidata vähendada pingeid. Mina usun endiselt, et see võiks aidata, aga paistab, et USA valitsus ei ole nii entusiastlik demokraatia suhtes, kui eksisteerib võimalus tulemuseks, mille vastu see on.

Mina usun tugevalt, et krimlastel on täielik õigus viia üle suveräänsus oma poolsaare üle Venemaale, kui nad seda tahavad.
Märtsi lõpus, kui USA laiendas sanktsioone Venemaa vastu, soovitas Paul keskenduda tõelistel patriootidel vabaduse kaitsmisele enda kodumaal.
Washington ei taha rääkida omaenda tegudest, mis viisid riigipöördeni, keskendudes selle asemel sellele, et ründab Venemaa reaktsiooni USA poolt läidetud rahutustele tema ukse taga. Kongressi poolt vastuvõetud uue eelnõuga laiendatakse seega sanktsioone Venemaa vastu selle rolli pärast Krimmi rahvahääletuse, kus enamik elanikkonnast hääletas Venemaaga ühinemise poolt, toetamisel. USA, mis on osalenud vägivaldses piiride muutmises Serbias ja mujal, kuulutab äkitselt, et rahvusvahelisi piire ei saa seada kahtluse alla Ukrainas.

Neid meie hulgast, kes on vähem kui vaimustunud sanktsioonidest, manipulatsioonidest valimistel ja meie võitlejate saatmisest meretaha, kritiseeritakse nagu oleksime kuidagi ebapatriootlikud. See juhtus ka varem, kui nii paljud meie hulgast olid vastu sõjale Iraagis, USA rünnakule Liibüa vastu, jne. Ja see juhtub taas nendega meie hulgast, kes ei kibele uude külma – või kuuma – sõtta Venemaaga väikese poolsaare pärast, mis ei tähenda absoluutselt mitte midagi USA või selle julgeoleku jaoks.

Mina väidaksin, et tõeline patriotism on kaitsta seda riiki ja kindlustada, et meie vabadusi ei õõnestataks siin. Paraku, sel ajal, kui nii paljud on keskendunud vabadustele Krimmis ja Ukrainas, kavatseb USA Kongress võtta vastu NSA "reformi" eelnõu, mis kohustab erafirmasid säilitama meie isikuga seotud andmeid ning muudab NSA jaoks veelgi lihtsamaks meie kõigi järel nuhkimise. Me peaksime suunama oma prioriteedid ümber vabaduse edendamisele Ameerika Ühendriikides!
Mis puudutab Malaisia reisilennuki allatulistamist, siis sellega seoses märkis Paul, et on küll "täiesti võimalik, et Obama administratsioonil ja USA meedial on sel korral õigus ning selle lennuki lasid kas tahtlikult või tahtmatult alla Venemaa või separatistid Ida-Ukrainas", aga "kui Lääne meediaväljaanded tormavad kordama valitsuse propagandat selle juhtumi kohta, leidub mõningaid asju, millest nad ei teata."

"Nad ei teata, et see kriis Ukrainas algas eelmise aasta lõpus, kui Euroopa Liidu ning Ameerika Ühendriikide poolt toetatud meeleavaldajad sepitsesid Ukraina ametissevalitud presidendi Viktor Janukovitši kukutamise. Ilma USA sponsoreeritud "režiimimuutuseta" olnuks ebatõenäoline, et oleks tapetud sadu inimesi järgnenud rahutustes. Samuti ei oleks toimunud seda Malaysian Airlines-i lennukatastroofi," leidis Paul.

Justin Raimondo, veebilehe antiwar.com toimetaja, jagas samu vaateid nii Kiievis toimunud riigipöörde kui ka Krimmiga seotud arengute osas, jõudes samasuguste järeldusteni ka seoses Malaisia reisilennuki allatulistamisega.
Suutmata või soovimata minna otse vastakuti oma peamiste antagonistidega – Venemaa ja Iraaniga – on Washington pöördunud külma sõja taktika (ja retoorika) juurde, kasutades puhvreid pidamaks sõdasid, mida nad ei julgeks pidada üksinda. Liibüas, ja nüüd Süürias, kasutas USA oma justkui taltsutamatuid džihadiste, et kukutada ilmalikud araabia juhid, kes ei järginud kuulekalt Washingtoni korraldusi. Suur probleem nende püüdlustes värvata sobivaid puhvreid on aga see, et puudu jääb kvaliteedikontrollist.

See on eriti ilmne Ukrainas, kus Washington on sidunud ennast kirju kamba marurahvuslaste, avalike fašistide ja Ukraina oligarhidega. Kuid see vägivaldne riigipööre, mis kukutas president Viktor Janukovitši, oli alles algus, nii palju kui see puudutab sõjaparteid. Obama administratsioon on olnud rünnaku all nii omade demokraatide kui ka McCaini-liini vabariiklaste poolt, et anda Kiievile – nagu ka Süüria mässulistele – tõsiseid relvi, ning see MH17 intsident võib anda poliitilise tõuke talle seda teha, vähemalt esimesel juhul.

See oleks täpselt vastupidine ratsionaalsele poliitikale, sest kui selle lennuki lasid tõesti alla mässulised ja kui nad said vahendid selle tegemiseks venelastelt, siis illustreerib see seda, kui kohutavalt rumal oleks relvastada puhvreid kõrgetasemelise relvastusega. Küllaltki palju Ameerikas tehtud varustust ilmub välja Iraagi lahinguväljal ISIS-e käes, ning kuigi meile räägitakse, et see rööviti hõivatud Iraagi sõjalistest rajatistest, on piisavalt põhjust kahelda, et kõik see tuli just sellest konkreetsest allikast.

Keset kogu seda sõjaõhutamist mõjub president suhteliselt mõõdukana, eriti võrreldes McCaini-stiilis vabariiklastega, kes tahavad valada Ukrainasse relvastust ja isegi USA "nõunikke" (ilmselgelt peab keegi õpetama ukrainlasi neid kasutama). Samal ajal, Obama – nagu Franklin Roosevelt enne USA astumist Teise maailmasõtta – laseb teistel esineda üleskutsetega tugevamaks tegutsemiseks, samas kui ta suhteliselt ratsionaalsed avalikud väljaütlemised varjavad tema provokatiivseid tegusid.

Selle kohutava tragöödia oluliseks kontekstiks on aastaid kestnud režiimimuutuse-operatsioon USA poolt Ukrainas, mis õnnestus lõpuks sellel aastal, kui demokraatlikult valitud venemeelne režiim kukutati – jõuga – ning ametisse pandi Lääne diktaadile järeleandlikum valitsus.

See saavutati nii avaliku kui ka varjatud toetusega Maidani mässulistele, kelle "valitsus" – mida pool riiki ei tunnista – tegeleb nüüd jõhkra sõjalise kampaaniaga, mis on hoolimatult tapnud tsiviilisikuid reas metsikustes, mida Lääne meedia püüdlikult ignoreerib. Meie algatasime selle jõleda kodusõja, mis muudab nüüd Ukrainat elukõlbmatuks: meie panime käima sündmusteahela, mis viis Krimmi – kus elavad inimesed tervitasid võimalust lahkuda selle "riigi" pankrotistunud korrumpeerunud kaosest – annekteerimiseni, ning meie üksinda oleme vastustavad järgnenud verise konflikti eest, mis haaras idaosa oblasteid.

Senaator Rand Paulil (VP-Kentucky) oli ettenägevalt õigus, kui ta hoiatas:

"Osad meie poolel on nii kinni Külma sõja ajajärgus, et nad tahavad Venemaad kogu aeg näpistada, ja mina ei arva, et see on hea mõte."

Nagu selgus, Putini näpistamine oli ja on kohutav mõte – selline, millel on olnud fataalsed tagajärjed mitte üksnes Ukraina elanikele, vaid nüüd ka MH17-e allatulistamise 298-le ohvrile, kelle kehaosad vedelevad ida väljadel.
Libertaarse mõttekoja Independent Institute vanemteadur Ivan Eland tõi lennukatastroofile järgnenud kommentaaris samuti välja USA silmakirjalikkuse kogu selles problemaatikas.
Niisiis, Venemaa on kogenud kaitsva puhvertsooni kahanemist ümbritsevatel aladel. Aga kas selline kaitsev puhver ei ole nii möödunud sajand? Venelaste jaoks, kes tunnevad ajalugu liigagi hästi, mitte vähimalgi määral. Minevikus, näiteks, Venemaale on tunginud Napoleoni Prantsusmaa ja Natsi-Saksamaa, ning see kaotas vapustavad 25 miljonit inimest Teises maailmasõjas – surnute koguarvuga, mis on määratult suurem ühegi teise riigi omast. Venelased näevad oma elutähtsa puhvertsooni kahanemist ja üritavad päästa sellest mida saavad. Venemaa jaoks on Ukraina olnud alati Ida-Euroopa kroonijuveel ja see on Venemaa jaoks väga oluline majanduslikult. Enne riigipööret, milleni viisid tänavameeleavaldused (ei ole just see viis kuidas demokraatia peaks toimima), oli Ukrainas Venemaa suhtes sõbralik valitsus. Nüüd, kui see on läinud, tuleks Krimmi vastuvõetamatu annekteerimine Venemaa poolt ning sõjaline abi venelastest separatistidele riigi idaosas panna vähemalt perspektiivi. Veelgi enam, USA silmakirjalikkus Venemaa kritiseerimisel sellise abistamise eest, et toetada oma kokkukuivavat puhvertsooni, ei ole muud kui hämmastav.

Ma usun, et Ladina-Ameerika riigid ütleksid, et Ameerika Ühendriikide Monroe doktriin on endiselt täiesti elus USA mõjusfääris, mis koosneb tervest Lõuna-Ameerikast. Ja alles üsna hiljuti otsustasid Ameerika Ühendriigid abistada Kosovo Vabastusarmeed, et rebida ära Kosovo provints Serbialt, nõrgenenud Venemaa traditsiooniliselt liitlaselt. Samuti, Venemaa tundis end ameeriklaste poolt petetuna, kui Lääs kukutas Muammar Gaddafi Liibüas, pärast seda kui sai venelased hääletama ÜRO Julgeolekunõukogus resolutsiooni poolt, mis lubas sõjalisi aktsioone üksnes humanitaarsetel põhjustel, et päästa Liibüa mässuliste elud. Ja lõpuks, CIA on üritanud abistada paljusid mässe üle kogu maailma, kaugel eemal USA mõjusfäärist Lõuna-Ameerikas – isegi ehk Ukraina tänavameeleavaldusi eelmise venemeelse valitsuse vastu...
Christopher Preble, libertaarse mõttekoja Cato Instituut asepresident kaitse- ja välispoliitika alal, märkis, nagu Raimondo, et Malaisia reisilennuki allatulistamine illustreerib puhvrite kaudu sõja pidamise ohtlikkust, meenutades ühtlasi oma varasemat kommentaari, mille kohaselt ei maksa eeldada, et Putin saaks teha lõpu verevalamisele Ukrainas.

"Obama administratsiooni lähenemine sündmustele Ukrainas ning see lähenemine, mida eelistavad presidendi kriitikud, põhinevad samal ekslikul eeldusel. Mõlemad eeldavad, et Venemaa president Vladimir Putin omab kindlat kontrolli venemeelsete jõudude üle Ukrainas. Seega, õige kombinatsioon sundimist ja ähvardusi veenaks teda andma käsu taganemiseks. Kuid, kuigi venemeelsed jõud Ukrainas kahtlemata omavad Putini toetust, ei ole selge, et need samad jõud astuksid tagasi, kui Putin annaks käsu seda teha," kirjutas Preble mais.

"Kui paljud ameeriklased, sealhulgas USA poliitikakujundajad, on pimedad selle tegelikkuse ees, et mitte keegi, sealhulgas Vladimir Putin, ei kontrolli sündmusi Ukrainas, siis võime me süüdistada neid pilte, mida neile näidatakse, ja neid saatvaid pildiallkirju," heitis ta samas kivi meedia kapsaaeda.

"Need, kellel on kõige rohkem kaalul – venemeelsed ja -vastased Ukrainas – on näidanud enda valmisolekut minna äärmusteni, et saada mida nad tahavad – nimelt, vabaneda oma vastastest," märkis Preble. "Diplomaatia võib toimida, kui piitsad ja präänikud veenavad teist poolt käituma teatud moel ja kui on vastuvõetav kompromiss, milleni saab jõuda. Antud juhul oleksid mõistlikud inimesed mõlemal poolel ehk valmis aktsepteerima sellist Ukrainat, mis on sõltumatu välismõjudest ning rahus oma naabritega. Aga mõistlikud inimesed ei kontrolli praegu sündmusi Ukrainas. Ja vägivald Ida-Ukrainas aitab kaasa sõjapealike esiletõusule, keda on tulevikus raske välja tõrjuda."

Vaata ka: USA progressiivsema osa vaade Ukraina kriisile

teisipäev, 29. juuli 2014

USA progressiivsema osa vaade Ukraina kriisile

Järgnevalt väike kokkuvõte sellest, kuidas on käsitlenud Ukraina kriisi see traditsiooniline vasakpoolne sõjavastane sektor USA ühiskonnast, mida on üldiselt kombeks tähistada sõnaga progressive.

Matthew Rothschild, ajakirja The Progressive vanemtoimetaja, kirjutas märtsis Krimmi sündmustega seoses:
Venemaa agressioonist ja USA silmakirjalikkusest

Miks John Kerry avalik hukkamõist kõlab õõnsalt.

Ma nägin just John Kerryt saates "Face the Nation" rääkimas Venemaa invasioonist Krimmis, ja ta oli täieliku nördimuse lainel, öeldes, et see läks vastuollu rahvusvahelise õigusega, vastuollu ÜRO hartaga, ning oli Ukraina suveräänsuse rikkumine.

Aga kes on Ameerika Ühendriigid, et seda pahaks panna?

Meie oleme korduvalt rikkunud rahvusvahelist õigust ja teiste riikide suveräänsust, alles nii hiljuti nagu Iraagi sõjas (John Kerry enda hääletamisega selle poolt). Ja nimekiri enne seda on väga pikk, sisaldades otseseid USA invasioone Vietnamis, Laoses, Kambodžas, Dominikaani Vabariigis, Kuubas, Haitil (mitmeid kordi kahekümnendal sajandil), Nikaraaguas (seesama), Panamas ja Guatemalas. USA on toetanud ka riigipöördeid Brasiiliast, Paraguaist, Iraanist ja Tšiilist kuni Ghana ja Kongoni, ning see on toetanud invasioone selliste liitlaste poolt nagu Indoneesia Ida-Timoris, Saudi Araabia Bahreinis ja Iisrael Liibanonis. (Kõikehõlmava nimekirja leiab William Blumi raamatust "Killing Hope: U.S. Military and CIA Interventions Since World War II".)

USA ebaseaduslike sekkumiste pagas paneb Kerry avaliku hukkamõistu Venemaa agressioonile kõlama äärmiselt õõnsalt.

Venemaa invasioon Krimmis on, tõepoolest, täiesti õigustamatu, täiesti ebaseaduslik ja Ukraina suveräänsuse täielik rikkumine. See on jõhkardlik käitumine, ja ei midagi vähemat.

On kurb ja kainestav tõsiasi, et 95 aastat pärast Rahvasteliidu asutamist ja 69 aastat pärast ÜRO asutamist saavad maailma kõige tugevamad riigid endiselt rikkuda, karistamatult, nõrgimate riikide suveräänsust.
Noam Chomsky, kes ilmselt tutvustamist ei vaja, avaldas ajakirjas In These Times arvamust, et Krimmi ülevõtmine Putini poolt hirmutab USA juhte, sest see esitab väljakutse Ameerika Ühendriikide globaalsele domineerimisele.

Tema võrdles Krimmi annekteerimist Guantanamo lahe juhtumiga.
Krimmi annekteerimine Venemaa poolt oli ebaseaduslik akt, rikkudes rahvusvahelist õigust ja konkreetseid lepinguid. Ei ole kerge leida viimastest aastatest midagi võrreldavat – invasioon Iraaki oli määratult suurem kuritegu.

Aga üks samaväärne näide meenub: USA kontroll Guantanamo lahe üle Kuuba kaguosas. Guantanamo kisuti Kuuba käest relvaähvardusel aastal 1903 ja vaatamata Kuuba nõudmistele, alates sellest kui see saavutas 1959. aastal iseseisvuse, ei ole seda loovutatud.

Et oleks selge, Venemaal on palju tugevam kaasus. Isegi kui jätta kõrvale tugev sisemine toetus annekteerimisele, Krimm on ajalooliselt Vene; seal on Venemaa ainus soojaveesadam, Vene laevastiku kodu; ning see omab tohutut strateegilist tähtsust. Ameerika Ühendriikidel ei ole Guantanamole üldse mingit nõudeõigust, peale jõumonopoli.

Üks põhjus miks Ameerika Ühendriigid keelduvad Guantanamo tagastamisest Kuubale on eeldatavasti see, et tegemist on olulise sadamaga ning USA kontroll selle regiooni üle takistab rängalt Kuuba arengut. See on olnud USA poliitika oluline siht 50 aastat, sisaldades ka ulatuslikku terrorit ja majanduslikku sõda.

Ameerika Ühendriigid väidavad, et on šokeeritud inimõiguste rikkumisest Kuuba poolt, vaadates mööda tõsiasjast, et kõige hullemad sellised rikkumised leiavad aset Guantanamos; et õigustatud süüdistused Kuuba vastu ei kannata võrdlust tavapärase praktikaga Washingtoni Ladina-Ameerika klientide hulgas; ja et Kuuba on olnud ränga, lakkamatu USA rünnaku all alates oma iseseisvumisest.

Aga miski sellest ei ületa kellegi punaseid jooni ega põhjusta kriisi. See langeb samasse kategooriasse USA invasioonidega Indohiinas ja Iraagis, regulaarse parlamentaarsete režiimide kukutamise ja jõledate diktatuuride võimuleseadmisega, ning meie koletu pagasiga teistes ettevõtmistes "rahu ja stabiilsuse kaitsmiseks".
USA Roheline Partei väljastas aga märtsis alljärgneva pressiteate.
Roheline Partei on vastu USA sõjalise abi osutamisele Ukraina riigipöördevalitsusele

USA ja NATO peavad lõpetama Ukrainas sekkumise ja manipuleerimise Krimmi kriisiga geopoliitilise kasu saamiseks, ütlesid Ameerika Ühendriikide Rohelise Partei juhid.

Rohelised ütlesid, et see keeruline kriis tuleb lahendada Ukraina, Venemaa ja teiste selle regiooni riikide poolt, ning et USA peaks toetama läbirääkimisi ja austama ukrainlaste demokraatlikke õigusi ilma väljastpoolt sekkumiseta. Selline sekkumine hõlmab sõjalist ja majanduslikku survet.

Paula Bradshaw, roheliste kandidaat USA Kongressi Illinoisis, 12. valimisringkonnas: "Toetades tänavameeleavaldusi Ukrainas on USA andnud jõudu ohtlikule marurahvuslikule poliitilisele liikumisele, kuhu kuulub neonatside sõjasalku ja millel on omaenda poliitilised eesmärgid. See on ühtlasi soodustanud Euroopa Liidu katset suruda peale majandus, mis on rajatud neoliberaalsetele põhimõtetele, mis tähendavad ukrainlaste jaoks kasinuspoliitikat ja kasvavat võlakoormust – sarnaselt majanduskriisile Kreekas. USA poolt on silmakirjalik mõista hukka rahvahääletus Krimmis ja mitte tunnistada legitiimseteks selle tulemusi, mis pooldavad eraldumist Ukrainast, võttes samas innukalt vastu riigipöörde Kiievis. Selle rahvahääletuse tulemused olid ettearvatavad, sest Krimmi elanikkond koosneb peamiselt venelastest. Tegelikult on USA sekkunud ja kasutanud varjatud meetodeid Ukrainas pöördeleekide õhutamiseks, eesmärk, mis on olnud selge alates konverentsist "Ukraine in Washington 2013" 2013. aasta 13. detsembril. Asevälisminister Victoria Nuland on tunnistanud, et USA on kulutanud Ukraina poliitikaelu mõjutamiseks viis miljardit USA dollarit. Riigipöörded on definitsiooni poolest antidemokraatlikud ja ebaseaduslikud. Janukovitši valitsus oli korrumpeerunud, kuid sellised valitsused tuleb kukutada demokraatlike meetoditega, mitte putšide kaudu."

Nancy L. Wade, roheliste kandidaat USA Kongressi Illinoisis, 5. valimisringkonnas: "Igasugused USA aktsioonid, mis võetakse ette kavatsusega lüüa venelased välja Lõuna- ja Ida-Ukrainast, üksnes eskaleerivad pingeid ja võivad viia kergesti suurema konfliktini. Ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et Venemaa kavatseks tungida Lääne-Ukrainasse. Me mõistame, et president Putinil on omad imperialistlikud kavad Lõuna- ja Ida-Ukrainas, sealhulgas kontroll läbi Ukraina Euroopasse kulgevate gaasitorude üle. Samal ajal üritab USA aga domineerida rahvusvahelisel fossiilkütuste turul, isegi kui selline energia põhjustab kliimamuutuste ajajärgul järjest suuremat keskkonnakahju. See, et me lükkame tagasi konfrontatsiooni Venemaaga, ei tähenda, et me kiidaksime heaks Putini teod, eriti sõjalise jõu näitamise Krimmis. Rohelised näevad seda kriisi konfliktina Venemaa oligarhia, ühest küljest, ja neoliberaalse oligarhia vahel, mida esindavad EL ja NATO, teisest küljest. Me kutsume üles diplomaatiale ja mittevägivaldsetele jõupingutustele, mis austavad Ukraina etniliselt ja poliitiliselt mitmekesise elanikkonna demokraatlikult väljendatud tahet, et see kriis lahendada."

Darryl! L.C. Moch, Ameerika Ühendriikide Rohelise Partei kaas-esimees: "President Obama peaks seisma vastu survele senaator John McCaini ning teiste poliitikute ja pundiitide poolt, kes nõuavad sõjaliste vahendite kasutamist selleks, et ohjeldada Venemaad, ning näivad olevat võtnud suuna Külma sõja taaselustamisele. Roheline Partei on tugevalt vastu igasugustele katsetele sekkuda USA poolt Ukrainas või Krimmis, olgu siis otseselt või sõjalise abi saatmisega või üleskihutamise ja sanktsioonidega. Me oleme juba näinud seda, kuidas invasioonid Afganistanis ja Iraagis, rünnak Liibüale, droonirünnakud Pakistanis ja Jeemenis on jätnud need riigid veelgi halvemasse olukorda ning süvendanud USA-vastaseid meeleolusid. Ameeriklased peaksid olema skeptilised propagandatulva suhtes, mis on võrreldav selle avalikkuse eksitamisega, mida kasutati õigustamaks 2003. aasta invasiooni Iraaki, ning nende luureandmete kinnihoidmisega, mis läksid vastuollu Obama administratsiooni väidetega 2013. aastal selle kohta, et Assadi valitsus kasutas Süürias sariingaasi."
Milline oleks nüüd lõpuks siiski lahendus Ukraina kriisile, sellest kirjutas läinud nädalal ajalehes Washington Post ajakirja The Nation toimetaja ja väljaandja Katrina vanden Heuvel, kelle sõnul tuleks Malaisia reisilennukiga juhtunu järel kehtestada relvarahu ja alustada uuesti läbirääkimisi, mitte liikuda edasi eskalatsioonikursil.
Igasuguse lahenduse põhielementide hulgas oleksid:

1. Vägivalla lõpetamine. Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa valitsused kutsusid juunis kõik Ukraina presidenti Petro Porošenkot üles vaherahu pikendama. Tema valitsus lõpetas vaherahu ja valis selle asemel sõjalise rünnaku jätkamise separatistlike jõudude vastu. Kindlasti, selle tragöödia järel, peaksid kõik suruma kiiresti peale vaherahu, mitte üksnes selleks, et saada kätte ohvrid, vaid ka avamaks teed laiemateks kõnelusteks ning lõpu tegemiseks Kiievi rünnakutele linnade vastu, mis on põhjustanud humanitaarkriisi.

2. Ukraina peab jääma iseseisvaks ja ühtseks riigiks. See on dramaatiliselt ja ajalooliselt lõhenenud keele, kultuuri ja poliitilise orientatsiooni poolest. Läänepoolsed osad on suuresti katoliiklikud, räägivad ukraina keelt ja vaatavad Euroopa ning Ameerika Ühendriikide poole. Idapoolsed osad on suuresti venekeelsed, vene õigeusuga ja vaatavad Venemaa poole.

Igasugune katse ükskõik kumma tiiva poolt selles riigis enda tahet peale suruda on destabiliseeriv. Lääne katse novembris laiendada oma majanduslikku ja sõjalist mõjusfääri, et see hõlmaks Ukrainat, sundides Ukraina valitsust valima Euroopa ja Moskva vahel, vallandas praeguse kriisi. Küsimus on nüüd selles, kuidas jõuda rahumeelse lahenduseni, mis jätab Ukraina puutumatuks ja iseseisvaks. Selleks on kindlasti vaja, et Ameerika Ühendriigid, selle Euroopa liiltased ja venelased liituksid läbirääkimistega Ukraina valitsusega ja idapoolsete regioonide esindajatega, et luua föderaalne või detsentraliseeritud liit, mis annab garantiid religiooni, keele ja kultuuri osas. Venemaa ja Ameerika Ühendriigid mõlemad peavad väänama oma liitlaste käsi, et panna see juhtuma.

3. Ukraina saab õitseda üksnes sillana Venemaa ja Lääne vahel, mitte mõne poole eelpostina. See formuleering Henry Kissingeri poolt on selgelt õige. Lääs lihtsalt ei lähe sõtta Venemaaga, et kaitsta Ukrainat, seega ei peaks sellest saama osa NATO alliansist. Lääs ei hakka Ukrainat kümnete miljardite dollarite ulatuses subsideerima, nagu seda on teinud Venemaa, seega ei käi selle käsi hästi, kui ei ole häid suhteid venelastega. Selle asemel, kui Ukrainal on üldse mingi šanss taastumiseks, siis on vajalikud majanduslikud suhted ja abistamine Lääne ja Venemaa mõlema poolt.
Katrina käis sel teemal rääkimas ka Democracy Now! eetris, kus selgitas, et Malaisia reisilennuki allatulistamine leidis aset USA meedias sisuliselt kajastamata kodusõja kontekstis ja Ukraina on ajalooliselt sügavalt lõhestunud riik, kuid see sõjaline konflikt olnuks välditav ning see oli Ukraina valitsus, mis lõpetas, USA leppimisel või isegi toetusel, juunis vaherahu.

"USA roll – mina ei mõista USA rolli, ausalt öelda. Ma mõtlen, et see ei ole Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku huvides muuta Ukraina külma sõja proxy-ks, aga selleks on see muutumas. See on regionaalne kodusõda, mis on internatsionaliseeritud," täheldas ta. "Me oleme sidunud ennast, köitnud ennast Kiievi valitsusega moel, mis muudab väga raskeks leida muud teed kui uus külm sõda, kui mitte kuum sõda."

Ta tsiteeris seal ka Henry Kissingeri, taas, kes on märkinud, et Putini demoniseerimine ei ole poliitika, see on alibi poliitika puudumisele.

Washingtonis tegutseva Poliitikauuringute Instituudi projekti Foreign Policy In Focus üks direktoritest John Feffer meenutas omakorda, et eelmine kord, kui USA süüdistas Venemaad reisilennuki allatulistamises, puhkes peaaegu tuumasõda.
Ma läksin 1983. aastal just tagasi kolledži, kui tuli uudis, et Nõukogude Liit tulistas alla Korea reisilennuki KAL 007, tappes kõik 269 inimest pardal. Mitmeid päevi septembri alguses muretses ülikoolilinnak selle pärast, et see traagiline intsident võib süüdata midagi veel hullemat: tuumasõja Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. President Ronald Reagan oli kiiresti laiendanud oma nõukogudevastast retoorikat. Nõukogude Liidu riigipea Juri Andropov, kes juhtis Nõukogude poliitikat sel hetkel juba oma haiglavoodist, oli kindlalt veendunud, et Reagan kavatseb anda esimesena tuumalöögi. Tõepoolest, valealarm septembri teisel poolel – Nõukogude satelliidi sensorid ajasid kõrgpilved segamini saabuvate tuumarakettidega – vallandas peaaegu Nõukogude rakettide väljalaskmise. Vaid üksainus kiire mõtlemisega alampolkovnik Nõukogude sõjaväeluures päästis maailma tuumahävingust.

1983. aastal liikus KAL 007 kohta kõvasti kuulujutte. See lennuk oli kaldunud enam kui 200 miili kursist kõrvale, sisenedes Nõukogude õhuruumi, seega võib-olla kogus see luureandmeid CIA jaoks või testis Nõukogude õhukaitset. Või äkki tõid sovjetid selle tahtlikult alla, teades, et see on tsiviillennuk. Praegugi veel võib leida internetist vandenõuteooriaid, mis väidavad, et seda lennukit ei lastudki üldse alla ning sovjetid võtsid kõik reisijad vangi (ilmselgelt on mõned inimesed vaadanud liiga palju telesarja "Lost" episoode).

Pärast tervet rida kurnavaid uurimisi, sealhulgas mustade kastide salvestuste analüüs, tuleb välja, et KAL 007 allatulistamine oli tingitud veast, väärtõlgendusest ja ebakompetentsusest.

Viis aastat hiljem oli Ameerika Ühendriikide kord osaleda kuritegelikus hooletuses, kui USS Vincennes lasi Pärsia lahe kohal alla Iran Air lennu 655, tappes kõik 290 inimest pardal. Iraani valitsus kasutas keelt, mis oli väga sarnane Reagani omale aastal 1983, nimetades seda rünnakut "massimõrvaks" ja "metsikuks julmuseks". Ameerika Ühendriigid eitasid seda, et rünnak oli tahtlik. Lõpuks maksti Iraanile kahjutasu ning väljendati intsidendi pärast kahetsust, kuigi formaalset vabandust ei väljastatud. Ka siin näis traagiline tulemus olevat tingitud ekslikust hinnangust. Tõendid selle kohta, et Iraani lennuk oli tsiviillennuk, pidanuks olema USA sõjalaevale selged, kuid käsuliin oli nähtavasti nii veendunud, et tegemist on sõjalise sihtmärgiga, et eiras kõiki vastupidiseid näitajaid.

Antud juhul aga ei eskaleerinud see Airbusi katastroof sõda Iraani ja Iraagi vahel (kus Ameerika Ühendriigid olid sekkunud viimase poole kasuks). Kahe nädala jooksul pärast lennuki allatulistamist allkirjastas Iraan ÜRO vahendatud vaherahu. See kaheksa aastat kestnud võitlus sai läbi järgmise kahe kuuga.

Malaysia Airlines lennu 17 allatulistamine võib viia ühe või teiseni neist tulemustest. See võib toimida äratuskellana vastaspooltele selle kohta, et kuna nende tegevus põhjustab õigustamatuid tsiviilohvreid, siis peaksid nad pidama koheselt läbirääkimisi rahu saavutamiseks. Või see võib viia kõige tõsisema pingete eskaleerumiseni Moskva ja Washingtoni vahel alates aastast 1983.
Edaspidi tuleb siin pikemalt juttu ka USA konservatiivsema ja libertaarsema osa vaadetest Ukraina kriisile.

esmaspäev, 28. juuli 2014

Maailma Perede Kongressi eelseisvatest üritustest

Kaheksas ülemaailmne Maailma Perede Kongress oli kavandatud toimuma septembris Venemaal, kuid jääb nüüd ilmselt ära. Järgmisel aastal Ameerika Ühendriikides toimuv kongress pidi olema üheksas, aga saab seega nähtavasti kaheksandaks.

Juba 30. augustil toimub MPK regionaalne üritus Austraalias, Victoria osariigis, Melbourne'i linnas, kus esinejate hulka kuuluvad ka Austraalia föderaalvalitsuse sotsiaalminister Kevin Andrews, Victoria osariigi kohtuminister Robert Clark ning mitmed teised Austraalia Liberaalse Partei poliitikud. Ürituse korraldamise ametlike toetajate hulka kuuluvad seal näiteks senaatorid Eric Abetz, kes on koalitsiooni juht Austraalia Senatis, ja Cory Bernardi, kelle sulest ilmus eelmisel aastal raamat "The Conservative Revolution", milles ta seisab vankumatult ühiskonna peavoolu väärtuste eest.

Vaata ka: Austraalia liberaalide vastuseisust homoabieludele

Kui Eestis on üritanud kujutada MPK-d nüüd mingi Venemaa võimude poolt juhitava variorganisatsioonina vandenõuteoreetikute baas Ekspress Grupp, siis Austraalias on produtseerinud negatiivset meediakajastust kontserni Fairfax Media väljaanded.

Austraalias toimuva ürituse peakorraldaja on Babette Francis @ Endeavour Forum, mis on üks MPK ametlikest partnerorganisatsioonidest. Järgnevalt väike katke tema hiljutisest kommentaarist poliitiliste oponentide käitumisele.
30. augustil toimuva Maailma Perede Kongressi Melbourne'i Regionaalse Ürituse kokkukutsujana olen ma meeldivalt liigutatud vastukajast – saadaolevad kohad on juba peaaegu kõik reserveeritud, ning meil on jäänud veel viis nädalat selle ürituseni, mis toimub pealkirja "Elu, Perekond ja Vabadus" all.

Mitte nii kena, kuid lõbustav teatud negatiivsel moel, on olnud vastus meie poliitiliste oponentide poolt. Üks e-kiri, mida levitas nagu mingi ateistide treeninglaager, soovitas saata oma toetajatel võltstaotlusi meie MPK üritusele registreerumiseks ning jätta kohale ilmumata, raisates sellega väärtuslikke istekohti. Kas ei olnud see üks filosoof, kes ütles, et ilma usuta Jumalasse leiavad inimesed olevat raske käituda eetiliselt? Kui eetiline on see, kui kongressile reserveeritakse kohti kavatsusega kohale mitte ilmuda ja võtta sellega võimalus nendelt, kes tahavad esinejaid kuulata? Kas see on parim "intellektuaalse debati" vorm, milleks see ateistide ühendus on võimeline?

Ja siis olid need aborte pooldavad ajakirjanikud. Ma tean, et The Age on nii meeletult rahahädas, et ostab väljast sisse suure osa tööst ja on loobunud keeletoimetajatest, aga nende uudislugu meie MPK ürituse kohta pealkirjaga "Attorney-General to speak at hardline pro-life event" (16/7/14) nägi välja nagu oleks isegi reporteritöö ostetud sisse õnnetutelt korrespondenditelt, kes ei räägi inglise keelt, mõnest armetult vaesest kolmanda maailma riigist. Nad ei saanud nähtavasti lubada endale mulle helistamist, et küsida kommentaari, kuigi ma olen kuulutusel kirjas ürituse kokkukutsujana.

Artiklit saatsid eemaletõukavad pildid, millel olid Victoria kohtuminister Robert Clark, Victoria parlamendisaadik Bernie Finn, föderaalvalitsuse sotsiaalminister Kevin Andrews, ning pilt dr. Larry Jacobsist, Maailma Perede Kongressi tegevdirektorist, kes nägi välja nagu preester. Foto Venemaa presidendist Vladimir Putinist oli suhteliselt meelitav – ma ei ole päris kindel, kuidas tema sinna ritta sattus, sest tema meie üritusel ei esine ja minu enda KGB-vastane pagas on laitmatu. Mingisugune kaudne side on nähtavasti see, et Maailma Perede Kongress kavatses pidada septembris Moskvas suure rahvusvahelise kaheksanda Maailma Perede Kongressi koostöös Venemaa perekonda toetavate organisatsioonidega. MPK seiskas selle kongressi toimumise, kui Putin annekteeris Krimmi, sellegi poolest ilmus Putini pilt The Age'i artikli juures, mis rääkis meie Melbourne'i üritusest, ja ma kinnitan oma pühendunud KGB-vastasele pooldajaskonnale, et mina teda kindlasti ei kutsunud.

Et olla õiglane The Age'i reporterite suhtes, nad siiski lisasid ühe pildi sündimata lapsest kaheksandal rasedusnädalal, seega nad vähemalt teavad, mida sõna "Elu" meie ürituse pealkirjas tähendab.
Austraalia Tööpartei (osa Sotsialistlikust Internatsionaalist, nagu Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ning seda toetavate ajakirjanike (The Age toetas viimastel valimistel avalikult Tööparteid – erinevalt Eesti ajakirjanikest ei üritata seal jätta muljet, et ollakse poliitiliselt täiesti erapooletu) kriitika alla langenud Victoria osariigi kohtuminister Robert Clark kinnitas Austraalia Ringhäälingule, et esineb MPK üritusel tervitusega osariigi valitsuse nimel, mitte eraisikuna.

"Mina osalen sellel konverentsil valitsuse nimel, ministrina, et väljendada vaateid kui minister, valitsuse nimel," ütles ta. "Ma ei osale, et väljendada enda isiklikke vaateid, ma osalen, et tervitada rahvusvahelisi ja riigisiseseid osavõtjaid."

Vaata ka: Eesti poliitikutel on aeg võtta MPK suhtes seisukoht

Kuna Moskvasse plaanitud üritus jääb ilmselt ära, siis toimub MPK järgmine ülemaailmne kongress kõigi eelduste kohaselt 2015. aasta oktoobris Ameerika Ühendriikides, Utah osariigis, Salt Lake City linnas, hotellides Little America ja Grand America, teemaks usuvabadus. Ürituse korraldamisega tegeleb seal Sutherlandi Instituut, mis on saanud nime George Sutherlandi järgi ning mille president Paul T. Mero töötas aastatel 1987-1997 USA Esindajatekojas, kahe vabariiklasest kongressmeni alluvuses.

"Mina arvan, et ei ole paremat paika, mis oleks keskendunud veel rohkem perekonnale kui ühiskonna alusüksusele, kui Utah," ütles Mero ajalehele Salt Lake Tribune. "Mina arvan, et Utah on silmapaistev usu, perekonna ja vabaduse osas."

Salt Like City on teatavasti mormoonide poolt rajatud linn. MPK sidemed nende Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga on juba pikaajalised ja sügavad, mormoonide apostel Dallin Oaks on MPK nõukogu auliige. "Kuigi kirik ei olnud seotud otsusega Maailma Perede Kongressi tuleku kohta Salt Lake City-sse, hindame me nende organisatsioonide pingutusi, mis töötavad, et tugevdada perekonda ja ühiskonda," teatas mormoonide kiriku ametlik pressiesindaja Dale Jones.

Homolobi võttis seevastu kasutusele hirmutamistaktika. "Nad kavatsevad tuua järgmisel aastal Salt Lake City-sse kolm tuhat ekstremisti," kuulutas Jason Rahlan @ Human Rights Campaign kohaliku raadiojaama KUER-FM eetris.

Dave Buer @ Sutherlandi Instituut märkis samas, et MPK määratlemine vihagrupina on ebaõiglane, aga ta ei imestaks, kui kohale ilmuvad ka meeleavaldajad. "Leidub mõningaid gruppe, mis leiavad, et toetus traditsioonilisele perekonnale võrdub vihkamisega kõigi teiste vastu, mis on täiesti vale, aga neil on omad põhjused teisi gruppe sedasi määratleda ja neil on igati õigus protesteerida. Seega ma ei imestaks, kui seda näen," selgitas Buer.

Mero võttis sel teemal veidi pikemalt sõna ajalehe Salt Lake Tribune arvamusküljel.
Maailma Perede Kongress ei ole vihagrupp

2012. aasta 15. augustil kõndis käsirelvaga varustatud Floyd Corkins Washingtonis Perekonnauuringute Nõukogu kontorisse, kavatsusega tappa töötajaid. Õnneks suutis turvamees, keda ta tulistas, teha Corkinsi kahjutuks enne, kui ta veel kedagi vigastas. See püssimees oli häiritud Perekonnauuringute Nõukogu perekonda toetavast poliitikast. Nagu selgub, oli see nõukogu pandud 2010. aastal oma perekonda toetava poliitika tõttu Southern Poverty Law Centeri (SPLC) poolt "vihagruppide" nimekirja, ning Corkins ütles FBI-le, et ta läks SPLC veebilehele, et leida "homovastaseid gruppe", mida ta saaks rünnata.

Sutherlandi Instituut on kohalikuks võõrustajaks ja administraatoriks üheksandale Maailma Perede Kongressile (MPK), mis leiab aset järgmisel aastal Salt Lake City-s. MPK ning selle korporatiivne omanik Howardi Keskus Perekonna, Religiooni ja Ühiskonna jaoks, omavad samuti seda kahtlast äramärkimist, et on sildistatud SPLC poolt "vihagrupiks".

Ajalooliselt on SPLC olnud auväärne kodanikuõiguste organisatsioon. Viimastel aastatel on SPLC võtnud oma asjaks LGBT õigused. Kahjuks näib see nüüd võrdsustavat ausa avaliku poliitilise opositsiooni sellele asjale rassismiga. Ja pärast Human Rights Campaigni kõneisiku ülekuumenenud retoorikat Utah raadios selle kohta, et me toome Utah-sse "tuhandeid ekstremiste", pean ma mõtlema, milleni selline jutt võib viia.

Maailma Perede Kongress on väljas ühe ja ainult ühe asja eest: tähistada seda, et perekond on ühiskonna alusüksus. Selle kauaaegne seisukoht perekonna osas tuleneb otseselt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 16, punkt 3 – vaevalt küll "vihagrupp".

MPK ülevaatajad täidavad rolli, mis sarnaneb Rahvusvahelise Olümpiakomitee omale, võttes vastu pakkumisi kohalikelt korraldavatelt gruppidelt ametliku MPK konverentsi võõrustamiseks. Suhterlandi Instituut tegi pakkumise võõrustada konverentsi 2015. aastal, ja see pakkumine võeti vastu.

Olles toona Howardi Keskuse asepresident, administreerisin ma teist MPK kogunemist 1999. aastal Genfis. Mitmeid aastaid, alates ühinemisest Sutherlandi Instituudiga, olen ma teeninud uhkelt MPK viieliikmelises täitevkomitees. Teisi sõnu, ma tunnen seda hästi.

Alates algsest kogunemisest 1997. aastal, on MPK võõrustanud maailma poliitilisi ja religioosseid juhte, nende hulgas ülemvalitsejad ja naisjuhid mormooni kirikust, katoliku kardinalid, baptistikoguduste liitude ja seminaride presidendid, USA suursaadikud, ÜRO ametiisikud, asepeaministrid, Mehhiko esimene leedi ja isegi Lähis-Ida kuninglike perekondade liikmed.

MPK religioonidevaheline ulatus on organiseerumise musternäide. See on, ühesõnaga, kaasahaarav: ortodoksete uskute kandjad jätavad kõrvale oma sügavad religioossed erimeelsused, et koonduda ümber perekonna kui ühiskonna alusüksuses.

See on märkimisväärselt ülendav koalitsioon, isegi kui habras, sügavate religioossete ja poliitiliste lõhede ajal ja ajajärgul.

Oma kirjutiste ja kõnede tõttu selle kohta, kui olulised koostisosad on usk ja perekond Ameerika vabadusele, sealhulgas avameelse debati tõttu LGBT õiguste üle, on Sutherlandi Instituuti ja mind süüdistatud "vihkamises". Need süüdistused on valelikud ja ohtlikud – ning igaüks, kes on tuttav Sutherlandi võitlusega meie puudustkannatavate naabrite (vaesuspoliitika) ning Utah dokumentideta elanikkonna (immigratsioonipoliitika) eest, ning minu isikliku ja vankumatu juhtimisega nendes asjades, peaks teadma paremini kui uskuma mingeid politiseeritud süüdistusi vihkamises.
Ekspress Grupp on nüüd siis oma ajakirjanike näol (Urmo Soonvald, Vahur Koorits, Joosep Värk, Lauri Laugen jne.) leidnud, et sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu mõningate liikmete sidemed Maailma Perede Kongressiga seovad SAPTK kuidagi Venemaa võimuringkondade ja sealt saabuva rahaga.

Vaata ka: Täna toetad perekonda, homme reedad kodumaa

Mina muide ei arva, et nimetatud ajakirjanikud oleksid osalised mingisuguses vandenõus, vaid usun siiralt, sest loodan inimestest ikka parimat, et see ongi nende intellektuaalsete võimete piir ja ajakirjanduslik tase.

Kurb on see asi aga muidugi igal juhul, olgu siis nii või teisiti...

pühapäev, 27. juuli 2014

Kilde suhtlusest Eesti Päevalehe ajakirjanikuga

Läinud aastal Viljandi linnas kohalikel valimistel läbiviidud eksperiment eeldas seda, et ma ei laseks kanduda valimiskampaania jooksul tähelepanu enda isikule, vaid minu kandidatuur jääks nii impersonaalseks kui taolises olukorras võimalik. Sellest tulenesid ranged piirangud suhtlemisele ajakirjanikega: ei mingeid kohtumisi ega telefonikõnesid, sest otsesuhtluse korral ei ole ju praktiliselt võimalik vältida küsimusi, mis ei puuduta seda ideed, mille teenistuses olevaks objektiks ma ennast nende valimiste tarbeks muutsin.

Valimiskampaania jooksul võtsid minuga ühendust ajakirjanikud neljast meediakanalist. Nad kõik tahtsid kohtuda, et (nende sõnu kasutades) tutvustada valijatele mind kui isikut, näidata mind ka isikuliselt, avada minu kandidatuuri personaalne mõõde vms. Ma keeldusin sellistest kohtumistest, sest mina kui isik osalesin valimistel vaid tehniliselt (lubades valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda), kuid pakkusin neile kõigile võimalust esitada kirjalikult täpsustavaid küsimusi minu poolt ülesseatud kandidatuuri ehk selle idee kohta, mida ma nendel valimistel esindasin.

Ma ei saanud ühtegi sellist küsimust, kuid üks ajakirjanik muutus vägagi pealetükkivaks, et ma temaga ikkagi kohtuksin. See oli Eesti Päevalehe vanemtoimetaja Rein Sikk, kes võttis ühendust laupäeval, 21. septembri õhtul kell kaheksa Facebookis, teatades, et soovib minuga "uuel reedel Viljandis kohtuda, et Eesti kõige huvitavamast ja konkreetsemast valimislubadusest lugu kirjutada."

Vastasin, et ma ei anna otseselt intervjuusid, aga kui minu poolt ülesseatud kandidatuuri kohta on mingeid lisaküsimusi, millele ei leia vastust kampaanialehelt, siis olen valmis vastama neile kirjalikult. "Asi on selles, et ma üritan hoida seda valimiskampaaniat võimalikult teemapõhisena," selgitasin. "Rõhutada rohkem seda ideed, mida ma nendel valimistel esindan, mitte enda isikut (nii palju kui see on antud olukorras võimalik)."

See vastus teda ei rahuldanud.

"Meili teel intervjuud pole minu stiil. Inimene on hoopis laiem subjekt kui lihtsalt kiri arvutis," teatas Sikk. "Mõtlesin, et kui mina tuleks välja sellise olulise seisukohaga, siis kaaluksin küll tõsiselt võimalust end avada." Samas lisas, et talle teeks hääd meelt minu telefoninumber ja andis oma sõna selle peale, et kui ta helistab, siis on see lihtsalt kokkuleppimiseks, seisukohtade selgitamiseks, mitte tsiteerimiseks.

"Ma saan teie soovist väga hästi aru, aga vastan siiski eitavalt. Minu eesmärk ei ole koguda nendel valimistel iga hinna eest võimalikult palju hääli," otsustasin asja ajakirjanikule veidi pikemalt selgitada. "Minu eesmärk on viia läbi suhteliselt tagasihoidlik ja vaoshoitud valimiskampaania, mis ei oleks pealtükkiv, et luua selline olukord, mis sarnaneks võimalikult täpselt 2015. aasta Riigikogu valimistele, kus kogu see temaatika on paratamatult vaid üks kõrvalteemadest, mitte sellisel kesksel kohal, kuhu Tarandil õnnestus see tõsta 2009. aasta eurovalimistel. Seda selleks, et näha nüüd ära, kas sellised teemad lähevad piisavalt paljudele valijatele sel määral korda ka taolises olukorras. Minu eesmärk ei ole praegu selle teema najal kuidagi ise esile kerkida, vaid mõjutada erinevate erakondade valimisprogrammide koostamist 2015. aasta valimisteks. Sellest eesmärgist lähtub ka minu valimiskampaania ülesehitus."

"Minu eesmärk on tagada nüüd see, et võimalikult paljud valijad Viljandis oleksid teadlikud sellise kandidatuuri olemasolust, kuid saaksid langetada oma valiku nii, et meedia neid seejuures liiga palju ei mõjutaks. Seega kui EPL tahab nüüd seda kandidatuuri tutvustada, siis võiks piirduda lihtsalt lühikese nupukesega," kirjutasin talle. "Intervjuu võin teile anda pärast valimisi, juhul kui tulemused selleks siis põhjust annavad."

"Tere taas. Olen väga liigutatud, et olema saavutanud töise, kompromisse otsiva kontakti. Kui nüüd lisaksite ka oma telefoninumbri, saaksime äkki paremini edasi juurelda, ilma et peaks iga sõna arvutisse taguma. Olen lihtsalt selline vana aja inimene, kellele Juhan Peegel õpetas, et suhtle inimesega, mitte masinaga," vastas Sikk.

"Ka masina taga on inimene ja telefongi on masin, ühed tehnilised abivahendid kõik," kostsin selle peale mina. " Intervjuud puudutav seisukoht nii või teisiti ei muutu. Selle võib saada alles pärast valimisi, juhul kui tulemused selleks siis põhjust annavad. Nii et ligi kuu aja pärast, kui seda siis veel soovite."

Sikk paraku ei rahunenud, vaid jätkas telefoninumbri ja kokkusaamise nuiamist, teatades teisipäeva hommikul, et annab mulle peagi teada ka koha, kus ta mind reede keskpäeval Viljandis ootab. Taas järgnenud korduvad kinnitused selle kohta, et minu vastus on eitav ja see ei muutu, soovitused võtta ühendust pärast valimisi, kui selleks siis põhjust on, talle mingit mõju ei avaldanud.

"Tublisid ja vahvaid inimesi ei iseloomusta ju mitte kramplik kinnihoidmine oma reeglitest vaid pigem oskus reeglitesse erandeid teha, mis tegelikult viib elu edasi ning näitab maailmapildi avarust. Usun, et Teiegi olete selline," üritas ta mind jätkuvalt meelitada.

"Kuulge, ärge lunige!" vastasin talle lõpuks üsna tüdinenult. "Ma ei tea mida näitavad teie varasemad kogemused ajakirjanikuna, aga minu suhtes rakendatuna on selline lähenemine küll täiesti kontraproduktiivne. Kui olete oma ülemusele juba loo ära lubanud, siis öelge talle lihtsalt, et see jäi saamata, sest kandidaat on üks igavene tropp vms."

Sikk teatas selle peale, et ootab mind reedel kell 12 kuni 12.30 Grand Hotel Viljandi ees parkimisplatsil, lisades samas ka oma auto numbri.

"Ma ei ole kunagi keeldunud vastamast ühelegi küsimusele, mis puudutab minu valimiskampaaniat või minu poolt nendel valimistel esindatavat ideed. Kui teil on selliseid küsimusi, konkreetseid, siis esitage need kirjalikult," kordasin oma seisukohta. "Kohtumine jääb ära."

"Kohtumise pakkumine jääb loomulikult jõusse. Olen kohal," vastas Sikk. "Ja palun, et teeksite mulle selgeks, et Teie näol pole tegemist mitte lihtsalt pullivennaga vaid tõsiselt oma idee eest seisjaga. Äkki õnnestuks ka see idee lihtsalt ja lühidalt selgitada. Tore oleks ju sel teemal silmast silma vestelda."

Saatsin talle taas viite oma kampaanialehele ja lisasin: "Kui te ei viitsi seda juttu seal läbi lugeda, siis ei ole mul teiega millestki rääkida. Kui teil tekib seda juttu lugedes konkreetseid lisaküsimusi, siis esitage need kirjalikult ning saate põhjalikud ja üksikasjalikud vastused. Head ööd!"

Sikk ei jätnud aga jonni, vaid nurus ikka kokkusaamist.

"Kuulge, mina saan väga hästi aru sellest, et te olete huvitatud lihtsalt ühest pehmest nn. human interest loost, aga saage palun lõpuks ka teie aru sellest, et minu käest jääb see teil saamata," üritasin talle asja taas otsekoheselt selgeks teha. "Kogu minu valimiskampaania on oma olemuselt suunatud sellise manipulatiivse lähenemise vastu poliitikas. Kui te arvate, et ma lähen pärast pikka veenmist ja primitiivsete psühholoogiliste nõksude kasutamist lõpuks nö. liimile, et aidata teil evida seda poliitikast kirjutavas ajakirjanduses, siis olete küll sügavalt eksinud. Teisi sõnu: teete siin praegu täiesti tühja tööd."

Sikk ei kaotanud aga lootust, vaid tahtis, et tõestaksin talle, "miks Teie asja ajamist tuleks tõsiselt, mitte naljana võtta."

"Teate, võtke seda kuidas tahate!" vastasin täiesti surmtõsiselt. "Mina kutsun kõiki valijaid üles ise süvenema ja iseseisvalt otsustama, kas võtta seda lihtsalt naljana või tõsiselt. Ja see üleskutse puudutab mitte üksnes minu kandidatuuri, vaid käib kõigi kandidaatide, erakondade ja nende valimislubaduste kohta."

Neljapäeva õhtul saatis Sikk viimase meeldetuletuse, et ootab mind reedel kell 12 hotelli ees parkimisplatsil. "Ärge mind oodake, raiskate seda tehes ainult enda aega!" vastasin talle ega läinud järgmisel päeval vaatama, kas ta seal tõesti ootas või mitte.

Rohkem ma temast ei kuulnud, aga järgmisel laupäeval, 5. oktoobril avaldas LP artikli, mis sisaldas muu hulgas alljärgnevaid lõike.
Laiapea ajab oma asja kiviraidurliku pühendunud tõsidusega, täites Facebooki kontot ja eriti veebisaiti pikkade ja faktirohkete tõestustega, et praegune valimissüsteem end ei õigusta. Väitlustel ta ei osale, oma pilti ei avalikusta.

Olles veendunud, et protestiidee peab olema inimesest suurem, keeldub Laiapea resoluutselt ajakirjaniku korduvalt pakutud kohtumisest ja asja inimlikult tutvustamise võimalusest.
WTF?! Kui see olnuks võimalik, siis oleksin loomulikult muutnud ennast selle eksperimendi huvides nähtamatuks, aga... pilti ta minu käest ju isegi ei küsinud, need olid interneti kaudu avalikult kättesaadavad ja äratuntavalt oma näoga esinesin ka Eesti Rahvusringäälingu filmitud valimisvideos. Facebooki kontole olin aga postitanud ainult viiteid mujal ilmunud tekstidele ning sellegi tegevuse selleks ajaks lõpetanud, sest suurema osa minu sõbralistist moodustavad seal inimesed, kes ei ela Viljandis ja kelle jaoks see oli seega suuresti ilmselt ebaoluline spämm.

Selle kiviraidurliku tõsiduse ja faktirohkuse mainimisega pani ta samas muidugi täppi ning meie omavaheline kirjavahetus oli järjekordseks kinnituseks selle kohta, et kohalikke valimisi käsitlevad just isikuvalimistena mitte üksnes paljud valijad, vaid ka ajakirjanikud, mistõttu valimissüsteem tõepoolest vajab muutmist.

Ja võib ju tõesti olla, et ajakirjanikele tuleb nende töös kasuks järgida põhimõtet "kui uksest ei saa, siis minna aknast, kui ei saa ka aknast, siis korstnast" (kuidas Sikk muidu korduvalt aasta ajakirjanikuks oleks saanud, selles mõttes võib tema järjekindlust ehk lausa teistele eeskujuks tuua), aga mulle isiklikult käib lihtsalt kohutavalt närvidele, kui inimene ei saa aru, et EI tähendab EI.

Lõpetuseks, muidugi, kui seda postitust juhtus lugema keegi, keda tõesti huvitavad Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist puudutavad ideed, siis juba 2. augustil toimub MTÜ Radikaaldemokraadid (mis sündis tingituna läbiviidud eksperimendist) avalik üldkoosolek, avatud ka vabakuulajatele, kus peaks kiidetama heaks Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele/kandidaatidele saadetav küsimustik, mis neid sisaldab.

laupäev, 26. juuli 2014

Eesti poliitikutel on aeg võtta MPK suhtes seisukoht

Ekspress Grupp ei valetanud, kui väitis, et Vladimir Jakuniniga seotud fond rahastab Maailma Perede Kongressi, sest ühena selle neljakümnest ametlikust partnerist peab see tasuma loomulikult liikmemaksu, mille suurus on 2500 dollarit aastas. On aga äärmiselt meelevaldne järeldada, et see seob Jakunini sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis ei ole isegi MPK partnerorganisatsioon.

Teisi sõnu: Venemaa poliitiliste ringkondadega võiks ennem siduda Riigikogu menetluses oleva sooneutraalse kooseluseaduse algatajaid, sest Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ju vaatlejaliige Sotsialistlikus Internatsionaalis, kus tuleb tasuda samuti liikmemaksu ja kuhu kuulub ka erakond Õiglane Venemaa – see seotus on palju otsesem.

Vaata ka: Rahvusvaheline vandenõu loomuliku perekonna toetuseks

Enamik MPK partnerorganisatsioonidest on pärit anglosfäärist (USA, Kanada, Austraalia, Suurbritannia), aga sinna kuuluvad veel ka Venemaa Riiklik Sotsiaalülikool ja Moskva Demograafiliste Uuringute Instituut – sidemed Venemaaga on seega tõesti tugevad.

Euroopa riikidest on seal partnerorganisatsioonide, valdavalt katoliiklike ühenduste ja instituutide näol esindatud veel Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Šveits ja Poola. See ongi siis see link, mis ühendab seda kaudselt sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni kaitseks. Ekspress Grupp võinuks seega väita pigem hoopis seda, et nimetatud sihtasutuse taga seisab Vatikan ning Varro Vooglaid on paavsti käsilane – olnuks ilmselt tõelähedasem kui seostamine Jakunini ja tema fondiga, kuigi kõlanuks nagu juba vana vandenõuteooria.

Seitsmes ülemaailmne Maailma Perede Kongress toimus eelmisel aastal Austraalias, aga kuues aasta varem Hispaanias. Kongressi ametlikeks meediapartneriteks olid seal riigi suurimad konservatiivsed päevalehed ABC ja La Razón, lisaks veel La Gaceta.


Hispaanias toimunud kongressile saabus kogu maailmast kokku kaks ja pool tuhat inimest. Tegemist ei olnud mingi parteipoliitilise üritusega ja enamik esinejatest ei esindanud erakondasid, aga mõned poliitikud nende hulka siiski kuulusid: toonane Itaalia parlamendi asespiiker Rocco Buttiglione (Tsentristlik Liit), Hispaania eurosaadik Jaime Mayor Oreja (Rahvapartei), Hispaania senaator Ángel Pintado (Rahvapartei), Itaalia parlamendisaadik Luca Volonté (Tsentristlik Liit), aga lisaks ka endine USA suursaadik Grover Joseph Rees (Vabariiklik Partei).

Samuti kuulus seal külalisena esinejate hulka Paul Herzog von Oldenburg, kes on nüüd ka sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimees. See ilmselt ei tähenda automaatselt seda, et nimetatud sihtasutuse taga seisaksid Hispaania Rahvapartei, Itaalia Tsentristlik Liit ja USA vabariiklased. Kuna nüüd seda sihtasutust tabanud jõhker meediarünnak on aga oma olemuselt läbini poliitiline, siis oleks ka Eesti erakondadel – vähemalt nendel, mis peavad ennast konservatiivseteks – aeg võtta avalikult seisukoht Maailma Perede Kongressi suhtes.

Vaata ka: SAPTK vastulause Eesti Päevalehe alusetutele kahtlustustele

Selleks, et seda lihtsam teha oleks, toon siin ära ka MPK poolt käesoleva aasta märtsis algatatud Maailma Perede Deklaratsiooni, millele kõik veebis oma allkirja lisada saavad, juhul kui tahavad.
Meie, paljude maade ja kultuuride rahvas, kinnitame tõde, mis on talletatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ning kajastatud rahvusvahelistes lepingutes ja paljudes meie riikide põhiseadustes*: "Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele." Seega perekond eksisteerib enne kui riik ning omab loomupärast väärikust ja õigusi, mida riigid on moraalselt kohustatud austama ja kaitsma.

Me kuulutame, et perekond, universaalne ühendus, mis tugineb ühe mehe ja ühe naise abielulisel liidul, on ühiskonna alus, meie rahvaste tugevus ja inimkonna lootus. Iga ajaloost tuntud tsivilisatsiooni ülima alusena [viide USA ajaloolase Will Duranti teostele] on perekond tõendatult vabaduse kaitsevall ning võti arengu, heaolu ja rahu jaoks.

Perekond on ühtlasi uue elu läte ja häll, loomulik varjupaik lastele ning esimene ja peamine kool, kus õpetatakse neid väärtusi, mis on vajalikud laste ja ühiskonna heaolu jaoks. Perekond tõepoolest on meie side minevikuga ja sild tulevikku. [Viide USA kirjaniku Alex Haley, tuntud romaani "Roots: The Saga of an American Family" autorina, ütlusele.]

Lapsed on meie tulevik ning me tunnistame tänulikult isetuid teeneid, mida osutatakse vanemate, vanavanemate, hoidjate ja teiste hoolitsejate poolt, kes kindlustavad võimalusi, nagu näeb ette lapse õiguste deklaratsioon, lastele "arenguks kehaliselt, vaimselt, moraalselt, hingeliselt ja sotsiaalselt tervel ja normaalsel moel ning vabaduse ja väärikuse tingimustes."

Tunnistades seda, nagu on öeldud inimõiguste ülddeklaratsioonis, et "emadus ja lapsepõlv annavad õiguse erilisele hoolitsusele ja abile", ning, nagu on öeldud lapse õiguste deklaratsioonis, et iga laps peaks "kus see iganes võimalik kasvama üles omaenda vanemate hoolitsemisel ja vastutusel", kuulutame me, et toimiv, kasvatav perekond, mis rajaneb abielul ühe mehe ja ühe naise vahel, tagab kindlaima kaitse sellisele erilisele hoolitsusele ja abile, millele lastel on õigus.

Olles sügavalt mures kasvavate hädade pärast, mis vaevavad lapsi ja ühiskonda abielu ja perekonna kiire languse tõttu, meenutame me kainestavat tähelepanekut, et "läbi kogu ajaloo on rahvused suutnud elada üle mitmesuguseid katastroofe – sissetunge, näljahädasid, maavärinaid, epideemiaid, majanduslangusi – aga nad ei ole suutnud mitte kunagi elada üle perekonna lagunemist." [Tsitaadi autoriks Michael Novak @ AEI.] Me tunnistame iidset tarkust, et maailma ei saa seada korda, seadmata kõigepealt korda perekonda. [Viide Konfutsiusele.]

Me kutsume üles kultuurile, mis austab ja toetab truusid, rahuldust pakkuvaid ja vastupidavaid abielusid; mis tunnistab ja kaitseb neid ainulaadselt väärtuslikke panuseid, mida annavad oma laste eludele nii emad kui isad; ning mis aitab kaasa väärtustele ja visioonile, mida on vaja, et noored inimesed ootaksid ja valmistuksid edukaks abieluks ja laste kasvatamiseks.

Me kutsume ametiisikuid ja poliitikategijaid, rahvusvaheliselt, riiklikult, ja kõigil valitsustasanditel, üles viivitamatult kujundama ja rakendama meetmeid, et hoida ja tugevdada abielu ja perekonda.

Me ärgitame kodanikke, juhte ja mõjukaid isikuid kõikjal seadma oma ülimaks prioriteediks perekonna kui tsivilisatsiooni asendamatu aluse ning meie ainsa lootuse heaolu, rahu ja progressi saavutamiseks, kaitsmist ja tugevdamist.
"Mitte kunagi varem ei ole olnud universaalset loosungit, mis ühendaks kõiki rahvaid koonduma loomuliku perekonna kaitseks, ning mitte kunagi ei ole see vajanud kaitset nii tungivalt nagu praegu," märkis MPK ÜRO asjade direktor Doug Clark seda algatust tutvustades. "Me oleme loonud Maailma Perede Deklaratsiooni, et vastata sellele vajadusele ja olla selleks loosungiks."

* Viidatud on sellele, et 111 riiki on deklareerinud oma põhiseadustes toetust perekonna kaitsele, nende hulgas Eesti Vabariik, mille põhiseaduse § 27 ütleb: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." – kahjuks reaaluses sellest täna kinni ei peeta, aga vastav säte on olemas.

"Ma tunnustan neid riike, mis on pannud jutu loomuliku perekonna kaitsmise kohta oma põhiseadustesse. Selle deklaratsiooni viidetes on toodud põhjalik ülevaade nendest sätetest. Isegi kui ja kus valitsuse teod võivad lahkneda sellest põhimõttest, seisab selline konstitutsiooniline säte noomitusena ja kutsub pöörduma tagasi õige korralduse juurde," rõhutas Clark.

"Minu lootus on," lisas ta, "et Maailma Perede Deklaratsioon mängib olulist rolli selles, et koondada rahvusvahelist tähelepanu taas ühiskonna kõige olulisemale üksusele, loomulikule perekonnale."

It is a time for choosing, nagu oleks öelnud viiekümne aasta eest Ronald Reagan.

Üksikasjalikumalt võib MPK seisukohtadest, mida saab võtta aluseks poliitiliste otsuste kujundamisel, lugeda nii Hispaania kongressi deklaratsioonist kui ka Austraalia kongressi deklaratsioonist.

Austraalia kongressil kuulus esinejate hulka kaks poliitikut: endine asepeaminister John Anderson (Austraalia Rahvuspartei) ja Damian Wyld (Austraalia Liberaalne Partei).

Vaata ka: Austraalia liberaalide vastuseisust homoabieludele

On aeg, et ka Eesti poliitikud võtaksid MPK suhtes seisukoha. See jõhker vaimne terror, mida Ekspress Grupp on rakendanud nüüd SAPTK suhtes selle väidetavate sidemete tõttu nimetatud organisatsiooniga, nõuab seda.

reede, 25. juuli 2014

Rahvusvaheline vandenõu loomuliku perekonna toetuseks

Ekspress Grupp ja Eesti Rahvusringhääling levitasid eile agaralt infot selle kohta, et sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu liikmete Paul Herzog von Oldenburgi ja Sławomir Olejniczakiga seotud teised organisatsioonid ning Venemaa Raudteede presidendi Vladimir Jakunini rahastatud fond on kõik partnerid Maailma Perede Kongressiga, üritades jätta sellega ilmselt muljet, et SAPTK on mingi venelaste rahastatud variorganisatsioon, mille niidid viivad välja otse Vladimir Putini lähikonda.

Kuna mina ei tea nimetatud sihtasutuse rahaasjadest mitte midagi, siis ei hakka sel teemal spekuleerima, vaid teen järgnevalt ainult lühikese ülevaate sellest, mida kujutab endast ja millega tegeleb see "salapärane" Maailma Perede Kongress, võttes aluseks peamiselt organisatsiooni enda veebilehel avaldatud info, mis on igaühele, sealhulgas kindlasti ka Eesti ajakirjanikele, interneti kaudu avalikult kättesaadav.

Tegemist on traditsioonilise perekonna eest seisva katusorganisatsiooniga, mille peakorter asub Ameerika Ühendriikides, Illinoisi osariigis, Rockfordi linnas. Selle presidendiks on dr. Allan C. Carlson, kes on ka Howardi Keskuse president ja juhtinud varem konservatiivset mõttekoda Rockfordi Instituut, mis on tuntud ajakirja Chronicles väljaandjana. Maailma Perede Kongressi nõukogu liikmeteks on lisaks temale veel 12 ameeriklast, nende hulgas näiteks tuntud sotsiaalpsühholoog Milton Rosenberg, kelle saateid erinevatel teemadel nüüd ja edaspidi ikka kuulata soovitan.

Samas on see organisatsioon tõepoolest seotud ka Venemaaga, kaheksas ülemaailmne Maailma Perede Kongress oli koguni kavandatud toimuma Moskvas. Viimane pressiteade, mis pärineb märtsist, annab aga teada, et ettevalmistused selle läbiviimiseks on peatatud.
Ettevalmistused kaheksanda Maailma Perede Kongressi – Moskva Kongressi (kavandatud toimuma 10-12 september, 2014) – läbiviimiseks on hetkel peatatud. Olukord Ukrainas ja Krimmis (ning sellest tulenevad USA ja Euroopa sanktsioonid) on tõstatanud küsimusi reisimise, logistika ja muudes asjades, mis on vajalikud MPK VIII kavandamiseks.

Ettevalmistuste peatamine ei ole mõeldud väljendama negatiivsust vene rahva, kirikute või üksikisikute suhtes, kes on võtnud juhtiva rolli võitluses elu, abielu ja loomuliku perekonna hoidmise eest kodumaal ning osana rahvusvahelisest perekonda toetavast liikumisest.

MPK on olnud Venemaal aktiivne alates asutamisest aastal 1995. Lomonossovi nim. Moskva Riikliku Ülikooli professor Anatoli Antonov – üks riigi juhtivaid demograafe ning MPK VIII korraldava komitee liige – oli selle loomise juures.

See tegevus kasvas hüppeliselt isa Maksim Obuhhovi esitlusega MPK IV-l (Varssavis) aastal 2007, Aleksei Komovi määramisega regionaalseks esindajaks Venemaal ja SRÜ-s aastal 2010 ja maailma esimese Demograafia Tippkohtumisega Venemaa Riiklikus Sotsiaalülikoolis aastal 2011. See tippkohtumine oli esimene selline rahvusvaheline kogunemine, mis oli pühendanud üksnes üle kogu maailma toimuvast sündivuse langusest tingituna saabuvale kriisile. Sellele järgnes teine Demograafia Tippkohtumine Venemaa Uljanovski oblastis aastal 2012.

Me oleme uhked oma Vene partnerite saavutuste üle ning avaldame tunnustust vene rahva sammudele – nende valitud esindajate kaudu – elu, perekonna ja laste süütuse kaitsmisel. Ajal, mil Lääne valitsused liiguvad tagasi paganliku maailmavaate juurde, on Venemaa võtnud juhtiva rolli loomuliku perekonna edendamisel.

Maailma Perede Kongress ei võta mingit seisukohta välisasjades, välja arvatud siis, kui need mõjutavad loomulikku perekonda. Loomulik perekond seisab kõrgemal riiklikest muredest ning peaks ületama ja ühendama kõiki hea tahtega inimesi, kes tunnistavad perekonna keskset tähtsust tsivilisatsiooni alusena. Meie Vene partneritel ja teistel, kellega me oleme Venemaa Föderatsioonis töötanud, on meie palved ja julgustus nende perekonda toetavas töös.

Edasisest anname teada vastavalt olukorra arengule.
Moskva Kongressi korraldava komitee liikmete hulgas on nii Eestis kasvanud Jakunin kui ka tema abikaasa Natalja. Samuti on sellega tihedalt seotud erakonna Õiglane Venemaa parlamendisaadik Jelena Mizulina, kes on mujal maailmas tuntud peamiselt selle poolest, et algatas Venemaa Riigiduumas homopropaganda vastu suunatud seaduste vastuvõtmise, mistõttu kuulub ta nüüd ka nende isikute hulka, kelle vastu lääneriigid on Ukraina kriisiga seoses juba kehtestanud sanktsioonid – seda vaatamata tõsiasjale, et Venemaa Ukraina-poliitika väljatöötamisega ta seotud ei ole.

Ukraina sündmustega seoses väljastati MPK poolt märtsis aga alljärgnev pressiteade.
Maailma Perede Kongressi tegevdirektor Larry Jacobs kutsus rahvusvahelist elu-toetavat ja perekonda-toetavat võrgustikku üles palvetama rahu eest Ukrainas. "Me oleme mures kriisi pärast Ukrainas ning palvetame, et maailma riigijuhid tuleksid kokku, et edendada rahu ja see konflikt lahendada," ütles Jacobs. "Me kordame paavst Franciscuse palvet: et kõik selle riigi osad töötaksid arusaamatuste ületamise nimel ja ehitaksid üheskoos rahvuse tuleviku." Meil on palju kristlastest sõpru ja perekonda toetavaid juhte kõigist uskudest kõigis Ukraina regioonides. Me palvetame nende ohutuse ja nende olulise töö eest autentsete inimõiguste edendamisel, loomuliku perekonna toetamisel ja inimelu kaitmisel eostamisest kuni loomuliku surmani.

Jacobs teatas, et ettevalmistused spetsiaalseks Maailma Perede Kongressi ürituseks Ukraina pealinnas Kiievis jätkuvad. "Olles rääkinud meie sõprade ja toetajatega Ukrainas on meil rõõm teatada, et nad jätkavad oma jõupingutusi, et korraldada Maailma Perede Kongressi regionaalne kohtumine Kiievis sel suvel, koostöös MPK juhtidega Ida-Euroopast ja Venemaalt, et propageerida loomulikku perekonda kui vaba ja stabiilse ühiskonna alusüksust, mis ületab kõiki poliitilisi erimeelsusi ning riikide ja armeede huvisid," ütles ta.

Tsiteerides paavst Benedictus XVI-t, ütles Jacobs: "Rahu algab kodust." Ta jätkas: "Olgu need sõnad maailma riigijuhtidele inspiratsiooniks Ukrainas tõelise, püsiva rahuni jõudmisel... "Kus leiab aset tõeline harimine rahu ja õigluse osas? Eelkõige, perekonnas, sest vanemad on esimesed õpetajad. Perekond on ühiskonna algrakuke; see on perekond, kus lapsed õpivad neid inimlikke ja kristlikke väärtusi, mis võimaldavad neil konstruktiivselt ja rahumeelselt koos eksisteerida. See on perekond, kus nad õpivad solidaarsust põlvkondade vahel, austust reeglite vastu, andestamist ning seda, kuidas võtta vastu teisi. Perekond on esimene kool, kus meid koolitatakse õigluses ja rahus." Aamen. Olgu see nii," lõpetas Jacobs.
MPK eelmine üritus toimus Ukrainas läinud aasta novembris, kui seal käisid üheskoos visiidil MPK saadik Euroopa institutsioonide juures Pavel Parfentiev ja Luca Volontè (Itaalia, Tsentristlik Liit), kes oli 2008-2013 Euroopa Liitu valitseva Euroopa Rahvapartei fraktsiooni esimees Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.

MPK sidemetest Venemaaga pajatas aga pikemalt ka käesoleva aasta jaanuaris ajakirjas The Nation, mis on üks juhtivaid sotsiaalliberaalseid väljaandeid Ameerika Ühendriikides, ilmunud artikkel pealkirjaga "How US Evangelicals Fueled the Rise of Russia’s ‘Pro-Family’ Right", millest võis lugeda, et Venemaal on mitte homoõiguslaste liikumine, vaid just "uus konservatiivne avangard – homovastane, abordivastane ja "traditsioonilist perekonda" toetav – see, mis on kõige edukamalt hankinud Lääne rahalist ja institutsionaalset toetust."

"Venemaa homovastase ja abordivastase liikumise keel näib laenavat aga kõige tugevamalt Ameerika Ühendriikide ning Euroopa peavoolu evangeelsete kristlaste ja konservatiivsete poliitikute omast," täheldas The Nation. "Kummalisel kombel näib see õigeusklike ja evangeelsete kristlaste liit tähistavat üht vähestest eredatest kohtadest muidu pingestunud suhetes Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel."

The Nation tõi ka välja, et ülalpool juba mainitud Demograafia Tippkohtumiste korraldaja ja "MPK esindaja Venemaal on Aleksei Komov, 41-aastane sotsiaalteaduste doktorant Moskva Riiklikus Ülikoolis. Komov, kes õppis Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis, on osa uuest põlvkonnast noortest valikuvastastest aktivistidest Venemaal, kes lähtuvad taktikatest, mis on hakanud iseloomustama võitlust reproduktiivõiguste üle Ameerika Ühendriikides..."

The Nation paljastas muide, et Bradley sihtasutus, mis on tuntud selliste konservatiivsete USA institutsioonide nagu mõttekoda Heritage rahastamise poolest, finantseerib ka mitmesuguseid ettevõtmisi Venemaal, sealhulgas üht teoloogilist heategevusfondi, mille asutasid Vadim Jakunin ja Leonid Sevastjanov, ning perekonna, armastuse ja truuduse päeva, mille suureks eestvõitlejaks on teatavasti praegu Venemaa peaministri ametit pidava Dmitri Medvedevi abikaasa Svetlana (vaata lisaks: Venemaale tahetakse pakkuda uut perepoliitikat), tähistamist.

"Me tahame edendada ideed ühistele kristlikele juurtele tuginevast ühtsusest Lääne ja Venemaa vahel," tsiteeris The Nation seda, mida Sevastjanov oli öelnud varem ajakirjale Inside The Vatican. "Meie usume liitu traditsiooniliselt kristlike riikide vahel... ja me usume seda, et me võime olla tugev jõud selle radikaalse ilmaliku maailma vastu, mis on muutunud domineerivaks meie ühiskondades."

Maailma Perede Kongressi tegevdirektor Larry Jacobs märkis seda The Nationi artiklit kommenteerides: "See lugu ei maini üldse Venemaa katastroofiliselt madalat sündivust 1.5 last naise kohta – 2.1 on vaja juba ainult selleks, et asendada praegust elanikkonda, seda maailma suurimas riigis, mille pindala katab 16 ajatsooni. Selle tagajärjel võib Venemaa kaotada käesoleva sajandi keskpaigaks 30 miljonit inimest. Lisaks abordi moraalsetele ja inimõigusalastele aspektidele on ka see venelastele tohutuks stiimuliks, et mõelda tõsiselt selle peale, mida on vaja oma rahva demograafilise languse ümberpööramiseks."

Jacobs lisas: "The Nationi artikli pealkiri väidab, et perekonda toetavat liikumist Venemaal on kannustanud evangeelsed kristlased. Aga Maailma Perede Kongress ei ole rohkem evangeelne kui katoliiklik. See kongress on liit usklike ja mitteusklike vahel, mis katab religioosset spektrit katoliiklastest kuni evangeelsete kristlaste, kuni õigeusklike, kuni juutideni. Meie 40 MPK partnerit hõlmavad juhte kõigist nendest uskudest ning veel enamatestki, mis tunnistavad, et loomulik perekond on ühiskonna alusüksus ning võti autentsete inimõiguste ja terve tsivilisatsiooni jaoks."

Kui kaugele ulatuvad selle rahvusvahelise vandenõu harud, sellest tuleb siin pikemalt juttu homme – võib ainult loota, et oma paljastamistööd antud organisatsiooni suhtes jätkab ka Eesti kartellimeedia, sest teema on ju tõesti äärmiselt huvitav ja oluline.