Afganistani mood 1975/76

Üks huvitav videolõik, mis võib anda siin veidi aimu sellest, miks osad afgaanid näevad Afganistani Vabariigi presidendi Muhammad Daud Khani kodanlik-natsionalistliku režiimi ajal (1973-1978) valitsenud oludes ikka veel mingit vabaduse kuldajastut. Daud surus küll alla poliitilisi oponente, islamiste ja kommuniste, kuid tema eesmärgiks oli siiski vabama ühiskonna loomine, mida ohustasid nii islamistid kui ka kommunistid. Ja tema poolt selle nimel teostatud repressioonid olid nende omadega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikud.

Tagantjärele on kõrvalt kerge moraliseerida ja väita, et kui ta oleks võimaldanud suuremaid poliitilisi vabadusi, siis ei oleks kommunistid teda ja tema perekonda võib-olla üldse mõrvanud, aga ei maksa unustada, et kommunistid kippusid nägema kodanlikes poliitilistes vabadustes üksnes vahendit, mida kasutada ära selleks, et tulla võimule ja kehtestada nn. "proletariaadi" diktatuur. Ehk nagu märkis Daud: "Kibedad kogemused, mis me ise oleme saanud ja asjade käik teistes maades, millega meil on sarnased tingimused, näitavad meile, et mitmeparteisüsteem võib viia teatud raskusteni ja mõnikord takistada progressi."

Täna on Afganistanis poliitilisi vabadusi kahtlemata rohkem kui Daudi ajal, kuid vabariigist on saanud islamivabariik ja üksikisikute vabadus on selgelt piiratum. 20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised. Registreeritud on 44 kandidaati, nende hulgas kaks naist.

Ülal on näha Afganistani Islamivabariigi Rahvusassamblee alamkoja sõltumatu liige Shahla Atta, kes lubab juhinduda valituks osutumisel Daudi poliitikast, pidades seejuures silmas mitte poliitilistest vabadustest loobumist, vaid teiste vabaduste ja õiguste tagamist. Oma kandideerimisest teada andes selgitas ta, et teeb seda tugevdamaks riigis põhiseadusele tuginedes demokraatlike väärtusi. Tema valimislubaduste hulka kuuluvad kohustusliku alushariduse kehtestamine, tasuta ravi narkosõltlastele, ülesehitustööde hoogustamine, välisabi sihipärasem kasutamine, õiguriikluse tugevdamine, riigiorganite suurema läbipaistvuse tagamine, võitlus Talibani ja korruptsiooniga.

Atta võimalus valituks osutuda on sisuliselt kahjuks olematu. 2005. aasta parlamendivalimistel toetas teda Kabuli provintsis, kust valiti 33 saadikut, vaid 2040 valijat, see teeb 0.5% seal antud häältest, mis tagas selles valimisringkonnas 29. koha. 2004. aastal sai ainus naissoost kandidaat, Massuda Džalal, presidendivalimistel 1.1% häältest, jäädes sellega 18 kandidaadi hulgas kuuendaks. Lisaks Attale kandideerib nüüd dr. Frozan Fana, 2003. aastal mõrvatud tsiviillennunduse ministri lesk. Kumbki neist ei ole Afganistanis laiemalt nii tuntud kui Džalal. Seega võib nende häältesaak jääda isegi kahepeale kokku väiksemaks kui 2004. aastal ainsal naissoost kandidaadil.

Mis puudutab veel Daudi, siis eelmisel aastal leiti ühest massihauast tema jäänused ning tänavu märtsis maeti ta riiklike auavalduste saatel pidulikult ümber. On üpris märkimisväärne, et Talibani esindaja teatas, et näitamaks austust tema vastu ei vii sissid tseremoonia ajal selles piirkonnas läbi sõjalisi operatsioone. Nende nägemus erineb naiste õiguste osas ja paljudes teistes küsimustes põhjalikult tema omast, kuid tema valitsusaega on hakatud Afganistanis nii laialdaselt seostama iseseisvuse ja sõltumatuse, rahu ja stabiilsusega, et isegi Taliban ei saanud seda eirata.

Saksa Vabade Demokraatide programmist

Kui lähtuda viimastest arvamusküsitlustest, siis moodustab pärast septembris toimuvaid valimisi Saksamaal konservatiividega uue valitsuskoalitsiooni liberaalne Vaba Demokraatlik Partei ja praegu koalitsiooni kuuluvad sotsiaaldemokraadid saadetakse opositsiooni. VDP toetab enese sõnul ühiskonna keskpaika, mis seisab äärmuste vastu, kuid on enamat kui vaid miski, mis jääb vasaku ja parema vahele.

"VDP on erakond kõikidele, kes kujundavad oma elu ise ega taha olla seejuures riigi eestkoste all," öeldakse programmis, mis kinnitati mai keskel Vaba Demokraatliku Partei üleriigilisel kongressil. "Kes tahab Saksamaal rohkem vabadust ja võimaluste võrdsust, see vajab tugevat VDP-d. Me seisame suurema vabaduse ja vastutuse ning väiksema riikliku eestkoste eest."

Kui Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu ühises programmis nimetatakse Saksamaad integratsioonimaaks, siis liberaalide sõnul on see sisserändemaa.

"VDP seisab ratsionaalse integratsioonipoliitika eest, mis ei varja integratsiooniga seotud probleeme," seisab erakonna programmis. "Sisserände kontrollimine punktisüsteemi sisseviimise kaudu on juba ammu vajalik. Esimeses järjekorras peavad jääma sõelale erinevate elukutsetega kõrgelt kvalifitseeritud töövõtjad, kellest on oodata panuse andmist meie maa majandusliku arengu heaks. Aga ka spetsialistid teistest kategooriatest peavad saama lisatingimuste täitmisel võimaluse sisserändeks, kui tööjõuturg nõuab just neid."

"Iga sisserändaja vastutab enda ja oma perekonna eest esmajoones ise. Asendamatuteks eeltingimusteks on kõigi jaoks saksa keele valdamine, meie põhiseaduse ning selle alusväärtuste tundmine ja järgimine ning mõlemapoolne soov integreeruda," märgivad liberaalid. "Integratsiooni võib edendada ka läbi topeltkodakondsuse, nagu tõestavad paljud näited edukalt integreerunud topeltkodakondsusega kodanikest."

"Parimaks teeks integreeruda on seista majanduslikult iseenda jalgadel," lisatakse samas. "Parandamaks jätkusuutlikult keelelise integratsiooni kvaliteeti, tuleb integratsioonikursuseid läbi sihtgruppide ja eelteadmiste arvestamise tugevdada ja laiendada."

Ühtlasi rõhutatakse, et Euroopa Liidu tasandil tehtav koostöö sisserände ja asüülipoliitika osas ei tohi viia laskumiseni kõige madalama taseme ehk lõdvemate reegliteni.

"Kuigi islam kui religioon sobib põhiseadusega kokku väga hästi, ei talu islamism kui poliitiliselt motiveeritud ideoloogia demokraatiat, turumajandust, pluralismi ja inimõigusi. Islamism ei ole seega kooskõlas ei põhiseaduse ega VDP veendumustega," ütlevad liberaalid, lubades toetada prodemokraatlike usuorganisatsioone ja üksikisikuid.

Vaata ka: Saksa Kristlike Demokraatide programmist

Balti Hertsogiriigi lugu (7)

12. aprillil Riias kogunenud Liivi-, Eesti- ja Saaremaa ning Riia linna ühendatud maanõukokku kuulus kolm rüütelkonna, 13 suurmaapidajate, 13 valdade (üheksa eestlast ja neli lätlast), 20 linnade (13 sakslast, viis lätlast ja kaks eestlast, viimased Tallinnast advokaat Leopold Keerd-Saar ja Tartust advokaat Roman Tarrask), seitse vaimulike (neli sakslast, kaks eestlast, üks lätlane), üks Tartu Ülikooli ja üks Petserimaa esindaja.

See kirju kogu sisuliselt volitusteta isikuid otsustas Tallinna Teatajas avaldatud ametliku teate kohaselt ühel häälel paluda Saksa keisrit võtta kõnealused alad kestvalt sõjalise kaitse alla ning toetada nende Venemaast eraldumist; avaldas soovi moodustada nendel aladel ühise riigikorraga konstitutsiooniline monarhia, mis isikliku ühenduse (nn. personaaluniooni) läbi Preisi kuningaga Saksa riigi külge liidetaks; palus keisrit, et ta võimaldaks luua maavalitsused, mis juhiksid Liivi- ja Eestimaa valitsemist kuni nende täieliku riikliku ühendamiseni, ning sõlmitaks vajalikud lepingud, mis liidavad Baltimaadest asutatud riigi sõjaväe, raha, teede, tolli, mõõdu, kaalu jms. Preisi Kuningriigi külge.

"Kunstlikult konstrueeritud, ajalooliselt ja etnograafiliselt põhjendamata lahutusliin, mis põiki läbi Lõuna-Liivimaa läheb, heideti kõrvale. Maanõukogu avaldas suurema osa elanikkude soovi," väideti ametlikus teates. "Mõningate unistajate ja auahnete, Inglismaale silmategevate advokaatide ja ajakirjanikkude plaanidest läheb ajalugu üle. Nende kavatsuste teostamine oleks Baltimaadest teise Balkani st. mitmesuguste intriigide ja ässituste tallermaa teinud. Avalikkude ja salajaste ähvarduste kiuste mõnede tumedate jõudude poolt, tegi maanõukogu oma otsuse. Rahvas seisab selle taga."

Saksamaale saadeti loomulikult kohe vastav telegramm, mille peale Saksa keiser ja Preisi kuningas Wilhelm II vastas: "Maanõukogu palvet liitumiseks Saksa riigi külge minu valitsuskepi all, tervitatakse heatahtlikult. Ma võtan seda kui usaldust minu isiku, minu koja ja Saksamaa tuleviku vastu ja avaldan maanõukogule selle eest oma keiserlikku tänu."

Samal ajal külastas Baltimaid keisri noorem vend prints Heinrich. Järgmisel nädalal mindi üle Saksa suveajal ja võeti ametliku rahana kasutusele üksnes Saksa mark. Saksamaa poole asus teele delegatsioon, mida juhtis parun Dellingshausen, et anda keisrile üle ametlik palve, pidada läbirääkimisi ja leppida kokku Saksamaa ja Balti ühisriigi omavahel sidumise täpsemas korras.

(järgneb)

Mida sümboliseerib ülestõstetud rusikas?

See küsimus on kerkinud üles Kaheksanda Mai Liikumise ajaveebi kommentaariumis. Itaalia kommunist (või enam mitte?) Oudekki Loone väidab seal, et "ülestõstetud rusikas on kodanikuühiskonna sümbol". Ei tea, kas keegi on üritanud seal täpsustada, millist osa ühiskonnast see sümboliseerib, sest vähemalt mingi aeg tagasi valitses viidatud ajaveebi kommentaariumis teatav ideoloogiline tsensuur, aga l'enciclopedia libera kohaselt on ülestõstetud rusikas tervitus, mida kasutavad sageli kommunistlike ja sotsialistlike, anarhistlike, antifašistlike, patsifistlike ja üldisemalt vasakpoolsete süsteemivastaste poliitiliste ja ühiskondlike voolude võitlejad (it.k. militanti) ja poolehoidjad. Ütleks, et kui see ongi kellegi arvates nüüd kogu kodanikuühiskond, siis on tema nägemus kodanikuühiskonnast üsna piiratud. Mulle isiklikult seostub ülestõstetud rusikas üldiselt vist mingisuguse ähvardamisega, aga kui minna konkreetsemaks, siis meenub esimese asjana seda sümbolit kasutav Briti ajaleht Socialist Worker, mis on omaenda määratluse kohaselt revolutsiooniline ja antikapitalistlik.

USA toetus sõjale Afganistanis

Täna kolmkümmend aastat tagasi kirjutas USA president Jimmy Carter alla esimesele korraldusele Afganistani modžaheedide abistamise kohta, et meelitada Nõukogude Liit sekkuma Kabulis valitseva režiimi kaitseks. USA presidendi toonane riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski kinnitas seda avalikult intervjuus, mille Le Nouvel Observateur avaldas 1998. aasta jaanuaris. Teda intervjueeris Vincent Jauvert.

Jauvert: Luure Keskagentuuri endine direktor Robert Gates ütleb oma mälestustes, et ameeriklaste salateenistused alustasid Afganistani modžaheedide abistamist kuus kuud enne Nõukogude interventsiooni. Teie olite sel ajal president Carteri julgeolekunõunik, seega mängisite te selles afääris olulist rolli. Kas te kinnitate seda?

Brzezinski: Jah. Ajaloo ametliku versiooni kohaselt alustas LKA modžaheedide abistamist 1980. aastal, teisi sõnu pärast Nõukogude Armee tungimist Afganistani 1979. aasta 24. detsembril. Aga tegelikult, nagu seni salajas hoitud, oli see täpselt vastupidi: see oli 1979. aasta 3. juuli, kui president Carter kirjutas alla esimesele korraldusele Kabuli nõukogudemeelse režiimi vastaste salajase abistamise kohta. Ja sel samal päeval kirjutasin ma presidendile oma arvamuse, milles ma selgitasin talle, et minu hinnangul viib see abi Nõukogude sõjalise interventsioonini.

Jauvert: Vaatamata sellele ohule toetasite te seda salaoperatsiooni. Aga võib-olla te isegi soovisite, et sovetid sõtta astuksid ja otsisite võimalust nende provotseerimiseks?

Brzezinski: Päris nii see ei olnud. Me ei tõuganud venelasi sekkuma, kuid me suurendasime teadlikult võimalust, et nad seda teevad.

Jauvert: Kui sovetid õigustasid oma interventsiooni sellega, et nad kavatsevad võidelda Ameerika Ühendriikide salajase sekkumise vastu Afganistanis, siis ei uskunud neid keegi. Sellegi poolest oli selles omajagu tõtt... Te ei kahetse tagantjärele midagi?

Brzezinski: Mida siin kahetseda? See salaoperatsioon oli suurepärane idee. Selle tulemusel langesid venelased Afgaani lõksu ja teie tahate, et ma seda kahetseksin? Sel päeval, kui sovetid ametlikult piiri ületasid, kirjutasin ma president Carterile, lühidalt kokkuvõetuna: "Meil on nüüd võimalus anda NSVL-ile tema oma Vietnami sõda." Tõepoolest, peaaegu kümne aasta jooksul pidi Moskva pidama režiimi jaoks ülejõukäivat sõda, osalema konfliktis, mis viis demoraliseerumise ja lõpuks Nõukogude impeeriumi lagunemiseni.

Jauvert: Te ei kahetse, et toetasite islamifundamentalismi, jagasite relvi ja nõuandeid tulevastele terroristidele?

Brzezinski: Mis on maailma ajaloo seisukohalt olulisem? Taliban või Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine? Mõned elevile aetud islamistid või Kesk-Euroopa vabanemine ja Külma sõja lõpp?

Jauvert: "Mõned elevile aetud"? Aga öeldakse ju ikka ja jälle: islamifundamentalism kujutab endast täna ülemaailmset ohtu.

Brzezinski: Rumalus! Öeldakse, et Lääs peaks ajama islamismi suhtes globaalset poliitikat. See on rumal. Ei ole olemas globaalset islamismi. Vaadakem islamismi ratsionaalselt ning ilma demagoogia ja emotsioonideta. See on maailmas enimlevinud religioon 1.5 miljardi järgijaga. Aga mis on omavahel ühist Saudi Araabia fundamentalismil, mõõdukal Marokol, Pakistani militarismil, läänemeelsel Egiptusel ja sekulariseerunud Kesk-Aasial? Mitte rohkemat kui see, mis ühendab kristlikke maid...

Vaata ka: Traagiline päev Afganistani ajaloos

Sanaderi lahkumisest

Nagu välk selgest taevast tuli eile uudis selle kohta, et Horvaatia peaminister Ivo Sanader astus ametist tagasi ja lahkub üldse aktiivsest poliitikast.

Sanader teatas eile erakorralisel pressikonverentsil, et lahkub "isiklikel põhjustel" nii peaministri kui ka erakonna esimehe ametikohalt ega kandideeri lähenevatel presidendivalimistel. Ta oli informeerinud sellest juba eelnevalt Horvaatia presidenti, oma koduerakonna Horvaadi Demokraatliku Liidu juhatust ja koalitsioonipartnereid.

"See ei olnud kerge otsus, see sündis põhjaliku järelemõtlemise tulemusel. Elus saabub hetki, mil tuleb teha uus algus, ning ma olen jõudnud järeldusele, et see on üks nendest hetkedest," ütles Sanader. "Mina olen oma osa teinud, nüüd on teiste kord."

Sanader ei avaldanud sellise ootamatu lahkumise konkreetset põhjust, kuid lükkas ümber kuulujutud, mille kohaselt ta on olnud juba mõnda aega raskelt haige. Ta tunnistas, et on saanud Euroopa Liidu institutsioonidelt tööpakkumisi, kuid ütles, et ei võtnud neid vastu.

"Mul oli au ja privileeg olla Horvaatia Vabariigi loomise juures. Ma ütleksin, et oluline osa minu elust on olnud pühendatud poliitikale. Ma sain poliitikuks, et viia isiklikult täide horvaadi rahva kõige olulisemad püüdlused," rääkis Sanader. "Ma lahkun rahulolevana, sest kõik strateegilised eesmärgid on saavutatud."

"Horvaatia on saanud tõeliseks osalejaks rahvusvahelises poliitikas," lisas ta samas. "Me oleme ÜRO Julgeolekunõukogu ja NATO liige ning ületamas Euroopa Liidu lävepakku, vaja on veel ainult poliitilist otsust ja me võime lõpetada läbirääkimised kolme kuu jooksul."

Sloveenia ja Horvaatia vahel Pirani lahel jooksva piiri üle jätkuva vaidluse tõttu takerdusid tänavu Horvaatia liitumiskõnelused Euroopa Liiduga, mille abil Sloveenia üritab suruda peale oma positsioone piiriküsimuses. Kas see võis Sanaderi otsust kuidagi mõjutada?

"Ma ei saa vastata eitavalt," ütles ta pressikonverentsil. "Kahtlemata oli mul seda otsust kaaludes mõttes ka see. Ja kindlasti ei ole Euroopa Liidul, nagu ma olen viimastel kuudel rõhutanud, ning Euroopa ühtelõimimise projektil edulootust, kui see aktsepteerib väljapressimiste põhimõtet Euroopa Liidu tegevuspõhimõttena."

Sanader teatas, et tema mantlipärijaks valitsusjuhi ametikohal saab senine asepeaminister Jadranka Kosori, kes on ühtlasi erakonna asepresident ja tõuseb nüüd kõigi eelduste kohaselt ka selle juhiks. Parlament peab kiitma uue peaministri ja valitsuse heaks järgneva kolmekümne päeva jooksul.

Opositsiooni kuuluvate sotsiaaldemokraatide president Zoran Milanović pidas vajalikuks erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist, sest Sanader jättis lahkumise sisuliselt põhjendamata. Sama nõudis liberaalide fraktsiooni juht Vesna Pusić. Kosoril on aga olemas koalitsiooni toetus ning see tähendab, et mingit poliitilist kriisi vähemalt esialgu ilmselt ei tule.

Sanader taandub Horvaadi Demokraatliku Liidu aupresidendiks, mis tagab jätkuvalt sõnaõiguse erakonna juhatuses, ega välistanud, et võib naasta kunagi aktiivsesse poliitikasse. Mõned analüütikud kardavad, et tema täieliku lahkumise korral võiks see erakond lihtsalt koost laguneda.

1990. aastal esimeste vabade valimistega võimule saanud Horvaadi Demokraatlik Liit ühendab rahvuslike, konservatiivsete ja parempoolsete suundumuste esindajaid. Rahvusvaheliselt on see seotud Tsentristlik-Demokraatliku Internatsionaali, Rahvusvahelise Demokraatide Liidu ja Euroopa Rahvaparteiga.

Horvaadi Demokraatliku Liidu esimene juht Franjo Tuđman oli alates 1990. aastast kuni oma surmani 1999. aasta detsembris Horvaatia Vabariigi president. Pärast tema surma sai erakond 2000. aasta parlamendivalimistel lüüa vasakpoolsetelt jõududelt, mida juhtisid end Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks nimetanud endised kommunistid, ning erakonna juht Mate Granić, kes oli eelnenud viis aastat peaminister, jäi presidendivalimistel alles kolmandaks.

Pärast neid lüüasaamisi tõusis Horvaadi Demokraatliku Liidu etteotsa Sanader, kes oli olnud selle erakonnaga seotud juba päris algusest peale. 2003. aasta parlamendivalimiste järel sai ta peaministriks ning erakonna positsioonid tugevnesid veelgi 2007. aasta novembris toimunud parlamendivalimiste tulemusel.

Uus juht Jadranka Kosor on endine ajakirjanik, kes valiti Horvaatia parlamenti esmakordselt 1995. aastal. 2003. aastal sai temast perede, pensionäride ja põlvkondadevahelise solidaarsuse minister Sanaderi juhitavas valitsuses ning sellelt kohalt läheb ta nüüd peaministriks.

2005. aastal kandideeris Kosor presidendiks, jõudes valimiste teise vooru, kus ta sai 34.07% häältest. Tagasivalituks osutus siis senine president Stjepan Mesić, kes oli 1990-ndate alguses samuti Horvaadi Demokraatlikus Liidus, kuid jõudnud lõpuks välja liberaalse Horvaadi Rahvapartei ridadesse.

Sanaderi tagasitõmbumise mõju Horvaadi Demokraatliku Liidu edasisele käekäigule on üsna ettearvamatu. Lühemas perspektiivis see erakonnale kindlasti jõudu juurde ei anna, aga pikemas perspektiivis... võib-olla mõjutas tema otsust ka Albaanias toimuv, kus sisuliselt sama poliitiline suund on liigagi tihedalt seotud ühe inimese saatusega.

Saksa Kristlike Demokraatide programmist

27. septembril valitakse Saksa parlamendi uus koosseis. Seal praegu esindatud jõududest tulid viimasena oma programmiga aastateks 2009-2013 välja Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit ja sellega seotud Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Nende eile esitletud programmis on võetud üldiselt suund tagasi paremale, et võita uuesti enda taha vahepeal järjest rohkem Vabade Demokraatide poole jooksma hakanud parempoolseid, kes olid muutunud juba aina enam rahulolematuks CDU lähenemisega sotsiaaldemokraatlikele positsioonidele.

"...see oleks suur viga, kui me riigi rolli valesti mõistame ning sellele järjest rohkem uusi ülesandeid anda tahame. Just seda CDU ja CSU ei taha," öeldakse erakondade ühises programmis. "Riiklikud majandused ei too jõukust, vaid võtavad inimestelt vabaduse. Seetõttu ei toeta me seda, et riik võtaks enda kanda ettevõtlusega tegelemise. Aga me seisame selle eest, et ta oleks korra kaitsja."

"2009. aasta ei tohi olla ainult erakordse ülemaailmse kriisi aasta, see peab olema ka aasta, mil laotakse alus uuele tõusule," seisab samas. "Selle saavutamiseks tahame meie, Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit ja Kristlik-Sotsiaalne Liit, moodustada parlamendi järgmisel ametiajal valitsuse Vaba Demokraatliku Parteiga. Nii saame me võtta vastu meie maa tuleviku jaoks vajalikud otsused."

Toetatakse tasakaalus eelarveid ning makse, mis oleksid "lihtsad, madalad, õiglased". Konkreetsetest arvudest võib tuua näiteks lubaduse langetada tulumaksu alammäär (tulumaksuvaba miinimum on tänavu 7834 eurot aastas) esimese sammuna neljateistkümnelt protsendilt kolmeteistkümnele ja järgmise sammuna kaheteistkümnele. Kui praegu hakkab kõrgeim maksumäär 42% kehtima sissetulekult, mis on suurem kui 52552 eurot aastas, siis see tahetakse tõsta esimese sammuna viiekümne viie ja teise sammuna kuuekümne tuhande euro peale.

Üheks oluliseks ülesandeks peetakse ka muulaste integreerimist Saksa ühiskonda. Selle aluseks nimetatakse head keeleoskust ja head haridust. "Kes meie ühiskonna väärtushinnanguid ja Saksamaad oma kodumaana tunnistab, see saab meie maal oma võimaluse ja on südamest teretulnud," öeldakse CDU/CSU programmis.

"Meie põhiseadus ja ühised väärtushinnangud on järgimiseks kõikidele. Edukas integratsioon tähendab meie jaoks: enese identifitseerimist meie maa kaudu, võrdset osavõttu ning vastutust," lisatakse samas. "2010. aastaks peavad kõik lapsed, kes kooli võetakse, oskama rääkida saksa keelt. Et neid õppimiskohustuste täitmisel vajadusel alati järele aidata peavad immigrantidest lapsevanemad õppima saksa keelt. Nemad kannavad vastutust selle eest, et nende lapsed õpiksid saksa keelt ning omandaksid teadmisi ja areneksid. Immigrantide laste keeleosakuse parandamise jaoks omab suurt tähtsust nende varajane kokkupuutumine saksa keelt emakeelena rääkivate lastega."

"Euroopa Liidu liikmesriigid peavad säilitama võimupädevuse langetada immigratsiooni puudutavad otsused rahvusriikide tasandil. Euroopa Liidu püüdlused reguleerida asüülipoliitikat Euroopa Liidus ühiste reeglitega viiksid Saksamaal selles osas saavutatud kompromissi nõrgenemiseni. Seetõttu oleme me nende vastu," kuulutavad Saksa konservatiivid.

Saksa kodakondsuse andmine, mis tagab kõik kodanikuõigused ning -kohustused, ei saa nende sõnul asendada integratsiooni, vaid peab olema eduka integratsiooni tugevaimaks väljenduseks. See eeldab, et kodakondsuse saaja peab oskama piisaval määral saksa keelt.

"Järgmise kümne aasta jooksul otsustavad umbes 300 tuhat noort täiskasvanut, kas nad jätavad Saksa kodakondsuse või oma vanemate kodakondsuse. Meie soovime võita nad langetama otsust Saksa kodakondsuse poolt ning meie maa kasuks. Topeltkodakondsuse üleüldisest aktsepteerimisest me seega keelduma," öeldakse CDU/CSU programmis, lisades ka samas, et ollakse ühtlasi selle vastu, et välismaalased saaksid osaleda kohalike omavalitsuste valimisel, sest see ei lase neil saada täieõiguslikeks kodanikeks.

Selliseid seisukohtasid omab Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga liikmesriigi tugevaim poliitiline jõud. Küll oleks hea kui sellisest tõeliselt euroopalikust lähenemisest integratsiooniküsimustele jõuaks midagi vähemalt CDU/CSU sõsarpartei Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikasse. Praegu tundub, et end mõnikord lausa "rahvuslik-konservatiivseks" nimetav IRL liigub otse vastupidises suunas, kuigi mõnel pool on hakanud juba isegi sotsidel aru pähe tulema.

Balti Hertsogiriigi lugu (6)

Koosoleku juhataja ei pidanud vajalikuks Lõuna-Eesti vallavanemate avaldust täies mahus saksa keelde tõlkida, andes selle sisu edasi vaid osaliselt mõne lausega, ja läti keelde ei tõlgitud seda üldse. Selle peale teatasid eestlastest vallavanemad, et nad lahkuvad koosolekult ja hakkasid saalist välja sammuma. Mõned mehed jõudsidki juba lahkuda enne, kui Stäel-Holstein vallavanematele käratas, et ta keelab neil Saksa sõjaväevõimude nimel sedasi minema jalutamise.

Saali jäänud vallavanemad jäid paigale, kuid teatasid, et mingisugusest hääletamisest ja otsustamisest nad osa ei võta. Stäel-Holstein nähvas selle peale, et nad peavad olema kas poolt või vastu ning pani hääletamisele Venemaast lahtiütlemise küsimuse. Eesti vallavanemad jäid protesteerides istuma, sakslased ja lätlased tõusid püsti.

Järgmine päevakorrapunkt. Esindajate valimine Liivi-, Eesti- ja Saaremaa ning Riia linna ühendatud maanõukokku, mis peab määrama täpsemalt kindlaks nende alade tulevase riikliku korra. Eesti vallavanemad avaldasid taas protesti ning nõudsid, et kõik nende avaldused ja seletused kantaks korralikult protokolli, kuid sekretär ei pidanud seda vajalikuks.

Sakslased olid seadnud kandidaatidena üles siiski need samad neli vallavanemat, kelle nimed olid kantud eelmisel õhtul mitteametlikul eelkoosolekul tutvustatud lehtedele ning kes olid oma kandidatuurid korra juba taandanud. Neist üks oli jõudnud saalist lahkuda, ülejäänud teatasid, et ei võta valimisi vastu.

Stäel-Holstein seletas, et nad on juba valitud ja tema uusi valimisi läbi ei vii. Lõpuks määrati nende asemele siiski sellised mehed nagu Ottas, kes oli saadetud mõisniku poolt Riiga kaasa, et ta vajaduse korral "arvu täidaks". Ottas määrati ühendatud maanõukogu liikmeks kui Viljandimaa esindaja, kuigi ta ei olnud Viljandimaaga kuidagi seotud.

Vallavanemad avaldasid taas protesti ning nõudsid, et kõik nende protestid protokolli kirja pandaks, kuid koosoleku juhataja ja sekretär ei pidanud seda vajalikuks. Sekretär tegi koosolekul üldse ainult mõned ülestähendused pliiatsiga ning ütles, et ta koostab protokolli hiljem.

Keskpäeval sai see koosolek viimaks läbi. Pärastlõunal võttis parun Stackelberg vallavanemad pihtide vahele ning üritas neilt meelituste ja ähvarduste saatel teada saada, kes koostas nende ühisavalduse teksti. Ta oli kindel, et see ei olnud külameeste endi kirjutatud.

Stackelberg ütles, et kui leidub vaid mõni mees, kes tunnistab, et see oli juba varem valmis ja pealsunnitud avaldus, siis antakse see tagasi ning neile ei tehta midagi, vastasel korral võib aga käia halvasti nii sellele allakirjutanute kui ka terve eesti rahva käsi.

Vallavanemad seletasid, et nende avaldus väljendas eesti rahva üldist meelsust ja tahet. Parun teatas nüüd, et vallavanemad peaksid kasutama oma mõju ja inimesed kokku kutsuma, et uurida nende arvamust, koostama põhjalikud protokollid ja saatma need Riiga. Ta soovis, et seda räägitaks edasi ka teistele vallavanematele.

Vallavanemad vastasid, et nemad ei tohi mingeid koosolekuid kokku kutsuda, sest see on keelatud, kuid Stackelberg lubas rääkida kohe sõjaväevõimudega ning ütleski veel enne õhtuse rongi väljumist Riiast lahkuvatele Eesti vallavanematele, et neile anti luba selliste koosolekute pidamiseks ehk arvamusuuringu läbiviimiseks.

(järgneb)

Albaania parlamendivalimistest

Albaanias toimusid eile parlamendivalimised, mis olid opositsiooni ja rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul üldiselt vabad ja ausad, kuigi täheldada võis siiski mõningaid rikkumisi. Lõplikud tulemused peaksid selguma homme hommikuks, kuid juba praegu on selge, et valimiste tulemusel tugevnesid veelgi kahe suurpartei positsioonid.

Valitseva eurokonservatiivse Albaania Demokraatliku Partei toetajad tähistavad juba võitu, aga parlamendis saab ilmselt kohti juurde ka sotsiaaldemokraatlik Albaania Sotsialistlik Partei, mis on peamine opositsioonijõud. Teiste erakondade roll muutub senisest veelgi väiksemaks. Teisi sõnu: need ei mängi peaaegu mingit rolli.

Vahetult enne valimisi väisas riiki Euroopa Liitu valitseva Euroopa Rahvapartei president Wilfried Martens, kes õhutas seal kõige otsesemal kombel eurokonservatiivide kohaliku juhi Albaania peaministri Sali Berisha isikukultust.

"Sali Berisha on ainus juht, kes suudab tuua Albaania lähemale Euroopa Liidule; ainus juht, kes suudab viia lõpule Albaania ümberkujunemise kaasaegseks, jõukaks ja usaldusväärseks partneriks Euroopale," rääkis ta reedel Tirana peaväljakule kogunenud enam kui sajale tuhandele inimesele.

"Tänu Sali Berishale on Albaania kirjutanud alla stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga, on esitanud oma taotluse saada Euroopa Liidu täisliikmeks ning on täna NATO täisliige," seletas Belgiast pärit Martens. "On väga selge, et Albaania ümberkujunemist juhtiv jõud on ei keegi muu kui peaminister Sali Berisha."

"Albaania peab jätkama sellel teel, sest eksperimentideks ja improviseerimiseks ei ole kusagil ruumi," ütles eurokonservatiivide president. "Seetõttu toetab Euroopa Rahvapartei -- 7. juuni eurovalimistel saadud võidu järel Euroopat juhtiv poliitiline jõud -- pühapäevastel valimistel täielikult Demokraatlikku Parteid."

Poliitikud dramatiseerivad olukorda sageli üle, eriti valimiskampaaniate ajal, aga ei maksa imestada kui selline retoorika meenutab õõvastavalt isikukultust, mis ümbritses Enver Hoxhat, kes juhtis alates Teisest maailmasõjast kuni oma surmani 1985. aastal Albaania Tööparteid, mis omas ainuvõimu sotsialistlikus Albaania Rahvavabariigis.

Berisha oli kommunistide valitsusajal rahvusvaheliselt tunnustatud kardioloog. Poliitikasse sukeldus ta 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse pöördelistel aegadel, mil temast kujunes üks reformiliikumise tuntumaid eestkõnelejaid. Demokraatliku Partei juht on ta juba alates selle esimesest kongressist 1991. aasta veebruaris.

1992. aastal võitis Demokraatlik Partei parlamendivalimised ja Berisha presidendivalimised, Albaania ümberkujundamine sai sisse suure hoo.

1996. aastal võitis parlamendivalimised taas Demokraatlik Partei, kuid valimiste puhul täheldati mitmeid rikkumisi ning kui sama aasta lõpus varisesid kokku püramiidskeemid, kuhu valitsus oli investeerinud tohutult rahva raha, siis puhkesid suured rahutused ning 1997. aasta juunis toimusid ennetähtaegsed valimised.

1997. aasta parlamendivalimistel saavutas tugeva võidu Sotsialistlik Partei, mis on Albaania Tööpartei ametlik õigusjärglane ja kuulub Sotsialistlikku Internatsionaali. Pärast seda kaotust astus Berisha, kes oli isegi kandideerinud ja valituks osutunud, presidendi ametikohalt tagasi ja keskendus opositsiooni juhtimisele.

2001. aastal võitis valimised taas Sotsialistlik Partei, kuid 2005. aastal naasis võimule Demokraatlik Partei ja Berisha sai peaministriks.

Berisha ei ole muidugi mingi hoxa ning tema domineeriv roll on seletatav peamiselt sellega, et Albaanias ei lagunenud varasem ainupartei demokraatiale üleminekul omavahel konkureerivateks eriilmelisteks jõududeks sellisel määral nagu näiteks Eestis, kuid sellegi poolest on halb, et terve riigi saatus on seotud nii tihedalt ühe inimesega.

Võidusambast ja -pühast

Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse, aga pärast kaklust rusikatega ei vehita. Vabadussõja võidusambast rääkides ei paista need vanasõnad õnneks-kahjuks paika pidavat. Vähemalt ei ole teada, et keegi oleks meie võidusamba tõttu mõnele teisele inimesele rusikatega kallale läinud, kuigi vastaliste sõnavõtte kuulates ja lugedes võib tahtmatult tulla pähe küsimus: kas nad hävitavad ka selle samba? Seda enam, et vahepeal juba peaaegu vaibunud materdamine näib olevat saanud nüüd sisse uue hoo.

Loe Terve Mõistuse Sündikaadist!