Viis kõige värskemat postitust

kolmapäev, 1. oktoober 2014

September 2014 (sisukord)


Regioonide Partei viimastest Ukrainaga seotud arengutest
Alternatiiv Saksamaale Saksimaa valimistel ootamatult edukas
Obama visiidist, NATO sammudest nähtuna Kanada vaatepunktist
Sergei Tihipko viimastest Ukrainaga seotud arengutest
Kaitsepolitseiniku röövimine – algus närvide sõjale?
Veel viimastest Ukrainaga seotud arengutest
Arvamusfestival, 7. september 2014
Valijakompassid võivad mõjuda valijaid eksitavalt
Rootsi Demokraatide valimismanifest 1/4
Rootsi Demokraatide valimismanifest 2/4
2001. aasta 11. september oli teisipäev
Rootsi Demokraatide valimismanifest 3/4
Rootsi Demokraatide valimismanifest 4/4
Arvamusfestival, 14. september 2014
Valimistest Saksamaal, Rootsis ja Venemaal
Regioonide Partei parlamendivalimistest osa ei võta
Meie impeeriumi uus valitsus väärib suuremat tähelepanu
Eesti reaalsest julgeolekuolukorrast (ilma roosade prillideta)
Šotimaal toimunud rahvahääletusest iseseisvumise küsimuses
Uus-Meremaa Konservatiivse Partei tutvustus
Arvamusfestival, 21. september 2014
Vasakpoolsete seisukohad võitluses Ukraina pärast
Euroskeptikute seisukohad võitluses Ukraina pärast 1/2
Euroskeptikute seisukohad võitluses Ukraina pärast 2/2
Ukraina Kommunistlik Partei valmistub valimisvõitluseks
"Opositsiooniline blokk" Ukraina parlamendivalimistel
Arvamusfestival, 28. september 2014
Uutest tulijatest Läti parlamendivalimistel
Lenini kuju kukutamisest Harkivis ei sünni midagi head

teisipäev, 30. september 2014

Lenini kuju kukutamisest Harkivis ei sünni midagi head

Kui euromaidanlased lõhkusid eelmise aasta detsembris Kiievis maha suure Lenini kuju, vallandades sellega sarnaste aktsioonide saju, siis näitas vahetult pärast seda tehtud küsitlus, et positiivselt suhtus sellesse ainult 13% linna elanikest, 69% aga negatiivselt. Tugev enamus leidis, et tegemist oli vandalismiaktiga, mis kordas bolševike analoogset tegevust. Euromaidani üldiselt suhtusid kiievlased samal ajal küllaltki toetavalt.

Harkivis ei ole sarnaseid küsitlusi muidugi veel tehtud, kuid võib ilmselt praktiliselt välistada võimaluse, et toetus nüüd toimunule oleks sealsete elanike hulgas täna suurem. Mängu juhib endiselt vägivaldne vähemus.


Euromaidanlased (tänapäeva polpotlased) hakkasid seal Lenini kuju ümber – muu hulgas ka NATO lipu all ja põletades Georgi linte – oma loosungeid karjuma ning neid sellele sodima, nagu ülaltoodud videost näha, juba nädal aega varem, kuulutades samas, et selle kukutamine oleks täielik sümboolne võit.

Sel pühapäeval see "täielik sümboolne võit" siis nende revolutsionääride poolt lõpuks nö. saavutatigi. Esimene tross küll purunes, purustades ühe aktivisti näo, aga see ei peatanud ajaloo kulgu.


Teisitimõtlejad peksti kambakesi – "demokraatia" ja "euroopalike väärtuste" nimel – lihtsalt jõhkralt läbi, said vähemalt mõned toud (isegi naisterahvad) või eemaldati vaateväljast – videosalvestusi kõigest sellest on enam kui piisavalt.

Ukraina praeguste võimude poolt märtsis Harkivi kuberneriks määratud Igor Baluta (Isamaa) ütles Lenini kuju kukutamist kommenteerides, et tema oleks muidugi tahtnud, et see juhtunuks veidi teisiti, aga juhtus nagu juhtus. Baluta kinnitas, et kedagi kuju kukutamise eest vastutusele ei võeta.

Esmaspäeval kogunes sündmuspaigale aga rohkem neid, valdavalt vanema põlvkonna esindajaid, kes olid juhtunust šokis ja pidasid seda kasvatamatuse ilminguks, kinnitades, et kuju kindlasti taastatakse. Puhkesid ägedad vaidlused, teravad sõnasõjad, peeti kinni üks mees – Georgi lindiga – relvalaadse esemega, kes olla hakanud seal juba teiste poole tulistama (kedagi siiski tabamata).

Harkivi linnapea Gennadi Kernes (Regioonide Partei) väljendas kahetsust, et ei saanud oma seisukorra tõttu (mäletatavasti üritati teda aprillis tappa, mistõttu viibib ta praegu ratastoolis) olla pühapäeval inimeste keskel ning toimunud korralagedust peatada. Tema sõnul lasub vastutus juhtunu eest Baluta ja teiste selliste tegelaste südametunnistusel.

Kernes lubas, et Lenini kuju kas taastatakse või tehakse päris uus ja pannakse samale kohale uuesti püsti.

See lubadus on vihastanud välja isegi Eesti netinatsid, rääkimata siis veel nende Ukraina aatekaaslastest, kuid vastab tõenäoliselt Harkivi elanike enamuse tahtele. Tähendab: see sõda ajaloomäluga, kus rindejoon paistab jooksvat osaliselt põlvkondade vahel, jätkub, ähvardades olukorra Harkivi oblastis nüüd ulatuslikumalt destabiliseerida.

Avaliku saladuse kohaselt oli selle Lenini kuju kukutamise taga, mida üritati muidugi näidata mingi "spontaanse" ettevõtmisena, Ukraina praegune sise- ehk sõjaminister Arsen Avakov (Rahvarinne), keda seostatakse ka Kernesi tapmiskatsega, mille ametlik uurimine ei ole viinud mitte kuhugi.


Regioonide Partei: Mihhail Dobkini avaldus
29. september 2014

Minu kodulinn Harkiv – tööliste linn, intellektuaalide, esteetide linn – osutus kaitsetuks vaimupimeda massi ees, mida juhivad Ukraina tänased võimud.

"Detsentraliseerimine Harkivi moodi" – see on see, kui linna kohalikult kogukonnalt on juba võetud hääleõigus – ilma tema teadmata. Aga mälestusmärk – see kuulub linnale, mitte nendele Herostratuse kuulsuse ihalejatele, kes üritasid mätsida hilisõhtul kokku "käskkirja", millega varjata oma kuritegelikku tegevust.

Aga kas leidub Seadus nende jaoks, kes nii avalikult, häbenematult, küüniliselt seda rikuvad?

Kui relvastamata vanakeste peale liiguvad laupäeval BTR-id ja miilitsad koertega vaid üksnes selle tõttu, et nad otsustasid öelda "Ei – sõjale!"

Siis, kui siseministri ja rahvasaadikute isiklikul osalusel – "svobodalaste" hullunud mass, hüpates ühel jalal, jätab Harkivi ilma osast selle ajaloost.

Vandalismiakti ei sooritanud harkivlased. Selle ettekavatsetud aktsiooni teostamiseks "kutsuti" elanikud Poltava, Kiievi, Dnipropetrovski ja isegi Lvivi oblastist. Nende jaoks on see "sõjakäik kolme mere taha au ja kuulsuse nimel".

Aga vanakese jaoks, kes üritas peatada radikaalnatsionalistide sabatit – on see tema elus viimane päev, mis lõppes Mälestusmärgi jalamil.

Tahan pöörduda Konstitutsiooni garandi – Ukraina Presidendi – poole nõudmisega anda vastavad korraldused Harkivi linnast Mälestusmärgi eemaldamise asjaolude ja õiguslike aluste uurimiseks.

Uurimise ajaks vabastada ametikohustustest siseminister, siseministeeriumi Harkivi oblasti osakonna juhataja, Harkivi oblasti riikliku administratsiooni juhataja.

Pooleteistmiljonilise linna kohalik kogukond tahab teada: miks mitte muutes Ukraina Konstitutsiooni, üritatakse neilt võtta ära õigusi, piirata vabadusi?

Ega need ju ometigi ole demokraatlikud väärtused, mille poole püüdlemisest kisendavad nii kõvasti praegused võimud?

P.S. Need ei olnud harkivlased, kes ei suutnud hoida Mälestusmärki.

See oli riik, mis ei suutnud kaitsta harkivlasi.

Harkivlane Mihhail Dobkin

Praegustel võimudel tuleb hästi välja ainult mälestusmärkide ja grivna kursi langetamine, Opositsioonilise bloki avaldus

Läinud ööl purustas sissesõitnud radikaalide mass Ukraina esimeses pealinnas Vabaduse väljakul ebaseaduslikult Lenini mälestusmärgi.

Meie ei ole Lenini ideede ja kommunismi kummardajad, aga mälestusmärgi eemaldamine linnasüdamest ilma linnaelanike arvamust arvestamata – see on näkku sülitamine kõigile harkivlastele. Harkivi linnavolikogu ei ole võtnud vastu otsust mälestusmärgi eemaldamise kohta, seda ei ole pandud kohalikule rahvahääletusele ega isegi avalikule arutelule.

Kuberner Baluta otsus mahavõtmise kohta, mille ta kokku soperdas, et sellele massile meeldida – on ebaseaduslik, see väljub tema kompetentsi piirest ja rikub jämedalt kohaliku omavalitsuse õigusi, sest mälestusmärk asub linna bilansis.

Täna võttis Baluta harkivlaste kogukonnalt ebaseaduslikult mälestusmärgi, aga homme ei peata teda miski, et võtta ära linnakodanike eraomandit.

Mälestusmärki ei purustanud harkivlased. Enamik öisest sabatist osavõtnutest olid sissesõitnud Dnipropetrovskist, Poltavast ja Lvivist ning lisaks väike hulk kohalikke jalgpallihuligaane. Nad peksid jõhkralt eakat harkivlast, kes üritas asuda mälestusmärgi kaitsele.

Märatsevat massi valvasid pataljoni Azov relvastatud võitlejad. Mida nad tegid Harkivis, kui pidanuks asuma terrorismivastase operatsiooni piirkonnas?

Mahavõtmist kontrollisid isiklikult siseminister Avakov, kuberner Baluta ja oblasti miilitsaülem Dmitrjev. Nad keelasid miilitsal toimuvasse sekkuda.

Kui me anname neile täna andeks mälestusmärgi lammutamise, aga homme tulevad nad süütamiste ja lintšikohtuga ning kaunistavad meie linnade keskväljakud võllapuudega?

Meie nõuame, et president Porošenko annaks peaprokuratuurile korralduse alustada koheselt uurimist mälestusmärgi ebaseadusliku eemaldamise, eaka harkivlase peksmise, miilitsa tegevusetuse ja kuberneri jämeda linna võimupädevusse sekkumise kohta. Uurimise ajaks tuleb Avakov, Baluta, Dmitrjev nende ametikohustustest vabastada.

Küsimus kuberneri umbusaldamise kohta vaadatakse läbi oblastinõukogu järgmisel istungil. Petro Porošenko reaktsioon või selle puudumine näitab, kas harkivlased saavad loota temale kui Konstitutsiooni garandile.

Need ei olnud Harkivi elanikud, kes ei kaitsnud oma mälestusmärki. See oli keskvalitsus, mis kinnitas oma saamatust seista seaduse ja korra eest. Võimud hirmutasid ära Odessa. Ja üritavad nüüd hirmutada ära Harkivi ning suruda põlvili kõik tööstusregioonid, mis ei toeta seda võimu.

Valitsus ei suuda peatada enda poolt vallandatud sõda, toita tuhandeid nälgivaid põgenikke, anda neile varju, panna uuesti käima tööstusettevõtted. Seetõttu juhib see oma läbikukkumistelt tähelepanu kõrvale monumentidega sõdides.

Kaheksa kuuga on juba selgelt näha selle arutu valitsuse tegevuse tulemused: grivna kurss langes peaaegu kaks korda – kaheksalt grivnalt viieteistkümnele dollari kohta, külmutatud pensionid, töö peatatud paljudes ettevõtetes, sajad tuhanded põgenikud. Sellised on nende vähem kui aastase töö tagajärjed. Kui anda neile veel pool aastat kontrollimatult tegutseda, siis rebivad nad Ukraina lõplikult tükkideks ning viivad selle arengus 100 aastat tagasi industrialiseerimisele eelnenud agraaraega.

Me ei tohi lasta sellel juhtuda! Opositsiooniline blokk kaitseb tööstusregioonide elanikke ebakompetentse röövelliku võimu eest!

Petro Simonenko: Vandaalide võimuga Ukrainal tulevikku ei ole

Ukraina Kommunistliku Partei KK esimene sekretär Petro Simonenko kommenteeris V. I. Lenini mälestusmärgi barbaarset hävitamist Harkivis:
"Iseseisvuse esimestest päevadest, hävitades mälestusmärke, natsionalistlike, aga täna profašistlike, organisatsioonide esindajad koos tulevaste oligarhide-uusrikastega, loomulikult, üritasid hävitada tööinimese, kes lõi meie riigi, ehitas üles teaduse, kultuuri, tööstuse arengu seisukohalt unikaalse rahvamajandusliku kompleksi, ajaloomälu.

See on tõesti tööinimese kätetöö. Just seetõttu nad üritasidki hävitada mälestusmärke, võtta tulevastelt põlvkondadelt mälestust sellest, et nende vanaisad ja vanavanaisad lõid ainulaadse riigi, andsid unikaalse võimaluse iga inimese arenguks ja eneseteostuseks.

Esimene laine vaibus ja pärast mälestusmärkide hävitamist, tegelikult, toimus ka riigi hävitamine. Me kaotasime suurima majandusliku potentsiaali, lõhuti meie paljurahvuselise rahva ühtsus. Selleni viisid oligarhid ja need, kes on täna võimul, luues natsionaal-fašistliku režiimi, ainult ühe sihiga – peremehetseda sellel maal ning suruda peale oma ideoloogia, enda vaated.

Võib öelda, et täna käib juba vandalismi kolmas laine, sest esimene laine oli seotud nõukogude ajajärguga – see on V. I. Lenini ja revolutsioonitegelaste mälestusmärgid, teine laine – on hävitada ajalooline mälestus Suurest Võidust, hävitada Suure Isamaasõja kangelaste mälestusmärgid. Kolmas laine omab lõpetavat iseloomu, see leiab aset sõja tingimustes, kodusõja, kus ukrainlane tapab ukrainlast ning hukkub rahumeelne elanikkond. Ja antud olukorras hävitatakse nõukogude perioodi mälestusmärke, mälestusmärke tööinimese suurele loomingule üheaegselt territoriaalse terviklikkuse hävitamisega, käib Ukraina riigi hävitamine.

Ma ei räägi sellest juhuslikult, sest iga nende poliitkelmide tegu maksab elu kümnetele, sadadele tuhandetele ja miljonitele Ukraina kodanikele. Nad kaotavad täna oma Kodumaad, nad kaotavad riiki, nad kaotavad territooriumi, juba on nad kaotanud sotsiaalsed saavutused, mis olid siis, kui oli õigus tasuta eluasemele, palju soodustusi hariduses, arstiabis, kui tööinimesele oli garanteeritud töökoha saamine ja garanteeritud töö eest palk, tariifid, hinnad – see kõik oli tööinimese jaoks. Täna valitsust, või pigem jäänuseid sellest valitsusest, kasutatakse selle jaoks, eelkõige, et rahuldada suuromanike ja oligarhide ambitsioone, aga seda kõike tehakse selleks, et meie peremeesteks oleksid lõpuks ameeriklased ja Euroopa transnatsionaalsed korporatsioonid.

Üks sõber rääkis mulle Kiievi metroos pealtkuuldud vestlusest. Inglise keeles rääkisid üks noormees ja, nagu selgus, ajakirjanik. Kui noormees tundis huvi, millise eesmärgiga ajakirjanik Ukrainas viibib, vastas too, et õpib tundma seda territooriumi. Vaguni väljapääsu juures seisis kaks naist, ja ajakirjanik ütles, neile osundades: "Nemad ei pea siin peremehetsema, see territoorium peab teenima meid, ameeriklasi."

See ongi vastus neile, kes unustavad, et nende poliitkelmide püüdlused, kes on võimul, on suunatud nii enda omakasupüüdlike huvide, kui ka Lääne, eelkõige USA, huvide rahuldamisele.

Harkivis saadetakse korda vandalismiakt – hävitatakse Vladimir Iljitš Lenini mälestusmärk, hävitatakse kogu riigi silme all. See on selgeim kinnitus sellele, et võimule tulid vandaalid.

Eelmise aasta detsembris esitas üks ajakirjanik mulle küsimuse, näitas graniiditükki ning päris, mis see on. Sel moel üritas ta selgitada välja minu suhtumist V. I. Lenini mälestusmärgi hävitamisse Bessaraabia väljakul. Teisiti ei saagi olla: vandaalid ei sünnita kunagi head, vandaalid sünnitavad kurja ning, hävitades alused, hävitavad meie rahva tuleviku. Niisiis, kui ajakirjanik küsis, mis on tema käes, ütlesin ma: "See on kild Ukrainast."

Omal ajal Harkivi töölised, tundes ära Ukraina Rahvavabariigi valitsejate tõelise olemuse, kuulutasid linna Nõukogude Ukraina esimeseks pealinnaks. Sellel ajalooperioodil müüsid suurkapitalile pugejad Ukraina sakslastele, müüsid ja andsid selle poolakatele, 1920. aastal müüsid prantslastele... Täna nende järeltulijad, olles võimul, ei tee midagi selle jaoks, et Ukrainal oleks tulevik.

Seetõttu tänane V. I. Lenini mälestusmärgi hävitamine Harkivis kinnitab veel kord: vandaalide võimuga Ukrainal tulevikku ei ole."
Läinud ööl Harkivis toimusid jälle kokkupõrked. Euromaidanlased, seistes "demokraatia" ja "euroopalike väärtuste" eest, peksid taas inimesi. Need südametunnistuse ja mõistuseta olendid, kes juubeldasid Odessa veresauna puhul "koloraadode prõksumise" üle, kilkavad selle peale ilmselt vaimustusest, aga Ukraina jaoks ei tähenda selliste asjade jätkumine kohe kindlasti midagi head.

Ja omaette küsimus on muidugi see, kui kaua kulub, et Ukraina revolutsioon oma lapsed sööks. Ajaloost võib ju leida selles osas erinevaid näiteid: Oktoobrirevolutsiooni läbiviijate hulgas tegi Stalin suure puhastuse alles kakskümmend aastat hiljem, aga Ernst Röhm ja teised homonatsid, kes aitasid võimule Hitleri, said oma pikkade nugade öö vähem kui kahe aastaga. Selge näib olevat ainult see, et kui Ukrainas enam üldse mingi võim ennast korralikult kehtestada üritab, siis on see varem või hiljem vältimatult sunnitud tegelema probleemiga, milleks on need innukad noored inimesed, kellele on loodud tänaseks täieliku karistamatuse tunne (koos veendumusega, et eesmärk pühitseb abinõu).

Kogu teema: Ukraina kriis

esmaspäev, 29. september 2014

Uutest tulijatest Läti parlamendivalimistel

Eeloleval nädalavahetusel toimuvad Lätis parlamendivalimised, millest võtab osa lausa 13 erakonda, kokku 1156 kandidaati, keskmise vanusega 45 eluaastat (vanim 80-aastane, noorim 21-aastane), kolmandik naised, ülejäänud mehed jne.

Esimesel kohal asub valimisnimekirjades erakond Läti Areng, mis asutati küll alles eelmise aasta detsembris, kuid siin teatud põhjustel juba korduvalt tutvustamist on leidnud. Mais sai siin avaldatud nii nende alusprogramm kui ka programm Euroopa Parlamendi valimisteks.
Vaata ka
Läti Areng – Eesti Reformierakonna koostööpartner
Erakonna Läti Areng eurovalimiste programm
Nende valimisdebüüt ei osutunud täielikuks läbikukkumiseks, aga samas ei saa seda pidada ka kuidagi edukaks: eurovalimistel koguti 2.12% häältest, erakonda toetas 9421 valijat, millega platseeruti kaheksandaks neljateistkümne nimekirja hulgas.

Läti parlamendivalimised kujunevad nüüd seega testiks, millest võib sõltuda selle erakonna edasine saatus. Kui tulemust vähemalt paari protsendigi võrra parandada ei õnnestu, siis jäävad väljavaated ju kesisteks, sest valimiskünnis asub endiselt kättesaamatus kauguses.

Samas on Läti Arengu kandidaatide keskmine vanus erakondade lõikes kõige madalam, 35.6 eluaastat, mis tähendab, et isegi kui ka see katse päris hästi ei õnnestu, jääb neil veel ikkagi aega üritamiseks.

Erakonna prioriteetideks käimasolevas valimiskampaanias on tervishoid, haridus ja majandus; peaministrikandidaadiks Juris Pūce (sünd. 1980), erakonna peasekretär, Läti Ülikooli õppejõud, aastatel 2010-2013 töötas majandusministeeriumis.

Järgmine uus tulija Läti parlamendivalimistel on Suveräänsus, mis tegi oma valimisdebüüdi samuti käesoleva aasta eurovalimistel, kus seda toetas 599 valijat – 0.13% häältest – tagantpoolt esimene ehk viimane koht.

Suveräänsus seisab programmiliselt just selle eest, mida selle nime põhjal võib oletada: loobumine eurost ja nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmelisusest, täielik sõjaline neutraliteet, võimalikult suur majanduslik iseseisvus jne.

Paistab, et selline maksimaalne suveränism ei ole Lätis kuigi populaarne. Samas avardab sellise erakonna olemasolu kahtlemata valijate valikuvõimalusi, võimaldades saada valimiste kaudu adekvaatse ettekujutuse sellest, kuivõrd levinud taolised meeleolud ühiskonnas tegelikult on.

Päris uus tulija ei ole tegelikult ka sotsiaalliberaalne erakond "Vabadus. Vabadus hirmust, vaenust ja vihast", mis osales juba 2011. aasta septembris toimunud parlamendivalimistel, kogudes 0.22% häältest – seda toetas 2011 valijat, eelviimane koht. Aga erakonna vähest tuntust arvestades on need valimised nende jaoks veel ikkagi nagu tutvustusvoor.

See erakond pooldab muu hulgas üleminekut enamusvalimistele koos võimalusega saadikute tagasikutsumiseks ning saadikute ametiaja piiramist parlamendi kahe koosseisuga.

Nende valimisnimekiri on kõige lühem, 18 kandidaati, aga ühtlasi kõige naiselikum – 83.3% naised. Ühegi teise erakonna valimisnimekirjas naised enamust ei moodusta.

Kui lähtuda sellest, et nende paari nädala eest loodud Facebooki lehekülje on märkinud tänaseks meeldivaks ainult seitse inimest, siis ei maksa ennustada neile ilmselt siiski oluliselt suuremat edu kui 2011. aastal.

Valimisdebüüdi teeb nüüd aga eelmise aasta märtsis asutatud poliitiline partei Kasv, mille kandidaatide keskmine vanus on 37.6 eluaastat (kui jätta kõrvale Läti Areng, siis ülejäänutel on see üle neljakümne) ja valimisnimekiri sooliselt kõige tasakaalustatum – 51.3% mehed, 48.7% naised.

Kasv on toonud oma programmis prioriteetidena välja – täpselt nagu Läti Areng – tervishoiu, hariduse ja majanduse. Pooldatakse tugevat riiki, kus elavad terved ja targad inimesed.

Kui Läti Areng on selgelt parempoolne, siis Kasv pigem tsentristlik erakond, aga lisaks samadele prioriteetidele on neil tegelikult ka mõningane ühisosa nende prioriteetide sisustamisel, mistõttu ei ole siiski täiesti välistatud, et neile saab ühel hetkel osaks ühinemine. Sellisel juhul sünniks juba üks tugevam erakond, millel oleks kindlasti ka paremad võimalused saavutada edu valimistel.

Praegu on Kasv tulnud välja nimekirjaga, mis on üks lühemaid – 39 kandidaati. Lühikeste nimekirjadega aga üldiselt edu ei saavutata, rääkimata parlamenti pääsemisest.

Läti Areng ja Kasv omavad küll ka väga põhimõttelisi erimeelsusi (üks pooldab ühetasast, teine astmelist tulumaksu jms.), kuid minu arvates annaksid need kaks kokku ikkagi midagi palju enamat kui liidetavate summa. Seetõttu ka loodan, et see teema pärast neid valimisi tõsiselt tõstatub.

Ühtne Läti, mida juhib härra Ainārs Šlesers, korjas veidi kohti juba eelmise aasta kohalikel valimistel, kuigi näiteks Riias saadi siis ainult 0.48% häältest. Seda seltskonda on muidugi raske käsitleda uute tulijatena, sest tooni annavad selles uues erakonnas juba vanad poliitikamehed, mistõttu ei hakka sellel siinkohal ka pikemalt peatuma.

Käesoleva aasta veebruaris asutatud Läti Regioonide Ühendus on koondanud tänaseks enda alla juba terve rea regionaalparteisid ning väiksemaid poliitilisi jõude, nende hulgas nii Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei kui ka Kristlik-Demokraatlik Liit, eesmärgiga kasvada aastaks 2020 riigi tugevaimaks poliitiliseks jõuks – esindada enam kui pooli Läti elanikest ja ajada aktiivselt poliitikat, mis on keskendunud regionaalselt tasakaalustatud arengule.

Eurovalimistel sai see küll ainult 2.49% häältest, aga pärast seda on LRÜ veel kõvasti kasvanud ja tegemist on nendel valimistel nähtavasti suurimat potentsiaali omava uue jõuga, kuigi koosneb see paljuski vanadest.

Programmiliselt on LRÜ tsentristlik, konservatiivne, pakkudes valijatele näiteks järgmist: "Põhiväärtused – inimväärikus on võõrandamatu, seda tuleb austada ja kaitsta. Perekond – abielu ühe mehe ja ühe naise vahel – on riiklik prioriteet ja põhiväärtus. Tugev rahvuslik identiteet ja uhkus kuuluvusest Lätisse. Kristlikud väärtused on terve ühiskonna ja vastutustundliku poliitika aluseks."

LRÜ pooldab üleminekut presidendi ja linnapeade otsevalimisele, piiri ja piirialade kindlustamist (sealhulgas elanikkonnaga), Läti kaitsekulutuste tõstmist kahe protsendini SKP-st, relvajõudude moderniseerimist ning kaitseliidu tugevdamist kogu riigis, energiasõltuvuse vähendamist ja allikate mitmekesistamist. Põhirõhk on aga samas siiski regionaalarengul, võrdsete võimaluste tagamisel kõigi Läti regioonide elanikele.

Lühidalt: hea valik konservatiivsete valijate jaoks.

Samas osaleb nendel valimistel ka mais asutatud Uus Konservatiivne Partei, mis on osaliselt pärit võimuerakonna Ühtsus ridadest ehk sinna sulandunud Kodanike Liidust. Nende programmis on pandud riigikaitse osas suured lootused koostöö arendamisele teiste Balti riikidega ja NATO alalise kohaloleku kindlustamisele.

UKP toetab samuti traditsioonilist perekonda ja on samasooliste abielude vastu.

Ja viimaks osaleb nendel valimistel veel üks uus konservatiivne erakond – Südamest Läti, mis näeb enda ülesannet inimeste usu taastamises Läti riiki ja selle tulevikku, et peatada massiline väljaränne ning teha Lätist turvaline, iseseisev ja ühtne heaoluriik, kus inimesed tahavad elada.

Ka nemad pooldavad üleminekut presidendi otsevalimisele jms. progressiivseid muudatusi.

Kokkuvõttes: enam kui pooled Lätis parlamendivalimistel osalevad erakonnad on sellised, mis teevad seda esmakordselt. Osad neist on küll moodustatud varasemate jõudude baasil või koosnevad vähemalt suuresti vanadest poliitikutest, aga kaugeltki mitte kõik. Selline on olukord riigis, kus valitseb vaba poliitiline konkurents ja tõeline pluralism, mitte loosunglik potjomkinokraatia, nagu siinpool piiri.

Läti areneb, Eesti stagneerub.

pühapäev, 28. september 2014

Arvamusfestival, 28. september 2014


Lõppeva nädala kõige omapärasemaks mõttevälgatuseks Eesti poliitikaelus oli ilmselt Siim Kallase (Reformierakond) suur idee moodustada "demokraatia tugevdamiseks" mittevalitav eliidikogu, mis vabastaks poliitilised otsused valimiste ikkest. See plaan, mis pärineb justkui Benito Mussolini repertuaarist, võeti 21. sajandi Eesti liberaalse ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi poolt vastu kohutavalt heatahtlikult – kahjuks ei ole see enam isegi üllatav.

Aga avalikust inforuumist käis läbi ka mitmeid teisi intellektuaalselt huvitavaid teemasid, mida sai nädala jooksul kommenteeritud.

1. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond juhtis tähelepanu valitsuse plaanile, mis näeb ette, et järgmise viie aasta jooksul saabub Eestisse ligi 50 tuhat uusmigranti väljastpoolt Euroopat.

Kommentaar: Päris karmid plaanid. Ei mäleta, et Reformierakond või ka sotsid 2011. aasta valimistel sellist immigratsioonipoliitikat lubanud oleksid. Hoopis vastupidi. Reformierakond kuulutas oma programmis otsesõnu: "oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele". Nüüd tuleb välja, et kavatsetakse teha täpselt vastupidist. Sotsid lubasid küll vähendada "piiranguid haritud ning kõrgepalgaliste töötajate tööturismile ja -rändele", aga kõnealuse kohanemisprogrammi sihtgrupp on ilmselt palju laiem. Muudatuste poolt välismaalaste seaduses hääletas Riigikogus eelmisel aastal samas ka IRL, vastu oli seal ainult Keskerakond.

2. President Ilves andis Facebookis korralduse, et sise- ja välisministeerium peaksid omavahelises koostöös leidma kiiresti lahendused neile Ukraina "põgenikele, kel on Eestiga seos. Unustagem bürokraatia..."

Kommentaar: Viimase rahvaloenduse kohaselt elab Eestis ligi viis tuhat Ukraina kodanikku ja enam kui 22 tuhat ukrainlast. Sellele lisanduvad veel tuhanded ennast venelastena määratlevad inimesed, kes on pärit just sõjatandriks olevast Ida-Ukrainast. Mis tõstatab muu hulgas küsimuse: mida konkreetselt tähendab "põgenikele, kel on Eestiga seos"? Kas piisavaks seoseks oleks ka sugulus alaliselt Eestis elava vene rahvusest Venemaa Föderatsiooni kodaniku või kodakondsuseta isikuga, kes ei valda eesti keelt? Või kuidas seda seost mõõta tuleks? Millised on kriteeriumid? Rääkimata sellest, et põgenike eristamine taolisel alusel on tõepoolest ebaseaduslik.

3. Keskerakond teatas, et eelseisvatel Riigikogu valimistel on nende esinumbriks Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonnas Enn Eesmaa.

Kommentaar: 2011. aastal kandideeris Eesmaa Järva- ja Viljandimaal, 2007. aastal Tallinnas, nüüd siis jälle uus ringkond. Kas poleks siis lihtsam teha lõpuks ikkagi kogu Eestist üks valimisringkond, mitte lasta poliitikutel kogu aeg sedasi ühest ringkonnast teise pendeldada?

4. Sotsiaaldemokraadid tulid välja loosungiga, mida nad nimetavad plaaniks, alampalk järgmise viie aasta jooksul enam kui kahekordistada.

Kommentaar: Alampalga tõstmine Eestis kõrgemale, kui see on praegu näiteks Kreekas ja Portugalis, on muidugi kena valimisloosung. Peaaegu sama kena nagu Reformierakonna kunagine lubadus viia Eesti viieteist aastaga viie jõukaima Euroopa riigi hulka. Kahjuks ka umbes sama realistlik. Kui just ei kavandata samaks ajaks ühtlasi suurt inflatsiooni, mis selle nominaalse tõusu kohe nö. ära sööks.

5. Reformierakond omakorda teatas, et "lastetoetuste tõusu reform" jätkub.

Kommentaar: Kas te ise ei leia, et kui lihtsalt toetuste tõstmist nimetatakse reformiks, siis devalveerib see kõvasti selle sõna tähendust?

6. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teatas, et on pöördunud olulisemate riigikoguväliste poliitiliste jõudude poole ettepanekuga moodustada valimisteks ühine opositsiooninimekiri.

Kommentaar: Mõistlik plaan. Sedasi võiks ehk isegi saada kokku ühe korraliku täisnimekirja, millel on reaalne lootus valimiskünnis ületada. Kui kõik riigikoguvälised jõud eraldi punnitavad, siis jäävad nende kandidaatide nimekirjad paratamatult nõrkadeks, kui üldse täisnimekirjad (125 kandidaati) kokku saadakse, ning künnise ületamine on kõigi puhul pigem ebatõenäoline kui tõenäoline. Koondumise korral suudetaks pakkuda kindlasti palju tõsiseltvõetavamat alternatiivi parlamendierakondadele.

7. Eesti Ekspress raporteeris kodanikele: poliitiline üliaktivist Meelis Kaldalu võeti Obama visiidi ajaks vahi alla ja viidi psühhiaatriakliinikusse ekspertiisi, sest ta oli postitanud Delfi kommentaariumi kõrget külalist pilkava luuletuse.

Kommentaar: Muide, Tiit Madisson peletati ju Eestist minema just pärast tema romaani "Riiki tappev kuumalaine" ilmumist, kus Obamal oli täita oma eriline roll. Paistab, et kusagil nö. organites ollakse taolise pila (ilukirjanduse) suhtes kuidagi eriti tundlikud.

Vaata ka
Kommentaare poliitiliselt olulistel teemadel
Arvamusfestival, 7. september 2014
Arvamusfestival, 14. september 2014
Arvamusfestival, 21. september 2014

laupäev, 27. september 2014

"Opositsiooniline blokk" Ukraina parlamendivalimistel


Eelmisel nädalavahetusel sai teatavaks, et ühendjõud "Opositsiooniline blokk", mille moodustamiseks sel kuul aktiivselt läbirääkimisi on peetud, siiski osaleb nüüd Ukrainas ennetähtaegsetel parlamendivalimistel nimekirjaga, kuhu kuuluvad ka mitmed Regioonide Partei tegelased, nende hulgas erakonda presidendivalimistel esindanud Mihhail Dobkin, kes ütles vaid nädal varem, kui RP teatas valimistel mitteosalemisest, et ei kavatse nüüd kusagil ühemandaadilises ringkonnas kandideerida.
Vaata ka
Regioonide Partei parlamendivalimistest osa ei võta
Ukraina Kommunistlik Partei valmistub valimisvõitluseks
Tugeva Ukraina põhiväärtused ja prioriteedid
Pärast otsust kandideerida, väljastas Dobkin järgmise avalduse: "Sündmused riigi lõuna- ja idaosas, mis on toonud surma, kaose, infrastruktuuri purustamise ja Donbassi tööstuse hävitamise, jätsid selle viiemiljonilise elanikkonna võimaluseta kasutada põhiseaduslikku õigust osaleda ennetähtaegsetel Ülemraada valimistel. Näidates üles solidaarsust Lõuna- ja Ida-Ukraina elanikega, võttis Regioonide Partei vastu otsuse mitte osaleda nendel valimistel. Kuid arvukad pöördumised, otse minu enda ja Regioonide Partei Harkivi oblasti meeskonna liikmete poole, sundisid mind vaatama üle seda varasemat erakonna poolt vastuvõetud otsust. Me peame minema Ukraina parlamenti, et mitte lasta sõjavaktsiinil imbuda sügavamale riigi sisse, hävitada ka teisi tööstusregioone. Me peame panema tänased võimud kuulama Ida ja Lõuna häält ning hoidma ära riigi lagunemise. Vihkamise ja vennatapu tuli Ukrainas tuleb kustutada. Seetõttu, ühinenuna mõttekaaslaste meeskonnaga, mida endast kujutab "Opositsiooniline blokk", oleme me kohustatud minema valimistele ja võitma."

Kõnealuse ühendjõu valimisnimekirja esimesest kümnest nimest pooled tulevad otse Regioonide Parteist, nende hulgas mitmed Donetski oblastiga seotud parlamendisaadikud, samas kui Luganski haru paistab pidavat kinni nende valimiste boikoteerimise ideest.

"Seoses sündmustega meie riigi idaosas ning sellega, et miljonitel meie kodanikel ei saa olema võimalust valimistest osa võtta, võttis Regioonide Partei, näidates üles solidaarsust nendega, vastu otsuse mitte osaleda 26. oktoobril ennetähtaegsetel Ülemraada valimistel," meenutas Regioonide Partei parlamendisaadik Nestor Šufritš, kes on nüüd üks "Opositsioonilise bloki" juhtidest, enda osalemist kommenteerides.

"Mina, nagu paljud minu kolleegid, võinuks kandideerida individuaalselt majoritaarsetes ringkondades ning, olen kindel, oleksin võitnud," märkis Šufritš, lisades, et "nii minu, kui ka paljude minu sõprade käest küsiti meie kohtumiste ajal valijatega üht – kes kaitseb meid selle võimu eest, mis hävitab meie riiki? Miks me läheme valimistele individuaalselt, mitte ei ühine meeskonnaks? Miks me jätame nad ilma valikuta ja ilma tugeva ühtse jõuta, mis oleks nende hääleks tulevases parlamendis?"

"Ma ei saa jääda kurdiks inimeste nõudmistele ning, olles suhelnud kolleegidega, võtsin vastu otsuse: järgides mitte parteiliini, vaid lojaalsusest nende inimeste vastu, kes on meid viimased 10 aastat toetanud, ühineda kollektiivi ja kaitsta nende inimeste huve, kes ei taha jääda üks ühe vastu vastutustundetu autoritaarse režiimiga," selgitas poliitik.

"Eesmärgiga mitte lubada sõjalise tegevuse laienemist meie riigi territooriumil, eesmärgiga tagada rahu ja majanduse stabiliseerumine, ühineme me "Opositsiooniliseks blokiks" ning läheme valimistele, et peatada sõda ja Ukraina kodanike vaesumine. Ainult üheskoos suudame me kaitsta inimesi selle võimu eest, mis hävitab lõuna-ida, ja koos nendega – kogu Ukrainat. Ühte koondudes saame me lõuna-ida tugevaks hääleks järgmises raadas ja just sellega hoiame Ukrainat ühtsena," rõhutas Šufritš.

Teiseks kandvaks jõuks selles blokis on vahepeal Ukraina Arengupartei sildi alla koondunud endised regionalistid. See erakond väljastas eelmisel nädalavahetusel alljärgneva avalduse.
Arengupartei ennetähtaegsetest parlamendivalimistest osa ei võta

Ukraina Arengupartei ennetähtaegsetest parlamendivalimistest osa ei võta. Sellise otsuse võttis oma koosolekul vastu erakonna poliitikanõukogu. Peamiste põhjuste hulgas tuuakse, eriti, välja:

- valimiste väljakuulutamine tingimustes, kus Ida-Ukrainas käib sõjaline tegevus, rikub demokraatlike valimiste standardeid;

- miljonitel valijatel puudub võimalus kasutada õigust oma tahte avaldamiseks;

- uued poliitilised jõud on sisuliselt kõrvaldatud võrdsest konkurentsist vanade ning sisuliselt juba diskrediteeritud erakondadega tingimustes, kus toimub kiire valimiskampaania suletud nimekirjade ja võistlusega "rahakottide" vahel, aga mitte ideede vahel ühemandaadilistes ringkondades;

- valimiste väljakuulutamine sellistel tingimustel ja asjaoludel ei saa juba definitsiooni poolest viia ei puhastumise ega parlamendi tegeliku uuenemiseni.

Kuid, Arengupartei liikmed võivad osaleda ennetähtaegsetel valimistel nende jaoks vastuvõetaval moel tingimusel, et nad peatavad valimiskampaania ajaks liikmelisuse erakonnas, – öeldakse poliitikanõukogu otsuses.
"Opositsioonilise bloki" nimekirjas ongi nüüd terve rida arenguparteilasi, alustades selle juhtidest. Lisaks on leidnud selle esikümnes kohad Vadim Rabimovitš ja Natalia Korolevska, kellel olid oma väikesed erakonnad. Esinumbriks on aga Juri Boiko, kelle tee läks Regioonide Parteiga lahku viimaste presidendivalimiste eel – ta jäi sõltumatu kandidaadina neljateistkümnendaks, kogudes vaid 0.2% häältest.

Sisuliselt on seega tegemist vahepeal ulatuslikult killustunud Regioonide Partei osalise ümberkoondumisega omamoodi valimisliidu ja erakonna hübriidi, kuhu on integreeritud lisaks veel ka mitmed Ida- ja Lõuna-Ukraina väiksemad tsentristlikud erakonnad.

Poliitiliste oponentide poolt on see juba ristitud "luuserite ja marginaalide parteiks" ning küsitlused sellele praegu valimiskünnise ületamist ei ennusta, kuid asi on ka alles üsna värske, valimisteni on jäänud veel terve kuu ja vähemalt ühemandaadiliste ringkondade kaudu peaks see mõned kohad ikka saama.

Mis puudutab Regioonide Partei tegevust, siis see küll erakonnana valimistel ei osale, aga on lubanud seista nüüd oma liikmete eest, keda tabavad repressioonid valimistel osalemise tõttu.
Regioonide Partei avaldus
27. september 2014

Valimiskampaania algust iseloomustas uus ring repressioone ja terrorit võimude poolt. Nende valjuhäälsed deklaratsioonid õigusriikluse, demokraatlike väärtuste ning võrdsete tingimuste kohta valimisprotsessist osavõtjate jaoks muutuvad tegelikkuses poliitiliste oponentide röövimiseks ja hirmutamiseks.

2014. aasta 23. septembril röövisid relvastatud isikud Donetski oblasti Velikonovoselkovski rajoonis Regioonide Partei liikme, Donetski oblastinõukogu saadiku, osaühingu "Kolos" direktori Vladimir Kirillovi. Omades oblastinõukogu saadikuna rajooni elanike toetust ja usaldust, kavatses ta kandideerida Ukraina Ülemraadasse valimisringkonnas nr. 59.

Rajooninõukogu saadikute pöördumine õiguskaitseorganite poole tulemusi ei andnud. Kuni tänase päevani ei ole Vladimir Kirillovi asukohta tuvastatud.

Juhindudes stalinistlikust põhimõttest "on inimene – on probleem, pole inimest – pole probleemi", annavad võimud uue jõuga hoogu poliitiliste tagakiusamiste rattale mittesoovitavate ja teisitimõtlejate suhtes, võtavad neilt seadusliku õiguse, mis on sätestatud Ukraina Konstitutsioonis – olla valitud!

Vladimir Kirillovi juhtum kinnitab Regioonide Partei seisukoha õigsust praeguste parlamendivalimiste suhtes. Kui riigis valatakse verd, rikutakse inimõigusi, puudub õigusriiklus – siis võib demokraatlikud valimised unustada.

Regioonide Partei nõuab võimudelt õigusliku omavoli lõpetamist riigi idaosas, mitte sõnades, vaid tegudes demokraatlike valimiste ja Ukraina parlamendi saadikukandidaatide turvalisuse tagamist.

Me nõuame peaprokuratuurilt, julgeolekuteenistuselt, siseministeeriumilt kõigi meetmete rakendamist Vladimir Kirillovi leidmiseks ja vabastamiseks. Kogu vastutuse bandiiditsevate jõhkardite tegevuse eest asetame meie üksnes praegustele võimudele, kes ei suuda tagada elementaarset korda riigis.

Regioonide Partei ei jäta oma erakonnakaaslasi ja poolehoidjaid üks ühele võimu repressiivse masinavärgi vastu. Me jätkame võitlemist ja seismist oma alusväärtuste eest, mille hulgas seaduslikkus ning inimõigused jäävad alati peamisteks prioriteetideks.
On muidugi raske näha, mida Regioonide Partei saaks praeguses olukorras teha – peale lõputute avalduste, mis paraku ei muuda reaalsuses sisuliselt mitte midagi. Seetõttu võib juba ennustada, et nagu seda ei teinud toimunud presidendivalimised, nii ei lahenda sisepoliitilist kriisi Ukrainas ka ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Hoopis vastupidi, need võivad seda veelgi süvendada, eriti kui selline poliitiliste oponentide tampimine euromaidanlaste poolt enne valimisi jätkub.

Heaks näiteks on siinkohal Oleg Tsarjovi juhtum. Vaevalt oleks ta pööranud nii resoluutselt selja Ukrainale, kui teda ei oleks üritatud aprillis, kui ta käis presidendikandidaadina telesaates "Свобода слова", et üritada selgitada läänepoolsele publikule Ida-Ukraina protestiliikumise seisukohtasid, Kiievis lihtsalt ära lintšida. Oma osa sai siis kätte ka Dobkin, kelle kannatus näib aga olevat piiritu.

Kui sarnased asjad hakkavad korduma nüüd parlamendivalimiste eel kümnete või isegi sadade kandidaatide ja nende toetajatega, siis seab see nad ju vältimatult küsimuse ette: kas taluda lõputut alandamist, mõnitamist ja peksmist nende poolt, kes väidavad seisvat "euroopalike väärtuste" eest, või hakata lõpuks ikkagi vastu ja minna sellega automaatselt üle teisele poolele rindejoont? Seetõttu ei maksa ka väga loota, et need valimised oleksid mingisuguseks lahenduseks olukorrale Ida-Ukrainas. Palju tõenäolisem paistab olevat, et nende mõjul vastasseis hoopis süveneb, polariseerumine kasvab.

Kogu teema: Ukraina kriis

reede, 26. september 2014

Ukraina Kommunistlik Partei valmistub valimisvõitluseks


Ukraina Kommunistliku Partei keelustamine paistab siiski ära jäävat (kohus otsustati lükata määramata ajaks edasi), mis tähendab, et see saab osaleda eelseisvatel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel ja kavatsebki seda teha.

Miks võimude plaan kompartei keelustada läbi kukkus?

Обозреватель toob esimese põhjusena välja, et justiitsministeeriumi õiguslikud argumendid selle tegemiseks olid küsitavad, süüdistus oli puhtalt poliitiline.

Teiseks, peavad Ukraina poliitikaeksperdid oluliseks toetust, mis sai kommunistidele osaks Euroopa Liidu suunalt.
Vaata ka
Ukraina Kommunistliku Partei keelustamisest
Ukraina kommunistide juht Soomes ja Valgevenes
Petro Simonenko: Kuidas hinnata olukorda Ukrainas?
Vasakpoolsete seisukohad võitluses Ukraina pärast
"UKP keelustamine kutsunuks esile küllaltki kriitilise hinnangu Euroopas," märkis Vladimir Fesenko, kes juhib poliitikauuringute keskust Penta, "meil toimub ilma selletagi palju sellist, mis ei vasta euroopaliku demokraatia standarditele ja kaanonitele."

Poliitiliste konsultatsioonide keskuse direktor Andrei Zolotarjov tõi samas omakorda välja, et Ukraina kompartei juht Petro Simonenko kohtus Euroopa Vasakpartei ja vasakerakondade esindajatega ning hoidis neid pidevalt kursis arengutega, mis puudutavad tema erakonda.

"Kui arvestada, et meie võimud on tundlikud eurooplaste arvamuse suhtes, aga Euroopa Vasakpartei on küllaltki mõjukal positsioonil Euroopa Parlamendis, nagu ka Euroopa Liidu riikide poliitilistes süsteemides, siis see täitis oma rolli ja viis selleni, et protsessile tõmmati lihtsalt pidurit," selgitas Zolotarjov.

Mõlemad politoloogid pidasid võimalikuks, et võimud arvestavad praegu juba sellega, et UKP ei pääse nüüd enam parlamenti.

Fesenko arvates võis aga kogu see kohtuprotsess olla lihtsalt poliitiline mäng kommunistide suhtes negatiivselt meelestatud valijate häälte võitmiseks, mingit tõsist kavatsust kompartei keelustada tegelikult ei olnudki.

2012. aasta valimistel sai UKP 13.2% häältest, mis andis parlamendis 32 kohta 445-st, aga suur osa neist häältest korjati siis kokku Krimmist ja Donbassist, mis on nüüd mängust väljas, ja ühemandaadiliste valimisringkondade kaudu ei õnnestunud kommunistidel saada toona ühtegi kohta.

Vahepeal on euromaidanlaste poolt hävitatud või jõuga üle võetud ka suur osa erakonna kontoritest, loodud vägivaldne hirmuõhkkond, kus kommunistidel on praktiliselt võimatu oma valimiskampaaniat korralikult läbi viia.

Neid asjaolusid arvestades on küllaltki ebatõenäoline, et UKP taas viieprotsendilise künnise ületab, aga kuna see seda siiski üritab ja omab jätkuvalt märkimisväärset toetajaskonda Ukraina kriitise tähtsusega idapoolsetes regioonides, siis toon ära nende valimisprogrammi (see avaldati tegelikult juba kuu aja eest), mis on sel korral üsna lühike, sissejuhatuse ja esimese poole, mis pakub Eesti lugejatele ehk rohkem huvi – teine pool on pühendatud peamiselt sotsiaal- ja majandusküsimustele (suurendada riigipoolset kontrolli hindade üle, maks luksuskaupadele jms. vasakpoolsetele omased loosungid).




RAHU – UKRAINA ALADELE!

HEAOLU – IGALE PERELE!


Ukraina – on tules.

Maa – läbimas üht oma ajaloo kõige dramaatilisemat perioodi.

Riik – lagunemise ja humanitaarkatastroofi äärel.

Ühiskond – vastasseisus ja seadusetu.

Silmapiiril – neonatsismi tumedad pilved.

Valitsus – kriminaal-korruptiivse oligarhia ketikoer, ookeanitaguste patroonide kuulekas teener.

Inimesed – materiaalse heaolu taandarengu tingimustes, mitte elavad, vaid üritavad üle elada, ägades talumatu kiirusega kasvavate hindade ja maksete all.

Elanikkond – rahutu ja ärevil oma perekonna ja riigi saatuse pärast.

Kodanikud – ärahirmutatud ja paljaksröövitud, tasalülitatud tohutu teadvusega manipuleerimise ja teisitimõtlejate kasvava tagakiusamisega.

Kommunistid – halastamatu inkvisitsiooni, omavolilise tagakiusamise ja metsiku vägivalla epitsentris. Paremnatsionalistlikud valitsejad on seadnud vahetuks eesmärgiks mitte üksnes kompartei väljatõrjumise poliitiliselt väljalt, vaid ka selle tegeliku hävitamise.

Kuid ainult Ukraina Kommunistlik Partei, oma riigi tõeliste patriootide aktiivsel toetusel, on võimeline viima läbi kardinaalseid muutusi.

I

Esmane, peamine, pakilisim ülesanne on meil selline – saavutada Ukraina aladele rahu ja rahunemine.

Kompartei, meie fraktsioon Ülemraadas, tuli juba aprillis, kui konflikti leegid alles hakkasid loitma, välja plaaniga etapiviisiliseks rahumeelseks lahenduseks ja verisest kriisist väljumiseks. Kuigi enesekindlad võimukandjad seda plaani ignoreerisid, on see eluliselt aktuaalne ka täna. Kommunistidel õnnestus viia selle plaani peamised osad Euroopa Liidu ametlike struktuurideni ning veenda euroametnikke ja europarlamendi liikmeid meie ettepanekute realistlikkuses ja vajalikkuses. Tulemuseks see, et täna väljendavad neid juba mõningate Euroopa riikide ja institutsioonide juhid.

Sõjalise vastasseisu lõpetamiseks Donbassis, sisuliselt kodusõja lõpetamiseks riigis, pakub kompartei välja rea järjestikuseid samme. Esiteks: peatada koheselt vennatapusõda ning kuulutada välja rahu. Teiseks: määratleda kõigi konflikti osapoolte läbirääkimiste kaudu need probleemid, mille lahendamine aitab väljuda sõjalisest vastasseisust. Kolmandaks: konstitutsioonilised muudatused, mis sillutavad teed detsentraliseerumisele. Neljandaks: erapooletu uurimine mõrvarlike kuritegude osas – Maidanil, Odessas, Mariupolis, Krasnoarmeiskis, teistes asustatud punktides.

Rahu saavutamine – see ei ole üksnes tulevahetuse peatamine. Eelkõige peab jääma seljataha kodanike teadvuse militariseerimine, vastastikune sallimatus ja vihkamine, agressiivsus ja vaenulikkus. See on võimalik tingimusel, kui meie paljurahvuselises riigis võetakse arvesse ja kaitstakse kõigi sotsiaalsete, rahvuslike, etniliste gruppide ja elanikkonnakihtide huve. Siit tuleb meie vankumatu liin: laialdane autonoomia regioonidele tugevate konstitutsiooniliste garantiidega riigi ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse kohta – see on ainus tee rahu ja paranemiseni.

Igal osal Ukrainast peab olema õigus autonoomiale oma elu erinevates valdkondades: alates omavalitsusest ja kõigi kohapealsete võimuharude valitavusest ning eelarveföderalismist kuni kultuurilis-rahvuslike küsimuste lahendamise ja regiooni traditsioonide kaitsmiseni.

Riigi terviklikkuse alalhoidmiseks on lõpuks vaja vaimset ühtsust. Riik peab kaitsma kõigi Ukraina rahvaste vaimseid väärtusi ja rahvuslikke traditsioone. Meie teeme seadusanlikke pingutusi, et hoida ning arendada kõigi rahvuste ja rahvaste keeli ja kultuure, tagame vene keelele riigikeele staatuse, asume ajaloomälu kaitsele.

Ukraina sisepoliitilisele vastasseisule on ühtlasi iseloomulikuks see, et seda toidavad ja kujundavad rahvusvahelised faktorid. Iga päevaga muutub meie riik järjest enam subjektist objektiks rahvusvahelises poliitikas, muutub etturiks geopoliitilises mängus USA, Euroopa ja Venemaa vahel.

Rahu saavutamine ja selle hoidmine on mõeldamatu ilma suveräänsuse taastamise ja erapooletuseta välispoliitika valdkonnas. Riigi rahvusvaheline kurss peab juhinduma eelkõige Ukraina kodanike huvidest, aga mitte teiste riikide isekatest soovidest.

Teeme usutava lõpu NATO-suunalistele arengutele. Asume taastama häid ja vennalikke suhteid SRÜ riikide, eelkõige Venemaa, Valgevene ja Kasahstaniga, hoiame slaavi rahvaste ühtsust.

Peame välispoliitiliseks prioriteediks ühtlasi ka õiglaste ja võrdõiguslike suhete arendamist Ukraina ja kõigi teiste riikide vahel, laiendame liitlaste ja alaliste partnerite ringi.

Kompartei seisab selle eest, et kõige olulisemad riigi ja ühiskonna elu puudutavad küsimused lahendataks rahvahääletuse teel. Mitte keegi ei söenda eitada, et kui eelmisel aastal oleks toimunud kommunistide poolt väljapakutud rahvahääletus Ukraina välismajandusliku orientatsiooni valimiseks, siis oleks ehk õnnestunud vältida seda poliitilise olukorra teravnemist, mis on viinud nüüd pöördumatult traagiliste tagajärgedeni.

Meie kategooriline nõudmine: lõpetamaks rünnakuid riigi suveräänsuse vastu ja tagamaks kodanike põhiõigusi tuleb koheselt likvideerida ebaseaduslikud relvarühmitused.

Esmaste ülesannete hulgas – taaselustada tõhusalt toimivad Ukraina Relvajõud, taastada rahva usaldus Isamaa kaitsjate vastu, tagada üleajateenijatele eluasemed, korralikul tasemel materiaalne kindlustatus ja sotsiaalsed garantiid.

neljapäev, 25. september 2014

Euroskeptikute seisukohad võitluses Ukraina pärast 2/2

Fraktsioonilise kuuluvuseta euroskeptikud valdavalt toetasid Euroopa Parlamendis resolutsiooni teemal olukord Ukrainas ning Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeolukord, kuid olid veelgi üksmeelsemalt Ukrainaga sõlmitud assotsiatsioonilepingu vastu.

Kõnealuse resolutsiooni vastu hääletasid neist ainult Hollandi Vabaduspartei kõik neli saadikut ja Saksamaa Natsionaaldemokraatliku Partei ainus esindaja Udo Voigt. Erapooletuks jäid kogu sellest seltskonnast Krisztina Morvai (Liikumine Parema Ungari Nimel) ja Stanisław Żółtek (Poola, Uus Parempoolne Kongress), samas kui enamik viimase kahe erakondade ning kõik Prantsuse Rahvusrinde, Põhja-Itaalia erakonna Lega Nord, Austria Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku hääletusest osavõtnud saadikud, nagu ka flaami iseseisvuslaste erakonna Vlaams Belang juht ja ainus eurosaadik Gerolf Annemans, olid selle resolutsiooni poolt.

Tegemist ei olnud muide esimese hääletusega, kus olid ühel meelel Lauristin ja Le Pen, kuigi nende põhjused oma hääle andmiseks just selliselt võisid olla erinevad.

Harald Vilimsky (Austria Vabaduspartei): "Härra president! Kõigi nende daamide ja härrade salmikusse, kes kutsuvad siin üles veelgi enamatele sanktsioonidele ja provokatsioonidele, võib kirjutada sama: Te kõik mängite neid võimumänge inimeste seljas. Nemad on need, kes selle all kannatama peavad, aga mitte poliitikud, kes selle üle debateerivad ning seda stsenaariumi, mis on juba niigi piisavalt problemaatiline, järjest enam tuksi keeravad.

Lubage mul väljendada minu lugupidamist Ukrainale. Ukraina on osa Euroopa rahvaste perekonnast ja mina ise olin kuus aastat Austria-Ukraina parlamentaarse sõprusrühma esimees. Meie oleme töötanud alati selle heaks, et tuua Ukraina lähemale Euroopale, sest see on just osa Euroopa rahvaste perekonnast. Aga alates sellest päevast, kui Ukrainas on tegevuses nii Vene kui ka Ameerika sõdurid, on pandud käima protsess, mis on hukatuslik ja siin kõiki inimesi äärmiselt ebameeldival kombel ja moel mõjutab.

Neile, kes kutsuvad nüüd selleks üles ning ütlevad, et venelased on kohal: see on õige, aga ärge unustage, et Ukrainas on ka vähemalt 400 Blackwateri palgasõdurit. Minu palve teile on, et te lõpetaksite sanktsioonid, lõpetaksite provokatsioonid ning leiaksite siin mõistliku tee tripolaarseks protsessiks, et luua rahu venelaste, ameeriklaste ja Ukraina vahel."


Gianluca Buonanno (Itaalia, Lega Nord): "Härra president, lugupeetud saadikud, mina seevastu pooldan Venemaad ning olen vastu sanktsioonidele Venemaa ja Putini suhtes.

Ma esitasin ka järelepärimise seoses Malaisia reisilennukiga, sest varem räägiti, et seal oli Vene rakett, aga nüüd hoopis kuulidest, mis võisid kuuluda Ukrainale. Leian, et Euroopast on ajuvaba pöörduda Venemaa vastu. Maksavad selle tagajärgede eest sajad miljonid eurooplased, lihtsalt sellepärast, et teie kaitsete Ameerikat ja tema huve. Leian, et selle asemel tuleks teha koostööd Venemaaga, sest vastasel korral Euroopa, mis juba lömitab ebaseadusliku sisserände ees, ei suuda leida lahendust ebaseaduslikule sisserändele, ei suuda leida lahendust probleemile islamistidega, kui ei tee seda koos Venemaaga. See on häbiväärne asi.

Siin ei ole euroskeptikuid ning europiste, siin on ainult euroidikad, kes ei teeni Euroopa rahvaste huve ega nende huve, kellel on ettevõtted, majandused, mis töötavad koos Venemaaga. Itaalias on palju ettevõtjaid, kes on raskustes teie nõdrameelsete otsuste pärast, ja ma tahan öelda seda selle särgiga, mis toetab Venemaad. Ja kui Ukraina rahvas, osa Ukraina elanikest otsustab rahvahääletusel olla koos Venemaaga, siis olgu nii, sest rahvas on suveräänne, aga valitsus antud juhul mitte."

Georgios Epitideios (Kreeka, Kuldne Koidik): "Härra president, vaatamata sellele, et Ukraina ei ole teinud vajalikke reforme seadusandluses – on sõlminud kokkuleppe geneetiliselt muundatud toidu lubamiseks – ning ei ole, üldiselt, valmis Euroopa Liiduga ühinemiseks, üritatakse kiirustada takka assotsieerumisprotsessi. Paralleelselt sellega on Euroopa Liit valmis kuulutama välja uued karmid meetmed Venemaa vastu.

Sellest poliitikast võib oodata, et see kutsub esile vastumeetmeid Venemaa poolt, mis avaldavad märgatavat negatiivset mõju miljonite Euroopa kodanike igapäevaelule. Need meetmed mõjutavad tuntavalt Kreeka majandust, mis on juba niigi laastatud pealesurutud kasinusmeetmete poolt, samal ajal kui Kreeka rahvas, teiste hulgas, kannatab valitsuse poolt kehtestatud talumatu maksukoorma all.

Euroopa rahvad ei tohiks muutuda ohvriloomadeks poliitikale, mis, tegelikult, ei teeni nende huve, vaid vastab rahvusvaheliste majandusmängurite taotlustele, kes üritavad manipuleerida maailma majandusega, et saavutada poliitilist mõju. Lahenduseks probleemile Ukrainas on mitte vastasseis Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, vaid ausate läbirääkimiste pidamine, millega saavutataks kokkulepped, mis tulevad kasuks kõigile asjaosalistele. See on suund, kuhu meil tuleks vaadata, kui me oleme tõesti mures Euroopa rahvaste heaolu pärast."

Janusz Korwin-Mikke (Poola, Uus Parempoolne Kongress): "Härra president, et kellegagi tegemist teha, tuleb teda mõista. Üritagem siis mõista Venemaad. Esiteks, Venemaa Föderatsioon on Nõukogude Liidu õiguslik järglane. Nende vaatepunktist, nad näevad pidevat agressiooni NATO poolt, mis neelas alla Saksamaa Demokraatliku Vabariigi, siis VMN-i riigid, seejärel Balti riigid, ning nüüd üritab Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon allutada Ukraina ja võib-olla paigutada sinna oma raketid. Nemad kaitsevad ennast tugevama agressiivse jõu vastu.

Teiseks, venelased mäletavad, et kui Grenadas tuli 1983. aastal võimule marksistlik USA-vastane valitsus, siis saatis Ronald Reagan võitlejad sisse ja kukutas selle ametisse valitud valitsuse. Ei kõlanud seal siis mingit nördinud hädakisa demokraatide poolt.

Kolmandaks, venelased on head maletajad. Nad teavad, et NATO ei taha Ukrainat liikmeks. Sellega on NATO saatnud tugevaima võimaliku signaali tema majesteedile Vladimir Putinile, et ta võib teha Ukrainaga mida iganes tahab. Euroopa Liidul ei ole mingeid vägesid. Meie saame karu üksnes õrritada. Karu lebab Ukraina piiril – mitte Poola või Prantsusmaa. Meie saame teha seda turvalisest paigast, aga palun mõelge ukrainlastele."

Aymeric Chauprade (Prantsusmaa, Rahvusrinne): "Härra president, kallid kolleegid, kuigi te kavatsete võtta vastu partnerlusleppe Ukrainaga, tahan ma teile öelda, ajaloo huvides, et te ei saa öelda, et te ei teadnud.

Te ei saa öelda, et te ei teadnud, et juba kakskümmend viis aastat üritavad Ameerika Ühendriigid integreerida Ukrainat ja Georgiat NATO-sse, et lõigata need riigid ära Venemaast. Te ei saa öelda, et te ei teadnud, et Ukraina on riik, mis on lõhestunud Ida ja Lääne vahel, ning et oleks tulnud töötada juba algusest peale koos Moskvaga, et Ukrainast saaks sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, et Ukraina oleks föderaalne ja neutraalne. Pealegi, kes võib uskuda, et EL kaitseb rahu, kui selle esindaja Moskvas on leedulane ja Kiievis poolakas?

Kui Venemaa pöördub ära Hiina poole ja Washington eraldab meid meie loomulikust strateegilisest ja energiapartnerist, kui need poliitilised pinged ja sanktsioonid viivad tõesti, nagu varem, sõja hullumeelsuseni, siis nõuan ma, kallid kolleegid, et te esitaksite endale siis lõpuks küsimuse, kas see oli Euroopa rahvaste parimates huvides?"

Zoltán Balczó (Liikumine Parema Ungari Nimel): "Euroopa Liit käsitleb Ukraina-Vene konflikti algusest peale äärmiselt ühekülgselt. Ukraina uus võimuladvik, mida toetavad Ameerika Ühendriigid ning selle eriteenistused, on valge kui lumi, aga enesemääramisõiguse eest võitlejad ja Venemaa mustad kui tökat – vaja on peenemat lähenemist. Tuleb võtta arvesse, et riikliku julgeoleku mõttes on Ukraina tulevik Venemaa teha. Siin on toodud vastaspoolelt ka välja, et Venemaa tuleb suruda põlvili, nagu tegi Ronald Reagan "tähesõdade" programmiga. Tuleb märkida, et unipolaarne maailmakord ei ole tagasi tulemas ega Euroopa Liidu huvides. Ukrainalt tuleb nõuda seda, et tagataks rahvaste õigus ensemääramisele – sealhulgas regioonide õigus enesemääramisele – olgu või konföderatsiooni kujul. Venemaa suudab valida enda majanduspartnereid, embargo ei oma soovitud mõju. Rahuni võib viia vaid tasakaalukas, mõõdukas lähenemine."

Georg Mayer (Austria Vabaduspartei): "Härra president! Mina pean juba kehtestatud ja tulevasi sanktsioone Venemaa vastu enam kui ekslikeks ja alusetuteks. Ma lähen isegi veel sammu edasi ning võtan energiliselt sõna Euroopa Liidu ühekülgse sekkumise vastu sellesse kahe suveräänse riigi konflikti. Euroopa Liit hoolib vähe õigusriikluse kehtestamisest ja inimõiguste austamisest Ukrainas ning üldsegi mitte pakilisest probleemist suure noorte töötusega Euroopas. Ta joondub oma välispoliitikas, misiganes põhjusel, peamiselt USA huvidest ja hajutab tähelepanu neilt vääratelt meetmetelt, mida on rakendatud omaenda ikka veel jätkuva eurokriisi puhul. Ja kahjukannataja rollis on järjekordselt Euroopa elanikkond. Esiteks ei ole nähtavasti veel keegi mõelnud oodatavate vastusanktsioonide peale: Euroopa maksumaksjad peavad maksma rohkem kui seni, et eelseisvatel kuudel mitte ära külmuda. Teiseks peavad makse maksvate Euroopa riikide rahvad tundma veel ka sügaval enda taskus Ukrainaga sõlmitud assotsiatsioonilepingu mõju. Seda peavad nad siis veel tulevastele põlvkondadele selgitama."

Assotsiatsioonilepingu teemal

Assotsiatsioonilepingu vastu olid pea kõik fraktsioonilise kuuluvuseta euroskeptikud – keegi ei puudunud, ei hääletanud poolt ega jäänud erapooletuks, aga Béla Kovács (Liikumine Parema Ungari Nimel) ei võtnud hääletusest osa.

Marie-Christine Arnautu (Prantsusmaa, Rahvusrinne): "Härra president, mu kallid kolleegid, meie hääletasime selle lepingu ratifitseerimise vastu. Ukraina on praegu lõhestunud Ida ja Lääne vahel, nagu me võime iga päev traagilisel moel näha. Ärgem unustagem, et see kriis tuleneb otseselt selle lepingu, mida me täna arutame, allkirjastamisega seonduvast, sest see algas kannapöördega president Janukovitši poolt, kes seejärel riigipöördega kukutati. Miks visata nüüd veel kütet tulle selle lepingu kinnitamisega, selle asemel, et üritada asju kahe leeri vahel maha rahustada.

Ukraina assotsieerumine Euroopa Liiduga peaks olema suunatud eelkõige sellele, et edendada, hoida ja kindlustada rahu. Praegusel juhul saavutate te täpselt vastupidise tulemuse.

Pealegi, kuidas te kavatsete rakendada vabakaubanduskokkulepet riigiga, mille territooriumist ligi kolmandik on mõjutatud laastavast kodusõjast?

Lõpetuseks, on üsna häiriv, kahjulik ja muretsemapanev, et ei ole viidud läbi mingit mõjuanalüüsi, sest selle lepinguga on seotud arvukalt riske, nii töötajatele Euroopas, sealhulgas töötajatele Prantsusmaal, kui ka töötajate jaoks Ukrainas."

Jean-Luc Schaffhauser (Prantsusmaa, Rahvusrinne): "Härra president, meie hääletasime selle lepingu vastu, sest assotsiatsioonileping praegusel hetkel – see on valmistus sõjaks. See on, sisuliselt, lõhe süvendamine Ida ja Lääne vahel, ajal kui me peaksime töötama ühtsuse ja rahu nimel. Hääletasime vastu, teisest küljest, austusest Ukraina rahva vastu, mis seisab silmitsi katteta majanduslike lubadustega – gaas ja elekter on juba kallimad, sooja vee hind tõusnud poole võrra, hävivad töökohad ja kasvab töötus –, Lääne abi ei saa olema mitte kunagi piisavalt, et ehitada üles see lõhestunud ja laastatud riik, ning meie parlament pakub abi, mis on vaid köömes võrreldes nende majanduslike raskustega.

Ukraina muutub veelgi vaesemaks ja Lääne kompensatsioon ei suuda mitte kunagi vastata nende ootustele. Ukraina rahvas tunneb ennast varsti Lääne poolt petetuna. Ja lõpuks, demokraatia Ukrainas on hapram kui kunagi varem nende korrumpeerunud oligarhide käes, selgelt fašistlike elementidega, kes külvavad vihkamist ja rassismi.

See parlament on langenud NATO manipulatsioonide ohvriks."

Krisztina Morvai (Liikumine Parema Ungari Nimel): "Ungarlasena mina loomulikult ei hääletanud – kuna ei saanud hääletada rahuliku südamega – selle assotsiatsioonilepingu poolt, mille Euroopa Liit on sõlminud riigiga, Ukrainaga, kus valitsus tallab pidevalt ning järjest enam jalge alla kahesaja tuhande ungarlase inimõigusi. Taga-Karpaatia ungarlased elavad hirmus, nad põgenevad. See assotsiatsioonileping kuulutab, et osapooled peavad austama inimõigusi, peavad austama põliste vähemusrahvuste õigusi. Ukraina teeb seda üha vähem. Ma ei taha olla parteipoliitiline, aga minu süda muutus kurvaks, kui Fideszi härrased tõusid selle häbiväärse assotsiatsioonilepingu peale plaksutades püsti. Ja veelgi kurvemaks, kui Taga-Karpaatia ungarlaste valitud esindaja selles debatis vaikis."

Dominique Bilde (Prantsusmaa, Rahvusrinne): "See assotsiatsioonileping EL-i/Euratomi ja Ukraina vahel, mis on mõeldud asendama partnerlus- ja koostöölepingut ning hõlmab enam kui kolmekümmend sektorit, majandusest kuni transpordini, ning toetab selliseid üldiseid põhimõtteid nagu austus demokraatlike printsiipide vastu, on suunatud pigem suure vabakaubandusala loomisele, olles sellega ühtlasi ka esimeseks sammuks Ukraina võimaliku tulevase Euroopa Liitu astumise suunas, seda vaatamata liidu eelarve piiratusele. Ja lõpuks, arvestades seda humanitaar-, sõjalist ja poliitilist kriisi, mis käib praegu Ida-Ukrainas, võib igasugune selline algatus lepinguks Euroopa Liiduga üksnes suurendada pingeid ja konflikti, nagu ka halvendada läbisaamist Venemaaga. Seetõttu olen mina selle lepingu vastu."

Gianluca Buonanno (Itaalia, Lega Nord): "Mina hääletasin selle vastu, sest Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on vale. Selle asemel peaksime me lähenema Venemaa Föderatsioonile ja mitte järgima väljastpoolt pealesurutud poliitikaid, millest saab kasu ainult USA. Me kanname ränka kahju selle sanktsioonide-poliitika tõttu, mida EL ajab. Aitab sanktsioonidest Venemaa vastu, aitab USA käpikutest!"

Georgios Epitideios (Kreeka, Kuldne Koidik): "Hääletasin Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonilepingu vastu, sest minu meelest tuleb see aasta varem kui vaja. Ukraina ei ole veel ka valmis Euroopa Liiduga ühinemiseks, sest ei vasta Kopenhaageni kriteeriumitele.

Pealegi, see leping koos tuumavõimekuse taastamisega Ukraina poolt ja Euroopa Liidu poolt väljakuulutatud uute meetmetega Venemaa vastu on vastuolus Venemaa huvidega, millest tulenevalt võib oodata selle reageerimist uute vastumeetmetega. Nendel arengutel on otsene ja tuntav mõju Euroopa Liidu liikmesriikide majandustele, eriti Kreeka laastatud majandusele."

Lorenzo Fontana (Itaalia, Lega Nord): "Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping kinnitab Euroopa Liidu välispoliitika vääraid valikuid. Kõnealune leping toidab pingeid ja vaenulikkust suhetes Venemaaga, hoolimata Ukraina rahva ja Euroopa kodanike tegelikest vajadustest."

Georg Mayer (Austria Vabaduspartei): "Mina lükkasin Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonilepingu tagasi, sest sügava ja laiaulatusliku vabakaubandusala loomise vastu Ukrainaga räägivad mitte üksnes välispoliitilised põhjused, vaid ka majanduslikud kaalutlused. Nende puhul tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et Venemaa ja tema tolliliit kujutavad endast praegu Ukraina eksportkaupade suurimat turgu. Venemaa kehtestaks siis aga 98%-le Ukraina kaupadest tollimaksu 7.8%, et kaitsta enda turgu Euroopa kaupade eest. See tooks Ukrainale järgmise kümne aasta jooksul kahju hinnanguliselt 165 miljardit eurot. Lisaks peaks Ukraina tegema tohutuid pingutusi, et muuta oma ettevõtted Euroopa turul konkurentsivõimelisteks ja seal siis konkureerida suuta, sest vabakaubandusala loomine tähendab mitte üksnes tollivaba pääsu siseturule, vaid nõutakse ka vastamist kõigile Euroopa standarditele."