Viis kõige värskemat postitust

pühapäev, 25. jaanuar 2015

Asjad liiguvad kõige mustema stsenaariumi suunas

Paistab, et sõjategevuse eskaleerumine Donbassis, mida kardeti saabuvat kevadel, jõuab juba vaikselt kohale. Need, keda loodeti sanktsioonide abil põlvili suruda, näivad olevat alustanud hoopis pealetungi. Võib juhtuda, et nüüd alles algab suurem sõda, millele seni toimunu oli vaid sissejuhatuseks.

Donetski lennujaama pärast käinud võitlust võrreldi Ukraina propagandas sageli Stalingradi lahinguga, üritades jätta nii muljet, et see on sama kangelaslik. Kuid see võrdlus näitas ka reaalsustaju puudumist, sest Stalingradis olid vastamisi miljonid ning samas suurusjärgus langenute arv, mis ei ole täpselt teada tänini. Stalingradiga võrreldes oli võitlus Donetski lennujaama pärast väga väike osa.

See jutt ei olnud siin mõeldud selleks, et alavääristada kuidagi Ukraina võitlejaid, vaid illustreerib lihtsalt seda, millised mõõtmed võib võtta sõda Venemaaga, nagu juhtus korduvalt alles eelmisel sajandil, tuues kolossaalseid kaotusi ka Eesti rahvale. Kui Venemaa peaks minema oma mitteametlikult tegevuselt lõpuks siiski üle ametlikule sekkumisele, nagu nüüd vältimatult kasvava rahvusvahelise surve tingimustes vabalt juhtuda võib, siis paisub konflikt täiesti uuele tasemele.

Sanktsioonid, nagu siin läinud aasta märtsis meenutatud sai, on sageli esimene samm sõja suunas. Ja täna on küsimus täpselt sama, mis toona: mida tehakse siis, kui need meetmed Venemaale korda ei lähe? Euroopa Liidu välisministrid ja ÜRO Julgeolekunõukogu peavad nüüd seda arutama, aga vaevalt nendest aruteludest lahendus sünnib.

Elu ei ole mingi Hollywoodi film, millel on alati õnnelik lõpp.

Viimasel ajal on hakatud Läänes panema palju lootusi sellele, et Venemaal leiab peagi aset võimuvahetus, Putin langeb ja selle tagajärjel muutub kogu riigi poliitika hoopis teiseks – tuleb ainult jätkata surve avaldamist ja lõpuks toimub nö. murdumine.

Sotsioloogilised uuringud ei anna aga põhjust oodata nende lootuste täitumist.

Levada Keskuse küsitlused näitavad, et kui läinud aasta märtsis oli Venemaal vähem kui kolmandik neid, kelle arvates ei leidunud kogu selles suures riigis ühtegi inimest, kes suudaks vahetada välja Vladimir Putini, siis detsembris juba enamik. Kui märtsis leidis vähem kui kolmandik vastajatest, et pärast 2018. aasta valimisi peaks jätkama presidendina Putin, siis detsembris juba enamik. Ja kui detsembris toimunuks presidendivalimised, siis saanuks Läänele vastuvõetavatest kandidaatidest kõige rohkem hääli Mihhail Prohhorov – ühe protsendi – Aleksei Navalnõi, aga ka Dmitri Medvedev veelgi vähem. Samuti langesid aasta lõpuks alla ühe protsendi nii Kodanike Platvormi kui ka Navalnõi Eduerakonna reitingud, rääkimata päris nn. läänemeelsetest jõududest, mis on Venemaal täna umbes sama marginaalsed nagu Eestis Iseseisvuspartei.

Toimunud on mitte üksnes rahva koondumine Putini ja tema poliitika taha Ukraina osas, vaid ka väga olulised nihked üldises välispoliitilises orientatsioonis. Kui 2013. aasta aprillis oli kokku 48% neid, kes leidisid, et pikemas perspektiivis peaks Venemaa välispoliitika orienteeruma eelkõige suhete tugevdamisele SRÜ (Ukraina, Valgevene jne.) või Lääne-Euroopa riikidega (Prantsusmaa, Saksamaa jne.), siis läinud aasta detsembris arvas sama ainult viiendik vastajatest. Seevastu oli Hiinale orienteerumise toetajate osakaal tõusnud 21-lt 47-le protsendile – varem läände vaadanud venelased pöörduvad järjest enam itta, kusjuures enamik oli jõudnud järeldusele, et Lääne kriitikat ei maksa kuulata, sest (valida võis mitu vastust):
43% Läänes suhtutakse Venemaasse halvasti, Lääne kriitika on vaenulik

40% Läänes võetakse Venemaad konkurendina, üritatakse teda nõrgestada

27% Läänes mõistetakse meie elu halvasti, aga tahetakse meid õpetada

22% Lääne kriitikud kritiseerivad sageli selle eest, milles on süüdi ise (topeltstandardid)
Vaid kümnendik vastajatest ei olnud nõus väitega, et lääneriigid ajavad praegu Venemaa suhtes vaenulikku poliitikat. Selle vaenuliku poliitika peamiste väljendustena toodi esile sanktsioonid Venemaa majanduse ja ettevõtete vastu, infosõda ning katsed haarata enda kontrolli alla Venemaa majandust ja loodusvarasid, aga ka Venemaa väljatõrjumine endisest nõukogude ruumist, kontrolli kehtestamine endiste nõukogude vabariikide ja endiste sotsialistlike riikide üle, katsed vahetada Putini režiim teistsuguse, endale meelepärasema vastu, ja sanktsioonid riigi kõrgema juhtkonna vastu. Lääne vaenuliku poliitika peamisteks põhjusteks arvati olevat see, et Lääs tahab saada enda kätte Venemaa loodusvarasid ning kardab Venemaad, selle sõjalist jõudu.

Lühidalt: suurem osa venelastest ei näe täna Putinile alternatiivi, teda peetakse Venemaa rahvuslike huvide kaitsjaks, ja isegi kui ta järsku atentaadi läbi hukkuks (tema tapmine oleks paleepöörde puhul ilmselt vältimatu, sest ta on võimalike vandenõulaste vaatepunktist liiga populaarne selleks, et teda ellu jätta), siis ei muutuks sellest venelaste arusaamine oma riigi huvidest, mille järgimist oodataks ka Putini järglaselt. Kuna on toimumas orienteerumine ümber Hiinale, siis läheb Lääne kriitika venelastele korda järjest vähem, selle tulemusel aga suureneb suhetes Läänega toetus panuste tõstmisele ja veelgi jõulisematele sammudele, sest venelased on veendunud, et õigus on nende poolel, pahasid esindab Lääs, mis suhtub Venemaasse halvasti, tahab seda nõrgestada, panna käpa peale nende loodusvaradele ja allutada riigi enda kontrollile.

Ma ei tea, kuidas üldse kujutatakse ette, et sanktsioonid sellises olukorras soovitud tulemusi anda saaksid. Kui võtta kalkulatsioonides arvesse venelaste vaatepunkti, siis on ju täiesti loogiline, et need mõjuvad kontraproduktiivselt, viies mitte lahenduse, vaid konflikti järk-järgulise eskaleerumise suunas (nagu oli selge juba siis, kui see tee valiti). Samas on selle poliitikaga mindud nii kaugele, et sellest oleks nüüd juba väga raske loobuda. Seetõttu võib oodata üha süvenevat konfrontatsiooni, millele ei paista hetkel enam mingit tsiviliseeritud lahendust, kuid teistsugune on mõeldamatu.

PS. Ukrainlased ja venelased on ajalooliselt teatavasti enam-vähem sama lähedased nagu eestlased ja soomlased. Seda tasuks meeles pidada ka meie riigijuhtidel, et nad ei juhiks meid sellesse lõksu, kuhu on langenud nemad – diplomaatia ei tohiks olla sõja pidamine teiste vahenditega, vaid peaks olema suunatud konstruktiivsete suhete arendamisele, eriti selliste sõbralike riikide vahel.

Vaata ka
USA konservatiivsema osa vaade Ukraina kriisile
Eesti reaalsest julgeolekuolukorrast (ilma roosade prillideta)

laupäev, 24. jaanuar 2015

Reformierakonna võimaliku languse viis suurt põhjust


TNS Emori viimase küsitluse põhjal ei saa küll veel teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, aga kui Reformierakonna langus leiab valimistel kinnitust, siis on sellel vähemalt viis suurt põhjust: nõrk peaministrikandidaat, vilets programm, ebaõnnestunud valimiskampaania, valijate alahindamine ja Euroopa liberaalide üldisem allakäik.

1. Kui poliitikul on ebaadekvaatne enesehinnang, siis võib ta mõjuda äärmiselt kergesti naeruväärselt. Delfi korraldatud julgeolekudebatist jäi näiteks mulje, et ajateenistusest kõrvale viilinud Rõivas kujutab endale ette, et on riigikaitse alal suurem ekspert kui kapten Rene Toomse (Keskerakond), kes kandideerib nüüd temaga samas Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas – see ei paistnud olevat lihtsalt poos, vaid näis, et ta ise on selles tõepoolest veendunud. Sellest veendumusest tulenes omakorda mingi süüdimatult üleolev suhtumine, mis ei olnud isegi teadlik enda piiratusest.

Taavi Rõivas sai peaministriks ebatavalisel kombel, aga suure usalduskrediidiga. Paljud kodanikud olid valmis andma talle võimaluse ennast tõestada. Kui kooseluseaduse ümber käinud jant erakonnale kohe tagasilööki ei andnud, siis tõlgendas Rõivas seda nähtavasti nii, et ongi juba mingi tohutu autoriteet. Kuna seda ta inimeste silmis tegelikult ei ole, siis tulistab ta nüüd sellena käitudes endale ja oma erakonnale pidevalt jalga.

Reformierakonna katse muuta valimiste peateemaks oma senist suurimat nõrkust, mille abil õnnestus esialgu inimesi nö. lipu alla mobiliseerida ehk valitsuse juhtpartei taha koondada, hakkab järjest enam mängima nende vastu. Kui Harju- ja Raplamaa valijad võtavad ette kandidaatide nimekirja ning hakkavad seal nüüd näpuga järge ajades vaatama, kes on julgeolekuteemadel kõige pädevam, siis ei leidu ilmselt just palju neid, kelle arvates selleks on Taavi Rõivas. Samas kandideerib ju sotside juht Sven Mikser, kes on teinud paljude arvates nüüd kaitseministrina üsna head tööd, kuigi ei ole samuti läbinud isegi ajateenistust. Kandideerib ka Toomse, keda kavatsevad nüüd valida isegi mõned muidu Keskerakonda põlgavad inimesed, et Riigikogus oleks vähemalt keegi, kes nö. jagab matsu, see tähendab tunneb asja nii praktilise kui ka teoreetilise külje pealt. Nad ise ei saa sellest nähtavasti aru, aga muutes valimiste peateemaks julgeoleku teeb Reformierakond sisuliselt kampaaniat Toomse ja Mikseri toetuseks ning omaenda peaministrikandidaadi vastu.

Mis puudutab Toomse võimalusi valituks osutuda, siis erakonna üleriigilise nimekirja kaudu ta kindlasti Riigikokku ei pääse, sest seal on ta alles 53. kohal, aga Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas on ta erakonna nimekirjas viies ja kui Keskerakonnal õnnestuks saada sealt kaks mandaati, siis võib ta ehk hea õnne korral Jüri Ratase järel isegi sisse pääseda. Seetõttu soovitangi valida seal just teda kui asjatundjat, kes teemat tõesti vähemalt veidigi valdab, mitte mõnda elukutselist poliitikut, kes lihtsalt esitab soravalt kusagil parteikontoris valmiskirjutatud jutupunkte. Mujal ühtegi keskerakondlast valida ei soovita.

2. Reformierakonna valimisprogrammi ühte osa sai siin veidi lahatud. Lugesin siiski läbi ka ülejäänu ja mulje sellest kokkuvõttes ei muutunud. Samad puudused ilmnesid tegelikult juba eelmise aasta kevadel koalitsiooni tegevuskava puhul. Kahjuks nad lihtsalt ei õpi kriitikast.

3. Valimisloosung "Kindlalt edasi!" on sisuliselt katse korrata 2011. aasta "Võid kindel olla" kampaaniat, aga Rõivas ei ole Ansip, tema ei kanna seda rolli välja. Lisaks on tabanud Reformierakonda vahepeal rida suuri skandaale ja selline loosung paneb paljud nüüd endalt paratamatult küsima: kas ma ikka tahan, et kõik nii edasi läheks? Reformierakonna kampaaniameistrite arvestuse kohaselt peaks valijate reaktsioon sellele loosungile olema nähtavasti "Just nii, härra peaminister!", aga paljude valijate puhul see nii ei ole, neis tekitab see hoopis küsimusi ja paneb mõtlema.

Täiesti selgelt on pingutatud üle ka valimiskampaania militariseerimisega. Ämari skandaal ning Rõivase seljataha monteeritud lennukid nö. tavalistele inimestele niiväga korda ei läinudki, see oli rohkem meediateema, aga need loosungitega masinad, millest jääb mulje nagu oleks loomisel mingi parteiline era-armee, on tekitanud juba paljudes küsimusi a la "Kas nad on hulluks läinud? Valmistuvad juba selleks, et valimised läheksid sujuvalt üle sõjategevuseks? Tahavad, et oleks nagu Ukrainas?"

Lisaks röövivad neilt toetajaid ka programmilised U-pöörded, näiteks kui alguses räägitakse aastaid üleminekust vajaduspõhistele toetustele, aga siis hakatakse järsku lubama lahkelt nö. lennukitelt raha külvamist, sest keegi nuputas kusagil parteikontoris välja, et nii saab näidata ennast kõige peresõbralikuma erakonnana ning neutraliseerida sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise võimaliku negatiivse mõju häältesaagile.

4. Kui valijad saavad aru, et neid peetakse rumalateks, siis kalduvad nad eelistama kedagi teist või jätavad üldse hääle andmata. Ja just see ongi juhtumas.

5. ALDE fraktsioon Euroopa Parlamendis langes läinud aastal suuruselt neljandaks, täna on seal 16 saadikut vähem kui eelmiste valimiste järel, Euroopa Komisjonis saadi varasemast mitu kohta vähem. Reformierakonnale kõige lähedasemate ALDE Partei liikmete käsi ei ole käinud viimastel aastatel ka kodumaal just kuigi hästi.

Vaba Demokraatlik Partei sai 2009. aastal Saksamaal oma ajaloo parima tulemuse, 14.6% häältest, aga 2013. aastal ainult 4.8% ja langes parlamendist välja. Praegu toetab seda küsitluste kohaselt 3-4% valijatest – ühest küljest on tõusnud VDP arvelt Saksamaa Piraadipartei, teisest küljest Alternatiiv Saksamaale – viimase meeleheitliku sammuna katsetes toetajaskonda suurendada loobusid nad enda kirjeldamisel sõnast "liberaalid".

Taanis valitsust juhtinud paremliberaalne Venstre langes 2011. aastal opositsiooni ning tänaseks on selle reiting küsitluste kohaselt veelgi langenud – praegu kuulub küll valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre (ehk lühidalt: radikaalid), aga see on Reformierakonna sõsarpartei vaid formaalselt, mitte sisuliselt.

Rootsis langes Liberaalne Rahvapartei eelmisel aastal samuti opositsiooni ning praegu on selle reiting küsitluste kohaselt 3-4% ehk madalam kui kunagi varem.

Läti Areng, uus erakond, millega Rõivas isiklikult suhteid arendamas käis, sai sügisel ainult 0.89% häältest, jäädes sellega kaugele valimiskünnise alla.

Seega võib öelda, et Reformierakonna langus oleks euroopalik, vastaks laiemale trendile, näitaks meie kuulumist põhjamaade hulka.

PS. Samost ja Muuli võiksid jätkata raadiosaadete tegemist ka siis, kui peaksid pääsema parlamenti. Nende eilne saade oli minu meelest parim, mille nad kunagi teinud – minu silmis on nad ennast sellega täielikult rehabiliteerinud.

reede, 23. jaanuar 2015

Kreeka vasakradikaalide tõusu internatsionaalne mõõde


Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsiooni (SYRIZA) võimalik võit pühapäeval Kreekas toimuvatel parlamendivalimistel on mõjunud innustavalt ka teistele Euroopa Vasakpartei liikmetele, sealhulgas Eestimaa Ühendatud Vasakparteile, mille esindajaid võib näha siin ülaltoodud fotol, mis on tehtud hiljuti Berliinis, kus kogunesid SYRIZA rahvusvahelised toetajad, Saksamaa Vasakpartei ingliskeelse loosungiga: "Me alustame Kreekast. Me muudame Euroopat."

Nende valimiste eel on Euroopa Vasakpartei liikmed veenvalt tõestanud, et nende jaoks ei ole internatsionalism vaid tühi sõnakõlks. Eriti on seda teinud selle ühenduse üheks tugevaimaks lüliks olev Saksamaa Vasakpartei, mille üks kahest eesistujast Bernd Riexinger viibib veel praegugi Kreekas, et SYRIZA toetuseks kampaaniat teha. Temaga koos on seal ka paljude teiste Euroopa vasakparteide esindajad, kes näevad SYRIZA võimalikus võidus võimalust saada Euroopa Ülemkogu laua taha nö. oma mees, kes annaks surmahoobi üleliidulisele kasinuspoliitikale, mida surub peale Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit).

Kas need lootused on määratud täituma, see on täiesti omaette teema, aga just enam-vähem selline on käsitlus, mis vaatab praegu vastu Euroopa vasakpoolse ajakirjanduse, näiteks sotsialistliku päevalehe Neues Deutschland veergudelt, kus SYRIZA tähelendu on kajastatud väga põhjalikult.

Eile ilmus nimetatud väljaandes pikem intervjuu, milles vasakradikaalide plaane tutvustas SYRIZA peaökonomist prof. John Milios, kes on muide õppinud ja töötanud aastaid Saksamaal. Toon sellest siin ära viimase osa, mis on pühendatud asja rahvusvahelisele poliitilisele mõõtmele, näidates SYRIZA kindlat soovi jääda euroala liikmeks.
Kas siis Kreeka saab algatada sellise poliitikamuutuse üksinda? Millist toetust te vajate?

Me arvestame väga toetusega kogu Euroopa progressiivsete jõudude, eriti vasakpoolsete jõudude ja meedia poolt. Aga ka kõigi teiste poolt, kes mõistavad, et kasinuspoliitika on läbikukkunud.

Valitsus- ja riigijuhid Euroopa Liidus, nagu Prantsusmaa president François Hollande ja Itaalia peaminister Matteo Renzi, soovivad samuti kasvu toetavaid meetmeid. Neil ei ole aga seni õnnestunud Euroopa kasinuskursis midagi muuta. Kas sellised poliitikud võiksid siiski olla SYRIZA poolt juhitava valitsuse partneriteks?

Need kaks vasaktsentristlikku poliitikut kehastavad endas kahjuks vasturääkivaid poliitilisi otsuseid. Ühest küljest tahavad nad stabiilsuspakti muuta ja majanduskasvu edendada. Teisest küljest lepivad nad Merkeli ja teiste selliste äärmuslikult neoliberaalsete poliitikutega kokku sellistes asjades nagu töövõtjate õiguste vähendamine. Järgides osa nii ühest kui teisest poliitikast, nad ebaõnnestuvad. Aga me arvame, et me teatud punktides, milles meil esineb kattuvusi vaadetes, neist mõningatega liite sõlmida saaksime.

See aga nõuaks, et Kreeka edaspidigi euro osas kaasa rääkida saaks. Kui kõrgeks hindate te ohtu, et Kreeka euroalast välja arvatakse?

Meie oleme kindlad selles, et euroalasse jääda. Sest me teame, et me enamike Kreeka kodanike sissetulekut ning omandit kaitsma peame. Uue raha kasutuselevõtt viiks inimeste vara väärtuse ulatusliku langemiseni. Pealegi on ühe riigi jaoks sisuliselt võimatu euroalast lahkuda, ilma et kogu eurotsoon laguneks. Seda ütles isegi liidukantsler Angela Merkel aasta tagasi ühes ajaleheintervjuus. Sest selline rahaliit nagu eurotsoon on midagi hoopis muud kui fikseeritud vahetuskurssidega regioon. Kui üks riik euroalast lahkub, siis hakkavad tuletisväärtpaberite turud spekuleerima teiste riikide lahkumisega. Seda euroala pikalt üle ei elaks.

Leidub siiski ka SYRIZA ridades – näiteks "Vasakpoolses Platvormis" – endiselt hääli, mis Kreeka lahkumist euroalast pooldavad? Kuidas te selle küsimusega parteisiseselt tegelete?

See arutelu kuulub minevikku. Praegu on suur enamus erakonnast eeltoodud põhjustel euroalast lahkumise vastu.
Kuna nad kavatsevad jääda kindlalt euroala liikmeks, siis vajab SYRIZA oma poliitika elluviimiseks võimalikult palju liitlasi teistes euroala riikides. Järgmisteks valimisteks pärast Kreekat on kõnealuses piirkonnas just need, mis toimuvad Eestis.

EÜVP käsi ei ole käinud valimistel seni kuigi hästi (vaata: "Vasakpartei nõrkus võimaldab sotsidel kalduda paremale") ja künnise ületamist neile keegi praegu ei ennustaks, kuid vähemalt on nad nüüd oma nimekirjaga taas valimistel väljas: 25 nime, kaetud kõik valimisringkonnad, kuigi pooltes neist ainult üks kandidaat ning seegi mitmel juhul külalisesineja Maardust, mis on EÜVP peamine tugipunkt.

"Kreeka valimised on võimalus Euroopa jaoks: lõpuks ometi saab raputada väidetavalt alternatiivitut poliitikat, mis üle kogu Euroopa ebavõrdsust ja vaesust suurendab," kirjutas kolmapäeval ajalehes Frankfurter Rundschau üks Saksamaa Vasakpartei tuntumaid tegelasi Sahra Wagenknecht, nende parlamendifraktsiooni majanduspoliitika kõneisik.

Kas SYRIZA võit Kreekas võiks aidata eelseisvatel Riigikogu valimistel kuidagi Eesti vasakparteilasi? Tõenäoliselt mitte otseselt, sest Eesti meedia ei pööra ju Euroopa teemadele tähelepanu nii põhjalikult, et kohalik publik üldse teaks, mida need vasakradikaalid endast kujutavad. Enamik siinsetest valijatest ei ole võib-olla isegi teadlik nende olemasolust. Kuid vasakparteilastele endile mõjuks see kindlasti innustavalt.

EÜVP pretendeerib selgelt ka nö. vene häältele, olles ainus erakond, mille valimisnimekirja juhib nö. muulane. Ühtlasi võimaldasid vasakparteilased nüüd Maardus saali, mida Tallinnast leida ei õnnestunud, vahepeal Eestist välja saadetud Itaalia ajakirjaniku ja poliitiku Giulietto Chiesa esinemise tarbeks, positsioneerides ennast seega selgelt ka sellel skaalal, mille teise äärmusesse kuuluvad EKRE oma lubadusega "sulgeda Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid" ning Sergei Metlev (Vabaerakond) oma üleskutsega "kehtestada sotsiaalse sallimatuse režiim isikute suhtes, kes teevad selliste meediaasutustega" nagu Sputnik koostööd.

Kui Kreekas on nüüd valimistel põhiküsimuseks suhtumine kärpepoliitikasse, siis Eestis ei ole sellist ühte selget teemat veel välja kujunenud ja tegelikult ei pruugi seda üldse tulla. Üheks teemaks võib viimase aasta sündmuste ja ühiskondliku poleemika valguses (märksõnadeks: Steven Seagal, Sputnik, Chiesa, Charlie Hebdo jne.) aga vabalt saada ju ka sõnavabadus, sealhulgas EÜVP võimalused oma Eesti peavoolust erinevate seisukohtade tutvustamiseks kohalikus laiatarbemeedias.

Euroala järgmised valimised pärast Eestit toimuvad aprillis Soomes, kus Vasakliit on viimase küsitluse kohaselt üks vähestest parlamendierakondadest, mis kohti senisega võrreldes juurde saab. Nendegi esindajad on käinud Kreekas nüüd SYRIZA toetuseks kampaaniat tegemas ja näevad seal lootust kogu Euroopale.

"Nii nagu eurokriis algas Kreekast, on võimalik, et ka lahendus algab sealt. Kreeklased ei taha, et teised riigid kamandaksid mida nad peavad tegema ning saadaksid vastutasuks pankadele väljamakstavat raha, mida tavalised kreeklased mitte kunagi ei näe. Nad tahavad võtta tuleviku enda kätte ja saada hakkama ise omaenda tööga. Selleks pakub neile võimalust Kreeka vasakliit SYRIZA," kirjutas oma blogis parlamendisaadik Paavo Arhinmäki, endine Soome kultuuri- ja spordiminister.

neljapäev, 22. jaanuar 2015

Batja vandenõuteooria viis Korolevska uurimise alla


"Opositsioonilise bloki" üks juhtidest Natalia Korolevska käis eile Ukraina peaprokuratuuris kommenteerimas väiteid, mille kohaselt ta on seotud separatistide rahastamisega. Korolevska kinnitas, et on valmis tegema uurijatega koostööd, aga järgmise kohtumise aega veel ei määratud.

"Minu seisukoht on printsipiaalne: Luganski ja Donetski oblast, see on Ukraina territoorium," rõhutas Korolevska pärast prokuratuuris vestlusel käimist telekanali Україна uudistesaatele События. "Ma, nagu tegelesin, nii jätkan ka edaspidi tegelemist küsimustega nende inimeste kaitsmisest, toetamisest ja abistamisest, kes täna meie riigis kõige enam abi ja toetust vajavad."

"Suhtlesin täna uurijaga peaprokuratuuris. See juhtus minu elus esmakordselt ja, nagu ma ka eeldasin, mitte mingit alust süüdistuseks ei ole. Vaatamata kõigele, mis praegu toimub, kavatsen ma ka edaspidi kaitsta Ukraina kodanike huve. Toetada ja aidata kõiki neid inimese, kellel seda on vaja. Olen kindel, et üheskoos saame me kõigest üle," kirjutas ta õhtul Facebookis.

Korolevska suhtes algatatud uurimine tuleneb Ukraina kontrolli alt väljunud Luganski oblasti territooriumil tegutseva kasakate nö. sõjapealiku Pavel "Batja" Dremovi detsembri lõpus avaldatud vihasest videopöördumisest "maailma üldsuse ja isiklikult Vladimir Vladimirovitš Putini poole", milles ta väitis muu hulgas, et nn. Luganski Rahvavabariigi juht Igor Plotnitski on "Natalia Korolevska soosik" ning LRV ladvikusse imbuvad tagasi Aleksandr Jefremovi (Regioonide Partei) inimesed.


Ei hakka seda pöördumist, mida võib näha ülal, pikalt ümber jutustama ja kommenteerima, sest jutt valguks muidu liiga laiali, märkides veel vaid, et sellest võib saada aimu, millist emotsionaalset survet avaldatakse Putinile nö. teiselt poolelt, rohujuure tasandilt, mida endine ehitustööline Dremov, kes on leidnud uue kutsumuse sõjapealikuna, kahtlemata esindab (see näitab ühtlasi, kui naiivne on ettekujutus, et Putinil tarvitseks vaid teha nipsu ja kõik oleks läbi – see olukord ei ole seal ka tema kontrolli all).

2. jaanuaril teatas Ukraina parlamendisaadik Irina Geraštšenko (Petro Porošenko blokk), kes on määratud president Porošenko esindajaks Donbassis käiva konflikti rahumeelsel lahendamisel, et esitas peaprokuratuurile taotluse "nõudmisega kontrollida informatsiooni Korolevska osalemise kohta terroristide ja mõrtsukate rahastamises," nagu see presidendi esindaja ennast ise Facebookis väljendas, lisades, et "tema [st. Korolevska] ideoloogiline juht ja poliitiline isa Jefremov joob Prantsuse Alpides šampanjat. Arvan, et peaprokuratuur on kohustatud kiiremas korras kontrollima infot nende kahe ning nende perekondade osalemise kohta terroristide ja separatistide rahastamises."

Geraštšenko poolt viidatud "infoks" oli seejuures just Dremovi jutt, mille peale lõpuks siis tõepoolest kriminaalmenetlus avati ja uurimist alustati. Pärast seda, kui peaprokurör Vitali Jarema seda eelmise nädala reedel toimunud pressibriifingul kinnitas (just samal päeval võeti parlamendi menetlusse presidendi algatatud seaduseelnõu põhiseaduse muutmiseks, millega tahetakse võtta saadikutelt ja kohtunikelt puutumatus), tegi "Opositsiooniline blokk" järgmise avalduse.
Peaprokuratuuri teade rahvasaadiku, "Opositsioonilise bloki" fraktsiooni liikme Natalia Korolevska seotusest separatismiga – see on opositsiooni poliitiline tagakiusamine.

Sel ajal, kui Ukrainas varastatakse enam mitte ainult ettevõtteid, vaid terveid tööstusharusid, sõjas aga "teenitakse" miljardeid grivnasid korruptiivsete skeemidega, haaravad võimud vähimagi võimaluse järele hajutada kodanike tähelepanu omaenda maksejõuetuselt.

Täna peaprokurör, viidates "informatsioonile" selle kohta, mida mingisugune "Batja" Stahhanovist väitis "Opositsioonilise bloki" saadiku Natalia Korolevska seotuse kohta LRV kaadripoliitikaga, pidas seda piisavaks aluseks poliitiku vastu kriminaalasja algatamisele.

"Opositsiooniline blokk" väljendab oma tugevaimat protesti ning soovitab peaprokuratuuril, ja üldse võimudel, tegeleda küsimustega, mis puudutavad riigi energiajulgeolekut, "mustade turgude" tegutsemist, uurimist inimeste surmade osas Maidanil ja Odessa tragöödias, aga mitte õiendada arveid opositsiooniga.

Meie ei lase hirmutada ära ennast ja oma valijaid, tõugata riiki kaose kuristikku ja õiguslikku korralagedusse!
Korolevska ise ütles telekanalile Україна, et erakond "soovitab peaprokuratuuril tegeleda reaalsete probleemidega, milliseid täna riigis on. Möödunud on aasta, aga ei olegi saadud uuritud tapmisi Maidanil, nagu ei ole uuritud ka tragöödiat, kohutavat tragöödiat, mis leidis aset Odessas. Seega, parem mitte klatši turgudelt üles korjata, vaid tegeleda reaalsete asjadega. Nende probleemidega, mis täna riigis eksisteerivad."

Sel nädalal lendas Pariisist tagasi kodumaale ka Jefremov, kellel kõnealuse asjaga seoses samuti tee prokuratuuri ette tuleb võtta. Kuidas lugu lõpeb, seda on tänase Ukraina puhul muidugi võimatu ennustada – see võib jääda lihtsalt pinnavirvenduseks, aga võib kasvada ka tõeliselt stalinistlikuks protsessiks.

Vaata ka
Ukraina astus kamikazevalitsuse juhtimisel uude aastasse
Ukraina valitsuse tegevuskava opositsiooni ei rahulda

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Järva- ja Viljandimaal võib IRL nüüd isegi võita


Eelmine kord kogus siin enim hääli Sotsiaaldemokraatlik Erakond, aga 2/3 sotsidele läinud häältest korjas kokku Sven Mikser, kes kandideerib nüüd Harju- ja Raplamaal. Tõenäoliselt liigub vähemalt osa nendest häältest eelseisvatel valimistel teistele erakondadele.

Mikseri asemel sotside esinumbriks saanud Helmen Kütt kogus suurema osa 2011. aastal saadud häältest Viljandi linnast. Kütt töötas Viljandis pikalt sotsiaalameti juhatajana ning oli tänu sellele linnas küllaltki populaarne, aga näiteks Järvamaalt sai ta siis kogu maakonna peale kokku ainult 26 häält. Sotsiaalkaitseministrina on tema tuntus kindlasti kasvanud, aga seda alati mitte tingimata positiivses mõttes. Näiteks töövõimereform, mille läbisurujaks ta vastutahtmist sai, kutsus kõige enam pahameelt esile just neis, kes pidanuks moodustama tema tugevaima toetusbaasi. Kui palju hääli ta saab, seda näitavad muidugi valimised, aga on päris selge, et juba eelmine kord peaministrikandidaadiks olnud ja erakonda juhtinud Mikseri tulemust ta korrata ei suuda.

Sotsidega pea sama palju hääli kogus 2011. aastal Reformierakond, mis läheb valimistulle taas Jürgen Ligi juhtimisel. Ligi toetati eelkõige kui rahandusministrit, kes seisis riigieelarve tasakaalustamise ja kasinuspoliitika eest, mis on eriti meelepärane mulkidele (ajaloolise Mulgimaa pealinn Abja-Paluoja oli ainus koht, kus Ligi kogus siis rohkem hääli kui ükski teine kandidaat), aga täna ta enam rahandusminister ei ole ja ka sotsidega käed löönud Reformierakond ei ole enam päris see, mis varasema parempoolse koalitsiooni ajal. Seega lähevad ka nemad valimistele vastu toonasest nõrgema esinumbriga, kuigi isik on sama.

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumbriks on taas Helir-Valdor Seeder, kes langes vahepeal põllumajandusministri kohalt opositsiooni, aga see-eest on temal näidata ainsana ette väga selge saavutus, mis sellele valimisringkonnale konkreetset kasu toob – Maaelu Edendamise Sihtasutuse kolimine Viljandisse, mida siinsed praktilise meelega valijad kindlasti hinnata oskavad. IRL jäi 2011. aastal alles kolmandaks, aga võitis vahepeal Järva- ja Viljandimaal võimsalt kohalikel valimistel ja tõusis sotsidest ettepoole ka Euroopa Parlamendi valimistel ning nende kandidaatide nimekiri on kõige ühtlasemalt tugev (sinna kuuluvad veel IRL-i parlamendifraktsiooni juhtinud Kaia Iva, endised maavanemad, praegused linnapead ja vallavanemad ning Viljandi praost Marko Tiitus). Erakonna üleriigiline reiting ei ole hetkel just kõige parem, aga see ei ütle midagi konkreetse valimisringkonna kohta.

Keskerakond, mis on üleriigiliselt IRL-ist küsitluste kohaselt selgelt ees, saavutas Järva- ja Viljandimaal oma lae enam kui kümme aastat tagasi, selle toetajaskond on pärast seda järjest kahanenud (2011. aastal 13.4%, eelmise aasta eurovalimistel 12.5% häältest) ning erakonnal praktiliselt puudub kohapeal järelkasv (va. Priit Toobal), isegi esinumbriks on nüüd toodud Mailis Reps, kellel puudub selle ringkonnaga varasem side. Ma ei imestaks, kui nende häältesaak langeb siin sel korral isegi alla kümne protsendi. Suurt abi ei ole tõenäoliselt ka sellest, et nimekirja lõppu on saadetud Tallinnast täienduseks tuntud laulja Mait Maltis. Keskerakonna "parim enne" on lihtsalt möödas.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegutseb Järva- ja Viljandimaal suhteliselt aktiivselt, kui võrrelda teiste ringkondadega, nagu ka Vabaerakond, mille piirkondlik ühendus samuti silma paistab, aga nende esinumbrid on siin ikkagi hoopis teisest kaalukategooriast kui praeguste parlamendierakondade nimekirjasid juhtivad poliitikud, kellel on kõigil olemas kogemus mitte üksnes tööst parlamendis, vaid ka valitsuses. Pealegi on nende erakondade väljavaated valimiskünnise ületamiseks jätkuvalt äärmiselt küsitavad, mistõttu võivad isegi paljud nende võimalikest toetajatest kalduda siin eelistama lõpuks ikkagi mõnda tugevamat jõudu, eelkõige ilmselt just IRL-i, mis neile oma vaadete poolest kõige enam sarnaneb.

Ülejäänud väikeparteide kandidaatide hulgas ei paista samuti ühtegi suurt häältemagnetit. Ei imestaks üldse, kui ainus üksikkandidaat Heli Koit koguks siin nüüd rohkem hääli kui mõni erakond, kuid üksikkandidaatide võimalused parlamenti pääseda on praktiliselt olematud.

Noortesektoris (sinna kuuluvad kõik need, kes on minust nooremad) on põhitegijateks EKRE kohalik esinumber Jaak Madison, Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ja sotside kohalik ankrunaine Liina Raud. Nad kõik kandideerisid ka viimastel eurovalimistel ja siis said poisid täiega pähe. Madisonil on küll parim koht oma nimekirjas ja Toobalil tõenäoliselt suurimad kampaaniakulud (koha parlamendis kindlustab talle taas juba erakonna üleriigiline valimisnimekiri, kus Toobal on seitsmes), aga suurimaks häältemagnetiks jääb neist kõigi eelduste kohaselt Raud. Kui sotsidel õnnestub saada taas kaks ringkonnamandaati, siis võib neist üks väga-väga hea õnne korral ehk isegi talle minna. Samas lubab ka 19. koht üleriigilises nimekirjas unistada nüüd parlamenti pääsemisest – see küll ei taga veel midagi, erinevalt Toobali seitsmendast kohast, aga see muudab häälte pärast võitlemise tema jaoks isiklikult kindlasti mõttekaks. Mõni ime siis, et ta nõustus osalema selles nn. tõsielusarjas "Looduslik valik", kus poliitikud pandi tegema auto katusele lõket ja muid selliseid jaburusi (Kilmi ja Keil on muidugi geeniused, aga see ei õigusta heausksete inimeste ärakasutamist, isegi kui tegemist on poliitikute või siis nendeks pürgijatega).

Kuna elan juhuslikult Viljandi linnas, siis vaatan lõpetuseks nende valimiste võimalikku mõju meie kohalikule võimule. Juba täna näib selge, et linnavolikogu saab uue esimehe, sest Randel Länts kandideerib sooviga tõepoolest parlamenti minna ja tema 11. koht sotside üleriigilises nimekirjas peaks selleks ka võimaluse andma.

Viljandi linnapea Ando Kiviberg lubas enne kohalikke valimisi, et läheb linnapeaks saades sellelt kohalt nüüd ära ainult siis, kui saab osaleda valitsuse kokkupanemises. Täna on ta ringkonnas neljandal, IRL-i üleriigilises nimekirjas 60. kohal. See ei ole hea stardipositsioon selleks, et osutuda Riigikokku valituks. Kiviberg kandideerib sisuliselt lihtsalt erakonna toetuseks, soovides nähtavasti jätkata linnapeana – samas võib aga selleks minna vaja just tugevat häältesaaki, mis kindlustaks tema positsiooni ka selles ametis, sest võib juhtuda, et nende valimiste tulemusel naaseb kohaliku tasandi poliitikasse kaks endist linnapead, Peep Aru ja Kalle Jents, kes on täna Riigikogus. Sellisel juhul oleks Reformierakonna poolt Kivibergile oponeerimas juba kolm endist linnapead. Ja vastupidamine sellisele survele võib osutuda raskeks, eriti kui häältesaak jääb kesiseks – seetõttu on võimalik argumenteerida, et kui soovitakse Kivibergi jäämist linnapeaks, siis tuleks just valida teda nüüd parlamenti, näidates nii, et toetus temale on viljandlaste hulgas endiselt suur.

2007. aasta valimised viisid ära Riigikokku toonase linnapea Peep Aru, 2011. aasta omad Kalle Jentsi. Kui Kiviberg seda tõesti tahaks, siis võiks minna täiesti vabalt sama teed ka tema, sest Viljandi on just paraja suurusega linn selleks, et jäädagi oma linnapäid sedasi parlamenti lennutama. Küsimuste küsimus on praegu selles, kas ta saab jääda pärast neid valimisi linnapeaks ka siis, kui ta ei tahagi nüüd Riigikokku minna, vaid soovibki jääda linnapeaks ega tee sellest tulenevalt häälte saamiseks väga suuri pingutusi. Kui eeldada, et volikogu esimees läheb ära parlamenti (ja ringkonnamandaadiga võib pääseda sinna veel linnavalitsuse liige Ülle Lumi, kes on sotside nimekirjas kolmas), siis toovad need valimised kohalikul tasandil muudatusi nii või teisiti. Ja kui muudatused juba algavad, siis võivad need lõppeda ka hoopis uue koalitsiooni moodustamisega. Välistada ei saa seega midagi, kõik on kokkuvõttes ikkagi valijate otsustada.

Kandidaatide täieliku nimekirja koos numbritega leiab Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt.

teisipäev, 20. jaanuar 2015

Eurovisiooni lauluvõistlus poliitilises keeristormis


Venemaa ei ole oma esindajat Eurovisiooni lauluvõistlusele veel valinud. Minu arvates sobiksid nendeks suurepäraselt eelmisel aastal Läti Vabariigilt sissesõidukeelu saanud Valeriya, Gazmanov ja Kobzon oma lauluga sanktsioonidest, mille nad kandsid ette aastavahetuse teleprogrammis. Eesti ajakirjanduslik-poliitilisele kompleksile iseloomuliku mõtteviisi kohaselt on nad aga ilmselt vaenlase võitlejad psühholoogilises sõjas inimeste südamete pärast ja mina juba ainuüksi sellele laulule viitamise tõttu vaenlase propagandat levitav kollaborant, putinoid, ajupestud kasulik idioot ja Kremli poolt kinnimakstud troll, aga... see on lihtsalt kohutavalt naljakas ja sobiks sinna nagu valatult – kui jätta kõrvale tõsiasi, et laulu sõnum on vaieldamatult poliitiline, tähendab eurolavale lubamatu.

Ukraina kriisi mõjul kasvasid poliitilised pinged Eurovisiooni lauluvõistlusel enneolematult suurteks juba eelmisel aastal, kui Venemaa laulu ajal saalis buutama hakati. Eesti on kokkuvõttes Venemaale kõige rohkem punkte andnud riik, aga eelmisel aastal said nad siit ainult ühe punkti. Selle peale hakkasid siis kohe juba ringlema jutud, et tulemus oli kindlasti võltsitud, kuid seda ei ole põhjust siiski kahtlustada – telefonihääletuse järgi tuli Venemaa laul Eestis toona Hollandi järel teiseks, lihtsalt žürii langetas (ilmselt ka poliitilistel motiividel) otsuse jätta see viimaste hulka – nii saadigi siis kokku see üks punkt, kuigi laul väärinuks iseenesest kindlasti palju enamat.

Ei ole suurt kahtlust, et samasugune tramburai läheb Venemaa laulu ümber, ükskõik milline laul sealt Viini saatmiseks valitakse, lahti ka sel aastal. Kuna pinged on vahepeal veelgi kasvanud, siis ähvardab see muutuda veelgi hullemaks. Ukraina sel korral küll oma lauluga ei osale, aga nende sekstremistlik grupeering FEMEN valmistub juba protestiaktsioonideks. Oodata võib nii üleskutseid mitte lasta Venemaal osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel kui ka boikoteerida Eurovisiooni lauluvõistlust, sest seal osaleb Venemaa. Milleni selline hüsteeria välja võib viia, seda on muidugi raske öelda, aga nähtavasti ei saa välistada ka seda, et keegi oma sõnumiga lavale tormab (vähemalt eelmisel aastal, nagu tõestas härra Kaldalu, oli see täiesti võimalik) või midagi päris hullu korraldada üritab.


Teatavaks märgiks levivatest meeleoludest võib pidada ju isegi seda, et tänaseks selgunud seitsmest võistluslaulust kaks kannab nime "Warrior" – Malta laulu sai siin juba kiidetud, ülal esineb samanimelise lauluga läinud nädalal Georgias rahvusliku eelvooru võitnud Nina Sublatti (kes võitis 2013. aastal ka sealsed superstaariotsingud), kusjuures neile võib tulla lisa veel mitmetest riikidest. Mulle need laulud muidugi meeldivad, aga on äärmiselt huvitav, et see teema järsku nii populaarseks on muutunud – paistab, et tavaliselt üsna lõbusal ja rahumeelsel eurolaval võib minna nüüd lahti lausa nö. "sõdalaselaulude sõda".

Peale selle, nagu kõigest eeltoodust veel vähe oleks, lisandub islamiteema. Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina ning Bulgaaria, kus islamiusulise elanikkonna osakaal on suurem kui üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis, ei osale eurokal juba mitmendat aastat. Neis kõigis on toodud ettekäändeks muid põhjuseid, peamiselt rahalisi, aga kõigis on olnud probleeme ka sellega, et osadele kodanikele ei ole selline üritus lihtsalt vastuvõetav, ei sobi kokku nende kultuuriliste tõekspidamistega. Albaania, Aserbaidžaani, Makedoonia ja Montenegro jaoks ei ole see nähtavasti nii suureks probleemiks, sest nemad kavatsevad kohal olla, kuid Charlie Hebdo juhtumi järel võib oodata kindlasti pingete kasvu ka selles osas.

Euroopa Ringhäälingute Liit, mis seisab Eurovisiooni lauluvõistluse korraldamise taga, mõistis Charlie Hebdo ründamise ühemõtteliselt hukka. EBU president Jean-Paul Philippot väljendas kõigi Euroopa avalik-õiguslike ringhäälingute nimel "sügavat õudust, täielikku tülgastust ja tohutut kurbust", rõhutades, et "väljendusvabadust, põhjapanevat demokraatlikku väärtust, rikuti kõige jõhkramal moel", mõistis hukka "selle rünnaku kõige karmimalt, väljendades toetust ohvritele, nende perekondadele ja kolleegidele. Euroopa Ringhäälingute Liit kutsub kaitsma meediat, sest nemad on mitmekesisuse ja tolerantsuse garandid ning vaba ja demokraatliku ühiskonna tugisambad."

"Je suis Charlie" kampaaniaga ühinesid kohe Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Hollandi, Hispaania, Portugali, Kreeka, Iirimaa ja Austria avalik-õiguslike ringhäälingute ning EBU peakorteri töötajad. Kui vaadata nüüd asjadele läbi islamiäärmuslaste silmade, siis oleks Eurovisiooni lauluvõistlus, mis leiab aset Viinis, mille all pandi 1683. aastal teatavasti seisma moslemite edasitung Euroopas, esindab neile vastuvõetamatut kultuuri ja toob kokku kõik need ringhäälingud, lausa ideaalne sihtmärk. Seal massimõrva korraldamine oleks tõeline Euroopa 9/11, mida Charlie Hebdo juhtum, kuigi seda kohati nii nimetati, veel siiski ei olnud. Igatahes on selle lauluvõistluse turvalisuse tagamine käesoleval aastal nende mitmesuguste poliitiliste pingete tõttu tõeline õudusunenägu.

Vaata ka
Seoses rünnakuga Charlie Hebdo toimetuse vastu
Charlie Hebdo rünnaku taga ei olnud massoonid

esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Põhiküsimus Kreekas: kas valida vastuseis kärpepoliitikale ja/või konservatiivsed väärtused?


Pühapäeval toimuvad Kreekas ennetähtaegsed parlamendivalimised, mis on tingitud sellest, et parlament ei suutnud valida detsembris ära uut presidenti. Kas see pärast neid valimisi õnnestub, see on samuti kahtlane. Nagu ka see, et uue parlamendi pinnalt valitsus luua õnnestub. Võib juhtuda, et kordub 2012. aasta stsenaarium, mis viis siis juba järgmisel kuul uute valimisteni.

Eelmine kord moodustas valimised võitnud paremtsentristlik Uus Demokraatia, mis on osa Euroopa Rahvaparteist, koalitsiooni sotsiaaldemokraatlike erakondadega Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine ja Demokraatlik Vasakpartei, mis toetasid eurotsooni jäämiseks vajalike tingimuste täitmist. Neist viimane otsustas aasta hiljem siiski koalitsioonist lahkuda, protesteerides sellega Kreeka avalik-õigusliku ringhäälingu ERT sulgemise vastu, kuigi see oli osa kasinusmeetmetest, mida rakendati nende tingimuste täitmiseks. Koalitsioonile jäi seal lõpuks parlamendis ainult 153 kohta 300-st ehk väga napp enamus.

Kreekas on valimiskünnis 3%, valimistel saavad osaleda ka erakondade koalitsioonid ning 250 kohta jaotatakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Ülejäänud 50 kohta läheb boonusena enim hääli kogunud erakonnale, kusjuures koalitsioonide puhul arvestatakse kõigi erakondade tulemust eraldi, mitte koalitsiooni oma tervikuna.

Küsitluste kohaselt juhib eurovalimistest alates Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis on kasinusmeetmete vastu, aga pooldab samas jäämist euroala liikmeks. Seda peaks toetama vähemalt kolmandik valijatest. Uus Demokraatia võib saada umbes 30% häältest. Sellest ei saa veel järeldada, et võitjaboonuse saab tingimata SYRIZA, sest nemad osalevad nüüd valimistel koalitsioonis mitmete väiksemate erakondade, sealhulgas rohelistega. Samuti võib eurobosside (Jean-Claude Juncker, Angela Merkel jt.) sihikindel tegevus Kreeka valijate hirmutamisel ajada neid lõpuks siiski rohkem UD taha.

Vasakradikaalid on kasvanud küll välja poliitilise maastiku vasakult äärelt, aga väljavaade lõpuks võimule tulla on muutnud nende lubadused varasemast tunduvalt mõõdukamateks. Näiteks alampalga lubavad tõsta tagasi tasemele 751 eurot, kus see oli enne 2012. aastal tehtud kärbet, millega see langetati 586-le eurole kuus (tegelik olukord muutus juba varem, tööandjad hakkasid kasutama lihtsalt rohkem ajutisi lepinguid jms. skeeme, mis võimaldasid maksta vähem) – see on oluliselt realistlikum kui Eesti vasakpoolsete lubadused (sotsid ju lubavad tõsta siin alampalga 355-lt eurolt 800-le, Keskerakond kohe tuhandele).

Üldiselt mina siiski ei arva, et SYRIZA ulatuslik plaan Kreeka majandus- ja rahanduskriisi lahendamiseks oleks teostatav ja toimiv. Pikemalt tuleb sellest siin juttu siis, kui selleks on lõpuks tõesti põhjust, see tähendab kui nad tõepoolest valimised võidavad. Praegu toon nende programmist ära ainult selle osa, mis puudutab reforme poliitilises süsteemis – seegi on üks teemadest, mille tõttu paljud kreeklased neid nüüd toetama kalduvad.
Poliitilise süsteemi ümberkujundamine ja demokraatia süvendamine

SYRIZA valitsuse esimesest aastast alates paneme me käima protsessi riigi institutsionaalseks ja demokraatlikus rekonstrueerimiseks. Me tugevdame esindusdemokraatia institutsioone ning viime sisse uued otsedemokraatia institutsioonid.

1. Riigi regionaalne korraldus. Läbipaistvuse, majandusliku autonoomia ning omavalitsuste ja regioonide tegevuse efektiivsuse suurendamine. Me tugevdame otsedemokraatia institutsioone ja viime sisse uusi.

2. Kodanike demokraatliku osaluse tugevdamine. Viime sisse uued institutsioonid, sellised nagu seadusandlik rahvaalgatus, rahva veto ning rahvaalgatus rahvahääletuste esilekutsumiseks.

3. Parlamendi tugevdamine, parlamentaarse immuniteedi kärpimine ning kummalise parlamendisaadikute vastutusele mittevõtmise õigusliku režiimi tühistamine.

4. Raadio-telemaastiku reguleerimine kõiki õiguslikke tingimusi jälgides ning järgides rangeid finantsilisi, maksulisi ja sotsiaalkaitselisi kriteeriume. Avalik-õigusliku ringhäälingu ERT taasloomine nullist.
Võimaliku tulevase koalitsiooni moodustamisest on täielikult väljas Kreeka Kommunistlik Partei ning marurahvuslik Kuldne Koidik, mida mõlemat kavatseb toetada umbes 5-6% valijatest, sest marurahvuslastega on juba välistanud koalitsiooni kõik teised ja kommunistid on ise välistanud koalitsiooni kõigi teistega.

Kindlalt peaksid pääsema nüüd uude parlamenti veel enne viimaseid eurovalimisi asutatud sotsiaalliberaalne Jõgi ja Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine. Viimasest alles sel aastal eraldunud Demokraatlike Sotsialistide Liikumine ning rahvuslik-konservatiivne Iseseisvad Kreeklased, mille esindaja Euroopa Parlamendis kuulub teatavasti Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni, kõiguvad praegu valimiskünnise piiril.

Teoreetiliselt on mõeldav ka selline stsenaarium, et vasakradikaalid saavad võitjaboonuse, aga jäävad ikkagi valitsusest välja, kuid see eeldab küllaltki laiapõhjalist koalitsiooni, mille moodustamiseks peetavad läbirääkimised saaksid kindlasti olema väga rasked.

Iseseisvad Kreeklased võivad parlamendist välja langeda

Mina soovitan muidugi valida kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides EKRE fraktsiooni platvormil seisvaid erakondasid (kuna Eestis ühtegi sellist ei leidu, siis puudub siin ka kindel eelistus), milleks on antud juhul Iseseisvad Kreeklased. 2012. aasta 24. veebruaril asutatud erakond, mis loodi endiste UD liikmete poolt, kes olid vastu Kreekale pealesurutud kärpepoliitikale.

"Meie usume ühendatud Euroopasse, kus valitsevad solidaarsus ja koostöö, kus kõik liikmesriigid on võrdsed, säilitades omariikluse ja eneseväärikuse, ning keeldutakse sellest loogikast ja praktikast, mis on muutnud selle vahendiks, mille abil teenitakse kõige tugevamate riikide ja üleilmse pangandussüsteemi huve," rõhutati kõnealuse erakonna asutamisdeklaratsioonis.

Paraku on Iseseisvad Kreeklased üleriigilistel valimistel seni järjepidevalt langenud. Kreeka parlamendivalimistel said nad 2012. aasta mais 10.6% häältes ja 33 kohta, juunis 7.5% ja 20 kohta, millest jäi lõpuks alles ainult 12. Euroopa Parlamendi valimisel said küll ühe koha, aga ainult 3.5% häältest. Ja nüüd kõiguvad valimiskünnise piiril.

Parlamendist välja langemine ei tähendaks automaatselt erakonna lõppu, sest regioonides ja kohalikes omavalitsustes on nad eelmisel aastal toimunud valimiste järel esindatud suht hästi: regioonides 112 kohta 703-st, omavalitsustes 795 kohta 9371-st. Võrdluseks, et vasakradikaalidel on regioonides 144, omavalitsustes 927 kohta. Küll aga oleks see neile kahtlemata suur ja väga tõsine löök.

Miks see erakond siis üleriigilistel valimistel sedasi langeb? Peamine põhjus seisneb selles, et ühest küljest need, kelle jaoks on olulisim teema vastuseis kärpepoliitikale, koonduvad järjest enam vasakradikaalide kui tugevaima opositsioonilise jõu taha, aga teisest küljest need, kes peavad olulisemaks konservatiivseid väärtusi, lähevad tagasi UD taha, sest ainult see on piisavalt tugev, et hoida ära vasakradikaalide pääsemine võimule.

Iseseisvad Kreeklased on kaotanud selle süveneva vastasseisu tulemusel valijaid mõlemas suunas, sest olukorras, kus enim hääli kogunud erakond saab boonusena juurde 50 kohta, hakkavad selle potentsiaalsed valijad paratamatult mõtlema selle peale, mis on nende jaoks kokkuvõttes olulisem: vastuseis kärpepoliitikale või konservatiivsed väärtused.

2012. aasta juunis oli UD ja vasakradikaalide vahe vaid 2.8%, läinud aasta eurovalimistel vastupidises järjekorras 3.8%, praegu küsitluste kohaselt enam-vähem sama – selline tasavägine seis surub vältimatult valiku ette neid, kes tahaksid uuelt valitsuselt mõlemat, aga saavad aru, et see ei ole praeguse jõudude vahekorra juures võimalik.

Tuleb nüüd muidugi loota, et Iseseisvad Kreeklased parlamendist siiski päris välja ei lange, olukord Kreekas paraneb ja neil läheb edaspidi paremini.