Viis kõige värskemat postitust

pühapäev, 21. september 2014

Arvamusfestival, 21. september 2014

Lõppev nädal kinnitas, et poliitiline masinavärk on saanud Eesti sisse korraliku valimiseelse töörütmi. Sellega seoses otsustasin piirata nädala jooksul Facebookis kommenteeritavate teemade arvu seitsmega, et mitte muutuda päris grafomaaniks.

1. Eerik-Niiles Kross (Isamaa ja Res Publica Liit) kuulutas: Eestil ja meie liitlastel on piisavalt vahendeid, et Venemaal hakkaks ükskord päris valus. Kaitseminister Sven Mikser (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) teatas juba varem: Venemaa peab tundma survet, mis tõepoolest haiget teeb.

Kommentaar: 20. sajand, aga ka eelnenud ajalugu on ju selgelt näidanud, et Venemaa võime taluda valu on erakordselt suur. Samas on Venemaal kahtlemata piisavalt vahendeid teha nii, et ka meil – Eestil – hakkaks ükskord taas päris valus. Kui läheb võistlemiseks selles, kes suudab taluda rohkem valu, siis ei ole jõukatsumine Venemaaga meie rahva jaoks just kuigi positiivne tulevikuperspektiiv.

2. Reformierakonna üldrahvalik poliitikaarutelu jätkus kaitsepalga ideega, millele kostus kiidusõnu ka vabaerakondlaste poolt.

Kommentaar: Kaitsepalga idee on tegelikult kahe teraga mõõk. Ajateenijatel ei ole selle vastu muidugi midagi, aga samas kujundab see ikkagi suhtumist, et riik peab antud panuse inimestele kuidagi rahaliselt kompenseerima. Rahuajal on see ehk teostatav, aga sõja korral sellega kindlasti arvestada ei saa. Samas kujundab kaitsepalk inimestele paratamatult ootuse, et seda tehtaks ka siis. Valmisolek kohtumiseks sõjaaja reaalsusega kahaneb.

3. Urmas Reinsalu tõstis IRL-i peaministrikandidaadiks Juhan Partsi.

Kommentaar: Oleks päris huvitav, kui Reformierakonna peaministrikandidaadiks saaks nüüd hoopis Urmas Paet, mitte Taavi Rõivas, Keskerakonna omaks aga Jüri Ratas, mitte Edgar Savisaar, sotsidel omakorda Eiki Nestor, mitte Sven Mikser. See lööks enne valimisi ette täiesti uue pildi ja kaardid kõigil segamini.

4. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leidis, nagu juba varem rohelised, et piirilepingu ratifitseerimine Venemaaga tuleb Eston Kohveri röövimise järel peatada.

Kommentaar: Kohveri juhtumit võib paraku tõlgendada ka nii, et see näitab just vajadust saada lõpuks korralikult paikapandud ja mahamärgitud piir, mida saaks ka valvata paremini kui mingit ajutist kontrolljoont, mida ei hakata üldse korralikult kindlustamagi, sest kui hiljem päris piiri demarkeerimiseks läheb, siis võib selles ju tulla ette muudatusi. Ei ole välistatud, et Venemaa üheks eesmärgiks oligi saata nüüd Eestile ka selline sõnum ja meie võimuladvik teebki asjast just sarnase järelduse.

5. Vabaerakonna tegelane Jüri Saar kuulutas, et sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale oleks julgeolekule kahjulik ehk majanduslikult ebaotstarbekas ja kahandaks õppetöö kvaliteeti.

Kommentaar: Jah, majanduslikult ei oleks see ilmselt otstarbekas ning oht SKA koolitusvõimele- ja tasemele on kindlasti täiesti reaalne, aga kui ärakolimise toetajad käsitlevad seda eelkõige regionaalpoliitilise sammuna, mis peab tugevdama Eesti riigi kohalolekut Ida-Virumaal (mitte selles mõttes, et tegemist oleks mingi potentsiaalse löögiüksusega, vaid selles mõttes, et seal oleks lihtsalt rohkem Eesti institutsioone, mis lõimiksid seda piirkonda ülejäänud riigiga ka mentaalselt), siis muutuvad need argumendid kooli ärakolimise takistamisel teisejärgulisteks ning palju olulisemaks saab alternatiivse plaani olemasolu Ida-Virumaa jaoks. Kas teil on olemas selline plaan? Teisi sõnu: võib rääkida ükskõik kui palju majanduslikust otstarbekusest, aga kui kooli ärakolimise toetajate jaoks on esmatähtis hoopis muu, siis ei avalda see jutt nende otsustele olulist mõju.

Lisanduseks: IRL-i algatatud eelnõu sisekaitseakadeemia üleviimise kohta Ida-Virumaale ei läinud Riigikogus siiski läbi, sest reformierakondlased, kuigi nad lubasid seda 2011. aastal ise oma valimisprogrammis, ei suvatsenud seda nüüd toetada.

6. Samal ajal kaevasid reformierakondlased jälle välja loosungi saavutada Eesti täielik energiasõltumatus Venemaast (kümne aastaga).

Kommentaar: Unistada võib ju kõigest, aga vastutustundlikud poliitikud võiksid tulla lihtsalt loosungite pildumise asemel ikkagi välja ka konkreetsete arvutustega selle kohta, kui palju täielik loobumine Vene gaasist ja lahtiühendumine Venemaa vooluvõrgust maksma läheks, kui suuri investeeringuid ja ümberehitusi selleks tegelikult teha tuleks ja kes need kulud kandma peaks. Muidu on lõpuks jälle nii, et suuga teeb suure linna, aga käega ei kärbse pesagi.

7. Endine siseminister Ken-Marti Vaher (IRL) kritiseeris sotside plaani allutada kapo operatiivtegevus poliitilisele juhtimisele.

Kommentaar: Esmapilgul võib kõlada see küll hästi, et operatsioonide eest peaks kandma vastutust ka poliitiline tasand, aga Anvelti plaan on tegelikult tõesti äärmiselt kahtlane, sest kapo operatiivtegevuse allutamine poliitilisele juhtimisele võib ju viia muu hulgas selleni, et see ei saagi enam korralikult täita oma vastuluurealast funktsiooni, sest kui siseministriks saab näiteks mõni välisriigi agent, siis võib ta blokeerida juba eos kõik operatsioonid, mis kahjustaksid Eestis kuidagi selle riigi huve. Loodetavasti ei ole see sotside eesmärk, aga välja võib kukkuda ikkagi väga halvasti.

Lisaks sai vikipediseeritud Eesti Vabaerakond, mille puhul märkisin, et seda iseloomustab poliitiline populism – see toimetati vastavast artiklist kiiresti välja, aga minu meelest on just "populism" see sõna, mis neid kõige paremini iseloomustab. Eestis lihtsalt mõistetakse seda sageli äärmiselt piiratult ja ühekülgselt negatiivsena, samas kui näiteks Põlissoomlased on kuulutanud ennast oma programmilistes dokumentides ise populistlikuks erakonnaks.

Pikem teema: Eesti reaalsest julgeolekuolukorrast (ilma roosade prillideta)

Vaata ka
Kommentaare poliitiliselt olulistel teemadel
Arvamusfestival, 7. september 2014
Arvamusfestival, 14. september 2014

laupäev, 20. september 2014

Uus-Meremaa Konservatiivse Partei tutvustus

2011. aastal sai Uus-Meremaa Konservatiivne Partei valimistel 2.65% häältest, mis ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, kuid oli suhteliselt hea tulemus, kui arvestada, et erakond asutati vaid mõned kuud enne valimisi ja küsitlused ennustasid sellele vähem kui kahte protsenti. Nüüd võib UMKP saada nende kohaselt aga juba 3-5% häältest ning tegemist on väidetavalt Uus-Meremaa kõige kiiremini kasvava erakonnaga.

UMKP loomise algatas miljonär Colin Craig, kelle hinnangul oli paremtsentristlik Uus-Meremaa Rahvuspartei muutunud liiga liberaalseks, toetades näiteks homoabielusid jms. Kuigi alguses näis, et UMKP ei suuda siiski kasvada tõsiseks alternatiiviks konservatiivsete valijate jaoks, siis täna võib see pääseda parlamenti. Seetõttu avaldangi siin nüüd nende enesetutvustuse, visiooni, põhimõtted ja peamised seisukohad.
Vaata ka
Uus-Meremaa Rahvuspartei välispoliitikast
ERAKOND

Konservatiivid sündisid kasvavast frustratsioonist valijate hulgas paremalt, vasakult ja igalt poolt vahepealt, kes tundsid end hüljatuna ja petetuna selle valitsuse poolt, mille poolt nemad olid hääletanud.

* Rahvuspartei ja Tööpartei mõlemad on hüljanud põhimõtted omakasu nimel.

* Mitte keegi Konservatiivides ei ole karjääripoliitik. Me oleme õpetajad, politseinikud, ärimehed ja -naised, farmerid ja vanemad. Meie toome Wellingtoni värsket mõtlemist.

* Kui me osutume valituks, siis saab meie rolliks hoida valitsust ausana ja lühikese rihma otsas.

* Meie rolliks saab olema anda valitsusele selgroog; anda neile see toetus, mida nad vajavad rasketeks otsusteks.

* Meie roll on kindlustada, et see valitsus kuulaks teid ja järgiks enamuse juhtnööre.

Teie abiga paneme me nad tegema just seda 20. septembril. Me vajame teie ringkonnahäält ja teie parteihäält. Me vajame seda, et te seisaksite meiega ning saadaksite neile tugeva ja selge sõnumi.


MEIE VISIOON

Ühtne Uus-Meremaa, mis hõlmab seda omapära, mis jätkab selle loomist, jõukas riik, tõeliselt vaba ja alati silmapaistvalt demokraatlik.

Valitsus rahvale ja rahva poolt, kaitsmas elu, vabadust ja omandit, tunnistades samas üksikisikute võrdseid õigusi, privileege ja vastutust.

Riik tugeva juhtimisega, mis peegeldab neid väärtusi, mille järgi Uus-Meremaa on elanud ja hinganud põlvkondi, pidades kalliks seda ainulaadsust, mis seda suurepärast maad määratleb.

Üksikisikutele ja perekondadele üle selle maa meie noorte kasvatamine, meie vanade austamine, maksimaalsed võimalused ja uhkus saavutuste üle.

See on Uus-Meremaa, millesse meie usume.

See on Uus-Meremaa, mille nimel me kirglikult elame.

PÕHIMÕTTED

* Usk lojaalsusesse suveräänsele ja ühtsele Uus-Meremaale, demokraatlike parlamentaarsete institutsioonide ja õigusriikluse ülimuslikkusse;

* Usk parlamendi institutsioonidesse ja kodanike õigusesse otsevalitsemisele demokraatliku protsessi kaudu, sealhulgas siduvad kodanike poolt algatatud rahvahääletused;

* Usk valitsusvastutuse jagamisse kesk ja kohalike valitsuste vahel;

* Usk kõigi uus-meremaalaste võrdsusesse ning sellesse, et kõigil kodanikel, sõltumata rassist, soost või religioonist, on võrdsed õigused ja privileegid;

* Usk sellesse, et riik peab tagama kodanike turvalisuse ning taotlema õiglust kuriteoohvrite jaoks. Õigusrikkujaid tuleb nende üleastumiste eest karistada ning, kus võimalik, rehabiliteerida ja nõuda nende poolt põhjustatud kahjude heastamist;

* Usk tasakaalu eelarvelise vastutuse, pragmaatilise sotsiaalpoliitika ning üksikisikute õiguste ja vastutuste vahel;

* Usk sündsasse ühiskonda, mis väärtustab elu, üksikisiku privaatsust, isikuvabadust (sealhulgas sõna-, südametunnistuse, usu- ja kogunemisvabadus), õigust kaitsta ennast ja omandit, perekonna olulisust ja kodanikuühiskonna rolli;

* Usk, et parimateks tagatisteks Uus-Meremaa inimeste jõukusele ja heaolule on:

1. Õhkkond, kus hinnatakse individuaalset algatusvõimet ja tipptaseme poole püüdlemist;

2. Uus-meremaalaste individuaalne vabadus järgida enda teadlikke ja legitiimseid omahuve konkurentsimajanduse raames;

3. Uus-meremaalaste individuaalne vabadus nautida enda töö vilju suurimal võimalikul määral; ning

4. Õigus eraomandile;

* Usk, et see on üksikisikute endi kohustust kanda hoolt enda, oma perekondade ja oma sõltlaste eest, tunnistades samas, et valitsus peab vastama neile, kes vajavad abi ja kaastunnet;

* Usk, et Uus-Meremaa looduskeskkonda ja -varasid tuleb kasutada vastutustundlikult, tagades, et tulevased põlvkonnad pärivad keskkonna, mis on puhas ja turvaline;

* Usk, et Uus-Meremaa peab käituma vastutustundlikult maailma riikide hulgas;

* Usk, et hea valitsus peab olema vastutustundlik, aruandekohustuslik ja piiratud, tähelepanelik nende inimeste suhtes, keda esindab, ning mille esindajad peavad ennast kogu aeg ülal eetilisel moel, näidates üles väärikust, ausust ja mure kõigi parimate huvide eest;

* Usk, et kõigil uus-meremaalastel peab olema mõistlik ligipääs kvaliteetsele arstiabile ja haridusele sõltumata nende võimekusest maksta.

SEISA MILLEGI EEST

VALITSEMINE

Valitsemine peab olema väiksem ja efektiivsem. Parlamendisaadikute arv tuleb kahandada 99-le, nagu soovis 81% valijatest rahvahääletusel.

Valitsus peab tasakaalustama raamatupidamist, mitte võtma kõvasti laenu ja müüma varasid laenude teenindamiseks.

Rahvahääletus, kus 67% või rohkem hääletab ettepaneku poolt, peab olema valitsuse jaoks siduv.

Välismaised ärihuvid ei tohi saada osta üles Uus-Meremaa põllumaad või portfelle eluasemeturult.

SEADUS JA KORD

Miinimumkaristused (eriti vägivaldsete kuritegude eest) peavad olema kõrgemad.

Kurjategijad peavad istuma ära oma karistuse täisaja. Õiglusele ei tohi teha alandust.

Vangid peavad tegema tööd.

KOKKULEPE JA RASS

Seadused Uus-Meremaal ei tohi põhineda rassil.

Uus-meremaalased tuleb ühendada ühte valijateregistrisse (ei mingeid eraldi saadikukohti maooridele).

Waitangi nõuete protsess peab jõudma lõpule.

ÜHISKOND JA PEREKOND

Laksuvastast seadust tuleb parandada, et lubada kerget laksu tagumikule vanema/hooldaja poolt.

Alkoholireformiga tuleb liikuda edasi nii nagu soovitas seadusandluse järelevalve komisjon ja tõsta joomisiga tagasi kahekümnele eluaastale.

Legaalsete meelemürkide lubamine (mille kiidavad heaks Rahvuspartei/Ühtne Tulevik/ACT, aga mis on valimiste pärast ootel) ei tohi jätkuda. Teadvust muutvad narkootikumid peavad jääma Uus-Meremaal ebaseaduslikuks, kui neid just ei kirjutata välja registreeritud arsti poolt haiguse raviks.

Uus-Meremaal peab olema maksuvaba lävepakk, nii et inimestel (ja eriti nendel, kes võitlevad hakkamasaamisega) oleks elamiseks rohkem raha.

Sotsiaalsüsteemi tuleb reformida. Kasvav arv hoolekandesõltlasi ja tunne õigusest toetustele on meie riigi jaoks halb. Tööealised terved inimesed peaksid töötama.

reede, 19. september 2014

Šotimaal toimunud rahvahääletusest iseseisvumise küsimuses


Kuigi säutsu-Toomas on üritanud jätta muljet, et Šotimaa iseseisvumise toetajate taga on Kreml, pole enamikel inimestest ilmselt kahtlust, et eilse rahvahääletuseni viisid hoopis teised jõud. Ilves, kes toetas 1991. aastal ka Eesti iseseisvusreferendumi boikoteerimist, näeb kõike lihtsalt läbi omaenda isiklikust päritolust tuleneva filtri, mis ei võimalda tal saada maailmas toimuvast just kõige adekvaatsemat ettekujutust, vaid paneb nägema kõikjal Kremli poolt punutud vandenõusid. Nii kuulutatakse Kremli käpikuteks nii iseseisvust pooldavad šotid, Euroopa rahvuslikud erakonnad kui ka traditsioonilise perekonna kaitsjad. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, deemoneid, kellega tuleb võidelda, sest muidu võidavad pimeduse jõud. Ilvese psühholoogia on tegelikult üsna lihtne ja primitiivne, nagu marksistlik dialektika. Aga see selleks.

Häälte lugemine küll veel käib, aga on juba selge, et Šotimaa elanikud lükkasid iseseisvaks riigiks saamise tagasi. Vastukampaania peamiseks tegijaks oli ühendus Better Together, mida juhib Briti parlamendisaadik Alistair Darling (Tööpartei). Selle katusorganisatsiooni alla koondusid ühise kampaania tegemiseks Šoti Tööpartei, Šoti Konservatiivne Partei ja Šoti Liberaaldemokraadid.

"Homme antav hääl on kõige olulisem hääl, mille keegi meist meie eluajal annab. Meil ei paluta valida valitsust järgmiseks viieks aastaks, vaid valida selle vahel, kas lõhkuda või mitte meie riik tükkideks igaveseks. Ei ole enam mingit tagasiteed pärast Jah-tulemust," teatas Šoti konservatiivide esinaine Ruth Davidson oma viimases rahvahääletuse eel tehtud avalduses. "Aga eraldumise riskid on riskid, mida meie kui riik ei pea võtma. Muutus on tulekul – laiaulatuslikud uued volitused Šotimaa parlamendile tegelemaks maksude ja sotsiaalküsimustega. Kuid meie kindlustame, et muutus ei tule meie julgeoleku ja heaolu hinnaga. Ei-tulemus tähendab, et me säilitame need osad UK-st, mida me peame kalliks – meie nael, meie pass, meie pension ja meie relvajõud. Kõik UK õnnestumised maailmas on ka meie õnnestumised, sest meie – šotlastena – aitasime luua UK. See on meie. Seega ma tahan, et inimesed homme uhkelt valimisjaoskondadesse kõnniksid, andes enesekindlalt oma hääle, et hoida meie riiki koos."

Šotimaa iseseisvumise vastu oli ka UK Iseseisvuspartei, mis ei ole aga sealses parlamendis esindatud. Jah-kampaania kandvaks jõuks oli Šotimaal valitsev Šoti Rahvuspartei, aga seda toetasid ka rohelised ja sotsialistid.

Šotimaa rahvahääletuse tulemus võib avaldada mõningast mõju ka Kataloonias, kus toetus iseseisvumisele on olnud viimastel aastatel üldiselt suurem ning suhted keskvalitsusega palju pingelisemad ja keerulisemad. Samas võib see aga ühtlasi ka mõjutada Hispaania valitsust muutuma vähem jäigaks rahvahääletuse suhtes seal. Mis oleks hea.

Vaata ka
Kataloonia iseseisvumine ei pruugi jääda vaid unistuseks
Kataloonias kirjutatakse praegu Euroopa ajalugu
Kataloonia läheb ilmselt oma teed, Eesti ei ole selleks valmis
Kataloonias toimunud parlamendivalimiste tulemustest
Eesti, Euroopa Liit ja Kataloonia võimalik iseseisvumine

neljapäev, 18. september 2014

Eesti reaalsest julgeolekuolukorrast (ilma roosade prillideta)

Riigikogu istungjärgu avamisel peetud kõnes väitis president Ilves taas, et Eesti julgeolek on paremini tagatud kui kunagi varem. Viimaseks kinnituseks sellele olevat tema USA kolleegi Barack Obama poolt Tallinnas peetud kõne.

Kuna presidendi rolliks ongi sisendada oma rahvale kindlustunnet, mitte masendavaid meeleolusid, siis ei ole põhjust olla Ilvese suhtes tema poolt väljendatud arvamuse tõttu kriitiline. Küll aga on selle kõrval vajalik ka realistlik hinnang tegelikule olukorrale. Ja see ei pruugi olla tingimata nii roosiline.

Kui neokonservatiivne ideoloog David Frum (muide, ka THI on oma poliitiliste vaadete, lähenemiste, stiili, suhtumiste ja hoiakute poolest ju sisuliselt tüüpiline neokonservatiiv selle sõna ameerikalikus tähenduses), kunagine president Bushi kõnekirjutaja, langes Obama kõnest lausa suurde vaimustusse, siis traditsiooniliste, klassikaliste konservatiivide vaade asjade seisule on muidugi murelikum.
Patrick J. Buchanan: Obama hooletu bluff Baltikumis

"Ma ütlen Eesti rahvale ja Balti riikide inimestele – täna seob meid meie lepinguline allianss. ... Artikkel 5 on kristallselge: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Seega ... kui te küsite kunagi taas, 'kes annab abi,' siis te teate vastust – NATO allianss, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud."

See oli Barack Obama Tallinnas, eelmisel nädalal, andmas uuesti välja USA sõjagarantiid väikseimaile Balti vabariikidest – tema Külma sõja eelkäijad oleksid pidanud seda tunnistuseks hullumeelsusest.

Alates 1945 kuni 1989 ei oleks ükski president uneski näinud, et annab välja blankoveksli sõjaks Ida-Euroopas. Meie punane joon oli Saksamaa südames. See ütles Moskvale: ületate Elbe, ja me võitleme.

See punane joon muudeti usutavaks sadade tuhandete USA võitlejatega, kes asusid alaliselt Lääne-Saksamaal.

Ent Truman ei kasutanud jõudu, et murda Berliini blokaadi. Ike ei kasutanud jõudu, et päästa Ungari ülestõusnuid. JFK mõistis hukka, ja vaatas pealt, kui müür kerkis. Kui Leonid Brežnev saatis Varssavi pakti armeed Tšehhoslovakkiasse, ei teinud LBJ midagi.

Miks need presidendid ei tegutsenud? Ükski ei uskunud, et Ida-Euroopas olnuks mingeid USA elutähtsaid huve, mis on väärt sõda Venemaaga.

Ja, tõde tuleb tunnistada, seal ei olnud siis mingit elutähtsat huvi, ja seal ei ole mingit elutähtsat huvi ka nüüd. Kui me ei riskeerinud sõjaga tuumarelvastatud Venemaaga Ungari ja Tšehhoslovakkia pärast pool sajandit tagasi, siis miks teeksime me seda nüüd Eesti pärast?

Külma sõja presidendid väljastasid rutiinselt vangistatud rahvaste resolutsioone, deklareerides meie usku raudse eesriide taga olevate rahvaste õigusesse olla vabad. Aga ükski president ei pidanud nende vabastamist sõja vääriliseks.

Mis on muutunud?

Millal muutus Balti vabariikide iseseisvus, nii imeline ja tervitatav kui see ka on, meie jaoks nii kriitilise tähtsusega asjaks, et kui Venemaa tungib sisse Eestisse, siis käsitleme me seda kui rünnakut oma kodumaale?

1994. aastal nimetas George Kennan NATO laienemist kunagisse nõukogude blokki "potentsiaalselt eepiliste mõõtmetega strateegiliseks koperduseks."

Ikkagi tõime me NATO-sse mitte üksnes kõik Varssavi pakti riigid, George W. Bush tõi sisse ka Balti vabariigid.

Nägemaks meie poolt tehtu rumalust, mõelgem Ukrainale, mis on olnud seotud sõjalise ja poliitilise kõkkupõrkega Venemaaga alates sellest, kui me aitasime kukutada sealse venemeelse režiimi.

Sel ajal, kui neokonid rõõmustasid korrumpeerunud ja ebakompetentse, kuid demokraatlikult valitud, Viktor Janukovitši kukutamise üle, läks liikvele Vladimir Putin, et kindlustada ja annekteerida Krimm, ning venemeelsed separatistid üritasid murda lahti Kiievi alt ja saavutada iseseisvus või taasühineda Venemaaga.

Tõstatub küsimus: miks ei ole Donetski ja Luganski venemeelsetel separatistidel samasugust õigust eralduda Ukrainast, kuna Ukraina pidi eralduma Nõukogude Liidust?

Ja miks on see tüli kuidagi ameeriklaste asi? Kas see oli tsaar Aleksander II asi, kui 11 lõunaosariiki eraldus ühendriikidest ja, seejärel, Lääne-Virginia eraldus Virginiast?

Petro Porošenko uue valitsuse all saatis Ukraina oma väed kaguossa, et need separatistid purustada.

Nad ebaõnnestusid. Kasvavad kaotused ja separatistide edasitung Mariupoli linnale on nähtavasti veennud Kiievi otsima relvarahu ja rahu.

Pole vaja öeldagi, et need kes juubeldasid venemeelse režiimi kukutamise üle Kiievis on nüüd raevunud Kiievi ilmse kaotuse pärast.

Ometigi, 5. sept. kirjutas New York Times: "Ameeriklastel ei ole illusioone, et Ukraina võib jääda kunagi peale sõjas Venemaaga."

See on realism. Aga kui Ukraina üritus on sõjaliselt lootusetu, siis millised oleksid Eesti šansid kokkupõrke korral Moskvaga? Eestil on kolm protsenti Ukraina elanikkonnast ja moodustab vähem kui kümnendiku selle suurusest. Kui Moskva otsustab võtta Eesti, siis võib ta teha seda neljakümne kaheksa tunniga.

Ja kui Putin peaks nii tormaka teo tegema, mida teeks NATO?

Kas 28 NATO riiki kuulutaksid sõja ja saadaksid võitlejaid? Kas Ameerika Ühendriigid kuulutaksid sõja Venemaale ja viiksid läbi õhulööke Vene vägede pihta Eestis ja selle ümber?

Kas me saadame lennukikandjad Läänemerele? Kas me alustaksime Venemaaga sõda, mis võib viia varjase taktikaliste tuumarelvade kasutamiseni, laastades Eesti ja põhjustades massiliselt hukkunuid?

Kuidas päästaks NATO Eesti ilma Eestit hävitamata?

Kõrvaldamaks kahtlusi meie sõjagarantii suhtes Eestile, kutsuvad mõned Washingtonis üles looma alalisi USA baase ja paigutama USA võitlejaid Balti riikidesse, nii et igasugune Venemaa sissetung viiks USA kaotuste ja kindla kokkupõrkeni Venemaaga.

Eeldatavasti heidutaks see oht Venemaad igavesti.

Aga kui see ei heiduta Putinit või kui mõni tulevane Venemaa valitseja peab seda bluffiks ja Eesti käsile võtab, mida me siis teeme? Paneme B-2-ed lahinguvalmis ja läheme tasemele DEFCON-2, nagu me tegime Kuuba raketikriisi ajal?
Obama visiidiga sai selgeks, et USA alalisi baase Eestisse ei tule.

Ja on tegelikult vale eeldada, et USA inimkaotused siin tähendaksid tingimata astumist Eesti pärast sõtta Venemaaga. Meenutuseks, et kui 1983. aastal hukkus Beirutis džihadistide korraldatud enesetapurünnakus 241 ameeriklast, siis viis see hoopis USA võitlejate Liibanonist väljatõmbamiseni. Avalikult teatati küll esimese hooga, et mingeid muudatusi poliitikas ei tule, aga peagi jõuti siiski järeldusele, et seal ei ole USA jaoks kaalul selliseid huve, mis vääriks nii suuri ohvreid.

Eesti puhul on muidugi teisiti see, et me oleme NATO liikmed, lepinguliselt seotud, aga see on samavõrd probleem kui lahendus, sest nagu kirjutas üks internetikommentaator ajakirja American Conservative veebilehel Buchanani kolumnile järgnenud kommentaariumis:
...praegusel hetkel esimene, kõige tõenäolisem, test alliansile viib selle lagunemiseni.

Kõigist NATO riikidest just Balti riigid pakuvad suurimat võimalust, et julgeolekugarantiid tegelikult vaja läheb (see oht on KÕVASTI liialdatud, nagu näitavad nende tühised kaitsekulutused, aga see on teine teema).

Mis juhtub, kui Venemaa tungib Eestisse, näiteks? Saksamaa kuulutab sõja Venemaale? Itaalia kuulutab sõja Venemaale? Prantsusmaa? Hispaania? Türgi?

Isegi kui USA otsustab, et risk näha Washingtoni, New Yorgi, Chicago, Los Angelese, teiste linnade põlemist tuumaholokaustis on väärt seda väikest maatükki teiselpool maakera, siis kas teie arvates KÕIK teised liikmed nõustuvad?

Kui mitte, siis on see NATO lõpp.

Tegelikkuses on tõenäoline, et mitte keegi ei hakka Eesti eest võitlema, vähemalt mitte surmani. Mis neid turvaliselt hoiab on mitte meie kasutud julgeolekugarantiid, mida keegi ei kavatse pidada, vaid igasuguse tegeliku huvi puudumine Venemaa poolt nad ära võtta ning elada üle sellise teo isegi piiratud ja peamiselt majanduslikud tagajärjed.

Selline huvi oli aga olemas Georgias ja on olemas Ukrainas, millest ka meie praegused probleemid.
"Häda selle bluffi puhul on see, et venelased ei usu seda, meie ei usu seda. Mitte keegi ei usu seda," kirjutas samas üks teine internetikommentaator.

Küsimus on nüüd selles, kas Venemaal on huvi Eesti ära võtta või mitte. Otseselt ei paista seda praegu olevat, aga ka Georgia ja Ukraina puhul ei saa öelda, et Venemaa oleks soovinud teha tingimata seda. Pigem näivad seal astutud sammud olevat tingitud ikkagi eesmärgist hoida ära NATO laienemine enda piiridele, hoida strateegilist sügavust.

Kremlist vaadates on see ilmselt ratsionaalne poliitika, mis lähtub Venemaa huvidest.

Balti riigid pakuvad sellest vaatepunktist võimalust NATO täielikult põhja lasta, kuid samas on siiski ka teatav risk, et otsene sõjaline ründamine võib viia tuumasõjani, millest Venemaa ei ole kindasti kuidagi huvitatud. Seega jääb praegu parimaks stsenaariumiks Putini silmis tõenäoliselt närvide sõda, mille esimene ohver on Eston Kohver.

Vaata ka
USA konservatiivsema osa vaade Ukraina kriisile
Obama visiidist, NATO sammudest nähtuna Kanada vaatepunktist

kolmapäev, 17. september 2014

Meie impeeriumi uus valitsus väärib suuremat tähelepanu

Eelmisel nädalal esitles Jean-Claude Juncker (Luksemburg, Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei) Euroopa Komisjoni uut struktuuri ja liikmeskonda, mis peaks astuma ametisse 1. novembril, saades eelnevalt veel heakskiidu Euroopa Parlamendilt. Kui arvestada, et sellest peaks saama meie impeeriumi valitsus järgmiseks viieks aastaks, siis on teema pälvinud Eestis seni teenimatult vähe tähelepanu.
Vaata ka
Euroopa Komisjoni presidendi ja volinike nimetamisest
Euroopa Parlament kiitis heaks uue imperaatori
"Uus Euroopa Komisjon on selgelt orienteerunud reformidele, töökohtadele ja kasvule. Selle struktuur ja organisatsioon saab olema poliitilisem ja efektiivsem, et vastata eelseisvatele väljakutsetele ja anda tulemusi. See on komisjoni presidendiks valitud Jean-Claude Junckeri poolt hea ettepanek," kommenteeris Junckeri kava Euroopa Rahvapartei fraktsiooni esimees Manfred Weber (Saksamaa, Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit).

Euroopa Rahvapartei esindajad said komisjonis enda kätte pooled kohtadest.

"Selle kõrgetasemelise meeskonnaga on Euroopa heades kätes. Uued volinikud on kogenud poliitikud, mitte bürokraadid. Meil on hea meel, et neljateistkümne volinikuga olulistes valdkondades on ERP poliitiline perekond selle Euroopa Komisjoni majanduskasvule ja töökohtadele suunatud reformiagenda südames. Euroopa Komisjon keskendub sellele, mis on kõige olulisem, ning bürokraatia ja paberimajanduse vähendamisele. See on see, mida meie valijad meilt ootavad," märkis Weber.

"Ma tahaksin õnnitleda eriti meie kolleege ERP fraktsioonist, eurosaadikuid Marianne Thyssen, Valdis Dombrovskis, Miguel Arias Cañete ja Christos Stylianides nende nimetamise puhul nii olulise tähtsusega ametikohtadele," lisas ta samas.

"ERP fraktsioon täidab oma rolli eelseisvatel kuulamistel ja me kontrollime määratud volinike kompetentsust väga põhjalikult. Me teeme kõik selle jaoks, et vältida igasuguseid viivitusi uue komisjoni ametisse astumisel. Euroopa institutsioonid peavad taas tööle asuma ja tulemusi andma," lõpetas Weber.

Euroopa Komisjoni seitsmest asepresidendist tuleb ERP ridadest kolm: eelarve ja inimressurside volinik Kristalina Georgieva (Kodanikud Bulgaaria Euroopaliku Arengu Poolt); töökohtade, majanduskasvu, investeeringute ja konkurentsi volinik Jyrki Katainen (Soome, Rahvuslik Koonderakond) ning euro ja sotsiaalse dialoogi volinik Valdis Dombrovskis (Läti, Ühtsus).

Sotsiaaldemokraatide positsioonid on samuti tugevad

Euroopa Sotsialistide Partei president Sergei Stanišev (Bulgaaria Sotsialistlik Partei) teatas omakorda, et "seal on väga tugevaid ESP talente kohtadel, millel on suur potentsiaal. On oluline, et neile antaks poliitilist ruumi progressiivsete poliitikate arendamiseks."

Stanišev, kes on ühtlasi Euroopa Parlamendi liige, lisas, et ootab juba koordineerimist EP sotside fraktsiooni juhi Gianni Pittellaga (Itaalia, Demokraatlik Partei) volinikukandidaatide parlamentaarsete kuulamiste osas, mis peaksid algama 29. septembril.

"Meie lähenemine nendele kuulamistele saab olema väga range, kindlustamaks seda, et peetaks kinni Euroopa Liidu kõrgeimatest standarditest," rõhutas Stanišev.

Sotsiaaldemokraate on uues komisjonis praeguse kava kohaselt kaheksa, neist silmapaistvaim kindlasti Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini (Itaalia, Demokraatlik Partei), kes on ühtlasi üks komisjoni asepresidentidest, meile kõige lähemalt aga Vytenis Andriukaitis (Leedu Sotsiaaldemokraatlik Erakond), kellest saab tervishoiu- ja toiduohutuse volinik.

"See on tasakaalustatud uus komisjon, mis avab komisjoni jaoks loodetavasti uue faasi, innovaatilise struktuuri ning arenguplaanidega kriisi ületamiseks. Kuid S&D fraktsioon on mures finantsteenuste ning hariduse ja kultuuri portfellide pärast," teatas sotside fraktsiooni juht Pittella.

"Me tervitame kuue uue asepresidendi ja horisontaalsete portfellide sisseviimist, sest me oleme kindlad, et see aitab viia ellu härra Junckeri poolt parlamendi ees võetud kohustusi, eriti lubatud kolmesaja miljardi euro suuruse investeerimisplaani. Eriti tervitame me oma kaas-sotsiaaldemokraadi Frans Timmermansi määramist esimeseks asepresidendiks," ütles Pittella.

"Mis puudutab soolist tasakaalu, siis härra Juncker alles jõudis selleni. Meie oleksime eelistanud, et uue komisjoni meeskonnas oleks rohkem naisi," lisas ta samas. "Sotsiaaldemokraatidest volinikele antud portfellide arv ei peegelda fraktsioonide poliitilist kaalu parlamendis. Kuid, sotsiaaldemokraatidele on antud vastutus mõningate väga strateegiliste ja väljakutseid esitavate asjade eest."

Naisi on uues komisjonis ligi kolmandik, sotsidest volinike hulgas aga ainult kaks ehk neljandik. Seega ei saa öelda, et ka Euroopa sotsiaaldemokraatlikud valitsused, mis need volinikukandidaadid nimetasid, oleksid andnud endast parima soolise tasakaalu saavutamiseks. Ja kui Euroopa Parlamendis on sotside käes 25.4% kohtadest, siis Euroopa Komisjoni uues koosseisus 28.6%. Nii et vähemalt osa Pittella kriitikast kõlab küllaltki õõnsalt, et mitte öelda kahepalgeliselt ja silmakirjalikult.

"Euroopa peab näitama oma poliitilist jõudu ja tõusma, et vastata praeguse kriisi väljakutsetele," kuulutas Pittella. "Meie oleme veendunud, et Federica Mogherini määramisega saab Euroopa esmakordselt tõelise välispoliitika. Pierre Moscovici määramine on selge märk sellest, et Euroopa on pööranud lehekülje kasinuspoliitikale. Nüüd on aeg, et komisjon oleks palju paindlikum stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisel."

Kui viimased paar aastat Prantsusmaa rahandusministrina aktiivselt kasinuspoliitika vastu võidelnud Pierre Moscovici (Sotsialistlik Partei) saamine majandus- ja rahandusvolinikuks, kes hakkab teostama muu hulgas ka järelevalvet liikmesriikide eelarvete üle, tekitab sotsides vaimustust, siis kõige parempoolsemad volinikukandidaadid võivad arvestada nüüd hoopis vastuseisuga.

"Me ootame juba, et kuulata tähelepanelikult – väga tähelepanelikult – kuulamisi eranditult kõigi volinikega. S&D fraktsioon langetab otsuse, kas toetada Junckeri meeskonda, tuginedes nende agendadele ja nende valmisolekule edendada Euroopa Liidu alusväärtuseid. Tibor Navracsics on saanud hoiatuse," teatas Pittella.

Ungari praegune välisminister Tibor Navracsics (Fidesz), kelle erakond on osa Euroopa Rahvaparteist ja kellest peaks saama volinik hariduse, kultuuri, noorte ja kodakondsuse alal, võetakse sotside ja liberaalide poolt vastu vaenulikult juba ainuüksi selle tõttu, et ta tuleb nende poolt vihatud Ungari sotsiaalkonservatiivsest valitsusest.

"Finantsteenused on liiga oluline ja tundlik töö, et anda see liberaalse, vabaturgu toetava lähenemisega konservatiivile. Finantssektor vajab kiiresti paremat reguleerimist ja meie ei aktsepteeri selles osas ühtegi tagurlikku sammu. Asi on põhimõttes. Me lubame olla väga karmid lord Hilliga," hoiatas Pittella.

EKRE sai jala ukse vahele, esimest korda ajaloos

Jonathan Hill (Suurbritannia, Konservatiivne Partei) võib seega arvestada parlamendis tugeva vastuseisuga vasakult tiivalt. Kui lähtuda kohtade jaotusest Euroopa Parlamendis, siis peaks 2009. aastal asutatud Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni kuuluvad erakonnad saama nüüd Euroopa Komisjonis vähemalt kaks kohta, aga kuna praegu ollakse valitsust juhtivas rollis ainult Suurbritannias, siis rohkem kandidaate ei ole.

"Meie tervitame tõsiasja, et komisjoni asepresidentide prioriteedid on üldjoontes suunatud majandusreformidele, ja me töötame nendega koos seal, kus seda reformiagendat järgitakse komisjoni poolt ettevõetavas igapäevases töös. See komisjon peaks keskenduma valdkondadele, kus EL saab anda lisandväärtust, ning tõmbama tagasi nendes valdkondades, millega tuleks tegeleda rohkem kohapealsel tasandil," ütles EKRE fraktsiooni esimees Syed Kamall oma kommentaaris.

"EKRE suhtleb nüüd Euroopa Parlamendi hääletuse eel konstruktiivsel moel kõigi volinikeks määratutega. Meie läheme nendele kuulamistele avatud meelega ja uurime kõigilt volinikeks määratutelt nende ideede ja võimekuse kohta tuua selliseid reforme, mis võtavad käsile tuleviku väljakutsed," lisas Kamall.


Kohtumised juba käivad, näiteks EKRE välisteemade koordinaator Charles Tannock (Suurbritannia, Konservatiivne Partei) kohtus eile Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks määratud Federica Mogheriniga.

Meeleolu, nagu fotolt paistab, ei olnud halb.

Samas on mõned EKRE fraktsiooni liikmed teinud siiski ka kriitilisi avaldusi, näiteks siin üks, mille väljastas erakonna Alternatiiv Saksamaale delegatsiooni juht Bernd Lucke.
Lucke: Juncker vastas proua Merkeli solvangule samaga
Moscovici valimine majandusvolinikuks on löök näkku proua Merkelile

Pierre Moscovici valimine majandus- ja rahandusküsimuste ning maksundus- ja tolliküsimuste volinikuks on löök näkku proua Merkelile. Pierre Moscovici üritas oma ametiajal Prantsusmaa rahandusministrina järjekindlalt fiskaalpakti lahjendada ja kokkulepitud defitsiidipiirangutest mööda minna. Ta on teinud korduvalt selgeks, et ta lükkab tagasi stabiilse majapidamise poliitika eurotsoonis.

Nüüd peaks härra Moscovici olema vastutav eurokriisiga hakkamasaamise eest. See on täielik kõrvakiil föderaalvalitsusele, mis üritas Moscovicit iga hinna eest takistada. Saksa Oettinger sai seevastu "digitaalse majanduse" valdkonna, mis kõlab nagu Moscovici allosakond.

Härra Juncker läks Prantsuse kursi taha ja võtab avalikult positsiooni stabiilsusele suunatud majanduspoliitika vastu. See on jõuline vastulöök proua Merkelile, kes andis enne Junckeri valimist mõista, et ta peab härra Junckerist vähe. Ka siin ei olnud ta piisavalt järjekindel, nagu nii sageli Euroopa asjades, kui ta Junckeri valimist aktsepteeris.

Ma pöördun CDU ja SPD saadikute poole palvega seda kõrvakiilu föderaalvalitsusele mitte aktsepteerida, vaid see komisjon Euroopa Parlamendis tagasi lükata.

Pidades silmas Saksamaa huvide ulatuslikku kahjustamist on käes aeg parlamentaarse esinduse mässuks.

Bernd Lucke
Kui arvestada, et Moscovici ja Hill peaksid saama nüüd omavahel tihedalt seotud võtmetähtsusega portfellid, kuid esindavad sisuliselt vastandlikke poliitilisi suundi, siis võib juba ennustada, et just see saab olema peamiseks vastasseisuks nii Euroopa Parlamendis toimuvatel kuulamistel kui ka Euroopa Komisjoni, juhul kui see selles koosseisus kinnitatud saab, hilisemas töös.

Liberaalide ja teiste väiksemate fraktsioonide avaldused

Liberaalid, kes moodustavad parlamendis suuruselt neljanda fraktsiooni, saavad Euroopa Komisjonis viis kohta ehk poole rohkem sellest, mida lubaks nende kohtade arv parlamendis. Nende hulka kuulub teatavasti ka Eesti valitsuse poolt volinikuks nimetatud Andrus Ansip (Reformierakond), kellest peaks saama digitaalse ühisturu volinik ja ühtlasi üks komisjoni asepresidentidest.

"Meie kandidaadid hakkavad juhtima võtmetähtsusega prioriteete: kaubandus, konkurents, õigus ning energialiidu ja digiliidu loomine. Kaks asepresidenti on liberaalid," rõhutas omakorda nende fraktsiooni esimees Guy Verhofstadt (Belgia, Flaami Liberaalid ja Demokraadid).

Teine liberaalist asepresident on energialiidu volinikuks saav Alenka Bratušek (Sloveenia, Alenka Bratušeki Ühendus).

"Sellel uuel komisjonil on potentsiaali murda lahti ülemkogu eestkoste alt. Me loodame Junckerile, et ta näitaks sellist juhtimist," teatas Verhofstadt, kes on – nagu Juncker – veendunud euroföderalist.

"Kuid, me oleme pettunud selles, et naiste arv selles uues komisjonis jääb püsima üheksale. Neli viiest liberaalide poolt nimetatust on naised, aga konservatiivide ja sotsialistide perekonnad ei ole suutnud sellele võrdväärselt vastata. On selge, et nad ei praktiseeri seda, mida nad kuulutavad soolise tasakaalu osas," märkis Verhofstadt.

"Mis meie hinnangu puhul kriitilist rolli mängib, see on volinikeks määratute pühendumus meie demokraatlikele väärtustele, õigusriiklusele, ja see, millise suuna Euroopa peaks võtma," lisas ta samas.

Ülejäänud kolm fraktsiooni ei saa Euroopa Komisjonis ühtegi kohta, aga nende esindajad on teinud nüüd kriitikat juba mitmete volinikukandidaatide aadressil.

"On küsitav, kas Oettinger, digitaalse majanduse ja ühiskonna volinikuks määratu, tegutseks tõepoolest kodanike huvides, arvestades tema tausta energeetikavolinikuna, kus ta esindas eriti just energiakompaniide huve sellistes asjades nagu energiavaesus. Naftatööstus on rahul energia ja kliimamuutuste portfelli andmisega Miguel Cañetele, kes on kurikuulus oma sidemete poolest naftakompaniidega, nagu ka nende seksistlike avalduste poolest, mis ta tegi ühes teledebatis. Ja Iirimaa kandidaat Phil Hogan, nomineeritud põllumajandusele, üritas takistada kohalikel ametivõimudel andmast eluaset perekonnale rändkogukonnast," pahandas näiteks vasakpoolsete liitfraktsiooni esinaine Gabi Zimmer (Saksamaa, Vasakpartei).

"On kahetsusväärne, et mõningatel juhtudel näivad rahvuslikud ja erakondlikud huvid olevat taaskord olnud olulisemad kui kompetents. Suurepäraseks näiteks on otsus käia lord Hill välja volinikuks, kes vastutab finantsteenuste ja pangandusliidu eest. See salakütist-metsavahiks lähenemine selgelt ei ole see, mida fintantsteenuste tundlikus valdkonnas vaja on ning on provokatsioon panna tema vastutama Euroopa Liidu pangandusliidu eest. Meil on ühtlasi kahtlusi Tibor Navracsicsi sobivuse osas volinikuks, kes vastutab kodakondsuse eest, mis näib samuti olevat provokatsioon," teatasid kohe omakorda roheliste fraktsiooni kaasjuhid Rebecca Harms (Saksamaa, Rohelised) ja Philippe Lamberts (Belgia, Ecolo).

Vaba ja Otsedemokraatliku Euroopa fraktsiooni poolt avalduse teinud Steven Woolfe (UK Iseseisvuspartei), kes on selle fraktsiooni koordinaator majandus- ja rahandusküsimustes, kritiseeris lord Hilli määramist seevastu hoopis teise nurga alt.

"See on David Cameroni jaoks pürrose võit. Hilli määramine on küüniline riugas ning ei anna finantssektorile ja tuhandetele selles töötajatele enamat kui tühja lootust. Euroopa Liidul on selge agenda lahjendada ja õõnestada meie finantsteenuste sektorit. Koordinaatorina mõjukas majandus- ja rahanduskomisjonis olen ma näinud, kuidas mittevastutav Euroopa Komisjon pühendub edasistele regulatsioonidele, suurematele tasudele ja väljakäidud maksudele, mis viivad ettevõtete ja töökohtade kadumiseni UK-s," teatas Woolfe.

"Kergendustunne lord Hilli määramise puhul on ekslik. Isegi kui tema lükkaks tagasi kõik EL-i võimuhaaramised, teistel föderalistidest volinikel on tahet ja suutlikus ta maha hääletada. See jätaks Britannia veelgi isoleeritumaks," selgitas Woolfe. "Kõik volinikud peavad andma pühaliku vande, vandudes seda, et on lojaalsed Euroopa Liidule. Lord Hill ei hakka tegutsema Briti rahva huvides, vaid jätkab Briti rahva eksitamist sellega, et võitlus Euroopa Liidu reformimise pärast on realistlik ja võidetav."

Lõpetuseks tuleb ilmselt siiski loota, et see võitlus ongi realistlik ja võidetav, sest vastasel korral võime peagi tõenäoliselt näha Suurbritannia lahkumist, millele järgneb kogu Euroopa Liidu kokkuvarisemine.

teisipäev, 16. september 2014

Regioonide Partei parlamendivalimistest osa ei võta


Nädalavahetusel sai teatavaks, et Regioonide Partei kui erakond Ukrainas väljakuulutatud ennetähtaegsetest parlamendivalimistest osa ei võta. Mida teevad selle üksikud liikmed, see on neist igaühe enda otsustada. Samas otsustati aga luua opositsiooniline varivalitsus.

Regioonide Partei poliitikanõukogu põhjendas pühapäeval langetatud otsust mitte osaleda oktoobris toimuvatel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel erakonna kategoorilise protestiga praeguste võimude poliitika vastu, eelkõige seoses humanitaarkatastroofiga Donbassis ja sellega, et ligi seitsmel miljonil inimesel puudub võimalus hääletada.

"Valimised toimuvad õhkkonnas, kus käib sõda, kus hukkuvad inimesed, kus neljakümne neljas ringkonnas 225-st ei ole tahte väljendamist võimalik viia läbi füüsiliselt. Erakond valimisprotsessist osa ei võta," ütles Regioonide Partei poliitikanõukogu presiidiumi sekretär Boriss Kolesnikov pressibriifingul.

"Hukkuvad lapsed, hukkuvad ajateenijad, ÜRO hinnangul on riigis enam kui miljon põgenikku, aga võimud üritavad viia küüniliselt läbi valimisi, viies just sellega riigi täieliku lõhenemiseni. Milline võib olla parlament, kui neljandik riigist ei saa selles esindatud. Me ei oma moraalset õigust osaleda valimistel ajal, kui seitse miljonit inimest ei saa hääletada," selgitas Kolesnikov.

Samas kommenteeris ta ka Euroopa Liiduga sõlmitud assotsiatsioonilepingu jõustumise edasilükkamist, märkides, et võimud pöördusid sellega tagasi punkti, kust algasid eelmise aasta novembris euromaidani meeleavaldused.

"Üleeile sai teatavaks, et võimud lükkasid aasta võrra edasi Euroopa Liiduga sõlmitud vabakaubandustsooni lepingu jõustumise. See tähendab, et nad, nähtavasti, ikkagi arvestasid sellega, et Ukraina saaks siis poole aastaga neli miljonit töötut ning ütlesid lahti vabakaubandustsoonist," täheldas Kolesnikov.

Ta meenutas ühtlasi, et praegused võimud viisid läbi riigipöörde ettekäändel, et riigi eelmine juhtkond keeldus kõnealuse lepingu allkirjastamisest.

"Seega pöördusime me nüüd tagasi sellesse punkti, kust 21. novembril algas maidan," märkis Kolesnikov, lisades, et ei president ega valitsus ole täitnud ühtegi oma lubadustest: "Sõda ei ole peatatud, grivna varises kokku, kahesaja päevaga ei viidud ellu ühtegi reformi, riigis on humanitaarkatastroof."

Neljapäeval toimub aga varivalitsuse esimene istung.

"Regioonide Partei poliitikanõukogu võttis vastu otsuse organiseerida opositsiooniline valitsus, viia läbi esimene istung 18. septembril ja näidata ukrainlastele Ukraina tuleviku mudelit," rääkis Kolesnikov.

"Regioonide Partei jaoks on peamine mitte parlamentaarse või mitteparlamentaarse opositsiooni staatus, vaid truudus aluspõhimõtetele. See on, eelkõige, suund tegelikule detsentraliseerumisele, see tähendab anda igale regioonile eelarveautonoomia, õigus iseseisvale keele- ja humanitaarpoliitikale," selgitas Kolesnikov.


Presidendivalimistel Regioonide Partei kandidaadiks olnud Mihhail Dobkin teatas eile, et tema parlamendivalimistel ei kandideeri, aga mis puudutab erakonna teisi liikmeid, siis see on loomulikult igaühe enda otsustada.

"Mina ei hakka selle valimiskampaania ajal majoritaarsetes valimisringkondades kandideerima. Ei paljasta suurt saladust, kui ütlen, et tänu valijate toetusele on mul küllaldaselt võimalusi osutuda valituks mitmetes ringkondades – nagu Harkivis, nii ka oblastis. Aga kui ma printsipiaalsetel põhjustel ei lähe parlamenti nimekirjaga kui üks Regioonide Partei juhtidest, siis ei oma ka moraalset õigust kandideerida majoritaarsetes ringkondades," ütles Dobkin Harkivis toimunud pressikonverentsil.

Ukrainas kehtib parlamendivalimistel teatavasti segasüsteem, mille kohaselt 225 saadikut valitakse mitmemandaadilistest ringkondadest proportsionaalsel alusel, valimiskünnisega 5%, ülejäänud 225 aga ühemandaadilistest ringkondadest majoritaarsel alusel. Võib arvata, et osad Regioonide Partei tegelased üritavad siiski kasutada nüüd viimast teed.

"Erakonnakaaslaste poole, kes langetavad otsuse kandideerida, pöördume me palvega, et nad läheksid valimistele ennast ise üles seades ja peataksid valimiskampaania ajaks oma liikmelisuse Regioonide Parteis. Ei ole mõtet suhtuda neisse inimestesse negatiivselt, sest nemad, laias laastus, hakkavad esindama neid territoriaalseid kogukondi, mille poolt nad valitakse. Iga inimese otsusesse suhtutakse normaalselt, sest see on nende õigus," ütles Dobkin.

"Praegune Ülemraada, milline see ka ei oleks, kuidas seda ka ei kritiseeritaks, on töövõimeline, võtab vastu otsuseid enamuse häältega ning ei kujuta endast mingisugust pidurit riigivõimu organite süsteemis. Otsus viia läbi ennetähtaegsed valimised – see on üksnes poliitiline ja eelkõige tingitud praeguste võimude soovist kasutada ära oma reitingut, mis aga iga päevaga langeb, ning moodustada parlament enda jaoks," märkis Dobkin. "Täna käib riigis sisuliselt sõda, hukkuvad inimesed, hävib infrastruktuur, miljonid meie kaasmaalased on jäetud põhiseadusliku õiguseta võtta osa valimistest."

"Inimeste soovid meie riigis on ühesugused, olenemata elukohast: kõik tahavad rahu, stabiilsust ja rahunemist majanduslikus ning poliitilises plaanis. See, mis toimub, – see on kogu rahva tohutu tragöödia. Kõige halvemate tagajärgedega – inimeste surmaga. Pole oluline, kas Iziuma poolelt või Donetski poolelt, sõda võtab kõiki ilma valimata. Ja need on noored inimesed, kes pidanuks saama lapsi, toetama vanemaid ja arendama ühiskonda," rääkis ta samas.

Dobkin märkis, et praegu on vähe poliitilisi jõude, mis kutsuksid rahule, enamik taotleb "rahu läbi sõja", kohutavate tagajärgedega.

"Läbirääkimiste protsessile sõja lõpetamiseks alternatiivi ei ole. Ma rääkisin sellest, kandideerisin presidendiks, ja kordan ka nüüd. Loodan väga, et praegune vaherahu viib tegeliku rahuni. Millistel tingimustel see sõlmitakse, see sõltub poliitikute arukusest, kogemustest ja professionaalsusest. Need, kes viivad läbi läbirääkimisi Ukraina nimel, ei ole lihtsas olukorras, aga ka mitte võimatus – veel on võimalik leida väljapääs. Meie jaoks kõige olulisem on see, et Donbass jääks osaks Ukrainast, kõik ülejäänu saab lahendada aja jooksul. Kaotades Donbassi lakkab meie riik igaveseks olemast see Ukraina, mida meie tunneme, armastame ja hindame," rõhutas Dobkin.

Mis puudutab loodavat varivalitsust, siis ütles ta: "Opositsioonilist valitsust luua ei ole raske, meil on piisavalt inimesi, kes oma teadmiste, kogemuste ja professionaalsuse tasemelt sellele tööle sobivad. Aga milleks luua valitsust valitsuse pärast? Arenenud demokraatlikes riikides on selline organ kohustatud pakkuma alternatiivseid lahendusi, selleks on aga vähe variministrite nimetamisest, on vaja inimesi, kes töötavad välja need ettepanekud. See on hoopis teine töö. Sellises kabinetis peab olema suur hulk spetsialiste, kes analüüsivad arenguteid kõigiks olukordadeks. Seda tööd tuleb tõsiselt rahastada, hästi ajastada ja peab olema valmis pakkuma reaalset alternatiivi."

Regioonide Partei liikmete arvus toimunud muudatuste kohta rääkis Dobkin, et kui eelmise aasta lõpus oli Harkivi oblastis, kus elab üldse veidi rohkem kui 2.7 miljonit inimest, enam kui 150 tuhat liiget, siis tänaseks on neid jäänud umbes 78 tuhat.

"Kui otsustada absoluutarvude järgi, siis on inimesi läinud ära palju, aga protsentuaalselt võttes – täiesti lubatavad arvud antud olukorras. Ja kui vaadata üldist olukorda riigis, seda, mis juhtub nende inimestega, kes kehastavad Regioonide Parteid, võib leida, et meie ei ole kandnud tuntavaid kaotusi. Oleme säilitanud oblastis 78 tuhat erakonna liiget – seda on rohkem kui kõigil teistel parteilistel organisatsioonidel Harkivis kokku. Möödunud aeg muutis poliitilist eliiti kogu Ukrainas, sealhulgas Harkivi oblastis. Need, kes jäid, – meie alus ja meie telg," märkis Dobkin.

"Me kasutame kõiki oma võimalusi, teadmisi ja jõudu, et selgitada inimestele oma seisukohta praeguse olukorra suhtes riigis, põhjuseid, miks me ei kandideeri Ülemraadasse, aga ühtlasi veenmaks Ukraina elanikke mitte võtma osa nendest valimistest ja näitama sellega võimudele, et nad ei tegele praegu õigete asjadega. On palju pakilisemaid ja olulisemaid asju, millele oleks saanud suunata raha, mis läheb valimiskampaaniatele, ja jõupingutused, et taastada riigis kord," rääkis ta RP plaanidest valimiskampaaniate ajaks. "Seniajani kõik, mida praegused võimud teevad, viib traagiliste tagajärgedeni Ukraina jaoks."

Küsimusele, keda ta ise Luganski ja Donetski oblastis abistab, vastas Dobkin: "Igasugune abi jääb abiks senikaua, kuni sellest tead sina ja see, keda sa abistad. Kui sellest saavad teada ajakirjanikud ja teised inimesed, siis saab sellest PR. Mina valin need inimesed, kes vajavad abi ja keda ma saan aidata. Loomulikult ei ole nendeks DRV ja LRV võitlejad. Vaatamata teenimisele armees olen ma oma elus patsifist. Mina leian, et täna vajavad kõige enam abi lapsed, vanurid ja need inimesed, kelle elulised asjaolud on jätnud mitte üksnes ilma tavapärase eluviisi, vaid ka terviseta. Aga kuidas ja kus see toimub – las jääb minu enda teada, ma ei pea vajalikuks sellega kelkida."

Valimistel mitteosalemist on juba kinnitanud ka mitmed teised Regioonide Partei tuntumad tegelased, näiteks Donetskist pärit parlamendisaadik Jelena Bondarenko, kelle kohta Ukraina praegune siseminister ehk sõjaminister Arsen Avakov (Rahvarinne) ütles läinud nädalal ühes telesaates, et "kui Jelena Bondarenko läheb kõnepulti, siis käsi sirutab relva järele, otse öeldes. Selline parlament tuleb ära muuta."

Nüüd siis avanebki võimalus saada Ukrainas lõpuks selline parlament, kust puudub viimasel kolmel korral seal parlamendivalimistel enim hääli kogunud Regioonide Partei, mida selle poliitilised oponendid süüdistavad jätkuvalt pea kõigis riigi hädades. Samas osaleb nendel valimistel aga siiski sellest eraldunud Tugev Ukraina ja ilmselt ka Ukraina Arengupartei, mille taga on osa endistest regionalistidest.

Kogu teema: Ukraina kriis

esmaspäev, 15. september 2014

Valimistest Saksamaal, Rootsis ja Venemaal


Erakonna Alternatiiv Saksamaale paari nädala eest toimunud läbimurdele Saksimaal järgnesid eile veelgi võimsamad tulemused Brandenburgis ja Tüüringis, kus elab vastavalt 2.5 ja 2.2 miljonit inimest.

Kui enne Saksimaal toimunud valimisi kõiguti nendes liidumaades küsitluste kohaselt viieprotsendilise valimiskünnise ületamise piiril, siis tegelikult saadi nüüd Brandenburgis 12.2%, Tüüringis 10.6% häältest.

Mõlemal liidumaal iseloomustas neid valimisi lisaks veel langev valimisaktiivsus, liberaalide kokkuvarisemine ja ka vasaktiiva langus.

Kui Saksimaal langesid 2009. aastaga võrreldes 0.8% ka kristlikud demokraadid, siis Brandenburgis tõusid nad eile 3.2% ja Tüüringis 2.3%, saades vastavalt 23.0% ja 33.5% häältest. Liberaalid said Brandenburgis eelmine kord 7.2%, nüüd 1.5%; Tüüringis eelmine kord 7.6%, nüüd 2.5% häältest.

Vasakpartei langes Brandenburgis 8.6%, aga tõusis Tüüringis 0.8%, saades vastavalt 18.6% ja 28.2% häältest. Sotsiaaldemokraatlik Erakond langes Brandenburgis 1.1%, Tüüringis 6.1%, saades vastavalt 31.9% ja 12.4% häältest.

Rohelised langesid mõlemal liidumaal 0.5%, aga jäid siiski maapäevadesse sisse, kogudes Brandenburgis 6.2% ja Tüüringis 5.7% häältest. NPD langes Brandenburgis 0.4% ja Tüüringis 0.7%, saades vastavalt 2.2% ja 3.6% häältest.


Valijate liikumise kohta tehtud analüüs näitas, et Brandenburgis sai Alternatiiv Saksamaale 20 tuhat valijat varem Vasakparteid toetanute hulgast, 18 tuhat kristlike demokraatide, 17 tuhat liberaalide, 12 tuhat sotside ja tuhat roheliste tagant. Erakonnal on seal liikmeid 530, kohaliku haru juhiks Alexander Gauland.

Tüüringis võeti 18 tuhat valijat kristlikelt demokraatidelt, 16 tuhat Vasakparteilt, 12 tuhat sotsidelt, 11 tuhat liberaalidelt ja tuhat rohelistelt. Seal on erakonna kohalikul harul liikmeid 350, juhiks Björn Höcke.

Kristlikud demokraadid said hääli juurde liberaalide, sotside ja roheliste arvelt, kaotasid neid eelkõige erakonnale Alternatiiv Saksamaale, aga Tüüringis ka Vasakparteile.

Brandenburgis juhivad poliitilist mängu sotsid, kes hülgasid 2009. aastal koalitsiooni kristlike demokraatidega ja võtsid nende asemele Vasakpartei. Mõlema erakonna juhid kinnitasid enne valimisi, et soovivad seda puna-punast koalitsiooni jätkata. Mõlemat erakonda tabas valimistel langus, aga samas säilitasid nad siiski maapäevas kahepeale kokku enamuse.

Tüüringis valitsesid seni kristlikud demokraadid koos sotsidega, aga nende enamus maapäevas kahanes nüüd ainult ühele kohale, mis tähendab, et ilmselt tuleb neil jõuda mingisugusele kokkuleppele kas roheliste või erakonnaga Alternatiiv Saksamaale. Kristlike demokraatide kohalik juht Christine Lieberknecht küll välistas seal enne valimisi erakonna keskjuhatuse suuniseid järgides koalitsiooni viimasega, aga nende fraktsiooni esimees Mike Mohring ja sisepoliitika kõneisik Wolfgang Fiedler rõhutasid samas, et see võimalus ei ole siiski täielikult välistatud.

Valimiste tulemused näitavad, et kristlike demokraatide keskjuhatuse katsed blokeerida erakonna Alternatiiv Saksamaale kasvamine tõsiseks konkurendiks selle demoniseerimise, ignoreerimise ja isoleerimise teel on sisuliselt ebaõnnestunud. Seetõttu võib arvata, et varem või hiljem minnakse siiski üle konstruktiivsele koostööle ning Alternatiiv Saksamaale hakkab täitma kristlike demokraatide jaoks sarnast väiksema partneri rolli, mis kuulus varem liberaalidele, kes oma madalseisust tõenäoliselt enam ei välju.


Rootsis andsid parlamendivalimised samuti äärmiselt rõõmustava tulemuse: 2010. aastal esmakordselt parlamenti pääsenud erakond Rootsi Demokraadid kogus 12.9% häältest (eelmine kord 5.7%), tõustes sellega riigis tugevuselt kolmandaks poliitiliseks jõuks – saadi 49 (eelmine kord 20) kohta 349-st.
Vaata ka
Rootsi Demokraatide valimismanifest 1/4
Rootsi Demokraatide valimismanifest 2/4
Rootsi Demokraatide valimismanifest 3/4
Rootsi Demokraatide valimismanifest 4/4
Rootsi Demokraadid muutusid sellega parlamendis tugevaks kaalukeeleks, sest positsioone kaotasid kõik seni valitsenud kodanliku alliansi liikmed, kuid samal ajal ei tõusnud oluliselt vasakpoolne opositsioon.

Moderaadid said 23.2% (eelmine kord 30.0%), Keskerakond 6.1% (6.6%), Liberaalne Rahvapartei 5.4% (7.1%), Kristlikud Demokraadid 4.6% (5.6%) häältest – kohti kokku 142 (eelmine kord 172).

Sotsiaaldemokraadid 31.2% (eelmine kord 30.9%), rohelised 6.8% (7.2%), Vasakpartei 5.7% (5.6%) häältest – kohti kokku 158 (eelmine kord 157).

2010. aasta valimiste järel moodustasid kodanlikud erakonnad vähemusvalitsuse, mida lahutasid parlamendis enamusest ainult mõned kohad. Teoreetiliselt on muidugi ka praegu võimalik panna kokku valitsus, millel poleks mingisugust kokkulepet erakonnaga Rootsi Demokraadid, aga praktiliselt kujuneks see võib-olla isegi raskemaks kui taolise kokkuleppe sõlmimine. Seis on igatahes huvitav.
Vaata ka
Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 1/2
Rootsi võimalikust astumisest NATO liikmeks 2/2
Eelmiste valimistega võrreldes kaotasid hääli ja kohti kõik kodanliku alliansi liikmed, aga Keskerakond ja Kristlikud Demokraadid on teatud mõttes siiski võitjad, sest küsitlused ennustasid neile vahepeal juba isegi langemist alla neljaprotsendilise valimiskünnise, kuid lõpuks kaotas Keskerakond ainult ühe ja Kristlikud Demokraadid kaks kohta.

"Meid kanti talvel juba sisuliselt maha, aga me tõestasime taas, et oleme spurdipartei, mille sarnast teist ei leidu," märkis Keskerakonna esinaine Annie Lööf oma valimisjärgses kommentaaris erakonnakaaslaste poole pöördudes. "Me tegime fantastilise valimisspurdi. Ärge seda kunagi unustage."

Vahepeal komeedina tõusnud Piraadipartei täht on kustunud.

Läbimurret ei saavutanud nendel valimistel ka sel aastal europarlamenti ühe koha saanud Feministlik Initsiatiiv, mis kogus nüüd ainult 3.1% häältest (eurovalimistel saadi 5.5%), ning lõpuks ühte erakonda koondunud otsedemokraadid.
Vaata ka
Rootsi otsedemokraatide programm
Nende tulemustega, nagu mulle kinnitavad ka valijakompassid, võib kokkuvõttes üldiselt siiski rahule jääda, kuigi need tähendavad ilmselt ka pööret vasakule.


Venemaa Föderatsioonis toimunud mitmesugused valimised kinnitasid aga seevastu, et paremtsentristlike valijate jaoks puudub seal jätkuvalt tõsiseltvõetav alternatiiv erakonnale Ühtne Venemaa. Kodanike Platvorm ei ole korralikult jalgu alla saanud ja paistab liikuvat pigem ikkagi hääbumise suunas.
Vaata ka
Jarmolnikist võib saada Arbati esindaja Moskva Linnaduumas
Eriarvamus Krimmi küsimuses viis Prohhorova tagasiastumiseni
Kodanike Platvormi kandidaadid kubernerivalimistel
Moskva Linnaduuma valimistel ei osutunud valituks ükski Kodanike Platvormi kuuest kandidaadist – isegi näitleja Leonid Jarmolnik jäi päris valimistel siiski alla erakonna Ühtne Venemaa kandidaadile Vera Šastinale, keda ta eelvalimistel edestas, rääkimata siis veel ülejäänutest. Jarmolnik sai oma valimisringkonnas 27.43%, Šastina samas 28.44% häältest – puudu jäi seega napilt üks protsent.

Föderatsiooni subjektide juhtide (ehk kuberneride) valimisel oli Kodanike Platvormi nelja kandidaadi hulgast kõige edukam Ernst Berezkin, kes kogus Sahha (Jakuutia) Vabariigis 29.49% häältest, platseerudes sellega teiseks. Igor Morar sai Murmanski oblastis 4.71% ja Tatjana Titova Orenburgi oblastis 4.50%, aga Rustam Dossajev Nižni Novgorodi oblastis ainult 0.43% häältest.

Tulemused võinuks olla muidugi paremad, kui Krimmi küsimus erakonda sisemiselt lõhki poleks ajanud. Ühest küljest näitas see opositsioonilisele vähemusele valijaskonnast, et Kodanike Platvormi enamus on selles osas Kremliga sama meelt. Teisest küljest nägi aga ülekaalukas enamus valijaskonnast, mis toetab Krimmi küsimuses Kremli poliitikat, et osa Kodanike Platvormi juhtkonnast on täiesti vastupidisel seisukohal. Nii kaotati nüüd selle tõttu potentsiaalseid valijaid mõlemast küljest.

Ja ei ole ilmselt erilist kahtlust selles, et Lääne ja Venemaa konfrontatsiooni jätkumisel ja süvenemisel kannatavad Kodanike Platvormi, nagu üldiselt kõigi nn. läänlaste positsioonid Venemaal veelgi.

Krimmi Vabariigi Riiginõukogu valimisel sai Ühtne Venemaa ülevabariigilises ringkonnas 72.09% häältest, LDPR 7.51%, VFKP 3.92%, Rodina 3.17% jne.