Juhtusin eile lugema kõne, mille Saksamaa liidukantsler Angela Merkel pidas esmaspäeval Ameerika Akadeemias Berliinis, kus tähistati Marshalli plaani ehk sõjajärgse Euroopa taastamise programmi 60. aastapäeva. Kõigepealt andis ta korraliku ülevaate ajaloost, kuid rääkis seejärel ka atlandiüleste või õigemini öeldes üleatlandiliste suhete tulevikust, millest on siin juttu olnud varemgi.
"Üleatlandilises ruumis elab umbes 850 miljonit inimest. Maailmas on peagi 8,5 miljardit inimest. 20. sajandi alguses võisime me minna välja selle peale, et umbes iga teine inimene maailmas elas üleatlandilises piirkonnas. 21. sajandi lõpuks teeb seda vaid iga kümnes," märkis Merkel. "Kes nüüd ei näe, et sellest tulenevalt tuleb ühendada jõud, et saaksime järgida oma huve ja elada oma väärtushinnangute järgi, see, ütleksin mina, ei mõista üleatlandilise suhte eesmärki."
Merkel tõi välja neli valdkonda, millele selle suhte arendamisel keskenduda tuleb:
1. Kaubavahetus ning majanduslik lõimumine. Selles osas on oluline standardite ühtlustamine, et ettevõtted ei peaks tegema kõike topelt, barjääride kaotamine, majanduse liberaliseerimine ja maksude alandamine, et ülemaailmses konkurentsis püsima jääda. Otsustava tähtsusega on see, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid suudaksid tuua esimesena turule uusi tooteid ning määrata tuleviku arengusuundi, sest vastasel korral ei suudeta oma jõukust säilitada. Seetõttu ongi Euroopa Liidus otsustatud kulutada 3% sisemajanduse koguproduktist teadusuuringutele ja arendustegevusele.
2. Ühtne tegutsemine sellistes kogu inimkonna eluolu puudutavates küsimustes nagu kliimamuutused ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine. "Asi on nii, et meil ei ole valida, kas teha mitte midagi või teha palju," rõhutas Merkel, "meil on valida, kas kanda mitte midagi tehes suurt majanduslikku kahju või leida väiksemaid kulusid kandes arukam ja meeldivam tee. Mina pooldan arukat käitumist. Ma ütleksin, et meie aktsepteerimine maailmas sõltub suurel määral sellest, kas me need küsimused enda jaoks püstitame või mitte."
3. Julgeolekupoliitika selle sõna klassikalises tähenduses ehk tuumarelvade leviku tõkestamine, võitlus rahvusvahelise terrorismiga ning regionaalsed konfliktid, nagu Darfur, mida ei saa üleilmastunud maailmas enam eirata. Lisaks konfliktid ressursside pärast, mis võivad veel dramaatiliselt hoogustuda. Selles vallas jääb koostöö raamistikuks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Euroopa Liit võib küll luua oma struktuure, kuid need peavad ühilduma NATO omadega, mitte neile vastanduma või nendega konkureerima.
4. Maailma poliitilise arhitektuuri kujundamine. Lõpule tuleb viia ÜRO reform, mille kallal on töötatud juba veerand sajandit. Samuti on vaja üleilmseid kokkuleppeid kaubanduse, keskkonnakaitse, vaesuse vähendamise, riikidevaheliste finantsturgude läbipaistvuse ning intellektuaalse omandi kaitse osas.
Need on siis lühidalt kokku võttes asjad, millele Euroopa ja Ameerika Ühendriigid omavahelist koostööd arendades keskenduma peavad.
"Üleatlandilises ruumis elab umbes 850 miljonit inimest. Maailmas on peagi 8,5 miljardit inimest. 20. sajandi alguses võisime me minna välja selle peale, et umbes iga teine inimene maailmas elas üleatlandilises piirkonnas. 21. sajandi lõpuks teeb seda vaid iga kümnes," märkis Merkel. "Kes nüüd ei näe, et sellest tulenevalt tuleb ühendada jõud, et saaksime järgida oma huve ja elada oma väärtushinnangute järgi, see, ütleksin mina, ei mõista üleatlandilise suhte eesmärki."
Merkel tõi välja neli valdkonda, millele selle suhte arendamisel keskenduda tuleb:
1. Kaubavahetus ning majanduslik lõimumine. Selles osas on oluline standardite ühtlustamine, et ettevõtted ei peaks tegema kõike topelt, barjääride kaotamine, majanduse liberaliseerimine ja maksude alandamine, et ülemaailmses konkurentsis püsima jääda. Otsustava tähtsusega on see, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid suudaksid tuua esimesena turule uusi tooteid ning määrata tuleviku arengusuundi, sest vastasel korral ei suudeta oma jõukust säilitada. Seetõttu ongi Euroopa Liidus otsustatud kulutada 3% sisemajanduse koguproduktist teadusuuringutele ja arendustegevusele.
2. Ühtne tegutsemine sellistes kogu inimkonna eluolu puudutavates küsimustes nagu kliimamuutused ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine. "Asi on nii, et meil ei ole valida, kas teha mitte midagi või teha palju," rõhutas Merkel, "meil on valida, kas kanda mitte midagi tehes suurt majanduslikku kahju või leida väiksemaid kulusid kandes arukam ja meeldivam tee. Mina pooldan arukat käitumist. Ma ütleksin, et meie aktsepteerimine maailmas sõltub suurel määral sellest, kas me need küsimused enda jaoks püstitame või mitte."
3. Julgeolekupoliitika selle sõna klassikalises tähenduses ehk tuumarelvade leviku tõkestamine, võitlus rahvusvahelise terrorismiga ning regionaalsed konfliktid, nagu Darfur, mida ei saa üleilmastunud maailmas enam eirata. Lisaks konfliktid ressursside pärast, mis võivad veel dramaatiliselt hoogustuda. Selles vallas jääb koostöö raamistikuks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Euroopa Liit võib küll luua oma struktuure, kuid need peavad ühilduma NATO omadega, mitte neile vastanduma või nendega konkureerima.
4. Maailma poliitilise arhitektuuri kujundamine. Lõpule tuleb viia ÜRO reform, mille kallal on töötatud juba veerand sajandit. Samuti on vaja üleilmseid kokkuleppeid kaubanduse, keskkonnakaitse, vaesuse vähendamise, riikidevaheliste finantsturgude läbipaistvuse ning intellektuaalse omandi kaitse osas.
Need on siis lühidalt kokku võttes asjad, millele Euroopa ja Ameerika Ühendriigid omavahelist koostööd arendades keskenduma peavad.
0 <<:
Postitage kommentaar