IRL-i ootab ees lagunemine

Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali sõnul on Isamaa ja Res Publica Liit praegu tema enda partei järel populaarsuselt teine erakond Eestis ning Iseseisvuspartei esimees Vello Leito väidab, et tulekul on erakorralised valimised, mille võidavad sotsiaaldemokraadid. Kuidas või kust neile sellised kummalised mõtted tulevad, seda ei oska mina öelda, aga ise olen õrritanud inimesi võimalusega, et IRL-i ootab ees lagunemine. Selgitan kohe lähemalt.

Isamaa ja Res Publica Liit üritab praegu olla üheaegselt nii eurokonservatiivne kui ka rahvuslik-konservatiivne erakond, aga minu meelest muutub nende kahe suuna ühildamine järjest raskemaks. Seda eriti seoses Euroopa Liidu islamiseerimisega, mis mõjutab edaspidi paratamatult aina enam ka Eestit, kuigi inimesed ei taha seda praegu veel eriti uskuda.

Mujal on need arengud juba selgelt näha. Srđa Trifković @ Chronicles tsiteerib seoses Austria poliitikaelus toimuvaga, millest kirjutasin hiljuti pikemalt Terve Mõistuse Sündikaadis, üht naist, kes on olnud oma kakskümmend aastat Austria Rahvapartei toetaja, kuid liikunud nüüd Vabaduspartei poolehoidjate hulka:

"Ma olen olnud konservatiiv kogu oma elu. Kuigi ma ei nõustunud alati kõigega, mille eest Austria Rahvapartei seisis, pidasin ma neid vähim halvaks valikuks. Kuid olles ühinenud džihaadivastase liikumisega, olles muutunud Euroopa Liidu suhtes kriitiliseks, olen ma nüüd avastanud, et ei tunne ennast konservatiivses parteis enam koduselt. Nende hulgas ei ole lihtsalt ruumi eurokriitikule ja -skeptikule. Nad ei pööra piisavalt tähelepanu immigratsiooniküsimusele. Nad on läbi ja lõhki dhimmid. On vaid üks teine erakond, mis minu muresid kuulab ning neile vastab; mis seisab Austria ja Euroopa väärtuste eest; mis mõistab džihaadi olemust."

Selle naise suu läbi kõneles rahvuslik konservatism, mis näeb islamis ohtu Euroopale. Eurokonservatiivid näivad aga lähtuvat aina enam neist vaadetest, mida väljendas hiljuti Frankfurter Rundschau veergudel Arno Widmann, kes kuulutas, et ilma moslemiteta ei olegi mingit Euroopat.

Widmann meenutas, et esimesteks tänapäeva mõistes saksa rahva esindajateks võib õieti pidada saksa juute, sest varem pidasid sealsed inimesed end eelkõige baierlasteks, frankfurterlasteks jne. ning ühtsele saksa rahvale panidki õigupoolest aluse assimileerunud juudid.

"Võib-olla on Euroopa täna samasuguses seisus," kirjutas ta. "Iirlased on eelkõige iirlased, taanlased on taanlased, sakslased sakslased, belglased on eelkõige flaamid või valloonid; sisserändajatel, kelle saamine iirlasteks, taanlasteks, sakslasteks on takistatud, kuid kellelt oodatakse saamist veelgi euroopalikumaks kui eurooplased on seda kunagi olnud, ei jää aga muud üle kui saada eurooplasteks. Nendest saavad esimesed tõelised eurooplased. Ilma moslemiteta ei ole Euroopat."

Tunnistan, et see vaatepunkt on rohkem omane sotsiaaldemokraatidele, aga kui vaadata Lääne-Euroopa eurokonservatiivsete erakondade, näiteks Austria Rahvapartei, reaalset tegevust, siis näib see sageli siiski lähtuvat rohkem Widmanni öeldust kui nendest mõtetest, mida väljendas Trifkovići tsiteeritud naine. Vastuolu on ilmne ning tegelikult ületamatu, sest visioonid Euroopa Liidu tulevikust on täiesti erinevad. Ühed tahavad rahvusriikide koostööd, aga teiste eesmärgiks on jõuda välja ühtse euroopa rahvuseni. Täiesti loogiline, et see põhimõtteline vastuolu viib IRL-i lõhenemiseni.