Täna 80 aastat tagasi ilmus Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandja esimene number, mis algas alljärgneva selgitusega. Vabadussõjalased kujunesid üheks Eesti ajaloo suurimaks poliitiliseks rahvaliikumiseks, kuid erakondlased vastasid nende soovile minna Eestis üle majoritaarsetele isikuvalimistele 1934. aastal riigipöördega. Pätsi-Laidoneri kliki vaimse järglasena võib tuvastada Eesti tänasel poliitilisel maastikul Isamaa ja Res Publica Liidu, kuid vabadussõjalastest ei ole sellist jälge maha jäänud ning ettekujutus neist on üldiselt üsna karikatuurne. Selle pildi tasakaalustamiseks hakkan avaldama siin pühapäeviti artikleid, mis ilmusid vabadussõjalaste ametlikus häälekandjas, väljendades nende tegelikke seisukohtasid ning kajastades kaheksakümne aasta eest Eesti poliitikaelus toimunut.
Kes me oleme ja mis me tahame.
Selge ja kaalukas sõna, mille ütlesid vabadussõjalased oma teisel kongressil meie riigi haletsemisväärse poliitilise ja majandusliku seisukorra kohta, on pannud tublisti kihama need ringkonnad, kes koondanud praeguseks endi kätte võimu ja lasevad seda endile maitsta hea. Vabadussõjalaste hinnang ja kavatsetavad parandusettepanekud ei tähenda erakonnategelasile mitte ainult vastuvõetamatut ideed, vaid otsekohest lööki tasku pihta. Riigikoguliikmete arvu vähendamise ja isikliku valimise nõue sundis vist paljuidki võtma otsekohe ette enesehindamise – ja küllap selle tulemus ei olnud kuigi tõotusrikas, sest õige äge kära ja lärm pääsis valla: Lapualased, hitlerlased, fašistid ja tont teab kes kõik tulevat kummutama Eesti ortodoksaalset demokraatiat.
Sellelaadilisi sõnakõlkse ei kuule vabadussõjalased esimest korda. Kui enam kui kaheteistkümne aasta eest astuti püss peos vastu Sarmaatia lagendikult veerevale punasele lainele, siis pidid vabadusvõitlejad olema ainult parunite käsilased, valgekaart, kes pidi Eestis seadma sisse jälle pärisorjuse, aitama pukki mõisnikud. Õige vabadus ja heaolu pidi tulema idast. Meil ei tarvitse vabadussõjalaste tookordse sammu üle kulutada enam sõnu – aeg on annud vahepeal otsuse. Rahvuslik instinkt, vastutustunne ajaloo ees ja arusaamine ajamärkidest näitasid vabadussõjalaste kätte õige tee. Riik loodi ja kindlustati ka väliselt.
Kui nüüd vabadussõjalased tunnevad saabunud olevat tunni jällegi tegutsemiseks, siis on see tingitud nende südametunnistusest, muremeelelistest tähelepanekutest ja vaatlustest pehkimisprotsessi üle, mis käimas meie riigi organismis ja enesest ei kujuta mitte vähemat hädaohtu Eesti rahva tulevikule, kui sündmused kaheteistkümne-kolmeteistkümne aasta eest.
Vabadussõjalased moodustasid oma rindadest kaitsevalli Narva, Peipsi ja Düüna ääres, et seljataga saadi hakata korraldama riiklikku elu. Vabadussõjalased ei rääkinud selles kaasa, nad ainult võitlesid ja surid. Tallinnas otsiti kokku kõigi riikide põhiseadused ja kompileeriti neist ka Eestile riigikord. Kuna kompileerijail ühelgi polnud kogemusi sel alal, lasti end juhtida põhimõttest – võtta omaks see, mida riigiõiguse teooria tunnistanud kõige moodsamaks.
Nüüd on tulnud aga ilmsiks, et riigivalitsemise nagu iga teisegi asja juures ei ole "moe viimane karje" mitte kõige vastupidavam ja sobivam kaup, – rekordiliselt kõrged kontsad või kitsad kinganinad toovad enesega ühes konnasilmad. Praegu elamegi konnasilmapäevil. Kogu maa aietab ja oigab, hüüab appi. Kurdiks on aga jäänud kingsepad, nad leiavad, et isiklikult nende äri läheb hästi ja kingafassong ei ole suure maailma moesalongides ka veel täieliselt iganenud. Süüdi võivat olla ainult rahva varbad. Et tunda mugavamini ennast kingades, tulevat kasvatada ümber varbad.
Nii on piltlikult olukord praegu, kus rahva valulises hädaldamises ja olude parandamise nõudes nähakse ainult "lapuat" ja väidetakse, et süüdi ei ole mitte puudulikud seadused, vaid inimesed ise. Oleme seega saapaliistud ja -šnitid kuulutanud pühaduseks ja tahame jääda nende juure, muutugu me ise tömp jalalisteks kägarditeks, nagu Hiina naised kes praktiliseks eluks on kõlbmatud.
Siin peab astuma välja kaine mõistus. Me saame aru – Asutava Kogu päevil puudusid meil täielikult riikliku elu kogemused, aastakümnetesse ja -sadadesse ulatuvaid perspektiive ei oleks suutnud joonistada prohvetlikemgi aju, kõiki oma seadusi oleme parandanud seaduse muutmise ja seaduse muutmise muutmise seadustega. See on ka täiesti loomulik – seadus ja elu peavad käima käsikäes, täiendama üksteist, et soodustada arenemise käiku rahvuskultuuriliste ja riiklikkude ideaalide suunas. Ainult meie kõige olulisema, elulisema seaduse – põhiseaduse – parandamise suhtes oleme jäänud kurdiks, kuigi ilmne, et hulk praegusi hädasid on otsekohe tingitud sellest ja hädade kaotamise eelduseks põhiseaduse ajakohastamine. Riik vajab stabiilset korda, ratsionaalsemat eluvormi, haaravamat võimu ja suuremat vastutust, kui seda pakub erakondade praegune oligarhiline ringmäng. Seda mõistetakse maal ja linnas, mitte ainult Toompeal, või õigemini ei taheta mõista seal. Igaüks, kes tahab tuua olukorda parandust, tembeldatakse demokraatia vastaseks, ei mõisteta aga, et parandusettepanekud on sihitud just demokraatliku korra säilitamisele. Demokraatia ei tohi muutuda ortodoksaalseks hüperdemokraatiaks, demokraatia elulisus peab seisnemagi tema elastilisuses. Rahvast ei tohi lasta tüdineda demokraatiast.
Eesti 80-tuhandeline vabadussõjalaste mass on väga mitmeilmeline, ka väga mitmesuguste poliitiliste kuuluvuste ja maailmavaadetega. Ühes leiab see 80.000 meest aga kindlasti ühise platvormi – talle on kodumaa, Eesti rahva käekäik kallim ta isiklikust hüvest. Muidu ei oleks vabadussõjalane vabadussõjalane, muidu ei oleks pannud ta oma rinna vaenlase kuulirahe alla. Kas riskeeris selleks igaüks oma eluga, kas võttis selleks mõnigi vastu sandikargud, et lasta kasvada umbrohtu meie riigielu pulseerivasse hoorattasse ja känguda iseseisvusel, enne kui ta on suutnud lüüa veel täiele õitsele? Ei, ei! – hüüavad vabadussõjalaste ridadest elavad. Ei, ei! – kostab kalmudestki langenud kangelaste hääl. Seda ei tohi olla!
Vabadussõjalaste read koonduvad veelkordseks võitluseks. Ei nüüd püssi ega täägiga, vaid kaine mõistuse ja sooja südamega, et raputada rahvast letargilisest rammetusest ja virgutada korraldama ümber oma elujärge. Meie vaenukinnas on visatud kõigele nahksele, kivinenule ja tömbile, mis ei näe kaugemale tänasest päevast ja oma saagihimu peidab sõnakõlksude taha, püüdes hirmutada nendega kergeusklikke. Variseerlikkus peab kaduma, maskid langema!
Me mõistame, et mitmelegi mehele, kes erakondlikkude sahkerdustega pääsenud riigi meepottide juure, on tagasipöördumine argiellu ja moondumine tavaliseks nulliks, väga valus, kuid parata pole midagi. Rahva tulevik nõuab, et iga meest hinnataks tema teenete järgi, et ainult teened toovad usalduse ja võimu. See on vabadussõjalaste veene.
Nende mõtete lipu alla kogunevad vabadussõjalased. Vabadussõjalaste read on avatud ka neile, kes iseseisvusvõitlust pole teinud ise läbi tegelikult, kuid on hingelt vabadussõjalased põhimõttel – kõik isamaa heaks, isamaa kasu käib üle isikliku hüve ja elu. Meil seisab ees võib-olla pikem ja visam võitlus kui kaheteistkümne aasta eest, kuid kohutada laseb end sellest vaevalt keegi. Mida suurem meie vägi, seda kiirem meie võit!
Võitlus nr. 1, 1. mail 1931
Kes me oleme ja mis me tahame.
Selge ja kaalukas sõna, mille ütlesid vabadussõjalased oma teisel kongressil meie riigi haletsemisväärse poliitilise ja majandusliku seisukorra kohta, on pannud tublisti kihama need ringkonnad, kes koondanud praeguseks endi kätte võimu ja lasevad seda endile maitsta hea. Vabadussõjalaste hinnang ja kavatsetavad parandusettepanekud ei tähenda erakonnategelasile mitte ainult vastuvõetamatut ideed, vaid otsekohest lööki tasku pihta. Riigikoguliikmete arvu vähendamise ja isikliku valimise nõue sundis vist paljuidki võtma otsekohe ette enesehindamise – ja küllap selle tulemus ei olnud kuigi tõotusrikas, sest õige äge kära ja lärm pääsis valla: Lapualased, hitlerlased, fašistid ja tont teab kes kõik tulevat kummutama Eesti ortodoksaalset demokraatiat.
Sellelaadilisi sõnakõlkse ei kuule vabadussõjalased esimest korda. Kui enam kui kaheteistkümne aasta eest astuti püss peos vastu Sarmaatia lagendikult veerevale punasele lainele, siis pidid vabadusvõitlejad olema ainult parunite käsilased, valgekaart, kes pidi Eestis seadma sisse jälle pärisorjuse, aitama pukki mõisnikud. Õige vabadus ja heaolu pidi tulema idast. Meil ei tarvitse vabadussõjalaste tookordse sammu üle kulutada enam sõnu – aeg on annud vahepeal otsuse. Rahvuslik instinkt, vastutustunne ajaloo ees ja arusaamine ajamärkidest näitasid vabadussõjalaste kätte õige tee. Riik loodi ja kindlustati ka väliselt.
Kui nüüd vabadussõjalased tunnevad saabunud olevat tunni jällegi tegutsemiseks, siis on see tingitud nende südametunnistusest, muremeelelistest tähelepanekutest ja vaatlustest pehkimisprotsessi üle, mis käimas meie riigi organismis ja enesest ei kujuta mitte vähemat hädaohtu Eesti rahva tulevikule, kui sündmused kaheteistkümne-kolmeteistkümne aasta eest.
Vabadussõjalased moodustasid oma rindadest kaitsevalli Narva, Peipsi ja Düüna ääres, et seljataga saadi hakata korraldama riiklikku elu. Vabadussõjalased ei rääkinud selles kaasa, nad ainult võitlesid ja surid. Tallinnas otsiti kokku kõigi riikide põhiseadused ja kompileeriti neist ka Eestile riigikord. Kuna kompileerijail ühelgi polnud kogemusi sel alal, lasti end juhtida põhimõttest – võtta omaks see, mida riigiõiguse teooria tunnistanud kõige moodsamaks.
Nüüd on tulnud aga ilmsiks, et riigivalitsemise nagu iga teisegi asja juures ei ole "moe viimane karje" mitte kõige vastupidavam ja sobivam kaup, – rekordiliselt kõrged kontsad või kitsad kinganinad toovad enesega ühes konnasilmad. Praegu elamegi konnasilmapäevil. Kogu maa aietab ja oigab, hüüab appi. Kurdiks on aga jäänud kingsepad, nad leiavad, et isiklikult nende äri läheb hästi ja kingafassong ei ole suure maailma moesalongides ka veel täieliselt iganenud. Süüdi võivat olla ainult rahva varbad. Et tunda mugavamini ennast kingades, tulevat kasvatada ümber varbad.
Nii on piltlikult olukord praegu, kus rahva valulises hädaldamises ja olude parandamise nõudes nähakse ainult "lapuat" ja väidetakse, et süüdi ei ole mitte puudulikud seadused, vaid inimesed ise. Oleme seega saapaliistud ja -šnitid kuulutanud pühaduseks ja tahame jääda nende juure, muutugu me ise tömp jalalisteks kägarditeks, nagu Hiina naised kes praktiliseks eluks on kõlbmatud.
Siin peab astuma välja kaine mõistus. Me saame aru – Asutava Kogu päevil puudusid meil täielikult riikliku elu kogemused, aastakümnetesse ja -sadadesse ulatuvaid perspektiive ei oleks suutnud joonistada prohvetlikemgi aju, kõiki oma seadusi oleme parandanud seaduse muutmise ja seaduse muutmise muutmise seadustega. See on ka täiesti loomulik – seadus ja elu peavad käima käsikäes, täiendama üksteist, et soodustada arenemise käiku rahvuskultuuriliste ja riiklikkude ideaalide suunas. Ainult meie kõige olulisema, elulisema seaduse – põhiseaduse – parandamise suhtes oleme jäänud kurdiks, kuigi ilmne, et hulk praegusi hädasid on otsekohe tingitud sellest ja hädade kaotamise eelduseks põhiseaduse ajakohastamine. Riik vajab stabiilset korda, ratsionaalsemat eluvormi, haaravamat võimu ja suuremat vastutust, kui seda pakub erakondade praegune oligarhiline ringmäng. Seda mõistetakse maal ja linnas, mitte ainult Toompeal, või õigemini ei taheta mõista seal. Igaüks, kes tahab tuua olukorda parandust, tembeldatakse demokraatia vastaseks, ei mõisteta aga, et parandusettepanekud on sihitud just demokraatliku korra säilitamisele. Demokraatia ei tohi muutuda ortodoksaalseks hüperdemokraatiaks, demokraatia elulisus peab seisnemagi tema elastilisuses. Rahvast ei tohi lasta tüdineda demokraatiast.
Eesti 80-tuhandeline vabadussõjalaste mass on väga mitmeilmeline, ka väga mitmesuguste poliitiliste kuuluvuste ja maailmavaadetega. Ühes leiab see 80.000 meest aga kindlasti ühise platvormi – talle on kodumaa, Eesti rahva käekäik kallim ta isiklikust hüvest. Muidu ei oleks vabadussõjalane vabadussõjalane, muidu ei oleks pannud ta oma rinna vaenlase kuulirahe alla. Kas riskeeris selleks igaüks oma eluga, kas võttis selleks mõnigi vastu sandikargud, et lasta kasvada umbrohtu meie riigielu pulseerivasse hoorattasse ja känguda iseseisvusel, enne kui ta on suutnud lüüa veel täiele õitsele? Ei, ei! – hüüavad vabadussõjalaste ridadest elavad. Ei, ei! – kostab kalmudestki langenud kangelaste hääl. Seda ei tohi olla!
Vabadussõjalaste read koonduvad veelkordseks võitluseks. Ei nüüd püssi ega täägiga, vaid kaine mõistuse ja sooja südamega, et raputada rahvast letargilisest rammetusest ja virgutada korraldama ümber oma elujärge. Meie vaenukinnas on visatud kõigele nahksele, kivinenule ja tömbile, mis ei näe kaugemale tänasest päevast ja oma saagihimu peidab sõnakõlksude taha, püüdes hirmutada nendega kergeusklikke. Variseerlikkus peab kaduma, maskid langema!
Me mõistame, et mitmelegi mehele, kes erakondlikkude sahkerdustega pääsenud riigi meepottide juure, on tagasipöördumine argiellu ja moondumine tavaliseks nulliks, väga valus, kuid parata pole midagi. Rahva tulevik nõuab, et iga meest hinnataks tema teenete järgi, et ainult teened toovad usalduse ja võimu. See on vabadussõjalaste veene.
Nende mõtete lipu alla kogunevad vabadussõjalased. Vabadussõjalaste read on avatud ka neile, kes iseseisvusvõitlust pole teinud ise läbi tegelikult, kuid on hingelt vabadussõjalased põhimõttel – kõik isamaa heaks, isamaa kasu käib üle isikliku hüve ja elu. Meil seisab ees võib-olla pikem ja visam võitlus kui kaheteistkümne aasta eest, kuid kohutada laseb end sellest vaevalt keegi. Mida suurem meie vägi, seda kiirem meie võit!
Võitlus nr. 1, 1. mail 1931
2 kommentaari:
"kõik isamaa heaks, isamaa kasu käib üle isikliku hüve ja elu. Meil seisab ees võib-olla pikem ja visam võitlus kui kaheteistkümne aasta eest, kuid kohutada laseb end sellest vaevalt keegi. Mida suurem meie vägi, seda kiirem meie võit"
Viru hotell ärastatai vene maffiale ,pangandus juutidele jne.
vigade parandus:
ärastati
Postita kommentaar