2007. aastal toimunud Venemaa Riigiduuma valimiste eel näitas ajalehe Коммерсантъ koostatud test, et minu vaadetele vastasid 88% Paremjõudude Liit, 71% Jabloko, 63% Ühtne Venemaa, 54% Kommunistlik Partei ja Õiglane Venemaa, 50% Agraarpartei ja Vene Patrioodid ning 46% Liberaaldemokraatlik Partei. Midagi üllatavat selles ei olnud, sest ma olengi olnud kogu aeg Paremjõudude Liidu poolehoidja, aga valimistel said nad siis ainult 0.96% häältest.
Venemaal toimuvatel valimistel esineb kahtlemata mitmesuguseid rikkumisi, aga need näitavad siiski üldjoontes rahva tahet, eelistusi etteantud valiku piires – nagu Eestis.
Paremjõudude Liit seisis sellise suure ebaõnnestumise järel silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega. Selle ladvik jagunes laias laastus kolmeks (jättes kõrvale need, kes poliitilisest tegevusest üldse taandusid): osa soovis jätkata koos limonovlastega tänavatel jõlkumist (eestvedajaks Boriss Nemtsov); osa otsustas võtta lõpuks vastu Kremli poolt pakutud kõrged ametipostid, et üritada vähemalt midagigi ära teha (Nikita Belõhh); ja osa otsustas moodustada koos kahe Kremli süsteemi kuulunud erakonnaga uue jõu, mis sai nimeks Правое дело (Leonid Gozman).
Правое дело loomist toetas algusest peale president Medvedevi administratsioon ja sellest pidanuks saama eelseisvate valimiste järel üks tema poliitilisi tugisambaid parlamendis. Kahjuks läksid asjad teisiti.
Veel kevadel rääkis Medvedev ajakirjanikele, et Правое дело võib saavutada edu ja "meie poliitsektor ainult võidab, kui selle laius suureneb, kui lisaks nendele, kes aitavad väljendada vasakpoolseid vaateid, nendele, kes väljendavad Riigiduumas vasakpoolseid vaateid, ja tsentristlikele parteidele lisaks ilmuksid ikkagi parempoolsete, konservatiivsete ringkondade esindajad. Siis saab meie parlament esindama rohkemaid."
"Mina leian, et inimestel, kes peavad kinni konservatiivsetest, parempoolsetest väärtustest, peab olema oma esindatus riigivõimuorganites ja sealhulgas Riigiduumas," kinnitas ta siis.
Kui juunis valiti – Kremli õnnistusel – selle erakonna esimeheks tuntud äritegelane Mihhail Prohhorov, siis võttis president Medvedev ta kohe Kremlis ametlikult vastu, tunnistades seejuures, et omab temaga küllaltki suurt ühisosa ning "võimu tsentraliseerimine ei saa üheski riigis ja isegi mitte sellises keerukas föderatiivses riigis nagu Venemaa jätkuda lõputult" ning "nüüd tuleb mõelda sellele, millisel moel kogu meie süsteem – nii võimu- kui valimissüsteem – nii üleriigilisel kui ka regioonide tasandil (välistamata ka selliseid ideid, mida me ei ole seni veel arutanud) võiks muutuda vähem bürokraatlikuks, rohkem vabamaks ja oluliselt vähem tsentraliseerituks."
Vaid mõned kuud hiljem, septembri keskel, sekkus presidendi administratsioon aga otseselt erakonna tegevusse, nurjas valimiseelse kongressi, korraldas parteisisese võimupöörde ning lõi Prohhorovi minema, mille peale Paremjõudude Liit lahkus Правое дело ridadest. Viimane on küll üks seitsmest valimistel osalevast erakonnast, kuid sisuliselt tasalülitatud ning midagi ei ole jäänud järele ka sellest programmist, mille eelnõu Prohhorov & Co. nende valimiste tarbeks koostas; kadunud on ka lootus parlamenti pääseda.
Presidendi administratsiooni sekkumist on Vene analüütikud seletanud mitmeti, kuid minu arvates oli see tingitud peamiselt sellest, et Vladimir Putin otsustas, et kandideerib järgmisel aastal ise presidendiks ja sellest tulenevalt muutus Medvedevi mänguruum. Kui muidu oleks Prohhorovi juhtimisel tegutsev Правое дело aidanud tugevdada Venemaa võimupüramiidis Medvedevi positsioone, siis tekkinud olukorras, kus tema ise on erakonna Ühtne Venemaa esinumber parlamendivalimistel, mõjunuks selline konkurent neid nõrgestavalt.
* * *
Jaan Kaplinski meenutas oma ajaveebis vana seaduspära, mille kohaselt võib kõik halb minna veel hullemaks...
"Kui ma näen järjekordset iroonilist või vihast reportaaži või analüüsi poliitilisest olukorrast Venemaal, siis ei saa ma jätta mõtlemata sellele seaduspärale. Jah, tsaristlik Venemaa oli mitmes mõttes närune riik, korrumpeerunud, rohkem autokraatlik ja teokraatlik kui demokraatlik," meenutas Kaplinski. "Aga bolševistlik Venemaa oli palju-palju hullem."
"Tänapäeva Venemaa meenutab mulle tugevalt viimase tsaari aegset Venemaad, neil on palju sarnasusi," nentis Kaplinski. "Aga... see võib minna hullemaks. /---/ Igaljuhul on Ühtne Venemaa kõige tõenäolisemalt väikseim võimalikest jõledustest Venemaal. Kõik reaalsed alternatiivid on palju hullemad. Liberaalidel nagu Nemtsov või Illarionov ei ole rahva hulgas praktiliselt mingit toetust. Me peaksime seda meeles pidama ning ehk isegi abistama varjatult Putinit ja tema klanni, kui nad on tõeliselt hädas."
Minu arvates oleks Medvedevi esialgne plaan siiski pakkunud head alternatiivi, aga see on nüüd oleks.
Ja on tõesti väga raske mõista, mille üle õigupoolest rõõmustavad need Eesti liberaalse režiimimeedia ajakirjanikud ja kommentaatorid, kes rõõmustavad nüüd selle üle, et Ühtne Venemaa võib kaotada nende valimiste tulemusel parlamendis konstitutsioonilise enamuse. Kas nad rõõmustavad selle üle, et see peaks hakkama arvestama rohkem kommunistide ja Žirinovski nõudmistega? Mille poolest see – Eestile – hea oleks?
* * *
Riigiduuma valimisteni jäänud päevade jooksul avaldan siin ajaveebis ühe pikema katkendi Prohhorovi & Co. poolt Правое дело tarbeks koostatud manifesti eelnõust, mis on mul juhtumisi olemas, milles antakse suhteliselt hea pilt sellest, kuhu Venemaa on omadega välja jõudnud; ning erakonna Ühtne Venemaa programmilise pöördumise valijate poole, mis näitab seda, mille poolt valijad seda erakonda valides oma hääle annavad.
Venemaal toimuvatel valimistel esineb kahtlemata mitmesuguseid rikkumisi, aga need näitavad siiski üldjoontes rahva tahet, eelistusi etteantud valiku piires – nagu Eestis.
Paremjõudude Liit seisis sellise suure ebaõnnestumise järel silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega. Selle ladvik jagunes laias laastus kolmeks (jättes kõrvale need, kes poliitilisest tegevusest üldse taandusid): osa soovis jätkata koos limonovlastega tänavatel jõlkumist (eestvedajaks Boriss Nemtsov); osa otsustas võtta lõpuks vastu Kremli poolt pakutud kõrged ametipostid, et üritada vähemalt midagigi ära teha (Nikita Belõhh); ja osa otsustas moodustada koos kahe Kremli süsteemi kuulunud erakonnaga uue jõu, mis sai nimeks Правое дело (Leonid Gozman).
Правое дело loomist toetas algusest peale president Medvedevi administratsioon ja sellest pidanuks saama eelseisvate valimiste järel üks tema poliitilisi tugisambaid parlamendis. Kahjuks läksid asjad teisiti.
Veel kevadel rääkis Medvedev ajakirjanikele, et Правое дело võib saavutada edu ja "meie poliitsektor ainult võidab, kui selle laius suureneb, kui lisaks nendele, kes aitavad väljendada vasakpoolseid vaateid, nendele, kes väljendavad Riigiduumas vasakpoolseid vaateid, ja tsentristlikele parteidele lisaks ilmuksid ikkagi parempoolsete, konservatiivsete ringkondade esindajad. Siis saab meie parlament esindama rohkemaid."
"Mina leian, et inimestel, kes peavad kinni konservatiivsetest, parempoolsetest väärtustest, peab olema oma esindatus riigivõimuorganites ja sealhulgas Riigiduumas," kinnitas ta siis.
Kui juunis valiti – Kremli õnnistusel – selle erakonna esimeheks tuntud äritegelane Mihhail Prohhorov, siis võttis president Medvedev ta kohe Kremlis ametlikult vastu, tunnistades seejuures, et omab temaga küllaltki suurt ühisosa ning "võimu tsentraliseerimine ei saa üheski riigis ja isegi mitte sellises keerukas föderatiivses riigis nagu Venemaa jätkuda lõputult" ning "nüüd tuleb mõelda sellele, millisel moel kogu meie süsteem – nii võimu- kui valimissüsteem – nii üleriigilisel kui ka regioonide tasandil (välistamata ka selliseid ideid, mida me ei ole seni veel arutanud) võiks muutuda vähem bürokraatlikuks, rohkem vabamaks ja oluliselt vähem tsentraliseerituks."
Vaid mõned kuud hiljem, septembri keskel, sekkus presidendi administratsioon aga otseselt erakonna tegevusse, nurjas valimiseelse kongressi, korraldas parteisisese võimupöörde ning lõi Prohhorovi minema, mille peale Paremjõudude Liit lahkus Правое дело ridadest. Viimane on küll üks seitsmest valimistel osalevast erakonnast, kuid sisuliselt tasalülitatud ning midagi ei ole jäänud järele ka sellest programmist, mille eelnõu Prohhorov & Co. nende valimiste tarbeks koostas; kadunud on ka lootus parlamenti pääseda.
Presidendi administratsiooni sekkumist on Vene analüütikud seletanud mitmeti, kuid minu arvates oli see tingitud peamiselt sellest, et Vladimir Putin otsustas, et kandideerib järgmisel aastal ise presidendiks ja sellest tulenevalt muutus Medvedevi mänguruum. Kui muidu oleks Prohhorovi juhtimisel tegutsev Правое дело aidanud tugevdada Venemaa võimupüramiidis Medvedevi positsioone, siis tekkinud olukorras, kus tema ise on erakonna Ühtne Venemaa esinumber parlamendivalimistel, mõjunuks selline konkurent neid nõrgestavalt.
Jaan Kaplinski meenutas oma ajaveebis vana seaduspära, mille kohaselt võib kõik halb minna veel hullemaks...
"Kui ma näen järjekordset iroonilist või vihast reportaaži või analüüsi poliitilisest olukorrast Venemaal, siis ei saa ma jätta mõtlemata sellele seaduspärale. Jah, tsaristlik Venemaa oli mitmes mõttes närune riik, korrumpeerunud, rohkem autokraatlik ja teokraatlik kui demokraatlik," meenutas Kaplinski. "Aga bolševistlik Venemaa oli palju-palju hullem."
"Tänapäeva Venemaa meenutab mulle tugevalt viimase tsaari aegset Venemaad, neil on palju sarnasusi," nentis Kaplinski. "Aga... see võib minna hullemaks. /---/ Igaljuhul on Ühtne Venemaa kõige tõenäolisemalt väikseim võimalikest jõledustest Venemaal. Kõik reaalsed alternatiivid on palju hullemad. Liberaalidel nagu Nemtsov või Illarionov ei ole rahva hulgas praktiliselt mingit toetust. Me peaksime seda meeles pidama ning ehk isegi abistama varjatult Putinit ja tema klanni, kui nad on tõeliselt hädas."
Minu arvates oleks Medvedevi esialgne plaan siiski pakkunud head alternatiivi, aga see on nüüd oleks.
Ja on tõesti väga raske mõista, mille üle õigupoolest rõõmustavad need Eesti liberaalse režiimimeedia ajakirjanikud ja kommentaatorid, kes rõõmustavad nüüd selle üle, et Ühtne Venemaa võib kaotada nende valimiste tulemusel parlamendis konstitutsioonilise enamuse. Kas nad rõõmustavad selle üle, et see peaks hakkama arvestama rohkem kommunistide ja Žirinovski nõudmistega? Mille poolest see – Eestile – hea oleks?
Riigiduuma valimisteni jäänud päevade jooksul avaldan siin ajaveebis ühe pikema katkendi Prohhorovi & Co. poolt Правое дело tarbeks koostatud manifesti eelnõust, mis on mul juhtumisi olemas, milles antakse suhteliselt hea pilt sellest, kuhu Venemaa on omadega välja jõudnud; ning erakonna Ühtne Venemaa programmilise pöördumise valijate poole, mis näitab seda, mille poolt valijad seda erakonda valides oma hääle annavad.
0 khm.:
Postitage kommentaar