Kas "riiklikust sotsialismist" sotsialistliku riigini?

Apoliitilise inimese poliitilisi apokriivasid.

Mõni aasta tagasi oli keegi Euroopa õpetlane uurimisreisil Kesk-Aafrikas. Tal tuli rännata läbi seni tundmatute maaalade. Tuli sooritada muu hulgas ka pikem jalamatk kõrbes paari pärismaalase-teejuhi saatel.

Teekond oli vaevaline. Kuumas liivas sammumisele ei pidanud eurooplase jõud pikapeale enam vastu. Ja ühel momendil pidi ta endale tunnistama, et tal enam jõudu ei jätku edasiminemiseks.

Ta langes liivale ja jäi alistunult ootama surma. Ent siis ütles üks saatjaist: Sihtkohani on ainult veel ühe päeva tee.

See teadmine andis väsinu tahtele uue impulsi.

Õpetlane ajas end üles ja jätkas teekonda. Aga järgmisel päeval ei jõutud siiski sihile.

Ja kui rändurid vastu õhtut uuesti hirmsasti pettunult kokku langes, siis ergutas juht teda uuesti lubadusega homme tingimata kohale jõuda. Ja nii korduvalt, sest see homme ei tulnud nii pea.

Polnud juhil endalgi aimu, kaugel nad sihist on, ja kas nad üldse õiges suunas liiguvad – ta tahtis vaid mõjutada enda juhitavat, et see talle järgneks.

Alguses andis see võte tagajärgi, lõpuks aga mitte enam.

* * *
See on üks väga õpetlik lugu, nagu kohe märgata võib. Sest see lugu kordub ühiskondlikus elus ikka ja ikka uuesti. Nii meil kui mujal.

Maailmasõja ajal hoiti tervete rahvaste ja vägede energiat niimoodi ülal, et lasti rahu näha käegakatsutavas kauguses.

Ainult mõningad takistused veel! Samuti teame väga hästi, kuidas enamlased jupp-jupilt rahvamasside meeleolu Venemaal katsusid ülal hoida ülemaailmse revolutsiooni lähemale nihutamisega.

Kõige uuem näide sellisest taktikast on aga pärit meie eneste kodust. Aafrika teejuhi osas esinevad seekord sotsialistid. Kui meil mõni aeg tagasi pandi maksma sisseveo monopolid mõne liigi kaupade kohta, siis sotsialistid hõiskasid, et vaat kus oleme tubli sammu ligemale jõudnud sotsialistlikule ilmakorrale. Usu armas rahvas ja käi meie järel, homme, enne kui päike looja läheb, jõuame välja marksistlikku Kaanani!

Ei saa salata, et need hõiskamised teatud vastukaja on äratanud. Küll vist mitte nende hulgas, kellele nad eriti olid mõeldud, s.o. tööliskonnas, vaid hoopis mujal. Nimelt on sotsialistide võidukisast end eksiteele lasknud viia mõned kodanlased. Ja vaadeldes praegust depressiooni ja seda, kuidas erainimese majanduslik teotsemine ikka kitsamatesse raamidesse on surutud, kuidas kogu kaubavahetus peaaegu on riigivõimu korralduse all, kuidas tootjad enam omal jõul ei suuda saadusi turustada ja jällegi riigivõimult abi ja armu ootavad, kõike seda vaadeldes võib esimesel pilgul tõesti mõte tekkida, et siin tegu on ühiskondliku protsessi paratamatu loogikaga. Et majanduslikule liberalismile järgneb n.n. riiklik sotsialism, see võib viia arvamusele, nagu oleks riiklik sotsialism kui niisugune majandusliku organisatsiooni mõttes kõrgem võim, kui kapitalistlikule eraettevõtlikusele rajatud süsteem. Ning, et elu seisakut ei armasta, kas ei ole siis järgmine aste juba täielik sotsialism kõigi marksistlikkude kunstinõuete järele?

Vastame kohe: ei ole, jumal tänatud.

Sügavamalt küsimusse tungides märkame, et meil siin tegu ei ole sirgejoonelise protsessiga, mis peab välja viima millegi enneolematu juure, ja kus ükski vahelüli astmestikus enam ei kordu. Tõeliselt näeme ringlevat protsessi, kus lülid üksteisele järgnedes vahelduvad. Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, teinekord aga ümberpöördult.

Kord valitseb n.n. riiklik sotsialism majandusliku liberalismi üle, siis aga vahelduvad alad.

"Riikliku sotsialismiga" ei kohtu teie ajaloo käigus mitte ainult üks kord – see ilmub laitmatult sellest ajast peale, mil Egiptuse vaarao seitsme viljaaasta puhul teostas esmakordselt teravilja kaitseseadust, kuni selle ajani, mil Eesti Vabariigi majandusministeeriumist anti litsents rosinate sisseveoks. Ja loodetavasti esineb tulevikuski. Aga mitte ainuvalitsejana, vaid võimusid kordamisi kasutades oma võistlejaga. Sest säärane käik näitab, et n.n. riiklik sotsialism on peamiselt kriisiaegade majandusorganisatsiooniline põhivorm, kuna orgaanilistel tavalistel aegjärkudel läbi murrab ja end maksma paneb majanduslik liberalism.

Muidugi kunagi kumbki mitte puhtal kujul, vaid nii, et üks võidab teise arvel endale vähem ehk rohkem pinda juure.

Et need kaks nähet esinevad vaheldumisi üksteise kõrval, siis on muidugi ka täitsa mõtetu küsimust nii üles seada, et kumb neist võidab.

See oleks sama, kui küsida, kumb on lapse saamisel tähtsam, kas isa või ema. Need normid on mõlemad omaette iseseisvad. See, mida meil mõistetakse riikliku sotsialismi all, see pole mitte eelaste täielikule sotsialismile, vaid kodanliku ilmakorra kriisiaegne dieet. Teatud eneseravimine.

Või kui asuda rööbasjoonte tõmbamisele, siis ütleksime nii: Riiklik sotsialism on majanduselus seda, mis poliitilises elus sõjaseadus või kaitseseisukord.

Ei taha ju keegi tõendada, et sõjaseadus oleks seepärast õigusliku korra enam arenenud ja kõrgem vorm, et kriitilistel aegjärkudel me ei tule toime tavaliste seadustega ja peame abiks võtma sõjaseaduse. Ja ei tähenda sõjaseadus ka seda, et tema lõppedes peab algama hoopis mingi uus enneolemata õiguslik seisukord. Aga miks siis hõisatakse, et vaat, kodanlik valitsus ei saanud muidu, kui pidi abi otsima riiklikust sotsialismist ja loodetakse, et tagant tuleb veel paremat ja põhjast paksemat.

Ei tule. Sest kõik liigsed kitsendused, olgu need siis poliitilisel või majanduslikul alal, hakkavad kord tundma pigistusena, millest katsutakse vabaneda. Sõjaseadusega lepib kodanik nii kaua, kuni ähvardamas hädaoht riiklikku ja isiklikku julgeolu. Ja "riikliku sotsialismiga" ka nii kaua, kuni majanduselu palavikuaeg ja kriis mööda. Ka kommunism Venemaal on vaid võimalik seni, kuni seal puudus tarbeainetest. Kui inimese hädavajalised nõuded rahuldatud, ja tal kõht täis, siis tekivad tal uued nõuded, ja nende rahuldamised tunduvad talle kitsaste raamidena, mis loodud vaid algelise eksistentsi, elumiinimumi kindlustamiseks. Maksimaalne isikuvabadus – maksimaalne isikuvabaduste piiramine üldsuseks – nende kahe pooluse vahel kõigub ühiskondlik-poliitilise eluvormi pendel ega seisatu kunagi.

See pendel ei arvesta isegi sotsialistide erisoovidega.

Benjamin.

Võitlus nr. 2 (9), 29. jaanuar 1932

[Lisan siia selgituse ajalehe День за Днем toimetajatele, kes paistavad seda vajavat: Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandjas Võitlus ilmunud artiklid, mida siin taasavaldan, kajastavad 80 aastat tagasi Eesti poliitikaelus toimunut ja siis päevakorral olnud teemasid. Need ei ole kuidagi seotud Jüri Liimi tegevusega tänapäeval. Vabadussõjalaste liikumine oli üks Eesti ajaloo suurimaid poliitilisi rahvaliikumisi, kuid see likvideeriti aastaid enne härra Liimi sündi. Need 80 aastat tagasi ajalehes Võitlus ilmunud artiklid, mida siin taasavaldan, omavad tänapäeval väärtust ajaloo teadvustamisel, kuid mitte enam uudisväärtust.]