USA vabariiklaste presidendikandidaadi selgitamisel sai eile Florida osariigis Mitt Romney 46.4%, Newt Gingrich 31.9%, Rick Santorum 13.4% ning Ron Paul 7.0% häältest. Romney võitis küll selle osariigi, kuid üleriigiliselt on Gingrich temast viimaste küsitluste kohaselt praegu veidi ette läinud ning valimisralli järgmine vahefiniš on laupäeval Nevadas, kus võib juhtuda samuti... loodkem siiski parimat!
Romney programmiliste dokumentide hulgast avaldan siin aga järjejutuna tema välis- ja julgeolekupoliitilise strateegia, millele on kirjutanud eessõna prof. Eliot A. Cohen, tuntud tegelane strateegiliste uuringute alal Johns Hopkinsi Ülikoolis, kes kuulub ühtlasi ka vastavasse töörühma, mille nõu Romney selles osas kuulab. Niisiis...
EESSÕNA, Eliot Cohenilt
Praegu, nagu 1970-ndatel, nagu ka 1930-ndatel ja teistel aegadel meie minevikus, räägitakse ameeriklastele, et USA võime mõjutada rahvusvahelist poliitikat on läinud. Poliitilise maastiku mõlemalt poolelt kuuleme, et USA peaks oma tiivad kokku tõmbama, sest on liiga laostunud, liiga ebapopulaarne või lihtsalt liiga ebakompetentne selleks, et toimida ülivõimuna. Ameerika raske jõud, kõlab argument, on kahanemas, meie pehme jõud ebatõhus, meie moraalne autoriteet kompromiteeritud, meie tahe nõrgestatud. Mõned inimesed isegi arvavad, et selline asjade seis on soovitav. See on ajajärk, väidetavalt, juhtimiseks tagantpoolt, või tegelikult üldsegi mitte juhtimiseks – ettepanekud, mis tähendavad peaaegu sama.
See on ekslik ja tegelikult lausa hädaohtlik doktriin. Ameerika Ühendriigid ei saa haakida ennast maailma asjadest lahti ilma tõsise ohuta endale ja teistele. Peaaegu iga globaalne konflikt alates 18. sajandi lõpust on selle riigi ühel või teisel moel endasse tõmmanud. Isegi kui osad ameeriklased soovivad täna maailma asjadest taanduda, leiavad nad – nagu nad tegid seda 2001. aasta 11. septembril ning nagu teised ameeriklased tegid 1941. aasta 7. detsembril – et maailm ei lase lahti neist.
Ameerikal on globaalsed huvid. Ilma vaba ja korrapärastatud rahvusvahelise kaubandus- ja finantssüsteemita ei saa meie majandussüsteem õitseda. Need väärtused, mis teevad meist ameeriklased, on universaalsed: meie riigi loojad kuulutasid, et "kõik inimesed", mitte ainult osad, "on loodud võrdsena", ja Lincoln sisendas, et Kodusõda oli test selle kohta, kas "mõni rahvus nii loodud ja nii pühendatud saab kaua kesta." Kas me seda tahame või mitte, meie väärtused, meie poliitikad ja meie eeskuju omavad tähtsust kõigi jaoks, kes hindavad vabadust, ning meie käitumine vastavalt kas inspireerib neid või tekitab meeleheidet. See maailm, milles Ameerika ei täida juhtrolli, saab olema ebastabiilne maailm, kus jõhkrad ja türannlikud režiimid tunnevad ennast vabalt oma tahtmise saavutamisel jõuga ning kus rahvusvaheline koostöö rebeneb ja lõpuks katkeb.
Ameerika valikuks ei ole, seega, kas juhtida või mitte: küsimus on selles, kuidas juhtida targasti. Oskuslikuks juhtimiseks on vaja võimet mõista, et mõnikord on meie huvid ja meie väärtused omavahel pingestatud, ning oskust mõelda välja, kuidas elada selle vastuoluga nii, et ei ohverdataks kumbagi. See tähendab jõu alalhoidmist ning selle kasutamist ettevaatlikult, hoidudes samas kasutust suurustlemisest või diplomaatiast, mille puhul ei ole tugevat seljatagust. See tähendab vanade sõprus- ja liitlassuhete hoidmist, otsides ja tugevdades samas uusi suhteid. See nõuab arukust riskide hindamisel, mõistes samal ajal, et mõnikord ei ole miski olulisem kui meelekindluse kommunikeerimine. Ja see nõuab eneseteadvust, sest väljaspool võtavad teised neid kahtlusi, mida me siin enda kohta väljendame ülimalt tõsiselt – määral, mis on ameeriklastele sageli üllatav.
Ameerikal on tugevad kaardid. Meie poliitiline süsteem on legitiimne, paindlik ja kohanemisvõimeline; meie relvajõud, kui me neid piisavalt rahastame, jäävad selgelt kõige tugevamaks maailmas; meie majanduslikud jõuvarud ja tehnoloogiline võimekus on tohutud; meie kultuur on ettevõtlik ja valmis võtma riske; meie demograafiline olukord on parim arenenud riikide hulgas; meie poliitiline ja sotsiaalne süsteem neelab immigrandid endasse ja teeb kõigi etniliste rühmade liikmetest võrdsed kodanikud. Me oleme ühel meelel väga paljus – erimeelt ehk selles kuidas tõusta kõige paremini oma väärtuste kõrgusele, aga palju vähem selles kas need väärtused on õiged ja head. Kui rasked ka ei oleks meie praegused majandusraskused, ühelgi teisel riigil ei ole sellist tugevuste kombinatsiooni.
Me oleme kogenud viimaste kümnendite jooksul mitmeid šokke: mõned meeldivad, nagu Nõukogude impeeriumi ja Nõukogude Liidu enda üldiselt rahumeelne kokkuvarisemine ning Külma sõja lõpp; teised valusamad, sealhulgas sõda ja majandussurutis. Üheks presidendi juhiomaduste testiks eelseisvatel aastatel saab olema mitte üksnes nende põhimõtete selge väljendamine, mis lähtuvad üheaegselt nii ideaalidest kui huvidest, vaid ka võime reageerida šokkidele, improviseerida ja adapteeruda. Ohtlike šokkide tõenäosus aga kasvab just siis, kui USA näib nõrk ning ebakindel. Näiteks lihtsaim viis saada tõmmatud kokkupõrkesse Hiinaga Taiwani pärast või Hiina ambitsioonide pärast Lõuna- või Ida-Hiina merel on see kui Pekingile jäetakse kahtlusi meie pühendumise osas oma kauastele liitlastele selles regioonis. Ja ümberpöördult, enesekindel ning tugev USA näeb arenguid kulgemas rohkem endale soodsas suunas.
Järgmise administratsiooni peamiseks tööks saab olema, kahtlemata, meie majanduse taastamine võimsa mootorina töökohtade ja heaolu loomiseks. Aga maailm ei anna Ameerika Ühendriikidele mitmeid aastaid puhkust rahvusvahelisest poliitikast selle jaoks, et me saaksime oma kodus asjad korda. Trikid (n., Reset-nupud), deklaratsioonid utoopiliste püüdluste kohta (n., tuumarelvade kaotamine), pihtimused vastupidavuse puudumise kohta (n., kindla tähtaja määramine Afganistanist lahkumiseks), omaenda liitlaste õõnestamine (n., pudrutamine kaubanduskokkulepete osas liitlastega nagu Kolumbia või siis Iisraeli naabrite külastamine, kuid Jeruusalemma hooplev vältimine) ning katsed pugeda meie vaenlastele (n., ebaõnnestunud küünitamine Süüria al-Assadi poole) on, kokkuvõttes, õõnestanud Ameerika positsiooni maailmas sama palju kui halvad uudised majandusest. Õnneks võib jõuline, kaine ja põhimõttekindel president teha riiki juhtides sama palju ära selle taastamiseks. Mina ühinesin kuberner Romney töörühmaga, sest usun, et oma kombinatsiooniga põhimõttelisest arusaamisest ja praktilisest võimekusest, ettevaatlikkuse ja tugevustega, suudab ta pakkuda just sellist juhtimist ajal, mil me seda hädasti vajame.
Romney programmiliste dokumentide hulgast avaldan siin aga järjejutuna tema välis- ja julgeolekupoliitilise strateegia, millele on kirjutanud eessõna prof. Eliot A. Cohen, tuntud tegelane strateegiliste uuringute alal Johns Hopkinsi Ülikoolis, kes kuulub ühtlasi ka vastavasse töörühma, mille nõu Romney selles osas kuulab. Niisiis...
EESSÕNA, Eliot Cohenilt
Praegu, nagu 1970-ndatel, nagu ka 1930-ndatel ja teistel aegadel meie minevikus, räägitakse ameeriklastele, et USA võime mõjutada rahvusvahelist poliitikat on läinud. Poliitilise maastiku mõlemalt poolelt kuuleme, et USA peaks oma tiivad kokku tõmbama, sest on liiga laostunud, liiga ebapopulaarne või lihtsalt liiga ebakompetentne selleks, et toimida ülivõimuna. Ameerika raske jõud, kõlab argument, on kahanemas, meie pehme jõud ebatõhus, meie moraalne autoriteet kompromiteeritud, meie tahe nõrgestatud. Mõned inimesed isegi arvavad, et selline asjade seis on soovitav. See on ajajärk, väidetavalt, juhtimiseks tagantpoolt, või tegelikult üldsegi mitte juhtimiseks – ettepanekud, mis tähendavad peaaegu sama.
See on ekslik ja tegelikult lausa hädaohtlik doktriin. Ameerika Ühendriigid ei saa haakida ennast maailma asjadest lahti ilma tõsise ohuta endale ja teistele. Peaaegu iga globaalne konflikt alates 18. sajandi lõpust on selle riigi ühel või teisel moel endasse tõmmanud. Isegi kui osad ameeriklased soovivad täna maailma asjadest taanduda, leiavad nad – nagu nad tegid seda 2001. aasta 11. septembril ning nagu teised ameeriklased tegid 1941. aasta 7. detsembril – et maailm ei lase lahti neist.
Ameerikal on globaalsed huvid. Ilma vaba ja korrapärastatud rahvusvahelise kaubandus- ja finantssüsteemita ei saa meie majandussüsteem õitseda. Need väärtused, mis teevad meist ameeriklased, on universaalsed: meie riigi loojad kuulutasid, et "kõik inimesed", mitte ainult osad, "on loodud võrdsena", ja Lincoln sisendas, et Kodusõda oli test selle kohta, kas "mõni rahvus nii loodud ja nii pühendatud saab kaua kesta." Kas me seda tahame või mitte, meie väärtused, meie poliitikad ja meie eeskuju omavad tähtsust kõigi jaoks, kes hindavad vabadust, ning meie käitumine vastavalt kas inspireerib neid või tekitab meeleheidet. See maailm, milles Ameerika ei täida juhtrolli, saab olema ebastabiilne maailm, kus jõhkrad ja türannlikud režiimid tunnevad ennast vabalt oma tahtmise saavutamisel jõuga ning kus rahvusvaheline koostöö rebeneb ja lõpuks katkeb.
Ameerika valikuks ei ole, seega, kas juhtida või mitte: küsimus on selles, kuidas juhtida targasti. Oskuslikuks juhtimiseks on vaja võimet mõista, et mõnikord on meie huvid ja meie väärtused omavahel pingestatud, ning oskust mõelda välja, kuidas elada selle vastuoluga nii, et ei ohverdataks kumbagi. See tähendab jõu alalhoidmist ning selle kasutamist ettevaatlikult, hoidudes samas kasutust suurustlemisest või diplomaatiast, mille puhul ei ole tugevat seljatagust. See tähendab vanade sõprus- ja liitlassuhete hoidmist, otsides ja tugevdades samas uusi suhteid. See nõuab arukust riskide hindamisel, mõistes samal ajal, et mõnikord ei ole miski olulisem kui meelekindluse kommunikeerimine. Ja see nõuab eneseteadvust, sest väljaspool võtavad teised neid kahtlusi, mida me siin enda kohta väljendame ülimalt tõsiselt – määral, mis on ameeriklastele sageli üllatav.
Ameerikal on tugevad kaardid. Meie poliitiline süsteem on legitiimne, paindlik ja kohanemisvõimeline; meie relvajõud, kui me neid piisavalt rahastame, jäävad selgelt kõige tugevamaks maailmas; meie majanduslikud jõuvarud ja tehnoloogiline võimekus on tohutud; meie kultuur on ettevõtlik ja valmis võtma riske; meie demograafiline olukord on parim arenenud riikide hulgas; meie poliitiline ja sotsiaalne süsteem neelab immigrandid endasse ja teeb kõigi etniliste rühmade liikmetest võrdsed kodanikud. Me oleme ühel meelel väga paljus – erimeelt ehk selles kuidas tõusta kõige paremini oma väärtuste kõrgusele, aga palju vähem selles kas need väärtused on õiged ja head. Kui rasked ka ei oleks meie praegused majandusraskused, ühelgi teisel riigil ei ole sellist tugevuste kombinatsiooni.
Me oleme kogenud viimaste kümnendite jooksul mitmeid šokke: mõned meeldivad, nagu Nõukogude impeeriumi ja Nõukogude Liidu enda üldiselt rahumeelne kokkuvarisemine ning Külma sõja lõpp; teised valusamad, sealhulgas sõda ja majandussurutis. Üheks presidendi juhiomaduste testiks eelseisvatel aastatel saab olema mitte üksnes nende põhimõtete selge väljendamine, mis lähtuvad üheaegselt nii ideaalidest kui huvidest, vaid ka võime reageerida šokkidele, improviseerida ja adapteeruda. Ohtlike šokkide tõenäosus aga kasvab just siis, kui USA näib nõrk ning ebakindel. Näiteks lihtsaim viis saada tõmmatud kokkupõrkesse Hiinaga Taiwani pärast või Hiina ambitsioonide pärast Lõuna- või Ida-Hiina merel on see kui Pekingile jäetakse kahtlusi meie pühendumise osas oma kauastele liitlastele selles regioonis. Ja ümberpöördult, enesekindel ning tugev USA näeb arenguid kulgemas rohkem endale soodsas suunas.
Järgmise administratsiooni peamiseks tööks saab olema, kahtlemata, meie majanduse taastamine võimsa mootorina töökohtade ja heaolu loomiseks. Aga maailm ei anna Ameerika Ühendriikidele mitmeid aastaid puhkust rahvusvahelisest poliitikast selle jaoks, et me saaksime oma kodus asjad korda. Trikid (n., Reset-nupud), deklaratsioonid utoopiliste püüdluste kohta (n., tuumarelvade kaotamine), pihtimused vastupidavuse puudumise kohta (n., kindla tähtaja määramine Afganistanist lahkumiseks), omaenda liitlaste õõnestamine (n., pudrutamine kaubanduskokkulepete osas liitlastega nagu Kolumbia või siis Iisraeli naabrite külastamine, kuid Jeruusalemma hooplev vältimine) ning katsed pugeda meie vaenlastele (n., ebaõnnestunud küünitamine Süüria al-Assadi poole) on, kokkuvõttes, õõnestanud Ameerika positsiooni maailmas sama palju kui halvad uudised majandusest. Õnneks võib jõuline, kaine ja põhimõttekindel president teha riiki juhtides sama palju ära selle taastamiseks. Mina ühinesin kuberner Romney töörühmaga, sest usun, et oma kombinatsiooniga põhimõttelisest arusaamisest ja praktilisest võimekusest, ettevaatlikkuse ja tugevustega, suudab ta pakkuda just sellist juhtimist ajal, mil me seda hädasti vajame.
0 khm.:
Postitage kommentaar