Kohalikud sotsiaalliberaalid tähistasid neljakümne viie aasta möödumist Kuuepäevasest sõjast eile toimunud Iisraeli suhtes kriitilise, et mitte öelda üldiselt vaenuliku seminariga, mille avasõnad ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eurosaadik Ivari Padar ja lõpukõne pidas välisminister Urmas Paet (Reformierakond).
Ürituse korraldajaks ja moderaatoriks oli eurosotside välisnõunik Jörgen Siil, kunagine Eesti NATO Ühingu juhataja, kes üritab eksponeerida ennast Araabia-Iisraeli konfliktis erapooletu vaatlejana, kuid kuulub tegelikult selgelt nende hulka, kes toetavad araablaste narratiivi ega arvesta eriti juudiriigi elutähtsate huvidega.
Udi Aloni, keda esitleti kui Iisraeli kirjanikku, on süüdistanud omaenda vanemaid "rassistliku apartheidirežiimi" ehitamises, propageerib Iisraeli "vabastamist sionismist" ning on kutsunud üles Iisraeli boikoteerima ja selle vastu sanktsioone kehtestama. Matan Cohen, keda esitleti kui Iisraeli kodanikuühiskonna aktivisti, on radikaalne anarhist, kelle seni tuntuimaks aktsiooniks on vahele karjumine ühele peaminister Benjamin Netanyahu kõnele 2010. aastal Ameerika Ühendriikides, kus ta siis õppis.
"Meie oleme valmis tunnistama Palestiina riiki kui palestiinlaste riiki, aga me ootame neilt, et nemad tunnistaksid juudiriiki kui juudi rahva riiki," kõneles Netanyahu, rõhutades, et rahu võidakse saavutada üksnes läbirääkimiste kaudu. "Meie tahame turvalist rahu, aga me ei taha näha seda sama, mida me nägime siis, kui me lahkusime Gazast ja Liibanonist ning saime raketisaju Iisraeli. Ja mina ei lase sellel juhtuda."
Kui peaminister rääkis katsetest Iisraeli rahvusvahelisel tasandil delegitimiseerida, siis tõusis Cohen saalis püsti ja karjus: "Mina olen iisraellane ja need on okupatsioon, Gaza blokaad ja lojaalsusvanne, mis Iisraeli delegitimiseerivad!" Hiljem on ta äratanud laiemat tähelepanu veel ka sellega, et Iisraeli julgeolekuteenistus Shin Bet kahtlustas teda seotuses terroristliku tegevusega.
Aloni ja Cohen on mõlemad seotud kampaaniaga, mis nõuab Iisraeli kaupade boikoteerimist ja juudiriigi vastu rahvusvaheliste sanktsioonide kehtestamist. Nad esindavad täiesti marginaalset osa juutidest ja Iisraeli ühiskonnast. Nende lähenemine ja vaated ei ole selles mõttes kuidagi representatiivsed.
Ja ometigi olid nüüd kutsutud sellele näiliselt justkui Lähis-Ida rahuprotsessile pühendatud seminarile Iisraelist esinema just need kaks isikut, mitte näiteks Caroline Glick või mõni teine selline arvamusliider, kes seisab lähemal Iisraeli ühiskondliku mõtte peavoolule.
Kas eurosaadik Padar ja välisminister Paet austaksid oma sõnavõttudega samal moel ka sellist Tallinnas toimuvat seminari, mis on pühendatud näiteks Soome välispoliitikale, mida on kutsutud Soomest ehk nagu soomlaste vaatepunktist tutvustama Leena Hietanen ja Johan Bäckman? Kas meie sotsidel on kavas korraldada nüüd Eestis mõni selline seminar, näiteks Talvesõja aastapäeval? Tõenäoliselt mitte. Aga miks, sellisel juhul, rakendatakse teistsuguseid standardeid Iisraeli suhtes?
Kordan seda, mida olen varemgi täheldanud: Iisraeli kritiseerimine Palestiina küsimuses on muutumas Eesti võimuladviku jaoks vahendiks, mille abil üritatakse avalikkuse silmis tasakaalustada omaenda sõjalisi sekkumisi islamimaailmas ehk näidata ennast justkui erapooletuna: vaadake, me kritiseerime Iisraeli, tähendab: meie ei ole araablaste ja moslemite vastu, tähendab: meie sõjalised sekkumised Iraagis ja Afganistanis olid ja on õigustatud! – see on nende ürituste ja kogu selle demagoogia tagamõte.
Sellisele lähenemisele on ilmselt juba saadud ka roheline tuli Iisraeli suhtes vaenulikult meelestatud Obama administratsioonilt (mis ei saa sisepoliitilistel põhjustel ise oma meelsust praegu nii selgelt väljendada), sest kui vaadata, keda see on hakanud nüüd iseloomustama, siis on nendeks just need isikud, kes on olnud, nagu WikiLeaks paljastas, USA saatkonna kohalikeks kontaktideks.
Sisuliselt valmistatakse sedasi ka ette pinnast Eesti osalemiseks järgmistes võimalikes sõjalistes sekkumistes (tulekul Süürias?), et see näiks rahvale erapooletuna – à la nad ju kritiseerivad Iisraeli, järelikult peab asi olema sel korral tõepoolest põhjendatud ja vajalik – ega kutsuks eriti esile aktiivset avalikku vastuseisu. Iisraeli demoniseerimisega toetatakse omaenda sõjapoliitikat, üritades ajada samas vastutust selle eest juutide kaela (nagu see oli näiteks Iraaki tungimisel, mille puhul anti otseselt ja kaudselt mõista, et seda tehakse Iisraeli huvides, kuigi Mossad oli selle sissetungi vastu).
Eesti reaalne võimalik mõju Palestiina küsimuse lahendamisele on sisuliselt olematu: ei ole praktiliselt mingit vahet, kas välisminister Paet teeb selles osas ühes või teises suunas kallutatud avaldusi või kas Eesti on ÜRO hääletustel Iisraeli suhtes kriitiliste resolutsioonide puhul poolt, vastu või erapooletu – sellest ei sõltu midagi. Peale Eesti suhete Iisraeliga, aga kuna Obama kavatseb hakata oma teisel ametiajal Iisraelile kõvasti survet avaldama, kasutades selleks ära ka USA satelliite, siis ei peeta neid suhteid enam nii olulisteks.
Padar, Paet, Siil, Meikar – tuleb öelda otse välja, et nad kõik on sõjapoliitika järjekindlad toetajad. Iisraeli kritiseerimine Palestiina küsimuses on vaid vahend selle varjamiseks.
Milline peaks olema sellises olukorras konservatiivide ja rahvuslaste positsioon?
Kõnealune küsimus, kohalike sotside ja liberaalide kaldumine Iisraeli suhtes vaenulikele positsioonidele, omab kahtlemata ka sisepoliitilist mõõdet, sest Isamaa ja Res Publica Liit on ju esindanud ajalooliselt või traditsiooniliselt vastupidist suunda (ei ole muidugi välistatud, et ka nemad on nüüd ärapööranud või seda tegemas).
Kui arvestada, et Meikari ülestunnistused Reformierakonna varjatud rahastamise kohta, mis tõstatasid iseenesest õigeid küsimusi (kuigi meedia on säästnud seejuures millegi pärast sotsiaaldemokraate, võib-olla õigustamatult), kujutavad endast mõningatel andmetel osa plaanist mängida Urmas Paet järgmiseks Reformierakonna esimeheks ja Eesti Vabariigi peaministriks, siis võib jätkuv poliitiline pöördumine Iisraeli vastu olla nüüd ka eelmänguks kavandatud võimupöördele Eestis: IRL välja, SDE asemele ning Paet peaministriks.
See uus sotsiaalliberaalne valitsus oleks konservatiivide ja rahvuslaste vaatepunktist täiesti vastuvõetamatu. Ja on loogiline, et kui see pöördub oma poliitikas selgemalt Iisraeli vastu, siis valib opositsioon selles konfliktis teise poole, kasutades valitsuse ründamiseks kõiki poliitilise võitluse vahendeid. Võib näiteks juhtuda, et väikese rahvusvahelise skandaali põhjustab videosalvestus ühest noorest Eesti mehest, hilisemast ministrist, parteijuhist ja eurosaadikust, kes kandis motikal ringi kimades kiivrit, mis sarnaneb kangesti Waffen-SS omale (vähemalt telekanal Russia Today näitaks seda kindlasti suure mõnuga).
See oli loomulikult vaid üks näide asjadest, mis siis juhtuma võivad hakata. Poliitiline võitlus on teatavasti väga räpane, halastamatu ja julm. Ja see võib määrida kogu Eesti riiki ja selle rahvusvahelist mainet. Seetõttu siinkohal lõpetuseks üks heatahtlik soovitus nendele, kes arvavad, et Iisraeli kritiseerimine aitab nüüd neil lõigata poliitilist profiiti: ärge tormake edasi lahingusse, mille võitmiseks teil puuduvad igasugusedki eeldused.
Ürituse korraldajaks ja moderaatoriks oli eurosotside välisnõunik Jörgen Siil, kunagine Eesti NATO Ühingu juhataja, kes üritab eksponeerida ennast Araabia-Iisraeli konfliktis erapooletu vaatlejana, kuid kuulub tegelikult selgelt nende hulka, kes toetavad araablaste narratiivi ega arvesta eriti juudiriigi elutähtsate huvidega.
Vaata: Kes on süüdi? Mida teha?Seminarile ilmselt tasakaalustatud ilme andmiseks olid kutsutud esinema ka paar juudisoost aktivisti ning Iisraeli suursaadik Eestis. Kui jätta kõrvale viimane, keda ei saanud lihtsalt eirata, kuid kelle osalemine lisas samas üritusele näiliselt autoriteetsust ja erapooletust, siis väärivad veidi lähemat tutvustamist kaks ülejäänud juuti, kes sellel seminaril esinesid.
+ Iisraeli püsimine ja Eesti poliitika
Udi Aloni, keda esitleti kui Iisraeli kirjanikku, on süüdistanud omaenda vanemaid "rassistliku apartheidirežiimi" ehitamises, propageerib Iisraeli "vabastamist sionismist" ning on kutsunud üles Iisraeli boikoteerima ja selle vastu sanktsioone kehtestama. Matan Cohen, keda esitleti kui Iisraeli kodanikuühiskonna aktivisti, on radikaalne anarhist, kelle seni tuntuimaks aktsiooniks on vahele karjumine ühele peaminister Benjamin Netanyahu kõnele 2010. aastal Ameerika Ühendriikides, kus ta siis õppis.
"Meie oleme valmis tunnistama Palestiina riiki kui palestiinlaste riiki, aga me ootame neilt, et nemad tunnistaksid juudiriiki kui juudi rahva riiki," kõneles Netanyahu, rõhutades, et rahu võidakse saavutada üksnes läbirääkimiste kaudu. "Meie tahame turvalist rahu, aga me ei taha näha seda sama, mida me nägime siis, kui me lahkusime Gazast ja Liibanonist ning saime raketisaju Iisraeli. Ja mina ei lase sellel juhtuda."
Kui peaminister rääkis katsetest Iisraeli rahvusvahelisel tasandil delegitimiseerida, siis tõusis Cohen saalis püsti ja karjus: "Mina olen iisraellane ja need on okupatsioon, Gaza blokaad ja lojaalsusvanne, mis Iisraeli delegitimiseerivad!" Hiljem on ta äratanud laiemat tähelepanu veel ka sellega, et Iisraeli julgeolekuteenistus Shin Bet kahtlustas teda seotuses terroristliku tegevusega.
Aloni ja Cohen on mõlemad seotud kampaaniaga, mis nõuab Iisraeli kaupade boikoteerimist ja juudiriigi vastu rahvusvaheliste sanktsioonide kehtestamist. Nad esindavad täiesti marginaalset osa juutidest ja Iisraeli ühiskonnast. Nende lähenemine ja vaated ei ole selles mõttes kuidagi representatiivsed.
Ja ometigi olid nüüd kutsutud sellele näiliselt justkui Lähis-Ida rahuprotsessile pühendatud seminarile Iisraelist esinema just need kaks isikut, mitte näiteks Caroline Glick või mõni teine selline arvamusliider, kes seisab lähemal Iisraeli ühiskondliku mõtte peavoolule.
Kas eurosaadik Padar ja välisminister Paet austaksid oma sõnavõttudega samal moel ka sellist Tallinnas toimuvat seminari, mis on pühendatud näiteks Soome välispoliitikale, mida on kutsutud Soomest ehk nagu soomlaste vaatepunktist tutvustama Leena Hietanen ja Johan Bäckman? Kas meie sotsidel on kavas korraldada nüüd Eestis mõni selline seminar, näiteks Talvesõja aastapäeval? Tõenäoliselt mitte. Aga miks, sellisel juhul, rakendatakse teistsuguseid standardeid Iisraeli suhtes?
Vaata: Mida öelda on vaja...Miks liberaal Silver Meikar – Eesti sõjapoliitika järjekindel toetaja – vahendas eile Twitteris seminaril kõlanud üleskutseid Iisraeli vastu sanktsioonid kehtestada ja seda tugevasti survestada, aga ei ole võtnud sõna Iraagis ja Afganistanis valitsevate režiimide, mille toetamiseks tema ise Riigikogu liikmena Eesti kaitseväelasi sõjakolletesse lähetas, poolt toimepandud kuritegude, sealhulgas väga ränkade inimõiguste rikkumiste vastu?
Kordan seda, mida olen varemgi täheldanud: Iisraeli kritiseerimine Palestiina küsimuses on muutumas Eesti võimuladviku jaoks vahendiks, mille abil üritatakse avalikkuse silmis tasakaalustada omaenda sõjalisi sekkumisi islamimaailmas ehk näidata ennast justkui erapooletuna: vaadake, me kritiseerime Iisraeli, tähendab: meie ei ole araablaste ja moslemite vastu, tähendab: meie sõjalised sekkumised Iraagis ja Afganistanis olid ja on õigustatud! – see on nende ürituste ja kogu selle demagoogia tagamõte.
Sellisele lähenemisele on ilmselt juba saadud ka roheline tuli Iisraeli suhtes vaenulikult meelestatud Obama administratsioonilt (mis ei saa sisepoliitilistel põhjustel ise oma meelsust praegu nii selgelt väljendada), sest kui vaadata, keda see on hakanud nüüd iseloomustama, siis on nendeks just need isikud, kes on olnud, nagu WikiLeaks paljastas, USA saatkonna kohalikeks kontaktideks.
Sisuliselt valmistatakse sedasi ka ette pinnast Eesti osalemiseks järgmistes võimalikes sõjalistes sekkumistes (tulekul Süürias?), et see näiks rahvale erapooletuna – à la nad ju kritiseerivad Iisraeli, järelikult peab asi olema sel korral tõepoolest põhjendatud ja vajalik – ega kutsuks eriti esile aktiivset avalikku vastuseisu. Iisraeli demoniseerimisega toetatakse omaenda sõjapoliitikat, üritades ajada samas vastutust selle eest juutide kaela (nagu see oli näiteks Iraaki tungimisel, mille puhul anti otseselt ja kaudselt mõista, et seda tehakse Iisraeli huvides, kuigi Mossad oli selle sissetungi vastu).
Eesti reaalne võimalik mõju Palestiina küsimuse lahendamisele on sisuliselt olematu: ei ole praktiliselt mingit vahet, kas välisminister Paet teeb selles osas ühes või teises suunas kallutatud avaldusi või kas Eesti on ÜRO hääletustel Iisraeli suhtes kriitiliste resolutsioonide puhul poolt, vastu või erapooletu – sellest ei sõltu midagi. Peale Eesti suhete Iisraeliga, aga kuna Obama kavatseb hakata oma teisel ametiajal Iisraelile kõvasti survet avaldama, kasutades selleks ära ka USA satelliite, siis ei peeta neid suhteid enam nii olulisteks.
Padar, Paet, Siil, Meikar – tuleb öelda otse välja, et nad kõik on sõjapoliitika järjekindlad toetajad. Iisraeli kritiseerimine Palestiina küsimuses on vaid vahend selle varjamiseks.
Milline peaks olema sellises olukorras konservatiivide ja rahvuslaste positsioon?
Vaata: Euroopa rahvuslased JeruusalemmasOlen isiklikult alati leidnud, et Eesti peaks hoiduma Lähis-Ida konfliktidesse sekkumisest. Tuleks arendada diplomaatilisi ja majandussuhteid, kuid mitte valida poliitiliselt ja sõjaliselt pooli konfliktides, mille keerukuse ja sügavuse mõistmine käib meie riigi poliitilisele ladvikule ilmselgelt üle jõu.
Kõnealune küsimus, kohalike sotside ja liberaalide kaldumine Iisraeli suhtes vaenulikele positsioonidele, omab kahtlemata ka sisepoliitilist mõõdet, sest Isamaa ja Res Publica Liit on ju esindanud ajalooliselt või traditsiooniliselt vastupidist suunda (ei ole muidugi välistatud, et ka nemad on nüüd ärapööranud või seda tegemas).
Kui arvestada, et Meikari ülestunnistused Reformierakonna varjatud rahastamise kohta, mis tõstatasid iseenesest õigeid küsimusi (kuigi meedia on säästnud seejuures millegi pärast sotsiaaldemokraate, võib-olla õigustamatult), kujutavad endast mõningatel andmetel osa plaanist mängida Urmas Paet järgmiseks Reformierakonna esimeheks ja Eesti Vabariigi peaministriks, siis võib jätkuv poliitiline pöördumine Iisraeli vastu olla nüüd ka eelmänguks kavandatud võimupöördele Eestis: IRL välja, SDE asemele ning Paet peaministriks.
See uus sotsiaalliberaalne valitsus oleks konservatiivide ja rahvuslaste vaatepunktist täiesti vastuvõetamatu. Ja on loogiline, et kui see pöördub oma poliitikas selgemalt Iisraeli vastu, siis valib opositsioon selles konfliktis teise poole, kasutades valitsuse ründamiseks kõiki poliitilise võitluse vahendeid. Võib näiteks juhtuda, et väikese rahvusvahelise skandaali põhjustab videosalvestus ühest noorest Eesti mehest, hilisemast ministrist, parteijuhist ja eurosaadikust, kes kandis motikal ringi kimades kiivrit, mis sarnaneb kangesti Waffen-SS omale (vähemalt telekanal Russia Today näitaks seda kindlasti suure mõnuga).
See oli loomulikult vaid üks näide asjadest, mis siis juhtuma võivad hakata. Poliitiline võitlus on teatavasti väga räpane, halastamatu ja julm. Ja see võib määrida kogu Eesti riiki ja selle rahvusvahelist mainet. Seetõttu siinkohal lõpetuseks üks heatahtlik soovitus nendele, kes arvavad, et Iisraeli kritiseerimine aitab nüüd neil lõigata poliitilist profiiti: ärge tormake edasi lahingusse, mille võitmiseks teil puuduvad igasugusedki eeldused.