Ennenägemata rahvahulk Landeswehri purustajat saatmas.
Esmaspäeva õhtul 27. juunil maeti Vabadussõja lugupeetuma juhi ja populaarsema kindrali Ernst Põdderi põrm suurte auavaldustega ja mitmekümnetuhandelise saatjaskonna osavõtul Tallinna kaitseväe kalmistule. Vana veterani matus kujunes suurejoonelisemaks, mis seni Tallinnas nähtud. Võib peaaegu öelda, et kogu Tallinn oli ilmunud tänavatele, et saata ja avaldada oma viimast lugupidamist suurele sõjamehele.
Kell ¾ 5 algas ohvitseride keskkogu kasiino saalis, kus asus surnud väejuhi puusärk ohvitseride auvahtide vahel, vaimulik ärasaatmise talitus, mida toimetas õpetaja F. Stockholm. Ärasaatmise talitusele kogunesid kirstu ümber kõik meie tegevteenistuses kindralid ja peale nende veel vabadussõjaaegne ülemjuhataja staabiülem kindral J. Soots ja esimene kaitseminister kindral A. Larka. Viimane oli ilmunud erariides, käel vabadussõjalaste valge-must lint. Peale eelnimetatute olid ilmunud kõik Tallinna väeosade ülemad, kaitsevägede staabi kõrgemad ohvitserid, provintsi garnisonide ülemad ja arvukas hulk väeosade ülemaid ja ohvitsere, kes teeninud kord kindral Põdderi alluvatena. Kohal olid ka endised kaitseministrid, Läti armee esindaja kindral Klavinš ja kapten Kviskne, Soome kaitseväe esindaja kapten Savonen, Poola kaitseväe esindaja kapten Kvieczinski, kaitseliidu malevate pealikud, reservis olevaid vabadusristi kavalere, kes ilmunud lugupeetud juhi saatmisele kaitseväe vormis.
Peale lühikest ärasaatmise talitust õp. Stockholmi poolt 8 kindralit kannavad keskkogu ruumest välja kirstu kaasvõitleja põrmuga. Kandjateks on kindralid Tõnisson, Soots, Larka, Reimann, Heintze, Tõrvand, Reek ja Roska.
Leinarong asub teele kirikusse, kõige ees arvukas hulk autähti ja ordeneid sametpatjadel, mida kannavad ohvitserid. Kõige ees Vabadusrist, siis Vabadussõja mälestusmärk, Kotkarist, Karutapja, Valge Roosi orden jne.
Järgneb 52 pärga, siis surnuvanker, mille kõrval sammuvad ohvitserid paljastatud mõõkadega. Kirstu järele sammuvad kadunu lesk, isa, isiklikud lähemad sõbrad, kogu meie generaliteet, välisriikide esindajad, ja sajad kõrgemad ohvitserid, väeosade ja malevate esindajad. Selle järele hakkab liikuma rügement kolonel Vende juhatusel. Kõige ees orkester, siis Kalevi üksiku jalaväepataljoni lipp, jalavägi, merevägi, kahurvägi, ratsavägi, siis Vabadussõjalaste Liidu liikmed, keda saabunud kohale ka väljastpoolt Tallinna.
Tallinna EVL on jaotatud rühmadeks, kompaniideks ja pataljonideks, käel valge-must sidemed ja marsitakse täies rivikorras, kõige eel liidu lipp.
Igalpool aga rahvameri, peaaegu võimatu on üldse pääseda edasi. Kindral Põdderi matus oli pealinlastele suurimaks leinasündmuseks: kümned tuhanded kodanikud, mitte uudishimulised, vaid leinajad, palistasid kõiki tänavaid, kust liikus läbi leinarong Kaarli kirikusse.
Kulus ligi kolmveerand tundi, kuni puusärk jõudis kiriku ette. Jällegi kannavad kindralid oma lahkunud kaasvõitlejat, seekord viimast korda, püha altari ette, kus algas matusetalituse tseremoonia.
Matusetalitus Kaarli kirikus.
Kiriku ümbrus oli ammu enne leinarongi kohalejõudmist tiheda rahvahulgaga täidetud. Kell ½ 6 avati uksed ja paari minutiga olid kirikupingid inimesi täis. Kell 6 hakati kirikusse kandma pärgi. Neid kogunes nii palju, et kogu altari võre moodustas kireva lilledevalli. Nüüd kõlas ka koorilaul ja kirst kanti kirikusse. Kandsid kindralid. Kirst asetati lillede, küünalde ja loorberipuude vahele.
Matusetalitusele ilmus riigivanem J. Teemant, riigikogu esimees K. Einbund, abiesimees M. Martna, ministrid O. Köster, A. Anderkopp, peale selle riigikoguliikmeid, kaitseväejuhte ja tegelasi mitmesuguseilt aladelt.
"Ma olen võidu saanud ja jõudnud rahusse," kõlab vägev ühislaul täiskiilutud kirikus. Laulu lõppedes algab õp. Stockholm kantslis vaimulikku kõnet teemil: "Ma olen võidelnud head võitlust." Kõneleja tuletas meele kindral Põdderi elulugu ja ta suuri teeneid kodumaa kasuks. Õpetaja ütles, et kindral Põdderi puusärgi kaant sulgedes sulgesime ühe hiilgavamaid lehekülgi Eesti Vabariigi ajaloos. Neid pärgi ja lilli pole siia kokku kantud kombe pärast, neid tõid inimesed, kel tõsine kahju ja sügav lein südames. Siin leinab rahvas oma kallist poega.
Pärast seda, kui Tartu õpetaja Treumann pidanud altaris palve, algasid järelhüüded kadunu kirstu juures. Kõnedes toonitati, et kindral Põdder kui väejuht ja truu kodumaapoeg suri, aga ta töö ja teod elavad ning jäävad eeskujuks kõigile, kes armastavad oma isamaad ja kodukollet. Kindral Põdder oli mees, kes tegi ajalugu.
Kell ¾ 8 kannavad kindralid rahvuskangelase põrmu uuesti lafetile ja algab suure töömehe viimane teekond. – Juhkentali kaitseväe kalmistule.
Kadunut saatev ametlik leinarong moodustab jälle järgmisse järjekorda: kadunu autähed, pärjad, surnuvanker auvahtidega, leinajad, orkester, jalavägi, merevägi, suurtükivägi, ratsavägi, vabadussõjalased ja Tallinna kaitseliidu malev, maleva malevkondade lippudega. Leinarong on kaugelt üle kilomeetri pikk ja algusest lõpuni võtab leinamarss 35 minutit aega.
Kogu teekonna ajal kirikust kalmistule on linnaäärsed tänavad tulvil ootajaid-leinajaid. Isegi kõrvalistel tänavatel on inimmurd niisama suur nagu südalinnaski. Kogu aeg tiirlevad linna kohal kolm kaitseväe lennukit.
Kell on juba 9 läbi, kui leinarongi algus jõuab kalmistu mausoleumi juure. Jäädakse ootama ära leinarongi lõpu kohalejõudmist, mis vältab hulk aega. Leinarong jõudnud kohale, kannab generaliteet kindral Põdderi põrmu valmiskaevatud haua juure, mis asub kalmistu mausoleumi esiküljel, kasarmupoolsel serval.
Väljaspoole surnuaeda rivistub üks rühm jalaväge, et lasta aupauke. Samaks otstarbeks on toodud juba varemalt kalmistu juure kaks kahurit.
Leinajad asuvad lahtise haua ümber. Kirst lastakse liivasesse hauda, kõlavad kolm lahkumispauku püssidest ja kolm kahuritest; orkester mängib "Ligemal' sull'". Veel lühike palveteenistus õp. Stockholmilt, veel viimased palve laulud, viimased peotäied mulda ja haud aetakse kinni. Vana sõjamees puhkab tema enese poolt vabastatud kodumaa mullas.
Kell on juba 10 läbi, kui kindral Põdderi liivase kalmu asemel jäetakse kalmistule suur lilleküngas ja saatjad ja leinajad sammuvad nukralt linna poole.
Kindral Põdderit pole enam, on vaid lilledesse mattunud küngas kaitseväe kalmistul. Närbuvad lilled ja püsima jääb esialgu vaid puuristikene pealkirjaga "Kindral-major Ernst Põdder". Kindral Põdder elab aga rahva mälestustes kui rahvuskangelane veel hulk inimpõlvi, ja ajalugu annab sellele suurele eestlasele väärilise hinnangu.
Kindral Ernst Põdder vabadussõjalaste organiseerijana.
Muutis Tallinna EVL võimsaks organisatsiooniks. – Pani aluse EV Keskliidule.
Alles mõne päeva eest kandsime kalmistule lõpmatu armastusega ja sügava leinaga meie juhi ja Tallinna EVL auliikme kindral Põdderi.
Tema suured teened meie iseseisvuse saavutamisel on teada igale eestlasele. Olles mitte ainult juhuslikult teeninud Vabadussõja ajal kaitseväes, vaid hingeliselt läbielanud Vabadussõja, ei võinud kindral Põdder külmaks pealtvaatajaks jääda, kui neid rahva hingelisi väärtusi, mille abil võitsime Vabadussõja, hakati lammutama. Et Tallinna EVL oli end kuulutanud Vabadussõja vaimu õhutajaks, Vabadussõja traditsioonide edasikandjaks ning tõotanud seista valvel Eesti rahvusliku vabaduse kaitseks, astus kindral Põdder 1928 a. liidu liikmeks. Samal aastal valitakse kindral Põdder liidu esimeheks, missugusel kohal ta püsib kuni 1931 a. kevadeni. Juhtides 3 a. jooksul Tallinna EVL pani kindral Põdder liidule kindla aluse ning tegi määratuma töö vabadussõjalaste üleriikliseks organiseerimiseks. Tema algatusel ja kaasabil said ellu kutsutud EVL'd maakonnalinnades. Tema on üks EV Keskliidu loomise mõtte algatajatest 1929 a. Töötab intensiivselt keskliidu loomisel kaasa ning juhib keskliidu ajutist juhatust kuni I kongressini. Olles valitud I vabadussõjalaste kongressil 1930 a. Keskliidu juhatuse liikmeks, püsib juhatuses kuni 1931 a. kevadeni. Siis astub juhatusest tagasi, et lõppu teha etteheidetele, nagu rikuks tegevas kv. teenistuses olevad ohvitserid kaitseväe teenistuse seadust liidu juhatuses tegutsemisega. Liidu liikmeks jääb tema edasi, töötades kaasa vabadussõjalaste liidu arendamiseks.
Kuivõrt südames seisis vabadussõjalaste organiseerimine kadunule, näitab kujukalt asjaolu, et tema isegi haigevoodil ka pärast operatsiooni, kannatades suurte valude all, järjekindlalt laskis ennast informeerida liitude tegevusest ning aitas nõuga ja juhatustega kaasa niipalju kui vähegi võimalik.
Kindral Põdderit peame meie kõik eeskujuks võtma, temast peame õppima, kui suure energiaga ja andumusega tuleb töötada meie ühise asja heaks!
Kindral Põdder uskus kindlalt Eesti riikliku iseseisvuse püsivusse: selleks on ainult vaja, et need rahva vaimlised väärtused, mis meid võidule viisid aastatel 1918-1920, – kaotsi ei läheks, vaid põlvest põlve edasi saaks antud igavesti. Sellest on ka tingitud kadunu soov, et Vabadussõjalaste Liit ei jääks kitsarinnaliseks organisatsiooniks, vaid tõmbaks kaasa noori, immutaks neid läbi Vabadussõja traditsioonidega ning asetaks noori enda jälgedele.
Kindral Põdder oli üks neist vähestest, kes juba aastate eest selgelt nägi vabadussõjalaste liikumise tuleviku perspektiivi, kes tundis, et vabadussõjalaste liikumisest areneb uus ilmavaade, mis hakkab üles ehitama õilsat homse päeva Eestit sealt, kuhu meie vabadussõjalased endi töö pooleli jätsime 1920 a. Vabadussõja lõppedes.
Suur juht ja kallis kaasvõitleja! Olgu kerge Sulle püha Eesti muld! Meie jätkame Sinu tööd. Üle Sinu kalmu sammuvad kaasvõitlejad kindlalt võidule.
Artur Sirk
Võitlus nr. 12 (19), 2. juuli 1932
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar