Läinud aastal jõudis minu kõrvu kuuldus, et Riigikogus esindatud erakondade esindajad olid istunud kokku ja langetanud otsuse (sõlminud kartellikokkuleppe), et nad ei tee enam ühtegi sellist järeleandmist nagu pärast viimaseid Euroopa Parlamendi valimisi, kui kandidaatide nimekirjad muudeti kiiresti taas avatuks, sest enam kui veerandi häältest kogus üksikkandidaat Indrek Tarand, kelle põhiliseks sõnumiks oli protesteerimine suletud nimekirjade vastu.
Riigikogu valimised, mille tulemusel pääsesid parteinimekirjade kaudu kohe parlamenti näiteks 308 häält saanud keskerakondlane Kalev Kallo ja 474 häält saanud reformierakondlane Kalev Lillo (tänaseks on meile ilmselt juba teada, milliste teenete eest), kuid jäid välja üksikkandidaadina 3267 häält kogunud Leo Kunnas ning 2467 häält kogunud Mart Helme, tõid selgelt välja teatud puudused kehtivas valimissüsteemis, kuid parlamendierakondade esindajad langetasid üksmeelselt otsuse seda ignoreerida. Veelgi enam. Nad otsustasid siis, nagu mulle väideti, et ei tee edaspidi ühtegi sellist muudatust, mis võimaldaks tõelist poliitilist konkurentsi ehk aitaks muutuda Eesti poliitilisel süsteemil avatumaks.
Ma usaldasin seda infot, sest kuulsin seda ühelt usaldusväärselt isikult, kes teab ja tunneb väga hästi poliitkartelli siseringis toimuvat, aga see oli ikkagi uskumatu: kas tõesti ei lasta enam läbi kohe mitte ühtegi muudatust, mis olukorda veidigi parandaks? On's asjalood juba tõesti nii hullud? Otsustasin teha selle kontrollimiseks väikese eksperimendi ehk esitada osalusveebi kaudu järjest ettepanekuid, mis testiksid selle kuulduse paikapidavust.
Esimene ettepanek puudutas erakondade riigieelarvest rahastamist, selle viimist demokraatlikele alustele ehk rahastamise sidumist konkreetsete häältega, mis oleks kodanikele kergemini arusaadav ja ilmselt ka vastuvõetavam. Ettepanekule jäeti tähtajaks vastamata ja kui justiitsministeerium, mida juhib teatavasti ühte erakondade varjatud rahastamisega seotud skandaali sattunud isik, sellele lõpuks vastata suvatses, siis kujutas see vastus endast lihtsalt demagoogilist jama.
Teine ettepanek oli inspireeritud roheliste ja valimiskomisjoni vahel puhkenud vaidlusest ning puudutas Riigikogu valimistel kehtiva kautsjoninõude kaotamist (leidsin, et selle asemel võiks nõuda näiteks toetusallkirjade esitamist, nagu seda tehakse mitmetes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides). Ka sellele ettepanekule saadud vastus ei olnud sisuliselt palju parem.
Kolmas ettepanek oli minna Riigikogu valimisel üle süsteemile, kus kogu riik moodustab ühe valimisringkonna ning isikumandaadi annab 1/101 kehtivaks loetud häältest (see annaks valijate häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdsema kaalu ning oleks ühtlasi ka paremini kooskõlas meie põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega). Tulemuseks jälle samasugune ummik.
Neljas ettepanek oli liberaliseerida Venemaa eeskujul erakonnaseadust ehk langetada erakonna registreerimisel nõutavate liikmete arvu. See ei pääsenud osalusveebist edasi, sest üks vana irlikas hääletas vastu.
Viies ettepanek oli muuta poliitilise välireklaami keeldu nii, et poliitiline välireklaam oleks lubatud ainult aktiivse agitatsiooni ajal ehk alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast. See oli sõnastatud järgmiselt:
Poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal, mis on juba iseenesest ebaloogiline, on suunatud selgelt just väiksema rahakotiga erakondade (ehk nende, mis ei ime endale raha riigieelarvest) vastu, sest välireklaam on kõige odavam ja seega nende jaoks kõige kättesaadavam viis ennast reklaamida.
Võiksin esitada ju vabalt veel vähemalt kümmekond sarnast ettepanekut, mis on suunatud Eesti poliitilise süsteemi avatumaks muutmisele, aga olen jõudnud juba veendumusele, et läbi ei läheks neist mitte ükski. Seetõttu säästan meie tähtsaid poliitikategelasi edaspidi vastamise vaevast.
Muide, ka kogu praegu laiatarbemeedias käiv tsirkus erinevate ettepanekutega ongi ilmselt vaid teadlik asendustegevus. Tegelikult ei kavatse poliitkartell lasta läbi ühtegi muudatust, mis olukorda sisuliselt parandaks. Paremal juhul tehakse lõpuks vaid mõned kosmeetilised muudatused, kui sedagi.
Tähelepanuväärne on ka keeldumine õigusliku ja poliitilise hinnangu andmisest 1934. aasta riigipöördele. See näitab minu arvates (kui arvestada ka kõike muud), et autoritaarsete kalduvustega Reformierakond tahab jätta endale avatuks kõik võimalused, isegi need kõige äärmuslikumad, et iga hinna eest võimul püsida.
Riigikogu valimised, mille tulemusel pääsesid parteinimekirjade kaudu kohe parlamenti näiteks 308 häält saanud keskerakondlane Kalev Kallo ja 474 häält saanud reformierakondlane Kalev Lillo (tänaseks on meile ilmselt juba teada, milliste teenete eest), kuid jäid välja üksikkandidaadina 3267 häält kogunud Leo Kunnas ning 2467 häält kogunud Mart Helme, tõid selgelt välja teatud puudused kehtivas valimissüsteemis, kuid parlamendierakondade esindajad langetasid üksmeelselt otsuse seda ignoreerida. Veelgi enam. Nad otsustasid siis, nagu mulle väideti, et ei tee edaspidi ühtegi sellist muudatust, mis võimaldaks tõelist poliitilist konkurentsi ehk aitaks muutuda Eesti poliitilisel süsteemil avatumaks.
Ma usaldasin seda infot, sest kuulsin seda ühelt usaldusväärselt isikult, kes teab ja tunneb väga hästi poliitkartelli siseringis toimuvat, aga see oli ikkagi uskumatu: kas tõesti ei lasta enam läbi kohe mitte ühtegi muudatust, mis olukorda veidigi parandaks? On's asjalood juba tõesti nii hullud? Otsustasin teha selle kontrollimiseks väikese eksperimendi ehk esitada osalusveebi kaudu järjest ettepanekuid, mis testiksid selle kuulduse paikapidavust.
Esimene ettepanek puudutas erakondade riigieelarvest rahastamist, selle viimist demokraatlikele alustele ehk rahastamise sidumist konkreetsete häältega, mis oleks kodanikele kergemini arusaadav ja ilmselt ka vastuvõetavam. Ettepanekule jäeti tähtajaks vastamata ja kui justiitsministeerium, mida juhib teatavasti ühte erakondade varjatud rahastamisega seotud skandaali sattunud isik, sellele lõpuks vastata suvatses, siis kujutas see vastus endast lihtsalt demagoogilist jama.
Teine ettepanek oli inspireeritud roheliste ja valimiskomisjoni vahel puhkenud vaidlusest ning puudutas Riigikogu valimistel kehtiva kautsjoninõude kaotamist (leidsin, et selle asemel võiks nõuda näiteks toetusallkirjade esitamist, nagu seda tehakse mitmetes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides). Ka sellele ettepanekule saadud vastus ei olnud sisuliselt palju parem.
Kolmas ettepanek oli minna Riigikogu valimisel üle süsteemile, kus kogu riik moodustab ühe valimisringkonna ning isikumandaadi annab 1/101 kehtivaks loetud häältest (see annaks valijate häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdsema kaalu ning oleks ühtlasi ka paremini kooskõlas meie põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega). Tulemuseks jälle samasugune ummik.
Neljas ettepanek oli liberaliseerida Venemaa eeskujul erakonnaseadust ehk langetada erakonna registreerimisel nõutavate liikmete arvu. See ei pääsenud osalusveebist edasi, sest üks vana irlikas hääletas vastu.
Viies ettepanek oli muuta poliitilise välireklaami keeldu nii, et poliitiline välireklaam oleks lubatud ainult aktiivse agitatsiooni ajal ehk alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast. See oli sõnastatud järgmiselt:
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, Riigikogu valimise seadus ja Euroopa Parlamendi valimise seadus sätestavad, et poliitilise välireklaami keeld kehtib aktiivse agitatsiooni ajal (kandidaatide registreerimise viimasest päevast). Poliitilise välireklaami keelamine aktiivse agitatsiooni ajal on ebaloogiline. See keeld on silmakirjalik, sest selle tulemuseks ei ole poliitilise välireklaami kadumine, vaid viimine perioodi, mis eelneb "aktiivse agitatsiooni ajale". Reklaamitakse kandidaate, keda ei ole veel ametlikult registreeritud, samas kui pärast nende registreerimist on poliitiline välireklaam keelatud. Selle ebanormaalsuse kõrvaldaks poliitilise välireklaami lubamine aktiivse agitatsiooni ajal. Muul ajal võiks see olla keelatud.Sel nädalal saabus Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste (Reformierakond) vastus. Maruste kirjutas:
Vastuseks Teie 18.05.2012 kirjale, milles teete ettepaneku muuta poliitilise välireklaami keelu piirangut aktiivse valimisagitatsiooni ajal, selgitame Teile nimetatud keelu mõtet ja seadusandja tahet.Selles vastuses sisaldub just see sama silmakirjalikkus, millele oma ettepanekus viitasin. Poliitilise välireklaami keelamine aktiivse agitatsiooni ajal on viinud selle reaalsuses ju lihtsalt "aktiivse agitatsiooni ajale" eelnevasse perioodi. 2011. aasta Riigikogu valimistel kulutas Reformierakond ametliku aruande kohaselt välireklaamile ligi 133 tuhat eurot, IRL 123 tuhat, SDE 87 tuhat (Keskerakond on esitanud oma valimiskulude kohta nii palju täiendavaid aruandeid, et ma ei viitsi sealt praegu neid numbreid otsida).
Kehtiva Riigikogu valimise seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on tõepoolest üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitiline välireklaam aktiivse valimisagitatsiooni ajal keelatud. Vastavalt sama seaduse § 5 lõikele 1 loetakse aktiivse valimisagitatsiooni ajaks aega alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast. Keelu kehtestamisel on järgmised legitiimsed eesmärgid: esiteks aitab see vähendada valimiskampaania kulude vähendamise kaudu raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, teiseks aitab see suurendada sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu ja kolmandaks aitab see vabastada avalikku ruumi liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu tervikuna. Neist eesmärkidest kantuna on seadusandja kehtestanudki vastava piirangu. Osaliselt võib neid eesmärke saavutada ka teiste vahenditega (nt seada erakondadele valimisreklaami kulude piirangud), kuid seadusandja praegune seisukoht on nende eesmärkide saavutamiseks olnud just vastava regulatsiooni kehtestamine.
Poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal, mis on juba iseenesest ebaloogiline, on suunatud selgelt just väiksema rahakotiga erakondade (ehk nende, mis ei ime endale raha riigieelarvest) vastu, sest välireklaam on kõige odavam ja seega nende jaoks kõige kättesaadavam viis ennast reklaamida.
Võiksin esitada ju vabalt veel vähemalt kümmekond sarnast ettepanekut, mis on suunatud Eesti poliitilise süsteemi avatumaks muutmisele, aga olen jõudnud juba veendumusele, et läbi ei läheks neist mitte ükski. Seetõttu säästan meie tähtsaid poliitikategelasi edaspidi vastamise vaevast.
Muide, ka kogu praegu laiatarbemeedias käiv tsirkus erinevate ettepanekutega ongi ilmselt vaid teadlik asendustegevus. Tegelikult ei kavatse poliitkartell lasta läbi ühtegi muudatust, mis olukorda sisuliselt parandaks. Paremal juhul tehakse lõpuks vaid mõned kosmeetilised muudatused, kui sedagi.
Tähelepanuväärne on ka keeldumine õigusliku ja poliitilise hinnangu andmisest 1934. aasta riigipöördele. See näitab minu arvates (kui arvestada ka kõike muud), et autoritaarsete kalduvustega Reformierakond tahab jätta endale avatuks kõik võimalused, isegi need kõige äärmuslikumad, et iga hinna eest võimul püsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar