Infopartisan

Iganädalane muusikaringvaade, 3. veebruar 2012

2012-02-03T07:00:00.004+02:00

1. San Francisco duo Andain lauluga "Much Too Much" avab selle YT mängukava, kuhu olen koondanud valiku viimase seitsme päeva jooksul silma-kõrva jäänud paladest.

2. Arden Cho & New Heights oma käsitlusega Ginny Owensi laulust "If You Want Me To".

3. Bishop Morocco "Old Boys" – kui esimese korraga seinas olevaid kivisid ära ei jõua lugeda või lugemine segamini läheb, siis võib seda laulu kuulata ka teist korda, kolmandat... kuni aega jätkub.

4. Clara C ja Joseph Vincent lauluga "Shy That Way", mis ei pärine küll algselt nende repertuaarist, aga sobib sinna hästi.

5. The Cranberries on üle pikkade aastate tagasi uue kraamiga, mille hulka kuulub ka "Tomorrow". (Seda pala on võimalik nautida ka Le Figaro kastmes ehk elusast peast.)

6. Deep Sea Arcade "Steam" – tänases valikus on suhteliselt palju liikumatuid pilte, vähemalt rohkem kui tavaliselt, kokku kaks.

7. Saatan peitub muusikas... Diabulus in Musica "Sceneries of Hope".

8. Austini bänd Elliot & The Ghost ühel New Yorgi rõdul...

9. Poola grupeering HELOU! lauluga "1000 mil".

10. Rumeeniat esindavad täna Holograf ja Angela Gheorghiu lauluga "Nu mai e timp".

11. LuieLandi... Jane Lui koogel-moogel paarist Madonna laulust.

12. Prantsusmaad... Jenifer "L'amour Fou".

13. Kanadat... Jenn Grant "Baby's Been Away".

14. Ameerika Ühendriike... Jukebox the Ghost "Half Crazy".

15. Muinasjutumaailma... Kamikazee "Tagpuan".

16. Austraaliat... Kent Eastwood ja Sam Buckingham lauluga "Driving With You"

17. Kaliforniat... Kiev "Loot Recovered".

18. Tennesseed... Kopecky Family Band "Birds".

19. Trummimasinat... The Luyas "Moodslayer".

20. Ladina rütme... Sandra Mares "Me Enamoré".

21. Remikse... Slow Reverse "Goodbye Lasted Forever".

22. Udust pilti... Spoon "Nobody Gets Me But You".

23. The Sweet Nuthin... rock 'n' rolli.

24. Tennis, ennast, lauluga "It All Feels the Same".

25. Ja lõpetuseks, loomulikult, Albaania esindaja... Venera Imeri lauluga "Sa jam xheloze".

Mihhail Prohhorovi valimisprogrammist 2/10

2012-02-02T07:00:00.019+02:00

Ilma minevikuta ei ole tulevikku. Need traagilised sündmused, mille meie maa elas üle 20. sajandil – sõda, terror, isikukultus – vajavad läbimõtlemist, lõplikku avalikustamist ja ausat, adekvaatset hinnangut. Me peame hästi tundma oma ajalugu, aga selle traagilised leheküljed ei tohi takistada meie liikumist edasi. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole Venemaal mingit ajalooliselt ettemääratud erilist, traagilist saatust. Me oleme suur riik ja meid ootab võimas tulevik. Kuid heaolu ja jõukuse saame me luua vaid toetudes oma minevikule, mitte seda eirates või moonutades.

Seetõttu pakun välja järgmised prioriteetsed meetmed:

* Avada kommunistliku epohhi arhiivid;
* Põlistada mälestus leninliku-stalinliku terrori ohvritest;
* Tuvastada ja matta korralikult maha kõik Teise maailmasõja ajal hukkunud;
* Kuulutada 7. detsember kõigi nende venelaste mälestuspäevaks, kes langesid 20. sajandi revolutsioonide ja sõdade ohvriks.

------------------------------------------------------
Ülal on toodud telekanalile RT antud intervjuu, kus Prohhorov räägib muu hulgas ka seda, et tema isikliku arvamuse kohaselt tuleks Lenin maha matta, kuid seda austades nende inimeste tundeid, kes arvavad vastupidist, mistõttu oleks vaja korraldada selles küsimuses rahvahääletus.

Omapärase versiooni sellest Prohhorovi ettepanekust esitas Krasnojarski telekanali TVK uudistetoimetaja Maria Buhtujeva, kes vahetas seda vahendades Lenini nime ära Putini omaga. See tõmbas koheselt palju tähelepanu. Buhtujeva kinnitas, et tegemist oli juhusliku apsakaga ja telekanal teda kuidagi karistama ei hakka, kuid see väike keelevääratus ning järgnenud reaktsioonid leidsid samas ka põhjalikumat käsitlemist (lisaks veel siin ja siin).

Esimese suurema valimiseelse teledebati pidas Prohhorov VFKP juhi Gennadi Zjuganoviga. Seda saab näha vajutades siia (kestab poolteist tundi). Sellele debatile järgnenud mõtetest räägiti ka tema kampaania nädalakokkuvõttes.

Romney välis- ja julgeolekupoliitikast 1/11

2012-02-01T12:00:00.010+02:00

USA vabariiklaste presidendikandidaadi selgitamisel sai eile Florida osariigis Mitt Romney 46.4%, Newt Gingrich 31.9%, Rick Santorum 13.4% ning Ron Paul 7.0% häältest. Romney võitis küll selle osariigi, kuid üleriigiliselt on Gingrich temast viimaste küsitluste kohaselt praegu veidi ette läinud ning valimisralli järgmine vahefiniš on laupäeval Nevadas, kus võib juhtuda samuti... loodkem siiski parimat!

Romney programmiliste dokumentide hulgast avaldan siin aga järjejutuna tema välis- ja julgeolekupoliitilise strateegia, millele on kirjutanud eessõna prof. Eliot A. Cohen, tuntud tegelane strateegiliste uuringute alal Johns Hopkinsi Ülikoolis, kes kuulub ühtlasi ka vastavasse töörühma, mille nõu Romney selles osas kuulab. Niisiis...

EESSÕNA, Eliot Cohenilt

Praegu, nagu 1970-ndatel, nagu ka 1930-ndatel ja teistel aegadel meie minevikus, räägitakse ameeriklastele, et USA võime mõjutada rahvusvahelist poliitikat on läinud. Poliitilise maastiku mõlemalt poolelt kuuleme, et USA peaks oma tiivad kokku tõmbama, sest on liiga laostunud, liiga ebapopulaarne või lihtsalt liiga ebakompetentne selleks, et toimida ülivõimuna. Ameerika raske jõud, kõlab argument, on kahanemas, meie pehme jõud ebatõhus, meie moraalne autoriteet kompromiteeritud, meie tahe nõrgestatud. Mõned inimesed isegi arvavad, et selline asjade seis on soovitav. See on ajajärk, väidetavalt, juhtimiseks tagantpoolt, või tegelikult üldsegi mitte juhtimiseks – ettepanekud, mis tähendavad peaaegu sama.

See on ekslik ja tegelikult lausa hädaohtlik doktriin. Ameerika Ühendriigid ei saa haakida ennast maailma asjadest lahti ilma tõsise ohuta endale ja teistele. Peaaegu iga globaalne konflikt alates 18. sajandi lõpust on selle riigi ühel või teisel moel endasse tõmmanud. Isegi kui osad ameeriklased soovivad täna maailma asjadest taanduda, leiavad nad – nagu nad tegid seda 2001. aasta 11. septembril ning nagu teised ameeriklased tegid 1941. aasta 7. detsembril – et maailm ei lase lahti neist.

Ameerikal on globaalsed huvid. Ilma vaba ja korrapärastatud rahvusvahelise kaubandus- ja finantssüsteemita ei saa meie majandussüsteem õitseda. Need väärtused, mis teevad meist ameeriklased, on universaalsed: meie riigi loojad kuulutasid, et "kõik inimesed", mitte ainult osad, "on loodud võrdsena", ja Lincoln sisendas, et Kodusõda oli test selle kohta, kas "mõni rahvus nii loodud ja nii pühendatud saab kaua kesta." Kas me seda tahame või mitte, meie väärtused, meie poliitikad ja meie eeskuju omavad tähtsust kõigi jaoks, kes hindavad vabadust, ning meie käitumine vastavalt kas inspireerib neid või tekitab meeleheidet. See maailm, milles Ameerika ei täida juhtrolli, saab olema ebastabiilne maailm, kus jõhkrad ja türannlikud režiimid tunnevad ennast vabalt oma tahtmise saavutamisel jõuga ning kus rahvusvaheline koostöö rebeneb ja lõpuks katkeb.

Ameerika valikuks ei ole, seega, kas juhtida või mitte: küsimus on selles, kuidas juhtida targasti. Oskuslikuks juhtimiseks on vaja võimet mõista, et mõnikord on meie huvid ja meie väärtused omavahel pingestatud, ning oskust mõelda välja, kuidas elada selle vastuoluga nii, et ei ohverdataks kumbagi. See tähendab jõu alalhoidmist ning selle kasutamist ettevaatlikult, hoidudes samas kasutust suurustlemisest või diplomaatiast, mille puhul ei ole tugevat seljatagust. See tähendab vanade sõprus- ja liitlassuhete hoidmist, otsides ja tugevdades samas uusi suhteid. See nõuab arukust riskide hindamisel, mõistes samal ajal, et mõnikord ei ole miski olulisem kui meelekindluse kommunikeerimine. Ja see nõuab eneseteadvust, sest väljaspool võtavad teised neid kahtlusi, mida me siin enda kohta väljendame ülimalt tõsiselt – määral, mis on ameeriklastele sageli üllatav.

Ameerikal on tugevad kaardid. Meie poliitiline süsteem on legitiimne, paindlik ja kohanemisvõimeline; meie relvajõud, kui me neid piisavalt rahastame, jäävad selgelt kõige tugevamaks maailmas; meie majanduslikud jõuvarud ja tehnoloogiline võimekus on tohutud; meie kultuur on ettevõtlik ja valmis võtma riske; meie demograafiline olukord on parim arenenud riikide hulgas; meie poliitiline ja sotsiaalne süsteem neelab immigrandid endasse ja teeb kõigi etniliste rühmade liikmetest võrdsed kodanikud. Me oleme ühel meelel väga paljus – erimeelt ehk selles kuidas tõusta kõige paremini oma väärtuste kõrgusele, aga palju vähem selles kas need väärtused on õiged ja head. Kui rasked ka ei oleks meie praegused majandusraskused, ühelgi teisel riigil ei ole sellist tugevuste kombinatsiooni.

Me oleme kogenud viimaste kümnendite jooksul mitmeid šokke: mõned meeldivad, nagu Nõukogude impeeriumi ja Nõukogude Liidu enda üldiselt rahumeelne kokkuvarisemine ning Külma sõja lõpp; teised valusamad, sealhulgas sõda ja majandussurutis. Üheks presidendi juhiomaduste testiks eelseisvatel aastatel saab olema mitte üksnes nende põhimõtete selge väljendamine, mis lähtuvad üheaegselt nii ideaalidest kui huvidest, vaid ka võime reageerida šokkidele, improviseerida ja adapteeruda. Ohtlike šokkide tõenäosus aga kasvab just siis, kui USA näib nõrk ning ebakindel. Näiteks lihtsaim viis saada tõmmatud kokkupõrkesse Hiinaga Taiwani pärast või Hiina ambitsioonide pärast Lõuna- või Ida-Hiina merel on see kui Pekingile jäetakse kahtlusi meie pühendumise osas oma kauastele liitlastele selles regioonis. Ja ümberpöördult, enesekindel ning tugev USA näeb arenguid kulgemas rohkem endale soodsas suunas.

Järgmise administratsiooni peamiseks tööks saab olema, kahtlemata, meie majanduse taastamine võimsa mootorina töökohtade ja heaolu loomiseks. Aga maailm ei anna Ameerika Ühendriikidele mitmeid aastaid puhkust rahvusvahelisest poliitikast selle jaoks, et me saaksime oma kodus asjad korda. Trikid (n., Reset-nupud), deklaratsioonid utoopiliste püüdluste kohta (n., tuumarelvade kaotamine), pihtimused vastupidavuse puudumise kohta (n., kindla tähtaja määramine Afganistanist lahkumiseks), omaenda liitlaste õõnestamine (n., pudrutamine kaubanduskokkulepete osas liitlastega nagu Kolumbia või siis Iisraeli naabrite külastamine, kuid Jeruusalemma hooplev vältimine) ning katsed pugeda meie vaenlastele (n., ebaõnnestunud küünitamine Süüria al-Assadi poole) on, kokkuvõttes, õõnestanud Ameerika positsiooni maailmas sama palju kui halvad uudised majandusest. Õnneks võib jõuline, kaine ja põhimõttekindel president teha riiki juhtides sama palju ära selle taastamiseks. Mina ühinesin kuberner Romney töörühmaga, sest usun, et oma kombinatsiooniga põhimõttelisest arusaamisest ja praktilisest võimekusest, ettevaatlikkuse ja tugevustega, suudab ta pakkuda just sellist juhtimist ajal, mil me seda hädasti vajame.

Läti presidendi sõnul tuleb kaaluda ka parlamendi kärpimist

2012-01-31T19:30:00.013+02:00

Läti president Andris Bērziņš rääkis täna telekanali LNT uudistesaates "900 sekundes", et Läti parlamendi liikmete arvu võiks langetada sajalt kaheksakümnele, et see oleks paremini vastavuses Läti rahvaarvuga.

Hiljuti sai tehtud ise ettepanek, mille siis ka siin ära tõin, sarnase muudatuse algatamiseks Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele. Presidendi kantselei direktori Siim Raie käest saabus sellele paar nädalat hiljem napp vastus: "Vabariigi Presidendi ülesandel tänan Teid Põhiseaduse ja erakonnaseaduse muutmise ettepanekut käsitleva 14.01.2014 pöördumise eest, mis on võetud teadmiseks."

Teisi sõnu: mõte läks ühest kõrvast sisse, kui sedagi, ja teisest välja.

Usun, et lätlased teevad vastava kärpe ära kiiremini kui see Eestis üldse laiemalt jutuks võetakse. Kui meil praegu põhiseaduse muutmisega algust tehtaks, siis saaks esimesed vähendatud liikmete arvuga Riigikogu valimised toimuda aastal 2019, aga arvatavasti jõustub selline muudatus Eestis tegelikult 1-2 valimistsüklit hiljem.

Vahepeal jätkuva rahvaarvu kahanemise tõttu võib kärbe tulla siin aga lõpuks veel suurem kui see, mida sai pakutud nüüd president Ilvesele saadetud pöördumises. Kui meie valitsev poliitiline klass seda mõistaks, siis asuks see tõenäoliselt kohe põhiseaduse muutmisele, aga nad ei ole ilmselt võimelised nii kaugele ette mõtlema.

IRL kui neokonservatiivne pettus

2012-01-31T11:15:00.008+02:00

Inglise kirjamees Samuel Johnson märkis kunagi tabavalt, et patriotism on kaabaka viimane pelgupaik. See ei tähenda, et patriotism ise oleks halb (konservatiivsete vaadetega Johnson seda kindlasti ei arvanud), vaid toob hästi välja tõsiasja, et viimases hädas üritavad kaabakad apelleerida sageli inimeste patriootlikele tundmustele, et tõrjuda kriitikat ehk hajutada tähelepanu enda pattudelt.

Loe Terve Mõistuse Sündikaadist!

PS. See lugu sai tegelikult saadetud TMS-i toimetajale avaldamiseks juba mitmeid päevi enne Isamaa ja Res Publica Liidu viimast suurkogu, kuid jäi seal seisma, jõudes samas vahepeal kuidagi kolmandate isikute kätte.

Mihhail Prohhorovi valimisprogrammist 1/10

2012-01-31T11:00:00.008+02:00

Venemaa Föderatsiooni presidendiks kandideeriv Mihhail Prohhorov läheb viimasele valimiseelsele kuule vastu reitinguga 4-5%, kuid sihiga pääseda valimiste teise vooru. Lisaks on tal kavas asutada oma valimisprogrammile ja käimasoleva kampaania käigus võidetud toetajatele tuginedes pärast valimisi uus erakond. Nädal tagasi sai siin juba mainitud, et soovitan toetada Venemaa Föderatsiooni kodanikel just seda suunda, mida üritab esindada Prohhorov. Milles see suund täpsemalt seisneb, sellest kõneleb nii tema programm kui ka need salvestused temaga tehtud intervjuudest ja teledebattidest, millega seda siin vahendades täiendama hakkan.

Avasõnad

Mina, Venemaa Föderatsiooni kodanik Mihhail Dmitrijevitš Prohhorov, sean üles oma kandidatuuri Venemaa Presidendi ametikohale ja pöördun kõigi kodanike poole üleskutsega toetada riigi arendamisel uut suunda.

Mina olen sügavalt veendunud demokraatia aluspõhimõttes: mitte inimene on mõeldud teenima võimu, vaid võim – inimest. See põhimõte tuleb võtta aluseks riiklikule poliitikale kõigis valdkondades. Õigele poliitikale tõelise ühiskonna huvides.

Ma pöördun ühtlasi ka võimukandjate poole: "Härrased, ajad on muutunud! Jäädavalt. Elada nii, nagu meeldib teile, te enam ei saa!" Täna tuleb teil maksta võlg Venemaa kodanikele ning näha "alamate", "masside", "rahvastiku", "valijaskonna" asemel lõpuks elavaid, tõelisi inimesi. Saabunud on aeg tunnistada ning võtta omaks kui iseenesestmõistetavus, et riigi eduka arengu tagatis peitub mitte väljapumbatud naftabarrelite, kaevandatud söetonnide ja metsas mahavõetud tihumeetrite arvus, vaid selles inimlike väärtuste süsteemis, mida jagab suurem osa ühiskonnast; kvaliteetses hariduses, inimhinge ülendamises kultuuri kaudu, maailmatasemel tervishoiusüsteemis, iseseisvates ja vabades inimestes, keda kaitseb seadus.

Viimased aastad oleme me elanud KÄESOLEVAS TÕELISUSES. Milline see on? Venemaa on jätkuvalt võimas riik, kuid meie ühiskond on lõhestunud geograafilisel, rahvuslikul, religioossel pinnal, sissetulekute ja tarbimise järgi, õigusvõime alusel. Me elame autoritaarse poliitilise režiimiga riigis. Me elame ebatõelises maailmas, kus on ebatõeline poliitika ja ebatõeline majandus. Meil ei ole valikut ning, vastavalt, ka võimalust võtta enda kanda vastutus oma riigi eest. Jutuga stabiilsusest ja töötusega võitlemisest varjatakse tegelikult tööstuse ja põllumajanduse konkurentsivõime kaotamist, kaunite sõnade taha moderniseerimisest ja innovatsioonist – varjatakse riigieelarvest sõltumist. Õhkuväristavate loosungite taha võitlusest korruptsiooni ja bürokraatiaga – ametnike arvu ja nende privileegide mitmekordistamist. Korruptsioon, millega valitsus justkui meeleheitlikult võitles, on kasvanud viimastel aastatel enneolematu, kohutava tasemeni, millest on imbunud läbi kõik "võimuvertikaali" tasandid. Võim kuulutas meile, et toetab ettevõtlust, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kuid reaalsuses nägime me kruvide kinnikeeramist, riigi suurenevat kontrolli kõikides majandusvaldkondades ja administratiivse koormuse kasvu. Kultuur, teadus, haridus, tervishoid – mis on iga ühiskonna eduka arengu peamisteks alusteks ja tagatisteks – neile pööras meie võim vaid kesist tähelepanu. Me peame seda kõike muutma.

Mida kujutab endast TÕELINE TULEVIK? Tulevik – see ei ole midagi kauget. Tulevik – see on "siin ja praegu", see on meie valik. Me valime stiilse, moodsa, kaasaegse riigi, kus iga inimene vastutab oma tegude eest, õpib, töötab, areneb ja pürgib aina parema poole. Valime riigi, kus kõik on seaduse ees võrdsed – olenemata ametikohast ja privileegidest, kus on lubamatu võimude omavoli; riigi, kus toimib sõltumatu kohtusüsteem. Meie valime tõelise tuleviku, sellise kus tahame elada ja olla õnnelikud omal maal, kus tahame töötada, ehitada, teha avastusi ja läbimurdeid teaduses ja kunstis tema hüvanguks. Mina olen veendunud, et Venemaa peamine rikkus – see on tema inimpotentsiaal, aga peamine strateegiline investeering – see on investeering inimesse. Ma tahan, et me kõik mõistaksime, et me põlvneme maailma võimsaimast kultuurist, mis on lahutamatu osa Euroopa tsivilisatsioonist, ning see on meie jaoks suur vastutus. Venemaa peab lõpetama rahvusvahelises protsessis outsider olemise, vaid hoopis vastupidi, muutuma eeskujuks, tsiviliseeritud maailma eestvedajaks, kõige haritumaks, kultuursemaks, vabamaks ja jõukamaks riigiks kolmandal aastatuhandel. Ainult vaba inimene vabal maal omab võimet luua ja ehitada kogu ühiskonna huvides! Mina usun seda, et üheskoos suudame me paljugi muuta ja muuta paremaks. Mina tahan ehitada Venemaale tõelise tuleviku koos teiega.

------------------------------------------------------
Kommersant TV-le antud intervjuus, mis toodud ülal, Prohhorov toetusallkirjade kogumisega seonduvast ei rääkinud, küll aga tuli see jutuks ajalehe Vedomosti ajakirjanikega kohtudes, kellega ta rääkis ka muust huvitavast, mis tema kampaaniat puudutab.

Sellist Eestit taheti 20 aastat tagasi...

2012-01-30T20:00:00.011+02:00

Täna 20 aastat tagasi võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse nimetada ametisse Tiit Vähi juhitud spetsialistide valitsus. See juhtus vaid nädal pärast seda kui Edgar Savisaar valitsusjuhi kohalt tagasi astus. Vähi esimene valitsus oli ametis 266 päeva. 1992. aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste järel sai peaministriks Mart Laar. Enne hääletust esines Vähi parlamendis alljärgneva ettekandega.

Lugupeetav härra esimees, lugupeetav härra juhataja, lugupeetavad Ülemnõukogu liikmed, daamid ja härrad!

Tänan teid mulle osutatud usalduse, heatahtliku suhtumise ja kaastöö eest viimastel väga pingelistel päevadel! Tänu sellele võin ma täna seista siin saalis teie ees, lühidalt sõnastada meie platvormi ja esitada teile kinnitamiseks valitsuse koosseisu.

Vaatamata Eestit tabanud väga sügavale kriisile, on meil kergem kui minu eelkäijatel. Meil ei tule alustada päris algusest. Tänaseks on läbi käidud peaaegu kahe aasta pikkune otsimiste ja leidmiste tee. Ma tahan selle töö tegijatele, oma kolleegidele ja teile tehtu eest avaldada kõige siiramat tänu ja lugupidamist. Tänaseks on meie kodumaa iseseisev. Eesti on tunnustatud. See tähendab meile palju, kuid nõuab meilt rohkemat. Me oleme kohustatud vastu pidama ja püsima jääma ning jõudma maailma riikide perre. Vaatamata teadlikkusele oma volituste lühiajalisusest, oleme kõik veendunud, et tänases olukorras peame me nii lühiajalistes kui ka strateegilistes küsimustes toimima nii, nagu seisaks meil ees aastatepikkune volituste aeg. Teisiti töösse suhtumine suunaks populistlikele ettevõtmistele ning juhiks kõrvale põhieesmärkidest demokraatliku, eraomandusele rajatud ja maailma majandusse integreeritud Eesti ülesehitamisest.

Nüüd hakkab rohkem kui muust sõltuma meie areng majandusest ja demokraatia säilitamisest Eestis. Sellest, kui kiiresti suudame jõuda riigiks ka majanduslikus mõttes ja kui kindlalt suudame kindlustada kõigile Eestis alaliselt elavatele inimestele kõik üldtunnustatud inimõigused. Eesti muutmine ka majanduslikus mõttes riigiks tähendab arusaamist, et tänaseks on meil siseturg kahanenud 45 000 ruutkilomeetrile. Kõik ülejäänud on välismaa, kes tunnustab või hakkab kohe tunnustama üksnes ühesuguseid hindu, see on maailmaturu hindu, kus tunnistatakse ainult tõelist raha, kus kõikidel on oma reaalsed huvid, mida nad on ka kindlalt kaitsma asunud ning kust nõrgemad kiirelt mängust välja langevad.

Täna, sattununa sellesse meie jaoks uude maailma, oleme just nii rikkad, kui oleme. Meie üheks esimeseks ülesandeks, kui te meid selleks volitate, on anda teile niipea kui võimalik ülevaade olukorrast riigis. Ja ainult siis, kui meil ja teil on olemas piisav ülevaade meie ressurssidest, saame kavandada detailsema tegevusplaani lähemaks ajaks.

Meie üks põhimure, millega me igal juhul peame hakkama saama, on ära toita oma rahvas ning hoida oma kodud elamiskõlblikud. Kohtumised teiega veensid mind lõplikult, et kujunenud olukorrast väljapääsemiseks ei ole vaja eriolukorda, vaid eelkõige tihedat ja mõistvat koostööd. Seepärast on ka meie üheks esimeseks ülesandeks esitada teile ettepanekud eriolukorra otsuse tühistamise kohta. Ma pean väga tähtsaks koostööd teiega, koostööd maakondadega, koostööd tootjatega. Me kõik üheskoos oleme vastutavad olukorra eest riigis ja ainult ühiste jõupingutustega, ühise mõistuse ja jõuga suudame kriisist välja tulla. Meil seisab ees üleminek turumajandusele. Täna peame me endale aru andma, et sellel teel ei ole Eesti üksi. Me oleme olukorras, kus tempot dikteeritakse väljastpoolt. Selleks et saada jälle olukorra peremeheks, peame üle vaatama kõik võimalused, kiirendama kõiki neid põhiprogramme, mis on vajalikud turumajandusele üleminekuks, ettevõtte arenguks ja tootmise kasvuks. Ennekõike ma pean siin silmas rahareformi ning kontrolli selle üle, mis toimub Eesti piiridel. Täna ei näe ma midagi, mis võiks takistada meid teile esitamast juba lähemal ajal omandireformi kava, mis vastaks siin saalis vastuvõetud seadustele ja otsustele. Me ei kuulu nende hulka, kes loodavad omandireformi abil eeskätt riigi rahakotti täiendada. Meie teostame omandireformi kindla usuga eraettevõtluse suuremasse efektiivsusse ning riigieelarve probleemide lahendamisse majandusliku efektiivsuse kasvu ja suureneva rahvatulu arvel. Vastasel juhul poleks turumajandust ja omandireformi minu arvates üldse vajagi. Täna ei ole ma veel kursis Eesti Pangas toimuvate ettevalmistustöödega Eesti krooni sisseviimiseks. Sellele vaatamata võin ma teile öelda täie veendumusega, et meil ei ole enam võimalik sobivat aega valida, me peame rahareformi läbi viima võimalikult kiiresti.

Omandireformi käivitamiseks vajame töövõimeliseks kujunenud väärtpaberite turgu, mis peab tekkima koos Eesti rahasüsteemiga. Peame teraselt silmas pidama, mis toimub teistes iseseisvates riikides. Rääkides kolmandast strateegiliselt tähtsast küsimusest – Eesti piiride kontrolli alla võtmisest –, pidasin muu hulgas silmas ka seda, et Eesti kui riik peab täpselt hakkama arvet pidama selle üle, mis liigub üle piiride nii kauba, investeeringute kui ka raha ja väärtpaberite näol. Me peame kokku leppima oma koostööpartneritega kaubanduse, tolli, tariifide, maksete teostamise korra, juhindudes maailmas üldkehtivatest põhimõtetest. Me peame kindlustama majandusreformi eri külgede koordineeritud ja paralleelse kulgemise, unustamata sealjuures sotsiaalseid garantiisid ja toetussüsteeme nendele, kes seda väga vajavad. Me peame tegema vahet tähtsate ja vähetähtsate ülesannete vahel, me peame eelkõige lahendama need küsimused, mis määravad motivatsiooni uue väärtuse loomiseks.

Külviaeg läheneb. Kui me ei suuda või ei taha põllumeestele juba kevade hakul garanteerida, et see, kes külvab, see ka lõikab, et nad saavad oma töö eest väärilise tasu, mis tagaks lisaks tootmiskuludele ka vahendeid laguneva tehnika ja hoonete taastamiseks, kui me ei suuda koostada põllumajanduse toetamise programmi ja selgelt formuleerida põllumehi rahuldavat tegutsemiskava, ei saavuta me ühtegi soovitud eesmärkidest. Me tahame saavutada põllumeeste aktiivset osavõttu, kiiret tegevuskava, mis avab ukse põllumajanduse arenguks Eestis.

Ning viimasena samuti väga tähtsast küsimusest. Me peame ka tegudes asuma taastama kodanike turvatunnet. Ma ei ole täna rääkinud kultuurist ja sotsiaalküsimustest, ma olen majandusinimene ja tean, et enne kui teie ette tulla kultuuriprogrammiga, vajan ma teie, Eesti kultuuri-, haridus- ja teadusringkondade abi. Võin teile vastutustundega kinnitada, et kogu meie valitsuse koosseis annab endale selgelt aru, et kaotatud kultuuri ja inimlikkuse taastamine on palju raskem kui majandusraskustest ülesaamine. Me ei lase rahvuslikul vaimupotentsiaalil hääbuda.

Oleme veendunud, et peame toimima kui spetsialistide valitsus. Meid on siin Ülemnõukogus toetamas erinevatesse erakondadesse ja saadikurühmadesse kuuluvad saadikud, seepärast peame me kõik vajalikuks peatada enda erakondadesse kuuluvus valitsusse kuulumise ajaks. Samal ajal tahame teha väga viljakat koostööd kõikide konstruktiivset koostööd soovivate erakondadega. Meie tööstiiliks ei pea olema mitte püüd muutuda kõikide ideede unikaalseks generaatoriks, vaid pidev koostöö kõikide edumeelsete jõududega ning igapäevane ühistöö parlamendi komisjonidega. Samuti veendumus, et Ülemnõukogus vastuvõetud seadused on valitsusele täitmiseks. Seaduste kritiseerimise õigus ja kohustus on rahval. Lõpuks tahan ma, lugupeetavad saadikud, veel kord tänada kõiki neid, kes mind möödunud päevadel on aktiivselt abistanud, ja neid, kes meid praeguseni toetanud on. Tänan tähelepanu eest.

Eesti jaoks keerulistes oludes ja raskes majanduslikus olukorras kiiruga loodud valitsuse ametisse nimetamist toetas 52 saadikut, vastuhääli ei olnud. Paari kuu jooksul koostati ka põhjalik valitsusprogramm, mida saab lugeda vajutades siia (.pdf).

Lugejad: EKD ja IRL võiksid ühineda üheks erakonnaks

2012-01-30T08:30:00.009+02:00

Möödunud nädalal küsisin selle ajaveebi lugejatelt, kas EKD ja IRL võiksid ühineda üheks erakonnaks, teha tihedat kooostööd või jätkata nagu seni. Vastajaid kogunes 27 ja neist napilt enamus, täpsemalt 14 ehk 51.9% arvas, et need võiksid ühineda üheks erakonnaks. Kümme inimest (37%) pakkus, et võiksid jätkata nagu seni. Kolm vastajat (11.1%) leidis, et EKD ja IRL võiksid teha tihedat kooostööd. Ise kaldun samuti selle viimase arvamuse poole.

Nende erakondade vaadetes on siiski väga sügavaid erinevusi, mis muudavad ühinemise problemaatiliseks. SDE ja VEE ei ole selles mõttes hea eeskuju. VEE kongress kiitis SDE-ga ühinemise eile heaks üksmeelselt, kuid sellele eelnes tõsine käärimine, mis lõpetati sellega, et häälekamad oponendid visati lihtsalt erakonnast välja. IRL ja EKD võiksid võtta eeskujuks pigem Šveitsi kodanlike ja kristlike demokraatide ettevaatliku lähenemise.

2013. aasta kohalike valimiste kontekstis oleks koostöö aga igati mõistlik.

2009. aastal võitis Keskerakond kohalikud valimised, saades toona rohkem hääli kui Reformierakond ja IRL kahepeale kokku, tänu sellele, et suutis teha nendest valimistest oma kampaania abil sisuliselt paljuski valitsuse usaldushääletuse, protestivalimised. Kui opositsioonil õnnestub sama 2013. aastal, siis võivad Reformierakond ja IRL kaotada veel rohkem positsioone kui eelmine kord, kuigi suuremaks tõusjaks osutub siis ilmselt SDE. Seda viimast mõistes ongi Reformierakond juba alustanud teravat vastandumist sotsidele, et saaks kujutada neid valimisi 2013. aastal enda ja SDE vastasseisuna, kus tuleb valida kas üks või teine. IRL jääb sellise vastandumisega kaasa minnes igal juhul kaotajaks, kaotades enda valijaid nii ühele kui ka teisele. Seetõttu oleks selle jaoks otstarbekam rõhutada oma kampaanias, et tegemist on kohalike valimistega.

Kuidas seda teha? Mitte seada kandidaatidena üles Riigikogu liikmeid ja ministreid, rõhutada seda valimisloosungites (a la kohalikud valimised – kohalikud asjad), suunata valijate tähelepanu mitte oma nimele ja logole, vaid konkreetsetele kandidaatidele, kaasata nimekirjadesse inimesi väljastpoolt erakonda ja keskenduda rõhutatult üksnes nendele teemadele, mis kuuluvad kohalike omavalitsuste pädevusse. EKD kaasamine kohalikel valimistel oma nimekirjadesse aitaks IRL-il samas võita ka konservatiivsete valijate toetust üldisemalt (pidades silmas järgnevaid üleriigilisi valimisi, isegi kui nende puhul koostööd ei tehta). Minu arvates oleks selline lähenemine IRL-i kui erakonna, aga ka EKD jaoks nendel valimistel kõige kasulikum, aga neil endal võib muidugi olla mingi teistsugune arusaam oma tulevastest suhetest ja kampaaniatest.

Alanud nädalaks küsitlust ei ole.

Kas "riiklikust sotsialismist" sotsialistliku riigini?

2012-01-30T07:00:00.012+02:00

Apoliitilise inimese poliitilisi apokriivasid.

Mõni aasta tagasi oli keegi Euroopa õpetlane uurimisreisil Kesk-Aafrikas. Tal tuli rännata läbi seni tundmatute maaalade. Tuli sooritada muu hulgas ka pikem jalamatk kõrbes paari pärismaalase-teejuhi saatel.

Teekond oli vaevaline. Kuumas liivas sammumisele ei pidanud eurooplase jõud pikapeale enam vastu. Ja ühel momendil pidi ta endale tunnistama, et tal enam jõudu ei jätku edasiminemiseks.

Ta langes liivale ja jäi alistunult ootama surma. Ent siis ütles üks saatjaist: Sihtkohani on ainult veel ühe päeva tee.

See teadmine andis väsinu tahtele uue impulsi.

Õpetlane ajas end üles ja jätkas teekonda. Aga järgmisel päeval ei jõutud siiski sihile.

Ja kui rändurid vastu õhtut uuesti hirmsasti pettunult kokku langes, siis ergutas juht teda uuesti lubadusega homme tingimata kohale jõuda. Ja nii korduvalt, sest see homme ei tulnud nii pea.

Polnud juhil endalgi aimu, kaugel nad sihist on, ja kas nad üldse õiges suunas liiguvad – ta tahtis vaid mõjutada enda juhitavat, et see talle järgneks.

Alguses andis see võte tagajärgi, lõpuks aga mitte enam.

* * *
See on üks väga õpetlik lugu, nagu kohe märgata võib. Sest see lugu kordub ühiskondlikus elus ikka ja ikka uuesti. Nii meil kui mujal.

Maailmasõja ajal hoiti tervete rahvaste ja vägede energiat niimoodi ülal, et lasti rahu näha käegakatsutavas kauguses.

Ainult mõningad takistused veel! Samuti teame väga hästi, kuidas enamlased jupp-jupilt rahvamasside meeleolu Venemaal katsusid ülal hoida ülemaailmse revolutsiooni lähemale nihutamisega.

Kõige uuem näide sellisest taktikast on aga pärit meie eneste kodust. Aafrika teejuhi osas esinevad seekord sotsialistid. Kui meil mõni aeg tagasi pandi maksma sisseveo monopolid mõne liigi kaupade kohta, siis sotsialistid hõiskasid, et vaat kus oleme tubli sammu ligemale jõudnud sotsialistlikule ilmakorrale. Usu armas rahvas ja käi meie järel, homme, enne kui päike looja läheb, jõuame välja marksistlikku Kaanani!

Ei saa salata, et need hõiskamised teatud vastukaja on äratanud. Küll vist mitte nende hulgas, kellele nad eriti olid mõeldud, s.o. tööliskonnas, vaid hoopis mujal. Nimelt on sotsialistide võidukisast end eksiteele lasknud viia mõned kodanlased. Ja vaadeldes praegust depressiooni ja seda, kuidas erainimese majanduslik teotsemine ikka kitsamatesse raamidesse on surutud, kuidas kogu kaubavahetus peaaegu on riigivõimu korralduse all, kuidas tootjad enam omal jõul ei suuda saadusi turustada ja jällegi riigivõimult abi ja armu ootavad, kõike seda vaadeldes võib esimesel pilgul tõesti mõte tekkida, et siin tegu on ühiskondliku protsessi paratamatu loogikaga. Et majanduslikule liberalismile järgneb n.n. riiklik sotsialism, see võib viia arvamusele, nagu oleks riiklik sotsialism kui niisugune majandusliku organisatsiooni mõttes kõrgem võim, kui kapitalistlikule eraettevõtlikusele rajatud süsteem. Ning, et elu seisakut ei armasta, kas ei ole siis järgmine aste juba täielik sotsialism kõigi marksistlikkude kunstinõuete järele?

Vastame kohe: ei ole, jumal tänatud.

Sügavamalt küsimusse tungides märkame, et meil siin tegu ei ole sirgejoonelise protsessiga, mis peab välja viima millegi enneolematu juure, ja kus ükski vahelüli astmestikus enam ei kordu. Tõeliselt näeme ringlevat protsessi, kus lülid üksteisele järgnedes vahelduvad. Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, teinekord aga ümberpöördult.

Kord valitseb n.n. riiklik sotsialism majandusliku liberalismi üle, siis aga vahelduvad alad.

"Riikliku sotsialismiga" ei kohtu teie ajaloo käigus mitte ainult üks kord – see ilmub laitmatult sellest ajast peale, mil Egiptuse vaarao seitsme viljaaasta puhul teostas esmakordselt teravilja kaitseseadust, kuni selle ajani, mil Eesti Vabariigi majandusministeeriumist anti litsents rosinate sisseveoks. Ja loodetavasti esineb tulevikuski. Aga mitte ainuvalitsejana, vaid võimusid kordamisi kasutades oma võistlejaga. Sest säärane käik näitab, et n.n. riiklik sotsialism on peamiselt kriisiaegade majandusorganisatsiooniline põhivorm, kuna orgaanilistel tavalistel aegjärkudel läbi murrab ja end maksma paneb majanduslik liberalism.

Muidugi kunagi kumbki mitte puhtal kujul, vaid nii, et üks võidab teise arvel endale vähem ehk rohkem pinda juure.

Et need kaks nähet esinevad vaheldumisi üksteise kõrval, siis on muidugi ka täitsa mõtetu küsimust nii üles seada, et kumb neist võidab.

See oleks sama, kui küsida, kumb on lapse saamisel tähtsam, kas isa või ema. Need normid on mõlemad omaette iseseisvad. See, mida meil mõistetakse riikliku sotsialismi all, see pole mitte eelaste täielikule sotsialismile, vaid kodanliku ilmakorra kriisiaegne dieet. Teatud eneseravimine.

Või kui asuda rööbasjoonte tõmbamisele, siis ütleksime nii: Riiklik sotsialism on majanduselus seda, mis poliitilises elus sõjaseadus või kaitseseisukord.

Ei taha ju keegi tõendada, et sõjaseadus oleks seepärast õigusliku korra enam arenenud ja kõrgem vorm, et kriitilistel aegjärkudel me ei tule toime tavaliste seadustega ja peame abiks võtma sõjaseaduse. Ja ei tähenda sõjaseadus ka seda, et tema lõppedes peab algama hoopis mingi uus enneolemata õiguslik seisukord. Aga miks siis hõisatakse, et vaat, kodanlik valitsus ei saanud muidu, kui pidi abi otsima riiklikust sotsialismist ja loodetakse, et tagant tuleb veel paremat ja põhjast paksemat.

Ei tule. Sest kõik liigsed kitsendused, olgu need siis poliitilisel või majanduslikul alal, hakkavad kord tundma pigistusena, millest katsutakse vabaneda. Sõjaseadusega lepib kodanik nii kaua, kuni ähvardamas hädaoht riiklikku ja isiklikku julgeolu. Ja "riikliku sotsialismiga" ka nii kaua, kuni majanduselu palavikuaeg ja kriis mööda. Ka kommunism Venemaal on vaid võimalik seni, kuni seal puudus tarbeainetest. Kui inimese hädavajalised nõuded rahuldatud, ja tal kõht täis, siis tekivad tal uued nõuded, ja nende rahuldamised tunduvad talle kitsaste raamidena, mis loodud vaid algelise eksistentsi, elumiinimumi kindlustamiseks. Maksimaalne isikuvabadus – maksimaalne isikuvabaduste piiramine üldsuseks – nende kahe pooluse vahel kõigub ühiskondlik-poliitilise eluvormi pendel ega seisatu kunagi.

See pendel ei arvesta isegi sotsialistide erisoovidega.

Benjamin.

Võitlus nr. 2 (9), 29. jaanuar 1932

[Lisan siia selgituse ajalehe День за Днем toimetajatele, kes paistavad seda vajavat: Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandjas Võitlus ilmunud artiklid, mida siin taasavaldan, kajastavad 80 aastat tagasi Eesti poliitikaelus toimunut ja siis päevakorral olnud teemasid. Need ei ole kuidagi seotud Jüri Liimi tegevusega tänapäeval. Vabadussõjalaste liikumine oli üks Eesti ajaloo suurimaid poliitilisi rahvaliikumisi, kuid see likvideeriti aastaid enne härra Liimi sündi. Need 80 aastat tagasi ajalehes Võitlus ilmunud artiklid, mida siin taasavaldan, omavad tänapäeval väärtust ajaloo teadvustamisel, kuid mitte enam uudisväärtust.]

Kuidas on Tšehhovi "Kajakas" seotud nõukogude epohhiga?

2012-01-29T16:30:00.001+02:00

"Чайка" – Anton Tšehhovi samanimelise näidendi ainetel 1970. aastal valminud kunstiline mängufilm, millega tähistati seda, et suure näitekirjaniku sünnist möödus 110 aastat, kõlbab vaadata ka tema 152. sünniaastapäeval ehk täna. Ajatu teos, mis sai 1973. aastal Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil eripreemia kui parim klassikalise kirjandusteose ekraniseering. Samuti hinnati kõrgelt näitlejate, eriti Arkadina rolli mänginud Alla Demidova tööd.

Võib küsida, miks on see film, milles ei ole nõukogude perioodi isegi mainitud, sest see põhineb teosel, mis pandi paberile kümneid aastaid enne selle saabumist, saanud siin nüüd osaks sellest postituste seeriast, millele olen pannud külge sildi "nõustalgia". Kas vaid oma valmimise aja tõttu? Või lihtsalt põhjusel, et Tšehhov oli nõukogude perioodil hinnatud ehk au sees võib-olla rohkem veel kui täna?

Kindlasti ka seda, aga mitte ainult. See film räägib muu hulgas teatud ajajärgust Vene intelligentsi ajaloos, mis oli omamoodi eelmäng nõukogude epohhile, 19. sajandi lõpust, pinnasest, kuhu külvati need uue sajandi seemned, mis lõid õitsele suure ilmasõja lõpus puhkenud revolutsioonide käigus. See on selle apoliitilise filmi poliitiline mõõde.

Neli eurolaulu pühapäeva hommikuks

2012-01-29T07:00:00.003+02:00

Nädal tagasi sai siin küll veidi agiteeritud, aga ei olnud sellest kasu: Minnie-Oh (aka Miss Harmonica) ei pääsenud Eurovisiooni lauluvõistluse Norra rahvuslikus eelvoorus eile kahjuks poolfinaalist edasi. Islandi rahvusliku eelvooru kolmandast poolfinaalist meeldis mulle kõige rohkem Svenni Þóri "Augun þín", millel see samuti ei õnnestunud. Paremini läks Ungaris esimeses poolfinaalis Compact Disco lool "Sound Of Our Hearts" (toodud ülal). Seal eile väljalangenutest jäid mulle aga meelde Kökény Attila ja Bencsik Tamara (nimed siin ungaripäraselt tagurpidi st. perenimi ees, eesnimi järel) lauluga "Állítsd meg az időt!" ning Pély Barna, Pál Eszter ja Szalonna lauluga "Hangok a szívekért".

IRL ja noored, põlvkondade vahetus

2012-01-28T19:00:00.008+02:00

Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu mingeid üllatusi ei toonud, kuid paar sõna kulub siin sel teemal siiski ära.

Mart Laar ütles oma kõnes, et erakonna tegevusse tuleb kaasata rohkem noori. Õige, loomulikult, aga nii IRL-i vastne auesimees Laar ise kui ka näiteks maru rahvuslane Mart Nutt on kasutanud korduvalt ütlust: kes pole kahekümne aastaselt sotsialist, sel puudub süda, aga kes pole neljakümne aastaseks saades konservatiiv, sel puudub mõistus.

Mida nad ütlevad sellega omaenda erakonna noorteühenduse liikmetele? Nad ütlevad ju sisuliselt: te olete südametud närakad, kalgid tõprad, minge parem noorsotsideks! Miks peaks mõni noor astuma erakonda, mis nimetab ennast küll konservatiivseks, kuid mille juhid neid sel moel alandavad ja solvavad? Ei tea.

Seega. Kui IRL tahab kaasata oma tegevusse rohkem noori, siis tuleb alustada suhtumise muutmisest ning mõelda rohkem selle peale milliseid sõnumeid oma avalduste ja tegevuste kaudu ise noortele edastatakse.

Teatepulk on nüüd Urmas Reinsalu käes. Palju õnne! – sest seda läheb tal vaja. Res Publica aitas ta kunagi juba edukalt likvideerida, käes on aeg teha sama Isamaa ja Res Publica Liiduga – võtta suund selle ühendamisele Reformierakonnaga.

Liberalismi Akadeemia tegevusest

2012-01-28T07:00:00.009+02:00

Tulenevalt sellest, et Reformierakonna esimees Andrus Ansip põhjendas eile Vikerraadio eetris olles nn. DASA-eelnõu juba mitmendat korda sooviga toetada demokraatia arengut Moldovas, Ukrainas ning teistes idapartnerluse riikides (mis kõlab minu meelest nagu nö. bürokraatlik ettekääne), pöördusin temaatiliste küsimustega Reformierakonnaga seotud sihtasutuse tegevjuhi poole, kellelt saabus ka kiire vastus.

Lugupeetud tegevjuht!

Arvatavasti on teile teada, et Riigikogu menetlusse on võetud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 144 SE I, mille seadusena vastuvõtmisel avaneb Riigikogus esindatud erakondadega seotud nn. demokraatia arendamise sihtasutustel võimalus saada riigieelarvelisi eraldisi. Vastavad summad on nähtud ette juba käesolevaks aastaks.

Teie poolt juhitava sihtasutusega seotud Eesti Reformierakonna esimees Andrus Ansip on põhjendanud kavandatud rahaeraldisi korduvalt vajadusega toetada demokraatia arengut Moldovas, Ukrainas ning teistes idapartnerluse riikides. Sellest tulenevalt palun teil vastata järgmistele küsimustele:

1. Mida konkreetselt on teie poolt juhitav sihtasutus seni nendes riikides demokraatia arendamiseks teinud?

2. Mida konkreetselt on teie poolt juhitaval sihtasutusel kavas edaspidi nendes riikides demokraatia arendamiseks teha?

3. Kui suure osa (umbkaudu) riigieelarvelistest eraldistest teie poolt juhitav sihtasutus kavatseb kulutada demokraatia arendamisele nendes riikides?

4. Mida on teie poolt juhitaval sihtasutusel kavas teha selle osaga riigieelarvelistest eraldistest, mis ei kulu demokraatia arendamisele nendes riikides?

Re: Riigieelarvelised eraldised

Tere,

Tänan küsimuse eest, aga demokraatia arendamise sihtasutusi täna ei eksisteeri, parlamentaarne debatt nende loomise vajalikkuse ja aluste kohta seisab alles ees. Pean samas ideed mõistlikuks ja avalikke huve teenivaks.

Kui Teie küsimused puudutavad Liberalismi Akadeemiat, siis tegu ei ole sihtasutusega, vaid Kodanikuhariduse Sihtasutuse kuuendat aastat kestva projektiga, mille eesmärkide ja seni toimunud üritustega saate lähemalt tutvuda veebilehel www.liberalism.ee

Kodanikuhariduse SA tulu moodustab Reformierakonna annetus.

2011. aastast alates on Liberalismi Akadeemia alustanud aktiivset tegevust endistest saatusekaaslastest riikide suunal. Eelmise aasta detsembris alustasime koostööd USA vabariiklaste demokraatia arendamise sihtasutuse – IRIga Kõrgõzstanis. Koostöös läkitasime sealset valitsust nõustama Eesti eksperdi, sel aastal on oodata jätku.

Liberalismi Akadeemia taotles ja sai Euroopa Liberaalselt Foorumilt rahastuse ka sel aastal toimuva Noorte Poliitiliste Liidrite Liberalismi Akadeemia läbiviimiseks partnerluses Saksa demokraatia arendamise sihtasutuse, Friedrich Naumanni Fondiga, mis hõlmab Ukraina, Georgia, Moldova ja Eesti tulevikupoliitikuid ning üritusi Eestis, Moldovas ja Brüsselis, EL institutsioonide juures. Sarnaseid projekte kavatseme algatada ja teoks teha ka tulevikus.

Akadeemia loodab sel aastal eesti keeles (Saksa maksumaksja e Naumanni fondi toel) välja anda ka ühe liberalismi klassikalist mõttevara koondava põneva kogumiku. Teeme koostööprojekte mõttekaaslastega Soomes (Libera) ja mujal. Kindlasti tuleb ka Eestis avalikke seminare-loenguid, nagu igal varasemalgi aastal.

Nii et tasapisi toimetame, nii palju kui see praeguste võimaluste juures mõeldav.

Ma eeldan, et kui demokraatia arendamise sihtasutused sünnivad, esitavad nad avalikkusele iga-aastase avaliku deklaratsiooni riigieelarveliste eraldiste kasutamise kavatsuse kohta. Vähemalt mina soovitaks küll seda teha, see on minu teada ka Saksamaa analoogide praktika.

Lugupidamisega,
Rain Rosimannus

------------------------------------------------------
Jääb ainult üle loota, et Riigikogu arvestab eelnõu arutamisel härra Rosimannuse tehtud soovitusega. Samuti võiks panna seaduses paika kui suur osa riigieelarvelistest eraldistest (ise pakun, et see võiks olla näiteks 3/4) tuleb nendel sihtasutustel kulutada demokraatia arengu toetamiseks väljaspool Eestit.

Praegu on eelnõu seletuskirjas öeldud, et maailmavaatelise kodanikuhariduse edendamisel on konkreetsete meetmete valik jäetud sihtasutusele ning informatsiooni levitamine võib toimuda ka näiteks ajalehe ilmutamise kaudu. Kardan, et kui neid proportsioone seaduses ette ei kirjutata, siis võib väga suur osa eraldatavast rahast kuluda lihtsalt edaspidi selliste poliitikalehtede nagu Kesknädal väljaandmisele.

Mis puudutab eestikeelsete raamatute väljaandmist, siis on see muidugi tervitatav (näiteks Liberalismi Akadeemia toetusel ilmunud Ludwig von Misese "Liberalism" sai isegi Terve Mõistuse Sündikaadis luubi alla võetud), aga kui riigieelarvelisi eraldisi põhjendatakse meie juhtivate poliitikute poolt avalikkusele eelkõige sooviga toetada demokraatia arengut Moldovas, Ukrainas ning teistes idapartnerluse riikides, siis tuleks mõelda ilmselt rohkem rumeenia- ja ukrainakeelsete raamatute väljaandmisele.

Toetus opositsioonile ületas toetuse koalitsioonile

2012-01-27T16:43:00.000+02:00

Valimistest ei ole möödunud isegi veel aastat, kuid toetus täna Riigikogus opositsiooni kuuluvatele erakondadele ületas küsitluste kohaselt juba toetuse valitsusse kuuluvatele erakondadele. Ajalooline saavutus.

Kui nüüd samas vaimus edasi läheb, siis toimub 2015. aastal ilmselt järsk pööre vasakule (Reformierakond visatakse valitsusest välja ja IRL on võib-olla üldse kadunud), mis võib lüüa Eesti arengu teistpidi tasakaalust välja. Selle vältimiseks oleks vaja mõnda uut paremerakonda, mis on võimeline tegema koostööd vasakpoolsetega ja neid valitsuses tasakaalustama, aga kehtestatud mängureeglid töötavad selle vastu.

Reformierakonna valitud suund teravale vastandumisele sotsidega on eksitee, mis võib osutuda kasulikuks 2013. aasta kohalike valimiste kontekstis, kuid viib lõpuks ummikuni. Ja kui 2015. aastal toimub järsk pööre vasakule, siis on ka see peamiselt Reformierakonna teene, sest sinna kuuluvad autoritaarse mõtteviisiga isikud keelduvad poliitilise süsteemi liberaliseerimisest, mis võimaldaks seda pööret tasakaalustada.

Tänada võib selle eest peaminister Andrus Ansipit, kes on muutumas aina enam iseenda karikatuuriks, ja tema jüngreid.

Iganädalane muusikaringvaade, 27. jaanuar 2012

2012-01-27T07:00:00.007+02:00

1. Sissejuhatuseks siin ülal täna veidi uuemat Eesti elektrodiskot selle sõna klassikalises või traditsioonilisemas tähenduses. Future Brain looga "Öö" avab ka selle YT mängukava, kus leiduvad lisaks need järgnevad palad, mis möödunud nädalast tehtud valikusse mahtusid.

2. Austra "Lose It" – video Austria alpidest.

3. Eesti Laulu süngemalt poolelt... Cat Eye "Ride".

4. Eight and a Half lauluga "Go Ego" oma peagi ilmuvalt debüütalbumilt.

5. Florence + The Machine "Lover To Lover".

6. Great Lake Swimmers "Easy Come Easy Go".

7. Üks Poolas hetkel väga populaarne laul: Jula "Za każdym razem".

8. Prantsuse duo Jus†ice looga "ON'N'ON".

9. Kathryn Calder lauluga "Younger Than We've Ever Been" oma viimaselt kauamängivalt "Bright and Vivid".

10. Kiev "Small Kid / Tall Tree".

11. Ladyhawke laulab mustast, valgest ja sinisest...

12. Louise Golbey "The Sea and Me".

13. Lunic, akustiline versioon laulust "Love Me".

14. Marta Aliide Jakovski Jüri Üdi Klubis lauluga "Üksinduse aeg" (tuntud filmist "Šlaager", kus selle esitas Els Himma).

15. Balkanimaid esindab täna Mimoza Shkodra "Burrat nuk janë si ti".

16. Pajama Club proovis... "TNT for Two".

17. Porcelain Raft "Unless You Speak From Your Heart".

18. Saint Etienne on tagasi palaga "Tonight" oma peagi ilmuvalt uuelt kauamängivalt, mida lahutab eelmisest juba seitse aastat.

19. Serenades "Come Home".

20. Tandi Flora ja Gabor Molnar lauluga "Falling Slowly" (tuntud filmist "Once", kus selle esitasid Glen Hansard ja Markéta Irglová).

21. Teleskoop "Pimedus", kõlab peaaegu nagu varane Metro Luminal.

22. Tennis lauluga "Never to Part" peagi ilmuvalt kauamängivalt "Young & Old".

23. Teresa Gabriel ühel Lissaboni rõdul...

24. Two Door Cinema Club "What You Know".

25. Young Liars "Colours".

Vabadussõjalased esitavad oma poolt Põhiseaduse uuenduskava.

2012-01-26T07:00:00.004+02:00

Kuna Riigikogu rühmade sammud meie põhiseaduse muutmiseks ja selle rahvahääletusele panemiseks oma tigukiiruse tõttu sunnivad kahtlema, kas rühmadel üldse asjaga tõsi taga, kas nad tahavadki niipea või kunagi põhiseaduses parandusi läbi viia, või – kui suure sundimise pääle mõned näilikud muudatused ettevõetaksegi – siis on enam kui küsitav, kas need küünivad riikliku elu kuigisele tervendamisele, siis on Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatus vastavalt Kongressi resolutsioonidele otsustanud esitada oma poolt Riigikogu Juhatusele Põhiseaduse uuenduskava selle rahvahääletusele panemiseks.

Vastav otsus tehti Keskliidu juhatuse koosolekul, teisipäeval 26. jaan. õhtul, kus uuendatud Põhiseaduse kava vastuvõeti ja otsustati peale lõpulikku keelelist redaktsiooni käiku anda.

Vabadussõjalaste poolt esitatavas põhiseaduse kavas on olulisemad momendid: presidendi õigustega Riigivanema instituut, Riigikogu liikmete arvu vähendamine, praeguse valimiskorra muutmine ning mitmed üksikumad parandused meie praeguses põhiseaduses, kus tegelik elu on osutanud sääraseid paratamatusi, mille seisukohast tuleb põhiseadus tingimata tervendamisele võtta.

Riigivanem presidendi õigustega valitakse rahva poolt viieks aastaks. Ta volitused lõpevad ametiaja möödumisega, ehk kui ta ise ametist tagasi astub, või oma kodaniku hääleõiguse kaotab (pimedaks jäämine, nõdrameelsus jne.). Riigivanemal on suspensiivse veto ja Riigikogu laialisaatmise õigus. Ta kutsub ametisse ja vallandab Vabariigi Valitsuse. Teda ei saa kohtulikule vastutusele võtta kui ainult riigi äraandmise eest.

Riigikogu liikmete arv on Põhiseaduse kavas vähendatud 50-le. Riigikogu volituste aeg on pikendatud 4 aastani.

Riigikogu liikmed valitakse otsekohesel, salajasel, üldisel, ühetaolisel hääletamisel isikuvalimiste põhimõttel, mille lähem kord kindlaks määratakse vastavas valimisseaduses.

Peale nende kardinaalsete uuenduste ja paranduste meie riigivalitsemise süsteemis, on täpsustatud ja selgitatud mitmeid üksikasju, mis praeguses põhiseaduses on kas liiga umbmäärased, või mida seni koguni on tõlgendatud vastupidiselt, kui seda oli rahva tahe isegi Põhiseaduse vastuvõtmisel.

Nii on Põhiseadusest ära kaotatud üksikute vähemusrahvuste keelte eelistamine teistele rahvustele riiklikudes asutistes, mis on jäetud kui sellist vajadust peaks olema, vastava seaduse otsustada, et sellega võimaldada edaspidi arvestada vahekordade muutlikkust.

Niipalju pahandusi sünnitanud ja arusaamatusi tekitanud aumärkide andmise ja vastuvõtmise keeld on samuti põhiseadusest kõrvaldatud, et oleks võimalik rohkem tegeliku eluga arvestada.

Täpsemalt on selgitatud rahvahääletusele mitte tulevat seaduste loetelu, kuna senises põhiseaduses esinev "maksuseadused" on venitatud niivõrd umbmääraseks mõisteks, et sellega võib keelduda pea iga võimaliku seaduse rahvahääletusele panemisest.

Võitlus nr. 2 (9), 29. jaanuar 1932

Sooküsimus ei oma IRL-i juhivalimistel mingit tähtsust

2012-01-25T13:21:00.001+02:00

Eesti Rahvusringhäälingu saates "Rahva teenrid" on ironiseeritud korduvalt Liisa Pakosta kandideerimise üle Isamaa ja Res Publica Liidu juhiks selles võtmes, et kuidas sellisele maskuliinsele erakonnale küll sobib naisjuht. Väga kummaline suhtumine. Kui vaadata naiste osakaalu ja positsioone erakondade fraktsioonides Riigikogus, mis kujutavad ju endast nende peamist avalikkusele suunatud nägu, siis ei ole IRL täna kaugeltki kõige maskuliinsem erakond.

Naiste osakaal fraktsioonides: Keskerakond 26.9%, IRL 21.7%, SDE 21.1% ning lõpuks Reformierakond 12.1%. Keskerakonnal on fraktsiooni juht ja üks aseesimeestest naised. IRL-i fraktsioonil on üks aseesimeestest naine ning lisaks on selle ridadest Riigikogu spiiker Ene Ergma, kõige kõrgemal poliitilisel ametipostil olev naine Eesti Vabariigis, kuid SDE ja Reformierakond ei ole valinud oma fraktsioonide juhtkonda ühtegi naist.

Kui Pakosta peaks valitama IRL-i juhiks, siis ei juhtu see ilmselt selle pärast, et ta on naine. Aga kui ta ei osutu valituks, siis ei ole ka see ilmselt tingitud sellest, et ta on naine. IRL on sisuliselt nn. soopime erakond ja sama malli võiksid järgida ka teised. Sotsiaaldemokraadid armastavad küll rääkida aeg-ajalt riiklikust sookvootide kehtestamisest, aga neid läheks nähtavasti vaja eelkõige neile endale ja Reformierakonnale, mis on tõesti muutumas üha šovinistlikumaks.

Mis puudutab küsitlusi, siis vastab tõele, et naiste hulgas on toetus IRL-ile veidi väiksem kui meeste hulgas, kuid Reformierakonna puhul on see vahe palju suurem. Naised kalduvad toetama rohkem Keskerakonda, sotsiaaldemokraate ja rohelisi ning üllataval kombel ka Eesti Iseseisvusparteid, mis on ilmselt kõige maskuliinsem erakond Eestis.

EIP on mitte-eestlaste hulgas populaarsem kui IRL

Iseseisvuspartei kõige tüüpilisem toetaja valimisõiguslike kodanike hulgas on küsitluste kohaselt muukeelne naine. See erakond ei ole teinud seni muukeelsete kodanike häälte võitmiseks sisuliselt mitte midagi, kuid just nende hulgas on toetus sellele kõige suurem. Mõnel kuul on Eesti Iseseisvuspartei toetajaid olnud selles valijagrupis isegi rohkem kui Reformierakonna või Isamaa ja Res Publica Liidu poolehoidjaid, näiteks augustis toetas Iseseisvusparteid 3.48%, Reformierakonda 2.77% ja IRL-i 2.46% nendest muukeelsetest kodanikest, kellel oli olemas kindel eelistus (Turu-uuringute AS küsitlus).

Samas on muukeelsete kodanike hulgas suhteliselt rohkem nn. laokil hääli. Viiendik neist ei oska oma valikut öelda ja teine viiendik ütleb, et ei ole ühegi erakonna ega üksikkandidaadi poolt. Iseseisvuspartei suhteliselt kõrge reiting selles grupis tuleneb nähtavasti lihtsalt erakonna nimest. Kui see töötaks teadlikult muukeelsete kodanike häälte võitmise nimel, siis õnnestuks sellel tõmmata enda taha võib-olla päris märkimisväärne osa ka nendest, kellel praegu kindel eelistus puudub. Sama kehtib sisuliselt EKD kohta, mida kalduvad samuti toetama rohkem naised ja mitte-eestlased.

Lühiuudiseid Kesk-Euroopa riikidest

2012-01-25T07:00:00.036+02:00

Kõigest 45 päeva on jäänud ennetähtaegsete parlamendivalimisteni Slovakkias, kus valitsus möödunud aasta sügisel EFSF-i laiendamise tõttu parlamendis usaldushääletusel toetust ei leidnud – seda kõige ebasobivamatel asjaoludel väikese Kodanike Konservatiivse Partei jaoks, mis on osa Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidust.

Nendeks valimisteks on KKP leidnud endale siiski uue liitlase ühenduse "TAVALISED INIMESED ja sõltumatud tegelased" näol, mille liikmed osalesid 2010. aastal valimistel Vabaduse ja Solidaarsuse nimekirjas, kuid on moodustanud nüüd iseseisva jõu, kaasates oma nimekirja ka 10 KKP esindajat. Küsitluste kohaselt võib viieprotsendilise künnise ületamine neil isegi õnnestuda.

* * *
Eestis ei läinud ettepanek lõpetada siin erakondade riigieelarvest rahastamisel poliitiline diskrimineerimine kahjuks läbi, kuid eelmisel nädalal tuldi sarnase ettepanekuga välja Ungaris. Selle vahega, et seal soovitakse ühtlasi vähendada erakondadele riigieelarvest eraldatavat summat.

"Arvamusküsitluste kohaselt ei ole toetus erakondadele olnud kunagi nii madalal nagu praegu. Poliitilised organisatsioonid on mänginud viimase kahekümne aasta jooksul maha enamike elanike usalduse. Praegune erakondadele toetusraha jagamise süsteem," märkis István Horváth, erakonna Heaolu ja Vabaduse Demokraatlik Ühendus aseesimees, "viib täieliku demokraatia defitsiidini."

HVDÜ, mis on osa Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidust, tuli sellest tulenevalt välja ettepanekuga vähendada riigipoolset toetust poliitilistele erakondadele ning muuta toetusrahade jagamisel kasutatavat süsteemi.

"Täna saavad neljakümne protsendi kodanike poolt toetatud erakonnad 100% riigipoolsest toetusest," märkis Horváth. "On vaja valijate tahet paremini peegeldavat jaotussüsteemi. HVDÜ leiab, et riigipoolset toetust tuleks jaotada täpselt vastavalt häältele. See looks õiglasema konkurentsiolukorra ning kajastaks palju paremini valijate tahet."

Eestis tehtud ettepanek ei sisaldanud endas toetusraha üldist vähendamist, vaid puudutas ainult selle jaotamise õiglasemaks muutmist. On kahju, et praegune valitsus ei suvatsenud toetada seda kompromissettepanekut.

* * *
Tšehhi valitsust juhtiva Kodanike Demokraatliku Partei, mis on juhtumisi samuti osa Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidust, volikogu otsustas täielikult toetada oma esimehe ja Tšehhi peaministri Petr Nečasi tegevust nendel Euroopa tasandil toimuvatel läbirääkimistel, mis puudutavad euroala fiskaaldistsipliini tagamiseks mõeldud lepinguid. Ühtlasi aga rõhutati, et euroalaga ühinemise küsimuses peetakse vajalikuks korraldada Tšehhi Vabariigis rahvahääletus.

Venemaa valmistub presidendivalimisteks

2012-01-24T07:00:00.008+02:00

Neljakümne päeva pärast toimuvad Venemaal presidendivalimised. Tänaseks on ametlikult registreeritud nelja parlamendierakonna kandidaadid, kellelt kahe miljoni toetusallkirja esitamist ei nõuta. Veel kolm kandidaati on hetkel ootel, keskvalimiskomisjon tegeleb nende toetuseks esitatud allkirjade kontrollimisega. Vähemalt kaks neist jäävad esialgsetel andmetel registreerimata. Irkutski oblasti kuberneri Dmitri Mezentsevi ja vasakliberaalse erakonna Jabloko asutaja Grigori Javlinski toetuseks esitatud allkirjade kontrollimisel tuvastati väidetavalt liiga palju nõuetele mittevastavaid. Mezentsevi puhul jäi ka allkirjade arv tegelikult alla kahe miljoni.

Javlinski on juba jõudnud kuulutada, et otsus jätta tema kandidatuur registreerimata, kuigi seda ei ole veel ametlikult teatatud, on poliitiliselt motiveeritud. See küll võib, aga ei pruugi olla nii, sest esitatavate allkirjade hankimisel kasutatakse praktikas ka selliste firmade abi, mis ongi spetsialiseerunud taolistele aktsioonidele, tegeledes sisuliselt allkirjapakkide müümisega. Täna ei paista olevat vähemalt mingit põhjust miks võimud peaksid Javlinskit, keda toetab küsitluste kohaselt vaid 1-2% valijatest, nii paaniliselt kartma, et hakkavad rakendama tema vastu ebaausaid võtteid. Lihtsalt kehtestatud reeglid on sellised, mis muudavadki väiksematele tegijatele või uutele tulijatele väga raskeks konkureerimise parlamendis esindatud erakondadega. Venemaa ei erine täna selles osas Eestist.

Kolmas keskvalimiskomisjoni otsust ootav kandidaat on Mihhail Prohhorov, kelle puhul nõuetele mittevastavate toetusallkirjade osakaal jääb mitteametlikel andmetel lubatud piiridesse. Päris kindel tema kandidatuuri registreerimises muidugi veel olla ei saa, eriti kui arvestada talle Riigiduuma valimiste eel osaks saanud saatust, aga lootust on. Ja nagu siis, nii ka nüüd jagan seda nägemust ning soovitan Venemaa Föderatsiooni kodanikel toetada seda suunda, mida üritab esindada valimistel Prohhorov.

Tema valimisprogrammist tuleb siin pikemalt juttu kunagi edaspidi. Praegu toon siin veel ära viited parlamendierakondade esitatud kandidaatide kampaanialehtedele: Ühtne Venemaa on seadnud oma kandidaadina loomulikult üles Vladimir Putini, praeguse peaministri; Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei on koondunud oma juhi Gennadi Zjuganovi, sotsiaaldemokraatlik Õiglane Venemaa oma juhi Sergei Mironovi ja Venemaa Liberaalne-Demokraatlik Erakond oma juhi Vladimir Žirinovski taha. Pilt on üldjoontes jätkuvalt selline, mida peaks aitama mõista pilk Eestile.

Vahe on muidugi selles, et Venemaal valitakse president otse rahva poolt.

Essayah jäi viimaseks, aga oli siiski suhteliselt edukas

2012-01-23T07:30:00.027+02:00

Sari Essayah jäi Soome presidendivalimiste esimeses voorus kaheksa kandidaadi hulgas viimaseks, aga oli siiski suhteliselt edukas, sest Kristlikud Demokraadid said temaga parima tulemuse presidendivalimistel pärast aastat 1978 nii protsentuaalselt kui ka häälte arvult.

Vaata ka
Sari Essayah visioon Euroopa Liidu tulevikust
Sari Essayah välis- ja julgeolekupoliitilised suunad

Kui arvestada, et viimastel Soome parlamendi ja Euroopa Parlamendi valimistel on nad järjest toetust kaotanud, siis võib see olla hea märk trendi muutumisest enne sügisel toimuvaid kohalikke valimisi.

Valimisaktiivsus tuli 72.7%, veidi suurem kui 2006. aastal.

Eelmine kord kandideerinutest võitis hääli juurde kõige rohkem küll Sauli Niinistö, kuid tema tulemus jäi ikkagi kõvasti alla toona Tarja Haloneni poolt esimeses voorus saavutatule. Kuigi vahepeal ennustati, et ta võib osutuda valituks juba esimeses voorus, ei jõudnud ta lõpuks selle lähedalegi.

Rohelistel on loomulikult pidupäev, sest nemad said mitte üksnes presidendivalimiste, vaid üldse kõigi valimiste lõikes oma ajaloo parima tulemuse. 2006. aastal sai roheliste kandidaat Heidi Hautala 3.5% häältest. Haavisto eilne saavutus sobib kokku üldise trendiga, mis on näidanud pärast Fukushima katastroofi Euroopas roheliste uut tõusulainet.

Üldise trendiga sobib kokku ka Põlissoomlaste juhi Timo Soini oodatust kehvem esinemine. Tema tulemus oli küll oluliselt parem kui 2006. aastal, mil teda toetas 3.4% valijatest, kuid viletsam vahepeal küsitluste poolt näidatust. Kui veel aasta alguses käis tal Haavisto ja Väyryneniga tihe rebimine, siis lõpuks jäi ta neile kõvasti alla, sest ei suutnud võita endale juurde uusi toetajaid.

Eelmise aasta kevadel said Põlissoomlased Soome parlamendivalimistel 19.1% häältest ning tõusid vahepeal küsitluste kohaselt isegi riigi populaarseimaks erakonnaks, kuid see momentum paistab olevat tänaseks juba möödunud. Sarnane langustrend on tabanud pärast ABB terroriakte ka teisi sarnase profiiliga erakondasid: Norra Eduerakonna põrumine kohalikel valimistel, Taani Rahvapartei esimesed kaotused parlamendivalimistel, Šveitsi Rahvapartei nõrgenemine pärast aastakümneid kestnud katkematut tõusu.

Need erakonnad ei olnud ABB aktsiooniga kuidagi seotud, aga nagu Fukushima katastroof on andnud Euroopas tõuke roheliste uueks tõusulaineks, nii on ka need terroriaktid peletanud valijaid eemale erakondadest, mida tajutakse immigrantide suhtes vaenulikena. Need reaktsioonid on võib-olla paljuski emotsionaalsed, mitte väga selgelt teadvustatud ja teadlikud, aga need on reaalsed.

Paavo Väyryneni tulemus jäi nüüd küll veidi alla 2006. aastal Matti Vanhaneni poolt saavutatule, kuid näitab, et Soome Keskerakond on oma vahepealsest sügavast mõõnast üle saamas. Oluline on trend.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kui juba traditsioonilise presidendipartei jaoks olid need valimised muidugi täielik läbikukkumine.

Vasakliit toetas eelmine kord Haloneni ning saavutas nüüd parima tulemuse, mille see on päris oma kandidaadiga presidendivalimistel saanud – nende jaoks liigub asi seega tõusvas joones.

Rootsi Rahvapartei Soomes toetajaskond on viimasel kümnendil parlamendivalimistel järjest kahanenud, kuid 2006. aasta presidendivalimistega võrreldes sai selle kandidaat nüüd peaaegu poole rohkem hääli. Selles võib näha Soome rootsikeelse vähemuse reaktsiooni Põlissoomlaste esiletõusule.

Soomes toimuvad valimised vähemalt kajastavad ühiskonna hoiakutes ning meeleoludes asetleidvaid muutusi. Eesti kivistuva poliitilise süsteemi puhul on sellest rääkida kahjuks järjest raskem.

Paljud lugejad ei näe IRL-i juhivalimistel sobivat kandidaati

2012-01-23T07:15:00.005+02:00

Läinud nädalal uurisin selle ajaveebi lugejatelt, kelle nad valiksid Isamaa ja Res Publica Liidu uueks juhiks. Tuleb välja, et valikut teha ei ole sugugi kerge. Suurim osa vastajatest märkis, et nad jätaksid sedeli tühjaks, sest ei näe ülesseatud kandidaatide hulgas sobivat.

Vastajaid tuli kokku 41 ja neist pea pooled, täpsemalt 19 ehk 46.3% märkis just ülaltoodud vastuse. Andres Herkel sai 11 (26.8%), Liisa Pakosta seitse (17.1%) ja Urmas Reinsalu neli (9.8%) häält.

Kõige ebapopulaarsemaks osutus siin seega Reinsalu, kuigi just tema poolt on pandud väidetavalt tööle parteiaparaat.

Alanud nädalaks panin üles küsitluse, mis puudutab EKD ja IRL-i edasisi suhteid.

Vähemusrahvused praeguses põhiseaduses.

2012-01-23T07:00:00.002+02:00

Raske eksitus rahvusliku üheõigusluse põhimõtte vastu.

Meie põhiseaduse §§ 20–23 on pühendatud vähemusrahvuste küsimusele.

Põhiseaduse koostamise ajal segasid selget pilku selleaegsed aurud, mis ei olnud tekitatud mitte üldprintsiipide kindlakujulisest kristalisatsioonist, vaid nendest juhuslikkudest tunnetest ja meeleoludest, mis liikusid selajal nii kõrgesti aupaistesse tõusnud mõistete: demokraatia, vähemusrahvuste enesemääramine j.n.e. tähe all.

Seda enesemääramist ja oma keele kasutamisvõimalust, mida meie olime taotlenud kaua aega asjatult, lõpuks eesmärgile saades suures võidu ja sihisaavutise vaimustuses tõttasime pakkuma igaleühele, et nüüd ka teistel vähemusrahvustel oleks üks hea päev.

Nüüd kaine peaga asja tagasi vaadates ja arvestades, et Põhiseadus on määratud mitte juhuslikkude olukordade kinnistamiseks või meeleolude kajastuseks – märkame ebaühtlust ja eneselevasturääkivust, mille tõttu see põhiseadus ei saa oma olemuselt jääda kestvalt aluseks meie riigi struktuurile, ja ka eriti vähemusrahvuste küsimuse orienteerumisjuhtnööriks.

Nii Põhiseaduse § 23, mis annab erilise eesõiguse saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikkudele ja nende keelele, on vastolus põhiseaduse § 6-ga, mis ütleb et kõik eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised, ja et ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis rahvusest olenevad.

Nimelt Vabariigi Põhiseaduse § 23 ütleb: "Saksa, Vene ja Rootsi rahvusest kodanikkudel on õigus pöörduda riiklikkudesse keskasutustesse kirjalikult oma keeli..."

Nüüd on aga lugu nii, et mingisugune looduseseadus ega meie põhiseadus ei saa keelata, et meie riigis peale saksa, vene ja rootsi rahvuste ei tohiks asuda ka teisi vähemusrahvaid, Eesti Vabariigi kodanikke. Nagu neid asubki.

Mispärast eelistame meie sakslasi, venelasi ja rootslasi soomlastele, lätlastele või juutidele?

Ega ometi sellepärast, et esimesed on kunagi meie maal mänginud valitseva kihi osa ja teised mitte? Ajaloolise õigluse seisukohast peaksime siis asja otse vastupidiselt mõõtma.

Küll annab selgitust asja kohta natuke § 22 kus öeldakse: "Neis kohtades, kus elanikkude enamus ei ole Eesti, vaid kohalikul vähemusrahvusel, võib kohalikkude omavalitsusasutuste asjaajamise keeleks olla selle vähemusrahvuse keel."

Kuid ka seegi seisukoht, et kui vastaval vähemusrahvusel on kusagil kohalik enamus, et ta siis mõttekohaselt ka teistes riiklikkudes asutustes võiks tarvitada oma keelt, ka see ei pea mitte paika, sest näit. saksa keele eelistamine riiklikes asutustes soome keelele poleks lubatav, kuna sakslased ei ela meil kusagil nii tihedasti, et nad moodustaksid kohalikku omavalitsuslikku enamusrahvandit. Selle vastu aga Ingeri elanikud, kes ingeri- resp. soome keelele lähedalolevat murrakut kõnelevad, võivad kohapealseks enamusrahvuseks kujuneda.

Samuti, kui oleks Eesti-Läti piir vähegi õiglasemalt aetud, oleks tulnud meil lätikeelt kõnelejatega paratamatult arvestada rohkem kui nüüd. Kuid ka nüüd läti keel mõnes vallas on rohkem esitatud kui saksa keel kusagil kohapeal.

Meie oleme aga seega siis mitte kohapealsete olukordade järele, vaid üldiselt eelistanud mõnda vähemusrahvust teisele, ilma mingisuguse mõistliku aluseta.

Nüüd jääb emba-kumba, kas kõigile maailma keeltele ja rahvastele põhimõttelik nõusolek anda, et igaüks oma emakeeles võib riiklikkude asutuste pöörata või – peame selle õiguse kõigilt ära võtma.

Rahvuslasena peab iga teist rahvust austama.

Ei ole ka nende ridade kirjutaja šovinist.

Kuid kindel on, et seda võimalust, et iga Eesti kodanik oma emakeeles võiks pöörata vabariigis riiklikkude asutiste poole, ei ole võimalik teostada.

Meie peaksime, kui meie ei arvestakski kõiki neid keeli, mida kõnelejad rahvad võiksid meie kodakondsusse saada, nagu kreeklased, hiinlased, araablased, hindud, kellede kirjamärgid ja keel on säärased, mida ainult mõningad eestikeelt kõnelejad oskavad tõlkida, ja missuguseid keeleoskajaid Eesti Vabariik ju ometi ei saa küllaldasel arvul omale ametisse võtta, peaksime juba isegi arvestades sarnase vähemusrahvusega nagu juudid, kelledest õige valdav osa peab oma rahvuskeeleks heebreakeelt, ja kes juba meie kodanikud ongi, need ometi kõrvaldama sellest soodustatud seisukorrast, et nad oma keeles saaksid asutistes asju ajada.

Lihtsalt sellepärast, et juudikeel ja kirjamärgid on liiga rasked selleks, et neid ära õppida.

Kui nüüd aga Põhiseaduses kõiki Eesti Vabariigi kodanikke peame ühetaolisteks, siis muidugi ka ei ole juut halvem kui saks, ja mida meie ei või juudile lubada, ei või ka me saksale anda.

Võib ju aeg tulla, et kunagi juudikeelt kõnelejaid, heebreakeelt oskajaid, on Eesti Vabariigis rohkem kui saksu ja kadakasaksu. Kas siis peaksime nende vähemusrahvuse pärast võtma oma põhiseaduse revideerimisele?

Ja ma ei imestaks põrmugi kui juudid juba nüüd hakkaksid enesele nõudma sama õigusi mis sakslased! Kui nad seda teinud ei ole, siis sellepärast, et neil sakslastest on vähem häbematust.

Põhiseadus aga peab kõrgemal seisma kui juhuslikud vähemusrahvuste vahekorrad, mida on ju võimalik reguleerida teiste seaduste ja määrustega.

Ühtegi vähemusrahvust ei tohi meie põhiseaduses eelistada teistele. Eesti praegune põhiseadus eelistab mõnda teiste kahjuks.

See on ebaorgaaniline osa põhiseaduses ja tuleb sealt kõrvaldada.

Võitlus nr. 2 (9), 29. jaanuar 1932

Minnie-Oh aka Miss Harmonica pürib...

2012-01-22T09:30:00.005+02:00

Taani esindajaks tänavusel Eurovisiooni lauluvõistlusel valiti eile õhtul Soluna Samay lauluga "Should've Known Better". Islandi teisest poolfinaalist meeldisid mulle isiklikult kõige rohkem Guðrún Árný Karlsdóttiri "Minningar" ja Rósa Birgitta Ísfeldi "Stund með þér", aga need kahjuks edasi ei pääsenud. Eile Norra esimeses poolfinaalis osalenutest keegi meelde ei jäänud, aga järgmisel nädalavahetusel toimub seal teine poolfinaal, kus käesolev ajaveeb soovitab Norra elanikel kindlasti eelistada artisti nimega Minnie-Oh (varasemalt tuntud kui Miss Harmonica), kelle hüpnotiseeriv pilk on näha ülal.

Lõuna-Carolinas võitis vastuoluline Gingrich

2012-01-22T07:00:00.010+02:00

Lõuna-Carolinas eile toimunud eelvalimised valmistasid kohutava pettumuse osadele USA vabariiklastele, kelle silmis neil võitjaks tulnud Newt Gingrich on sügavalt antipaatne kuju, kelle šansid üldvalimistel Barack Obama seljatada on nullilähedased. Meeleolud on umbes sellised nagu saab olema paljude Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete oma pärast Urmas Reinsalu kinnitamist erakonna uueks esimeheks.

Kuid selles osariigis oli toetus temale vabariiklaste hulgas lõpuks küllaltki suur – 40.4% häältest, kuigi neist paljud võitis ta enda poole alles viimastel päevadel – ja üleriigilised küsitlused näitavad, et tema tulemus oleks üldvalimistel praegu sama hea kui Mitt Romney oma – 52:48 Obama kasuks.

Romney sai Lõuna-Carolinas 27.9%, Rick Santorum 17% ja Ron Paul 13% häältest. See tähendab, et enne 31. jaanuaril Floridas toimuvaid eelvalimisi neist keegi tõenäoliselt rajalt kõrvale ei astu, kui just Santorum vahepeal Gingrichi kasuks ei loobu.

Florida on nn. võitja-võtab-kõik osariik, kus kõik 50 vabariiklaste üleriigilisele kongressile saadetavat delegaati saab endale see kandidaat, kes kogub osariigis kõige rohkem hääli. See omab nende kampaaniatele erinevat mõju. Ron Paul seal kampaania tegemisele raha ei kuluta, sest tema võimalused esimeseks tulla on olematud. Küsitlused ennustavad seal praegu Romney jaoks umbes sama kindlat võitu nagu sai nüüd Lõuna-Carolinas Gingrich, aga kui Santorum peaks kõrvale astuma ning avaldama toetust Gingrichile, siis muutuks rebimine palju tasavägisemaks.

Gingrich on üpris kahepalgeline tegelane, kes räägib ühest küljest, et kavatseb peatada maksutõusud, muuta USA kõige kütkestavamaks maaks uute investeeringute jaoks, anda ameeriklastele võimaluse tasuda praeguse asemel ühetasast – 15% – tulumaksu, lubab tasakaalustada riigieelarve, kuid on teisest küljest toetanud ise föderaalkulutuste kasvu, riigipoolset ettevõtete ja pankade väljaostmist jms. Tema kampaania poolt on kritiseeritud teravalt ka Romney tegevust eraettevõtjana.

"Mina usun kindlalt, et need valimised on lahing Ameerika hinge pärast. See on valik kahe Ameerika jaoks väga erineva saatuse vahel. President Obama tahab meie riigi põhjapanevalt ümber kujundada. Meie tahame taastada need Ameerikale aluseks olnud põhimõtted, mis tegid selle maa suureks, maailma lootuseks," ütles oma eile õhtul peetud kõnes Romney. "Meie president on lõhestanud rahva, tegelenud klassisõjaga ja rünnanud seda vaba ettevõtluse süsteemi, mis on muutnud Ameerika majanduslikult maailmas kadestatuks. Me ei suuda alistada seda presidenti sellise kandidaadiga, kes on ühinenud sellesama rünnakuga vaba ettevõtluse vastu."

"Kui minu oponendid ründavad edukust ja vaba ettevõtlust, siis ründavad nad mitte üksnes mind, vaid iga isikut, kes unistab paremast tulevikust," jätkas Romney. "Viimaste nädalate jooksul oleme me näinud otserünnakut vaba ettevõtluse vastu. Me ootasime seda president Obamalt. Me ei oodanud seda, et mõned vabariiklased temaga ühinevad. See on viga meie erakonna – ja meie rahva jaoks. Meie erakond on vaba ettevõtlust, vaba turumajandust ja tarbijate valikut toetav erakond. Vabariiklik Partei ei demoniseeri edukust."

"Need, kes võtavad täna kätte vasakpoolsete relvad, leiavad need olevat suunatud meie vastu homme," lisas Romney. "See on valik, mille meie erakond annab ameeriklastele. Või muidu ei paku me neile üldse mingit valikut. Ja ameeriklased, minu meelest, nõuavad nendel valimistel tõelist valikut..."

Küsimus on ERR-is, mitte proua Tamperes

2012-01-21T07:30:00.032+02:00

Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi direktor, professor Kaja Tampere, paistab olevat ärritunud postitusest, milles mainisin tema nime. Nähtavasti vajab see teema siin veel veidi lahkamist. Ta kirjutab oma ajaveebis:

"Mõni kohe ei saa rahu... Tuleb välja, et Seltsimees Andres Laiapea, kes minu peale kaebuse esitas ERR-i eetikanõunikule, on muideks ka blogija. Väga põhimõtteline, nagu kõik pealekaebajad (te ju kõik ikka mäletate nõukogude ajast, kuidas erinevate seisukohtade omajate peale kaevati, kuidas neid hukka mõisteti ja hurjutati?). Stiilne mees, mu meelest :)Seltsimees Laiapeal on blogi, mida tasub kindlasti lugeda. Tema seisukohad selles mind materdavas blogipostituses on huvitavad. Sellest kirjatükist teen analüüsi ja järelduse, et kõige erapooletumad inimesed Eesti vabariigis on Seltsimees Laiapea loogikat järgides töötud, sest kui sa pole kunagi kellegiga tööalaselt seotud, siis pole sul ka muret, et sa kedagi tead ja võib olla erapoolikult kohtled, kommenteerid või arvustad. Vat see on küll väga innovatiivne demokraatiat ja eesti riiki arendav seisukoht - kõik töötud arvamusliidriteks, sest vaid nemad suudavad olla vabad ja sõltumatud, kuna nad pole seotud ühegi tööandjaga .... Teen selle ettepaneku ka ERR-ile järgmine kord, kui nad tahvad mu käest miskit küsida."

1. Mina ei ole teile, proua Tampere, mingi seltsimees. 2. ERR-i eetikanõunikule sai esitatud mitte kaebus proua Tampere kohta, vaid küsimused, mis puudutasid tema esitlemist justkui sõltumatu eksperdina, kes on antud konfliktis erapooletu vaatleja. 3. Nõustun loomulikult sellega, et käesolevat ajaveebi tasub kindlasti lugeda. 4. Viidatud postitus on pühendatud mitte proua Tampere materdamisele, vaid ERR-i käitumisele. 5. Tema järeldused sellest on demagoogilised.

"Seltsimees Laiapeale aga teadmiseks, et ma olen lisaks (lisaks prokuratuurile) teinud kaastööd veel siseministeeriumile - ja heureka-heureka - sel ajal oli siseminister keskerakondlane Laanet, kes muideks on ainus poliitik, kellele ma olen ka PR alast nõu oma elus üldse andnud, seetõttu olen erapoolik ka keskerakonna suhtes, sest Kalle Laanetiga suhtlen praegugi veel ja kui ta abi palub, siis ikka aitan. Lisaks, olen töötanud koos sotsiaalministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, politseiameti, haigekassa, .... issand ma ei mäletagi enam kelle kõigiga veel :) Seetõttu, lähtudes Seltsimees Laiapea loogikast, ma ei tohiks nagu üldse enam Eesti riigi kohta arvata midagi - ei kodanikuna, ja hoidku jumal, et analüütikuna (mida professorid vahest on) Aga kuhu jääb siis minu demokraatlik õigus, minu õigus sõnavabadusele?"

Toodud selgitus paraku üksnes süvendab muljet proua Tampere erapoolikusest antud juhtumi kommenteerimisel, sest kellegi jaoks ei ole ju saladus, et härra Laanet kuulub Keskerakonnas nende hulka, kelle suhted selle praeguste juhtide, sealhulgas erakonna peasekretäri Priit Toobaliga ei ole pehmelt öeldes parimate killast.

"Ja veel... mina rumala ja lihtsa inimesena, olen nüüd tõsiselt mures, et kuhu suunda mu arvamus siis kallutatud on, kui ma erinevaid parteisid, poliitikuid ja riigisüsteeme olen aidanud, ja samas ka kritiseerinud. Issakene, ma olen täitsa segaduses. Seltsimees Laiapea, palun aita - kas ma olen siis koalitsiooni poole kaldu, või opositsiooni poole kaldu? Või äkki olen hoopis Ameerika poole kaldu - ma olen seal ka käind ja koos Riigidepartemanguga asju teind - selle kohta ma siis ka ei tohi midagi öelda? Või olen ma hoopis Venemaa poole kaldu - sealgi olen valitsuse tasemel osalenud projektides, ja Medvedevi PR meeskonnaga koostööd teinud... Ja siis olen ma võib olla hoopiski Talibani poole kaldu, sest olen kriitilistel aegadel ka moslemitega semminud ja neile nõu andnud - Lääne Saharas ja Marokos just Araabia kevade ajal üht ja teist riiklikku korda saatnud, riigisüsteeme nõustanud... Ja rääkimata muidugi Soomest, kus ma isegi Soome politseile olen teeneid osutanud, rääkimata mõnedest süütumatest valitsusasutustest. Taevas arm, see olukord kisub väga koomiliseks kui asjale läheneda Seltsimees Laiapea loogikaga... Olen tõeliselt mures, et kuhu suunda ma siis olen kallutatud, kelle suhtes ma erapoolik olen ja kelle suhtes erapooletu? Ma pole sellises identiteedi kriisis varem olnud."

Selline irooniline hüsteeritsemine ei muuda kuidagi tõsiasja, et proua Tampere on: a) olnud töösuhtes prokuratuuriga, mis on tema poolt kommenteeritud konflikti osapool; b) tunnistas just ka veel praegugi jätkuvaid suhteid Keskerakonna tänase juhtkonna ühe suurima siseoponendidega ("...kui ta abi palub, siis ikka aitan."), kellel on sellest konfliktist erakonnasiseselt ilmselt kõige rohkem võita. Need asjaolud seavad tõsise kahtluse alla tema võime jääda antud juhtumi kommenteerimisel erapooletuks (kas ta seda endale ise tunnistab või mitte, see ei oma seejuures tähtsust).

"Aga võib olla on parem end Sm Laiapeast ja teistest temataolistest mitte häirida lasta, sest igasugu "peasid" on ju maailmas (enamus on, ma loodan, tarkpead) - ja meil pidada demokraatlik riik olema, nii et igaüks võib arvata, mida tahab... Ma siiani usun kodanikuna ja riigialamana ja professorina (see usk tugineb siiski süsteemide analüüsile), et meil on demokraatlik riik - seda võrreldes kõige sellega mida ma maailmas ja ka Eestis oma silmaga näinud olen ja omal nahal kogenud olen..."

Mind ei huvita, millised järeldused teeb kogu sellest asjast enda jaoks proua Tampere, aga avalik-õiguslik ringhääling võiks sarnaseid seoseid edaspidi siiski mainida, et mitte kaotada publiku silmis oma usaldusväärsust.

"Lugeja peab identifitseerimisest alati aru saama, millised on allika suhted sündmusega," ütleb Tiit Hennoste "Uudise käsiraamat". "Tavaline demagoogiavõte on katse tõsta allika autoriteeti sellega, et tema seotust sündmusega varjatakse. Selle asemel kasutatakse tiitleid, mis näitavad tema kõrget positsiooni vms."

Jättes mainimata, et prof. Tampere on olnud töösuhtes enda poolt kommenteeritud konflikti ühe osapoolega (ning lisaks tunnistas ta nüüd ise, et nõustab jätkuvalt inimest, kellel on sellest konfliktist erakonnasiseselt ilmselt kõige rohkem võita), kasutas ERR seda tavalist demagoogiavõtet. Selline lähenemine ei sobi kokku rolliga, mida avalik-õiguslik ringhääling demokraatlikus riigis täitma peaks.

Sünge film kadunud maailma kaotatud sõjast

2012-01-21T07:00:00.028+02:00

"Моонзунд" – minu meelest on see üks parimaid sõjafilme, mis Eestiga seotud. Moonsundi arhipelaag on maakeeli Lääne-Eesti saarestik, mis omas äärmiselt suurt tähtsust Peterburi kaitseplaanides. Moonsund ise on meile rohkem tuntud Väinamere nime all.

Aleksandr Muratovi 1987. aastal valminud mängufilm põhineb Valentin Pikuli samanimelisel romaanil (1973), stsenaariumi kirjutas Eduard Volodarski.

Esimene maailmasõda. Balti Laevastiku ülem admiral Nikolai von Essen mõistab Moonsundi tähtsust juba sõja alguses, aga kui vanemohvitser Artenev (Oleg Menšikov) sakslaste lähenedes sinna 1917. aastal postile saabub, siis leiab ta rannapatareist eest täiesti distsiplineerimatud madrused, kohapealne ülemus ei ole aga vastupanu osutamisest üldse huvitatud.

Kuidas selleni jõuti? – see ongi küsimus, millele üritab vastata see film.

See on lugu ühe pehastunud maailma kokkuvarisemisest. Kui sakslased väljast peale suruvad, siis üksnes kiireneb ühiskonna sisemine laostumine, võim kaotab autoriteedi ja kord kaob käest ning sõda nõuab järjest rohkem ohvreid.

Vene patrioot Artenev üritab täita sellises olukorras oma kohust isamaa ees. Tema hoiak on apoliitiline, kergelt küüniline poliitikute ja selles osas toimuvate arengute suhtes, kuid vana tsaariaegne kasvatus on teinud temast omamoodi romantiku...

"Bolševism lõhub Venemaa puruks, ta ei ole valmis sellega võitlemiseks. Kuigi Venemaa ei ole muide kunagi millekski valmis, see on tema tavapärane seisund: mõistan, aga teha midagi ei saa – on ka Vene inimese püsiv seisund," ütleb Artenevile admiral Koltšak, keda kujutatakse selles filmis heatahtlikult.

Kuid bolševismi rolli on näidatud selles muidugi mitte üksnes laostava, vaid ka korrastavana – bolševikud haaravad initsiatiivi olukorras, kus vana kord on juba kokku varisenud ning valitseb kaos. Film lõpeb kommunistide mahalaskmisega, aga see ei ole õnnelik lõpp.

Filmi aluseks on tõestisündinud lood (Artenevi prototüübiks oli Nikolai Bartenev) ning üheks tegelaseks ka legendaarne Anna Revelskaja, keda kehastab Ljudmilla Nilskaja.

ERR kui kallutatud propagandakanal

2012-01-20T19:00:00.002+02:00

Keskerakonna peasekretäri kodu ja suvila ning erakonna peakontori puistamisest rääkides peaks igale asjale vähegi erapooletult vaadata üritavale inimesele olema minu meelest selge, et see oli prokuratuuri ja kaitsepolitsei poolt täiesti ebaproportsionaalne käitumine, sisuliselt õigustamatu, vähemalt ühel ennast demokraatlikuks õigusriigiks pidaval maal. Meie avalik-õiguslik ringhääling on aga leidnud oma eetrisse justkui erapooletute ekspertidena esitletavaid inimesi, kes annavad mõista vastupidist. Pöördusin sellega seoses ka ERR-i meediaeetika nõuniku poole.

Lugupeetud eetikanõunik!

Käesoleva aasta 15. jaanuaril levitas Eesti Rahvusringhääling kommentaari ("Professor: riigiasutusi ei tohiks naeruvääristada"), mille andis Eesti Keskerakonna ja riigiprokuratuuri vahel puhkenud sõnavahetuse kohta Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi direktor, professor Kaja Tampere, keda esitleti justkui sõltumatu eksperdina, jättes samas mainimata, et tegemist on riigiprokuratuuri endise suhtekorraldaja ehk inimesega, kes on olnud töösuhtes tema poolt kommenteeritud sõnavahetuse ühe osapoolega.

Kes ja millistel asjaoludel otsustas, et antud sõnavahetuse kohta küsitakse kommentaari just sellelt inimeselt? Kas ajakirjanikele oli seda lugu tehes teada, et professor Tampere on olnud suhtekorraldajana otseselt seotud enda poolt kommenteeritava sõnavahetuse ühe osapoolega? Kas professor Tampere jättis selle ajakirjanikele ütlemata? Kui see info oli teada, siis millistel kaalutlustel otsustati jätta sellest teavitamata ETV vaatajad ja Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali lugejad? Kas teie ei leia, et neid tuleks sellisest seosest, mis võis muuta professor Tampere antud sõnavahetuse kommenteerimisel väga erapoolikuks, siiski teavitada, et Eesti Rahvusringhääling ei kaotaks publiku silmis oma usaldusväärsust?

Eetikanõuniku vastus

15. jaanuaril Aktuaalse Kaamera saates esitatud loos oli Kaja Tampere üks allikatest, kes kommenteeris prokuratuuri ja Keskerakonna vahelist avalikku arvamustevahetust.

AK toimetuse juht Urmet Kook selgitas, et toimetus valis Kaja Tampere kommenteerima, "kuna ta on Eesti pädevaim kriisikommunikatsiooni ekspert. Tema teadustööde, aga ka praktilise kogemuse maht selles vallas on suurim."

AK toimetuse juhi sõnul oli Kaja Tampere koostöö riigiprokuratuuriga lühiajaline ja seotud ennekõike prokuratuuri sisekommunikatsiooni arendamisega 2003.a. Seega ei mõjutavat see tema praegusi seisukohti päevakajalistes küsimustes.

Arvestades asjaolu, et Kaja Tampere tööalane seotus prokuratuuriga oli lühiajaline ja jääb aastate taha, ei ole minu hinnangul asjakohane eeldada, et ajakirjanik oleks pidanud välja tooma Tampere toonase seose. Tööalase seose esiletoomine võiks olla põhjendatud näiteks siis, kui Tampere oleks olnud loo põhiallikas. Antud juhul see nii ei olnud.

Liiatigi ei ole loost üheselt selge, mida täpselt peab Tampere silmas, kui räägib riigiasutuste naeruvääristamisest.

Kordan saates kõlanud tsitaati:

"Me üritame naeruvääristada riigiasutusi, seda me ei tohiks teha. Kui me oleme demokraatlik riik, siis meil on sõnavabadus ja me võime igasuguseid asju rääkida, aga me ei tohiks oma riiki naeruvääristada. Me peaksime ikkagi olema niivõrd lugupidavad oma riigi institutsioonide suhtes, et ootame ära, mida see kohus siis ütleb," rääkis Tampere.

Siin sisalduks justkui üleskutse mitte anda hinnanguid kaitsepolitsei ja prokuratuuri tegevusele seoses Toobali ja Tuiksoo vastu esitatud kahtlustusega. Sellist mõtteviisi võib veel mõista, kui räägib avalikkussuhete spetsialist (nagu Tampere ongi). Ajakirjanduslikust aspektist vaadates aga on loomulik, et sellisel skaalal toimunud politseioperatsioon leiab käsitlemist erineval viisil, muuhulgas ka kriitilisest küljest.

Ent tulles tagasi põhiküsimuse juurde: Kaja Tampere ei olnud selle loo põhiline allikas ning seetõttu ei olnud vajalik tuua välja tema kunagist töist seost prokuratuuriga.

Kommentaariks

Eetikanõunik jättis millegipärast tähelepanuta, et prof. Tampere ütles antud lõigus veel: "Mul kodanikuna on palju suurem turvatunne ja usaldus Eesti prokuratuuri sõnumite vastu kui ükskõik missuguse partei poliitiku sõnade suhtes." – teisi sõnu: uskuge, et Eesti suurima opositsioonierakonna peakontori läbipuistamine oli põhjendatud, ärge selles kahelge!

Kui meediasse lekitati – ilmselge eesmärgiga neid ennekuulmatuid aktsioone kuidagi õigustada – info selle kohta, et Keskerakonna peasekretäri juurest leiti väljatrükk Hannes Rummi kirjavahetusest, siis lasi ETV seda kohe oma uudistesaadetes taas justkui ekspertidena kommenteerida kahel ajakirjanikul, Anvar Samostil ja Kalle Muulil, keda ei kahtlusta eelarvamustevabas suhtumises Keskerakonda ilmselt keegi. Selge poole on valinud oma juhtkirjades ka ERR-i uudisteportaal.

Hea on see, et Foorumi küsitlusele vastanutest 69.9% leidis, et kapo reageeris Keskerakonna juhtumi puhul üle, mis tähendab, et autoritaarset võimu on valmis toetama vähem kui kolmandik rahvast. Halb on aga see, et valitsevas ajakirjanduslik-poliitilises kompleksis domineerivad tsiviliseeritud õigusriikluse õõnestajad, kes peavad toimunud aktsioone justkui õigustatuks. Ja samal ajal ei tehta üldse märkamagi neid võimuparteidega seotud kohti, kus võib olla tegemist tõesti väga suuremahulise korruptsiooniga, mis ületab sadu kordi neid summasid, millest on räägitud praegu segast juttu Keskerakonna puistamist õigustades.

"Me elame iseseisvas Eesti Vabariigis, mis kuulub rahvale, mitte kaitsepolitseile, peaministrile või vabariigi valitsusele. Nad kõik on vastutavad eesti rahva ees ja ei seisa neist kõrgemal. Kodanikel on vääramatu õigus ja demokraatia seisukohast lausa kohustus esitada küsimusi, olla skeptiline ja kriitiline võimukandjate suhtes," märkis Keskerakonna volikogu aseesimees ja Tallinna Ülikooli magistrant Siret Kotka prof. Tampere nö. ekspertarvamusi kommenteerides. "See on elementaarne ja üks ekspert esitab ikka tõsiseid argumente, analüüsib ja selgitab olukorda, mitte ei vali pooli."

"Võimu "uskuv" professor diskrediteerib oma ametit, sest selline ei ole teadlase jutt, sest teadlane "teab", mitte ei "usu"," lisas Kotka. "Paraku on lood sedasi, et ajaloos on võimu kuritarvitamine tavapärane nähtus ja selles suhtes pole erandiks olnud ka Eesti. Esimese vabariigi viimastel aastatel kehtis meie riigis vaikiv ajastu, kus tollane kaitsepolitsei toimis poliitilise politseina ja ainus lubatud erakond oli Isamaaliit. See oli olukord, kus võimu ja selle tegevust ei tohtinud kritiseerida ning kasutati repressioone. Kas sellist Eestit tahaksime tagasi?"

Tõepoolest. Keskerakonna puistamise valguses jääb ainult üle korrata hiljutist ettepanekut: Riigikogu võiks anda hinnangu 1934. aasta riigipöördele.

Vaata ka
Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?

Iganädalane muusikaringvaade, 20. jaanuar 2012

2012-01-20T07:00:00.020+02:00

Kus olid sina aastal 1962? Arvatavasti dimensioonidevahelises galaktikas, nagu öeldi ühes B-kategooria ulmefilmis. USA edetabelites tegi siis aga juba ilma Gene Chandler oma looga "Duke of Earl". Kas mõnda nendest alltoodud paladest mäletatakse viiekümne aasta pärast samamoodi, seda näeb muidugi viiekümne aasta pärast, aga vähemalt täna leiab need siit mängukavast.

1. About Wayne sööb kooki ja langeb deliiriumisse. Noorte roomlaste seiklused maailmas, mis eksisteerib fantaasiates, aga võib omada kujuteldavat kokkupuudet ka reaalsusega.

2. Airika MissLadyBug imeliselt veidra käsitlusega AoB iidsest hitist "Don't Turn Around".

3. Anna Calvi "Jezebel" (Version Française).

4. Clara C tõlgendus Jason Mrazi laulust "I Won't Give Up".

5. Itaalia ühiskonnateadlased instituudist Dabadub peavad metsaülikoolis loengu teemal "Il mondo è nelle tue mani".

6. Ja jätkame sotsiaalselt tundlikel teemadel. DEV ei laula ainult tantsukingadest, aga see laul räägib ka neist.

7. Nüüd järgneb siin väike pilk tulevasele vabariigi aastapäeva kontserdile: Farshid Amin ja tema tantsulapsed esitavad moodsa nägemuse 700-aastasest orjaajast.

8. Focalized ja Trisha annavad pildi arengutest Euroopa Liidus kuni käesoleva kümnendi lõpuni.

9. Giulia Ananìa Sanremo laulufestivalil osaleva palaga "La mail che non ti ho scritto"

10. Taani metallistid ettevõttest Iron Fire õhutavad mässu tundmatute jõudude vastu.

11. Josh Groban arvab, et kui ta minema jalutab, siis võiks keegi talle järgneda.

12. Kings Of The City kerib aega tagasi, et näidata milleni võib viia söögi pudisemine suust.

13. Lenna "Mina jään" kõlab minu meelest peaaegu nagu vihje seriaalile "Twin Peaks", aga võib-olla on mul lihtsalt liiga rikutud mõtlemine.

14. Lonely Drifter Karen laulab sellest, et jäänud on ainult sametist köis...

15. Taani popikuninganna Medina peab koos teiste aadlikega tänavalt tsenseerimata kõne tõsistest probleemidest.

16. MNDR jätkab nendega osaliselt haakuvatel teemadel.

17. Süüria kõnemehed Murder Eyez ja Mouhamad Khayri tutvustavad olukorda araablaste vaatepunktist.

18. Sara Niemietzi uus laul "Evening".

19. Sébastien Tellier üritab panna alust uuele maailmausundile.

20. Siiri Sisaski "Toolid on tühjad" – laul tema peagi ilmuvalt uuelt kauamängivalt.

21. Zucchero ja Patrick Fiori L'écho des dimanches.

22. Trafficu "NASA" – jälle mingi kosmose teema. Varsti omandab väljend "käi Kuu peale" ilmselt juba hoopis täiesti uue tähenduse. Ja huvitav kui palju inimesi enne metsa lendab kui teleportatsioonist asja saab...

23. Two Door Cinema Club "Something Good Can Work".

24. We Are Augustines "Book Of James".

25. The Ugly Club "Under the Great Wave".

Erakonna Eestimaa Rohelised kirjavahetus kautsjoniküsimuses

2012-01-19T22:00:00.027+02:00

Erakonna Eestimaa Rohelised taotlust saada tagasi Riigikogu valimisel Eerik-Niiles Krossi eest makstud kautsjon on kajastatud meedias mingis nihestatud võtmes, mis paistab jätvat asjast inimestele üpris segase mulje. Sellest tulenevalt võtan endale vabaduse avaldada siin roheliste vastav kirjavahetus, mille lugemine neid loodetavasti paremini mõista aitab.

Mis puudutab kautsjonit, siis minu arvates riivab selle nõudmine muidugi üldse põhiseadust. Sellest tulenevalt tegin nüüd ka osalusveebi kaudu ettepaneku lõpetada Riigikogu valimistel kautsjoni nõudmine.

Praegu kehtiv Riigikogu valimise seadus näeb ette, et kandidaat registreeritakse üksnes juhul kui on tasutud kuupalga kahe alammäära suurune kautsjon. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 ütleb aga, et kedagi ei tohi diskrimineerida varalise seisundi tõttu. Näib, et Riigikogu valimise seadus riivab põhiseadust, sest sellega on sisuliselt kehtestatud varanduslik tsensus poliitikas osalemiseks. Selle vastuolu kõrvaldamiseks teen ettepaneku loobuda kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmisest. Selle asemel võib nõuda näiteks toetusallkirjade esitamist, nagu seda tehakse mitmetes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Ettepaneku poolt/vastu saab seal hääletada seitsme päeva jooksul. Kui see peaks minema vastamisele, siis vastus tuleb tõenäoliselt negatiivne, sest praegu Riigikogus esindatud erakonnad (nn. poliitiline kartell) on sisuliselt otsustanud iga hinna eest hoiduda poliitilise süsteemi avatumaks muutmisest, sest see võib ju kahjustada nende tänaseid positsioone (valitud on Eesti demokraatia jaoks hukatuslik tee, millel võivad olla lõpuks katastroofilised tagajärjed). Aga proovima ju peab...

* * *
Kellelt: Aleksander Laane, Erakonna Eestimaa Rohelised esimees
Kellele: Vabariigi Valimiskomisjon
Millal: 6. jaanuaril 2012

6. märtsil 2011 toimusid Riigikogu valimised. Erakond Eestimaa Rohelised tasus erakonna valimisnimekirjas olnud kandidaatide eest kautsjoni kokku summas 69 505.00 eurot. Sealhulgas tasus EER 556,04 eurot kandidaat Eerik-Niiles Krossi eest.

Riigikogu valimise seadus reguleerib kautsjoni tagastamist alljärgnevalt:

§ 77. Kautsjoni tagasimaksmine

Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Tagastamata kautsjoni kannab Vabariigi Valimiskomisjon riigituludesse.

Eerik-Niiles Kross sai valimistel 3 579 häält. Valimisringkonna NR 12 Pärnu kvoot oli 5 031,88. Seega Eerik-Niiles Kross sai üle poole lihtkvoodist.

Eelöeldust tulenevalt palume teil viivitamatult ühe kautsjoni tagastamist erakonna arveldusarvele.

Kellelt: Heiki Sibul, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees
Kellele: Aleksander Laane, Erakonna Eestimaa Rohelised esimees
Millal: 11. jaanuaril 2012

Kautsjoni tagasimaksmise kord on sätestatud Riigikogu valimise seaduse §-s 77. Kautsjon tagastatakse erakonnale, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 % häältest või üksikkandidaadile, kes osutus valituks või sai valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses. Paragrahv 77 ei näe ette kautsjoni osalist tagastamist erakonnale ühe või mitme kandidaadi kohta.

Vabariigi Valimiskomisjon maksis 24. märtsi 2011. a otsusega nr 66 (RT III, 26.03.2011, 4) kautsjoni tagasi neljale Riigikogu valimistel üleriigiliselt vähemalt 5% häältest kogunud erakonnale ning üksikkandidaat Leo Kunnasele, kes kogus valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses. Tagastamata kautsjoni on Vabariigi Valimiskomisjon kandnud riigituludesse.

Ülaltoodust tulenevalt puudub Vabariigi Valimiskomisjonil seaduslik alus Erakonnale Eestimaa Rohelised kautsjoni tagasimaksmiseks.

Kellelt: Aleksander Laane, Erakonna Eestimaa Rohelised esimees
Kellele: Riigikohus, Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu
Millal: 13. jaanuaril 2012

1. Erakond Eestimaa Rohelised esitas 06.01.2012 Vabariigi Valimiskomisjonile kautsjoni tagastamise avalduse. 11.01.2012 jättis Vabariigi Valimiskomisjon Erakonna Eestimaa Rohelised avalduse rahuldamata, teavitades sellest erakonda oma kirjaliku vastusega. Erakond Eestimaa Rohelised on seisukohal, et Vabariigi Valimiskomisjoni toiming (kautsjoni tagastamata jätmine) on põhjendamatu ning palub Riigikohtul tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ning kohustada Vabariigi Valimiskomisjoni tagastama Erakonnale Eestimaa Rohelised kautsjon erakonna poolt nõutud ulatuses. Esitatud kaebust põhistab Erakond Eestimaa Rohelised alljärgnevalt.

2. 6. märtsil 2011 toimusid Riigikogu valimised. Erakond Eestimaa Rohelised tasus erakonna valimisnimekirjas olnud kandidaatide eest kautsjoni kokku summas 69 505 eurot. Sealhulgas tasus Erakond Eestimaa Rohelised 556,04 eurot kandidaat Eerik-Niiles Krossi eest.

Eerik-Niiles Kross sai valimistel 3 579 häält. Valimisringkonna NR 12 Pärnu lihtkvoot oli 5 031,88. Seega Eerik-Niiles Kross sai üle poole lihtkvoodist.

3. Riigikogu valimise seadus (edaspidi RVS) reguleerib kautsjoni tagastamist alljärgnevalt:

§ 77. Kautsjoni tagasimaksmine

Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Tagastamata kautsjoni kannab Vabariigi Valimiskomisjon riigituludesse.

Riigikogu valimiste seaduse kohaselt käsitletakse kandidaadina kandideerimisõiguslikku Eesti kodanikku, kes vastab seaduses sätestatud nõudmistele. Seega on kandidaatideks kõik kandideerimisõiguslikud Eesti kodanikud, olenemata sellest, kas nad kandideerivad erakonna nimekirjas või üksikkandidaatidena. RVS § 77 sõnastusest tuleneb, et „... erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat ... saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses ...“. RVS § 77 sõnastusest ei tulene, et valimisringkonnas vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses häälte saamine on kautsjoni tagasimaksmise aluseks vaid üksikkandidaatide, mitte erakonna nimekirjas kandideerinud kandidaadi puhul.

4. Vabariigi Valimiskomisjon on oma 11.01.2012 vastuses andnud hinnangu kehtivale seadusnormile ning leidnud, et kautsjoni tagasi maksmise kohustus vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses häälte saamisel kehtib ainult üksikkandidaatide suhtes. Erakond Eestimaa Rohelised ei nõustu Vabariigi Valimiskomisjoni järeldustega ning leiab, et RVS § 77 sõnastus ei anna alust selliste järelduste tegemiseks.

5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses nõutu kohaselt esitab Erakond Eestimaa Rohelised käesoleva kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu.

Lähtudes eeltoodust palun:

1. Tunnistada Vabariigi Valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks;
2. Kohustada Vabariigi Valimiskomisjoni tagastama Erakonnale Eestimaa Rohelised kandidaat Eerik-Niiles Kross´i eest tasutud kautsjon summas 556,04 eurot.

Huntsman ja Perry astusid kõrvale, aga mitte mängust välja

2012-01-19T20:15:00.004+02:00

USA vabariiklaste valimisralli on kaotanud New Hampshire'i järel kaks osalejat. Esmaspäeval astus rajalt kõrvale Jon Huntsman, kes avaldas sel puhul tehtud avalduses arvamust, et "2012. aasta valimised on kõige olulisemad valimised meie eluajal."

"Pärast kolme aastat paksemat valitsust, kõrgemaid makse ja suuremaid kulutusi vajab Ameerika hädasti tagasipöördumist konservatiivsete põhimõtete juurde: piiratud rolliga valitsus, madalamad maksud ja tasakaalus eelarved," märkis Huntsman. "Kampaania ajal olen ma rääkinud sageli vajadusest parandada mitte üksnes meie riigi majanduslik defitsiit, vaid ka meie usalduse ja ühtsuse defitsiit. Ameerika on lõhestatum kui kunagi varem ning selleks, et meie rahvas saaks uue juhtkonnaga edasi liikuda ja ühineda, peab kõigepealt ühinema Vabariiklik Partei. Täna katkestan ma oma kampaania ning toetan seda kandidaati, kes on kõige paremini varustatud selleks, et alistada president ja viia Valge Maja tagasi konservatiivide juhtimise alla: kuberner Mitt Romney."

Rick Perry teatas aga täna, et on "jõudnud selle kampaania üle mõtiskledes järeldusele, et ei ole elujõulist teed edasi minu jaoks selles 2012. aasta kampaanias. Seetõttu katkestan ma täna oma kampaania ja toetan Newt Gingrichi saamist USA presidendiks. Ma usun, et Newt on konservatiivne visionäär, kes suudab ümberkujundada meie riigi. Meil on olnud oma erimeelsusi, mida kampaaniatel vältimatult on, ja Newt ei ole täiuslik, aga kes meist oleks."

Perry otsus on mõistetav selles mõttes, et kahe päeva pärast tabanuks teda Lõuna-Carolinas ilmselt ränk läbikukkumine, sest seal kampaania tegemisele kulutatud miljonitele vaatamata ei ole ta suutnud reitingut parandada. Gallupi viimase küsitluse kohaselt on toetus temale üleriigiliselt 7%, kuid Lõuna-Carolinas sellest poole väiksem. Olukorras, kus väga suurt tähtsust on hakanud omama teledebatid, mis ei ole just Perry tugevaim külg, ei oma jätkamine ilmselt mõtet.

Gingrichi toetamine on aga veidi üllatavam, sest see läheb vastuollu Perry kampaania ühe peamise sõnumiga, mis on olnud suunatud Washingtoni siseringlaste vastu, keda Gingrich kahtlemata on.

Üleriigiliselt on Romney jätkuvalt poole populaarsem kui Gingrich, teda toetab kolmandik vabariiklastest, kuid Lõuna-Carolinas käib neil praegu esikoha pärast tihe rebimine. Perry sooviks on nähtavasti kas venitada nende omavahelist jõukatsumist pikemaks, et ka tema jaoks olulised teemad pääseksid selle kaudu avalikus ruumis rohkem esile, või siis on ta jõudnud järeldusele, et võitjaks osutub lõpuks Gingrich, mistõttu on oma edasise mõju säilitamiseks otstarbekas toetada just teda.

Või siis leidis ta hoopis, et Gingrich on Romneyle lõpuks nõrgem vastane kui oleks Rick Santorum, millest tulenevalt on praegu vaja toetada Gingrichit, et Santorum kukuks valimisrallist välja enne teda. Võimalusi on mitmeid.

Vaata ka
Rick Perry Suspends Campaign, Endorses Newt Gingrich

Sakslased suurmaaomandamist kindlustamas.

2012-01-19T07:00:00.002+02:00

Viimased katsed.

Kui ühel hiljutisel koosolekul Riigikogus hulga aja takka kord jälle kõnet oli kohalikkude sakslaste teotsemisest minevikus ja olevikus ning n.n. balti ideoloogia vaimust – siis väitis riigikogu liige Schilling selle viimase kohta: "Balti ideoloogia" on aastasadade jooksul kujunenud selliseks, et balti sakslased alati on taotlenud kodumaa suuremat iseseisvust.

Raske oleks kujutella, et säärase moonutatud väitega oleks juletud esineda mõne teise maa parlamendis, kus rahvuslik tunne vähem kanapimedusega löödud ja poliitiline mälu natuke pikem kui meil.

Balti Sakslased aga nähtavasti tunnevad küllalt hästi kohalikke "pärismaalasi", sest tõepoolest kuulas Riigikogu päris stoilise rahuga ja suuremate vasturääkimisteta ära endise paruni vassimise "ideoloogia" kohta. Ja oligi ju üsna imponeeriv see julgus, kuidas ainult 13 aastat peale seda, kui balti sakslased kogu oma energia olid mängu pannud iseseisva Eesti vabariigi hävitamiseks okupatsiooni päevil – kui peale seda kõige külmema tõsidusega seletatakse baltlaste alalisest töötamisest "maa suurema iseseisvuse" heaks.

Aga, öeldakse, 1918 a. valitsesid niivõrt segased olud, et ideoloogiline kompass sattus politiliste magnetitormide mõjutusse, ega suutnud enam näidata õiget suuna. Tolleaegseid seisukohti ei saa võtta hinnangu aluseks.

Kuigi see vastuväide midagi ei kaalu, sest sündmusterikkal ajastul just saavadki ideoloogilised tõekspidamised oma tuleproovi – olgem siiski järeleandlikud ja jätkem revolutsiooni ja okupatsioonieelsed mälestuste-haavad lahti kiskumata.

Kuid ka varema aja kohta on väide baltlaste tööst Baltimaade iseseisvuse heaks – kui mitte just ebatõde, siis vähemalt poolik tõde. Sest balti ideoloogia raskuspunkt ei seisnud mitte Baltimaade geopoliitilise iseseisvuse küsimuses, vaid selles, kas antud riigipoliitilises olukorras oli kindlustatud aadli (kuni 1905 aastani oli aadel kogu saksa rahvusliku mikroorganismi esindusrakukeseks ja aluseks) ülevõim kohalistest rahvustest talupojaklassi vastu või mitte. See lähtekoht määras ka välispoliitilise orientatsiooni, mitte aga mingi õhuline "maa iseseisvuse püüe".

Veel 1914 a. mil ühiskondlik diferentseerumine Eestis oli juba küllalt kaugele arenenud, – veel siis toonitas veebruari maapäeva avakõnes par. Dellingshausen, et: "saatuse poolt meile määratud ülesanne sisaldab muu hulgas ka selle maa valitsemist."

Veel 1914!

Selle valitsemise kindlustamiseks ei jatkunud muidugi ainult vagadest soovidest ja tänumeelest saatuse vastu. Eestlaste tõusev rahvustunne ja talupojaskonna tugevnev ühiskondlik erikaal ei tahtnud enam lubada säärase "saatuse" tunnustamist, mis maa valitsemise teeb igavesti rüütelkonnale ülesandeks. Viimane pidi sellepärast mõtlema ka konkreetseile vahendeile oma senise võimu konserveerimiseks.

Praegu, kus meil nii palju räägitakse end. mõisnikele tasumaksmisest ei ole huvituseta lähemalt peatuda eriti ühel laiaulatuslikult kaval, agraarpoliitika alal, mis pidi aadli enese arvates omama pöördepunktilise tähtsuse ta võimu kindlustamises ja millest meie publikul seni võrdlemisi vähe teatmeid.

(Alljärgnevaks on allikatena kasutatud:
A.O. artikkel "Nooles" Nr. 38: "Katsed suurmaaomanduse kunstlikuks konserveerimiseks"
Eduard Freiherr von Stackelberg-Sutlern: "Ein Leben im baltischen Kampf." 1927.
Eduard Freiherr von Dellingshausen: "Im Dienste der Heimat." 1930.)

* * *
Balti aadli (resp. saksluse) majandusliku ja selle tõttu ka poliitilise võimu aluseks oli maaomandus.

Aga viimasel ajal hakkas see kvantitatiivselt vähenema. Esiteks talumaade müük. See tõi küll mõisnikkude kaukasse erakordseid summasid sularahas, samuti nagu viinamonopoli eest saadud tasu. Ent need rahad kadusid kiiresti – peamiselt võlgade tasumiseks ja jooksvate väljaminekute katteks. Ja kui siis tööstusliku tõusengu tagajärjel aastatel enne maailmasõda tõusis tööliste palk ja oli tarvis suurmaapidamises inimjõudu asendada masinatega – siis olid mõisnikud raskes seisukorras. Puudus kapital eriti kulukateks maaparandus-töödeks, mis olid vajalikuks eelduseks masinate tarvidusele võtul. Tekkisid võlad. Üksi eraobligatsioone oli umbes 30 milj. rubla eest mõisatel lasumas, peale selle kohustised mõisnikkude krediidikassa vastu.

Säärases seisukorras hakkasid paljud maid müüma kas osaliselt, või terve mõisana. 1911-1914 on Tallinnamaal tervelt 58 rüütlimõisat läinud uute omanikkude kätte.

Eriti palju peavalu valmistas rüütelkonnale Talurahva Põllupank, mis Tallinnamaal 1906 a. tegevusse asus. Sellel oli erandlik õigus oma poolt ülesostetavaid mõisaid tükeldada ja müüa. Nii sattusid põlised mõisamaad talupoegade kätesse. "Hädaoht" oli seda suurem, et tükeldatuna sai maa eest suuremat tasu. Sest väikemaapidamine oli konkurentsivõimelisem kui suurmaapidamine. "Väikemaapidamine renteerib end paremini, ja see on väike mees, kes meilt dessatinid käest võtab. Peame oma majapidamist intensiivsemaks tegema, et väikemaapidamise konkurentsile vastu astuda" – seletab par. Ed. von Stackelberg 1914 a. rüütlipäeval.

Ent kõigist intensiivseks tegemise kavadest hoolimata ei juletud lootma jääda loomuliku konkurentsi tulemustele. Peeti vajaliseks ka kunstlikke tõkkeid suurmaaomanduse kaitseks. Asja algatamise võtsid endale Mõisaomanikkude ühingu esimees, maanõunik par. Ed. v. Stackelberg Sutlemmast ja Luiste mõisa omanik par. Cäsar Schilling. Nad koostasid 1914 a. suvel kava, mis mõningate vähemate muutuste järele rüütlipäevale esitati järgmisel kujul:

Iga Eestimaa rüütelkonna liige, kes mõisa omab, maksab 1. sept. 1914. a. rüütli- ja suurmaaomanduse kassasse iga adramaa pealt 300 rubla. See maks oli tegelikult fiktiivne, mida tarvis tasuda polegi, sest rüütelkond laenab kohe maksjale sama summa tagasi ...maaparanduse laenuks 5 prots. obligatsiooni vastu. Kogu protseduur pidi seisma ainult selles, et iga mõisaomanik – rüütelkonna liige laseb valmistada vastavas väärtuses obligatsioone ja annab need rüütelkonna kassale. Tagasilaenamine oli juriidiline konks, milleta obligatsioonil seaduslikku maksvust poleks olnud, kuna oleks puudunud faktiline laenamismoment.

Need obligatsioonid pidid olema protsentideta ega saadud neid üles öelda, nii kaua kui antud mõis jäi Eestimaa rüütelkonna liikme omanduseks. Müüb omanik mõisa tervelt ehk osalt kellelegi, kes pole Eestimaa immatrikuleeritud aadlimees, nõutakse obligatsioonide järele raha kohe sisse.

Tegelikult pidi see kaval plaan nii palju tähendama, et mitteaadlikudel, eestlastel ja teistel, mõisamaa omandamine võimatuks tehakse, sest neil tuleks tasuda tegelik hind plus 300 rubla iga adramaa pealt. Loomulikult ei suuda säärase hinna eest keegi maad osta ja müügi korral võivad mõisaostjatena esineda ainult parunid, kel 300- rublalist valuraha tasuda ei tarvitse. Obligatsioonid tavaliselt protsente ei kanna, kuid kustutuskapitali arvel makstakse nende eest siiski ⅓ prots. aastas, mis ühe adramaa pealt välja teeb umbes 1 rubla.

Selle kustutusmaksuga tahtis rüütelkond endale teatava tagavara kapitali koguda, mis edaspidi maksukoormat aitaks kergendada.

Elavalt kirjeldab kava autor Ed. v. Stackelberg oma teoses kõlapinda, mille leidis kava aadli hulgas (lk. 171).

"See tubak oli enamikule vanadest maapäevasaadikuist liiga kõva. Maamaksude kõrguse üle Dellingshauseni reshiimi ajal õhati ja nuriseti juba aastaid. Ja nüüd see "eksproprieerimine!" Hullem kui sotsialistide programm duumas! Aasta kogu sissetulek, vähemalt ametliku maamaksuhinna järele, ühel hoobil maksudeks! Aga kõik see ei aidanud midagi. Tõkestatud oja vahutas, kasvas järveks ja murdis läbi. Ettepanek võeti vastu. Summad olid seega käepärast. Tee oli vaba..."

Kava võeti vastu 157 häälega. Vastuhääletajaid oli ainult 11.

1. septembril 1914 pidi siis juba oblikatsioonid rüütelkonna kassasse antama. Sest päevast peale pidi rüütlimõisade omandusõigus jälle saama aadli ainuõiguseks tegelikult, nagu ta seda oli 1865 aastani olnud ka vormiliselt. Par. Dellingshausen kahjatsebki, et säärast kaugenägelikku plaani ei pandud maksma juba 1865. a, siis poleks soovimatul elemendil üldse korda läinud mõisaomanikkude hulka tikkuda!

See otsus, millele asjaosalised omistasid nii suure, otse ajaloolise tähtsuse, jäi aga tegelikult paberile, kuigi üksikud obligatsioonid arvatavasti rüütelkonna kassale üle anti.

Tuli sõda.

Balti aadli seisukord vene valitsuse ees muutus halvaks. Ei olnud mõeldagi enam, et nii läbipaistva "maksuga" minna aadlile kindlustama ülevõimu. See katse oleks olnud eestlaste ja venelaste mõttetu irriteerimine. Oma detsembri kuu istungil 1914 otsustaski rüütelkonna komitee seepärast vastuvõetud kava teostamise edasi lükata määramata ajale.

Peab tunnistama, et see oli tõesti määratu laiaulatusliku tähtsusega kava, mille rüütelkond vastu võttis oma feodaalse võimu säilitamiseks – maailmasõja eelõhtul, mil uus aeg juba uksele koputas. Ei oleks järgnevad suursündmused oma sõja- ja revolutsiooni õigusega takistanud Eestimaa aadlit oma kava teostamast oleks eesti talurahva põlv muutunud koguni kurvaks. Temal oleks ära lõigatud loomuliku majandusliku arengu võimalus. Ta oleks pidanud igavesti jääma "lindpriiks". Talupojaskonna proletariseerimise protsess oleks võtnud veelgi kiirema tempo. Maatarahval, kes poleks mahtunud tööstustesse, oleks jäänud vaid kaks võimalust: kas rännata maalt välja või teha agraarrevolutsiooni.

Kuigi revolutsiooni puhul mõisnikel loota oli vene kasakate ja madruste kaasabi, said paljud neist siiski aru, et säärane seisukord ei ole siiski küllalt julge. Eestimaa pidi üldse saksastatama. Saksa asunikud pidid kohale toodama.

See oli ka ülalesitatud kava koostajate mõttes.

Par. Ed. v. Stackelberg kirjutab oma teoses (lk. 170). "Kolonistide asundamisest vaikisin esialgu. Cura posterior. Enne karu nahk ära tuua..." (kõnesolev kava vastu võtta).

Ja teises kohas (lk. 125-126) kirjeldab sama autor, kuidas ta lootnud, et Balti sakslus vastu peab vähemalt seni, kuni Saksamaa aru saab oma unistuste mõttetusest rahuliku edenemise üle ja ... "nach Osten drängt auf die alte Bahn deutscher Siedlung der Küste entlang, bis Narva hinauf..." (-itta tungib Saksa asutuse vanale teele piki rannikut kuni Narvani...)

Nii siis: ümberrahvustada, maalt välja tõrjuda, saksa riigi alla sokutada. See on "balti ideoloogia", nagu meie seda tundma õppinud.

* * *
Lõpuks veel epiloogiks paar sõna. Sellele "imeilusale Saksa unistusele" viimaseks järelhüüdeks.

"Uussakslase, end. Sutlemma mõisaomaniku par. Ed. von Stackelbergi kohta ei ole leitud paragrahvi, mille põhjal teda saaks mõisate eest makstavast tasust ilma jätta Eesti vabariigile vaenuliku tegevuse pärast."

(Väljavõte sise- ja kohtuministri kõnest).

See on meie ideoloogia(!) nagu uussakslased seda tundma õpivad.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Võimuparteid, raha ja riigiettevõtete nõukogud

2012-01-18T07:00:00.021+02:00

Kui majandusministeeriumi lehel toodud andmed ei ole aegunud, siis on riigi osalusega äriühingute nõukogudes praegu kokku üle saja koha, neist 27 täidetud Reformierakonna, 20 Isamaa ja Res Publica Liidu ning kolm Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmete poolt. Ühtegi keskerakondlast riigiettevõtete nõukogudes ei ole.

Kuigi õiguskantsler on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et Riigikogu liikmed ei tohiks riigiettevõtete nõukogudesse kuuluda, sest lähevad seda tehes vastuollu põhiseadusega, ei pea kõik Eesti erakonnad kahjuks vajalikuks õigusriigi põhimõtetesse lugupidavalt suhtuda. Nimelt leiab tervelt kolmandik Reformierakonna fraktsiooni liikmetest olevat endal õiguse Eesti Vabariigi põhiseaduse peal trampida.

Nõukogudelastelt tuleb väga suur osa annetustest

Eelmisel aastal annetasid riigiettevõtete nõukogudesse kuuluvad isikud Reformierakonnale kokku ligi 150 tuhat eurot (umbes kolmandik kõigist Reformierakonnale tehtud annetustest), kusjuures suurem osa sellest rahast – täpsemalt 58% – annetati erakonnale inimeste poolt, kes ise erakonda ei kuulu.

Majandusministri portfelli omav IRL sai riigiettevõtete nõukogudesse kuuluvatelt isikutelt annetustena koguni enam kui 260 tuhat eurot (kõvasti üle poole kõigist erakonnale tehtud annetustest), millest lausa 80% tuli inimestelt, kes ise erakonda ei kuulu.

Huvitav on siin seejuures ka märkida, et erakondadesse mittekuuluvad isikud tegid üldjuhul kopsaka annetuse mõlemale võimuerakonnale. Keegi ei tahaks loomulikult väita, et need annetused on mingil moel seotud nende inimeste kuulumisega riigi osalusega äriühingute nõukogudesse, aga võimalike kahtluste hajutamiseks peaks kaitsepolitsei otsima ilmselt läbi justiitsminister Kristen Michali kodu...

Vaata ka
Foorum, 11. jaanuar 2012

Euroopa Parlamendile kinnitati uus president

2012-01-17T18:15:00.008+02:00

Euroopa Parlamendi presidendiks kinnitati täna senine sotside fraktsiooni esimees Martin Schulz (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Erakond), kellele selle ametikoha saamine nüüd määrati tegelikult 2009. aastal kahe suurima fraktsiooni juhtide vahel sõlmitud sobinguga. Teda toetas hääletusel 387 saadikut ehk 51.3% parlamendi koosseisust. Võrdluseks, et Jerzy Buzeki (Poola, Kodanike Platvorm) poolt hääletas 2009. aastal 555 saadikut.

142 häält sai täna toimunud valimisel Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esitatud kandidaat Nirj Deva (Suurbritannia, Konservatiivne Partei) ja temast ühe hääle vähem Briti liberaaldemokraat Diana Wallis, kes seati üles sõltumatu kandidaadina, sest liberaalide fraktsiooni kõrgem juhtkond ühines sisuliselt sotside ja Euroopa Rahvapartei fraktsiooni sobinguga kõrgete ametikohtade omavaheliseks ärajagamiseks ega soostunud sellest tulenevalt oma fraktsiooni nimel ühtegi kandidaati esitama.

Varem samal teemal
Martin Schulzi personaalküsimusest
Tarand seotud euroliberaalide võimuvõitlusega

"Ma õnnitlen teid, härra Schulz, teie valimise puhul ning tänan Jerzy Buzekit selle töö eest, mida ta on viimase kahe ja poole aasta jooksul teinud. Temaga samaväärselt jätkamine saab olema äärmiselt raske," ütles Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esimees Martin Callanan (Suurbritannia, Konservatiivne Partei) valimiste tulemust kommenteerides. "Te ütlesite alles eelmisel nädalal ajakirjale Der Spiegel: "Inimesed on tüdinenud sellest, et otsuseid langetatakse suletud uste taga." Ma nõustun selle avaldusega, aga mitte ilma teatud irooniata, arvestades seda mil moel valiti teid."

"Meie soovime teile järgmise kolmekümne ametikuu jooksul head. EKR-i fraktsiooni poolt võite te oodata viisakust ja austust oma ametikoha suhtes ja me töötame teiega konstruktiivselt vaatamata meie erinevatele poliitilistele vaadetele," lisas Callanan. "Teie esimene suurem ülesastumine selle parlamendi esindamisel saab olema kuu lõpus, mil te avate Euroopa Ülemkogu kohtumise. Ma olen kindel, et need valitsusjuhid ja presidendid ootavad juba mida teil on öelda. Lõppude lõpuks ei ole nad kuulnud Euroopa Ülemkogu laua ümber viimasel ajal just palju sotsialiste."

Deva tänas enda poolt hääletanuid ning kinnitas, et on valmis tegema Schulziga konstruktiivset koostööd.

"Mina olen äärmiselt tänulik nendele saja neljakümne kahele inimesele, kes andsid mulle oma toetuse. Tulles keskmise suurusega fraktsioonist oli mul rõõm sisuliselt kolmekordistada oma tuumiktoetust," märkis Deva (EKR-i fraktsioonil on 53 liiget, Devat toetasid salajasel hääletusel ilmselt ka paljud Euroopa Rahvapartei fraktsiooni kuuluvad isikud). "Oma kõnes tegi president Schulz helde pakkumise töötada ühiselt koos Diana Wallise ja minu endaga. Ma olen talle väga tänulik sellise lahke žesti eest ning pakun rõõmuga oma teenistust, juhul kui saan aidata. President võib vabalt võtta ideid minu valimisplatvormist, eriti nendest osadest, mis on seotud otsustusprotsessi läbipaistvuse parandamisega..."

"See kuidas kahe suurima fraktsiooni juhtkond traageldas kokku selle võistluse – millel nüüd ka liberaalide fraktsiooni vaikiv heakskiit – kahandab parlamenti avalikkuse silmis. Kui härra Daul ja härra Schulz tõesti tahavad taasühendada seda parlamenti rahvaga, siis on üks kohene liigutus, mille nad peaksid tegema: hoidumine edasistest sobingutest," lisas Deva. "Selle tõsiasja olulisust, et peaaegu pool parlamendist toetas Briti kandidaate, ei tohiks alahinnata. See näitab, et meil on Euroopas endiselt sõpru ja liitlasi."

Vaata ka
Suurbritannial on Euroopa rahvaste hulgas palju mõttekaaslasi

Moldova olulisusest Eesti jaoks (ka DASA-dest)

2012-01-17T07:00:00.069+02:00

Moldova kohta on ilmunud sel sajandil eesti keeles kaks väga head ajakajalist raamatut: Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis" (Petrone Print, 2008) ja Marianne Mikko "Moldova: lääne ja ida vahel" (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009).

Aksli elas Moldovas 2002-2004, sattudes sinna oma kanadalasest abikaasaga, kellele pakuti tööd OSCE Moldova missiooni. Tema käsitleb rohkem tavalist eluolu, aga annab lisaks isiklikule tasandile ülevaate ka paljudest ühiskondlikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest probleemidest, pakkudes kohati huvitavaid sissepõikeid kulissidetagusesse maailma.

Näiteks puudutades katseid taasühendada Moldova ja Transnistria liitriigina, mis oleks ilmselgelt ainus realistlik lahendus sellele pikalt veninud dispuudile, märgib Aksli, et "hüsteeriat [föderatsiooni loomise vastu] õhutas kõige enam Jamestown Foundation'i analüütik Vladimir Socor, kes eravestluses OSCE missiooni suursaadik Hilliga ei varjanudki, et ta väänab vahel fakte."

Eesti lugejatele eriti oluline tähelepanek selle poolest, et Socori analüüsidele on viidanud korduvalt tunnustavalt meie president Toomas Hendrik Ilves, kes on juhtumisi ise tema vana kolleeg Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudi päevilt Münchenis, kus mõlemad mehed töötasid (USA Kongressi poolt rahastatud) analüütikutena.

Socori teatud kallutatus või varjatud agenda olemasolu ei tohiks olla üllatuseks kellelegi, kes tema analüüse pikema perioodi jooksul on lugenud, aga üpris üllatav on see, et ta on faktide väänamist ise tunnistanud. Pärast sellist ülestunnistust võiksid meie poliitikud olla tema kirjutiste suhtes siiski veidi allikakriitilisemad.

Marianne Mikko oli 2004-2009 Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht ning tema keskendub oma raamatus rohkem ühiskondlikule, andes päris korraliku ülevaate ka Moldova ja paljude tüliküsimuste ajaloost ning käsitledes põhjalikumalt ka inimkaubanduse, seadustest kinnipidamise jms. probleeme, millele on pööranud tähelepanu ka Aksli.

Mõlemad raamatud valmisid ajal, mil Moldovas valitses Moldova Vabariigi Kommunistide Partei, mille võim näis olevat toona suhteliselt murdmatu. Praegu oleks paras aeg teha sarnane kokkuvõte 2009. aasta kevadel juhtunust ning sellele järgnenud arengutest, muutustest või nende puudumisest liberaalide valitsusajal (tean enda näol vähemalt ühte inimest, kes oleks valmis selle raamatu kindlasti ostma), aga see selleks.

Kas reformierakondlased muretsevad tõesti Moldova pärast?

Iraagi sõja üks peamisi arhitekte Paul Wolfowitz on hiljem avameelselt tunnistanud, et jutt nendest massihävitusrelvadest, mida kunagi ei leitud, oli sinna tungimisel vaid "bürokraatlik ettekääne". See fraas meenus mulle kohe, kui reformierakondlased hakkasid rääkima, et Riigikogus esindatud erakondade sidusorganisatsioonidele lisaraha suunamine on mõeldud demokraatia arendamiseks Moldovas ja teistes sellistes riikides.

"Mulle jälle tundub, et vahel lööb meis kõigis jälle rehepapp välja. Me oleme erinevate fondide kaudu saanud väga olulist abi, Friedrich Naumanni Fond või Konrad Adenaueri Fond on Eesti poliitilise kultuuri loomisel olnud ikkagi väga suureks toeks," ütles peaminister Andrus Ansip möödunud neljapäeval valitsuse pressikonverentsil. "Meie oleme seda abi saanud. Otse loomulik oleks, et idapartnerluse raames meie erakonnad osutaksid taolist abi ka Moldovas, Ukrainas, teistes idapartnerluse riikides. Minu jaoks on see loomulik."

Sellist juttu võib rääkida neile, kellel puudub igasugunegi kriitikameel reformierakondlaste poolt räägitava suhtes, aga sisuliselt ei ole see eriti tõsiseltvõetav. Moldova on kuulutatud juba ammu Eesti poolt arengukoostöö prioriteetseks partnerriigiks (Afganistani, Georgia ja Ukraina kõrval), kuid reformierakondlaste juhitud välisministeerium ei ole haaranud kinni isegi nendest võimalustest, mida neile on kandikul pakutud.

"Olen mitmel korral meie välispoliitika juhtidele öelnud, et kuna tegelen Moldova temaatikaga Europarlamendis pidevalt, võiksime sel alal koostööd teha," kirjutab oma raamatus Mikko. "Kuid need ettepanekud ei ole Tallinnas langenud eriti viljakasse pinda. /---/ Tallinna lähenemine Moldova temaatikale on ikkagi nähtavalt äraootav: elame, näeme, vaatame kõrvalt, aga ei haara initsiatiivi. Kõik Balti riigid nii ei arva. Leedu näiteks on Moldova temaatikaga väga aktiivselt tegelemas."

Kui reformierakondlased ei vaevunud kasutama ära olukorda, kus Eesti oleks saanud teha koordineeritud poliitika korral demokraatia edendamiseks Moldovas palju rohkem kui see täna isegi teoreetiliselt võimalik oleks, siis kui usutav on nende praegune jutt oma suurest soovist Moldovas demokraatiat arendada?

Moldova liberaalid vajasid Eesti abi oma riigis demokraatia toetamiseks siis, kui nad olid opositsioonis. Täna on nad võimul ning nende erakonnad teevad väga tihedat koostööd nii rumeenlaste kui ka prantslastega. Teisel poolel on mängus Venemaa poliittehnoloogid. Kuhu mahuvad sinna Eesti DASA-d? Mida nende sebimine seal praegu juurde annaks? Aus vastus on: mitte midagi. Ja sellest tulenevalt näib ka kogu see jutt DASA-de arendamisest selleks, et toetada demokraatiat Moldovas, sisuliselt bullshit, lihtsalt "bürokraatlik ettekääne" seaduse vastuvõtmiseks, et see raha kätte saada.

Arengukoostööd silmas pidades oleks palju-palju mõistlikum suunata eraldatud raha mitte erakondade sidusorganisatsioonidele, vaid otse välisministeeriumi kaudu konkreetsetele projektidele, mis on mõeldud Moldovas näiteks õigusriikluse tugevdamiseks või tegelemisele inimkaubanduse ohvritega, aga see tähendaks, et see raha peaks minema tõepoolest asja ette ning seda ei saaks kasutada oma propaganda levitamiseks Eestis, mis on antud juhul ilmselt tegelik eesmärk.

Lugejad: IRL on populistlik, neokonservatiivne erakond

2012-01-16T07:15:00.024+02:00

Möödunud nädalal küsisin selle ajaveebi lugejatelt kas Isamaa ja Res Publica Liit on nende meelest eelkõige populistlik, konservatiivne, neokonservatiivne või rahvuslik-konservatiivne erakond. Vastajaid tuli 37 ning neist enamik, täpsemalt 21 ehk 56.8% kinnitas, et IRL on eelkõige populistlik erakond.

Üheksa vastajat (24.3%) märkis, et IRL on neokonservatiivne, nelja (10.8%) arvates on see lihtsalt konservatiivne ning vaid kolm vastajat (8.1%) uskus, et see on eelkõige rahvuslik-konservatiivne erakond, kuigi IRL ise väidab just viimast.

Alanud nädalaks panin üles sellele erakonnale uue juhi valimist puudutava küsitluse.

Kuhus sihib Vabadussõjalaste liikumine.

2012-01-16T07:00:00.004+02:00

Põhiseaduse muutus, president – ja mis edasi?

Vabadussõjalaste liikumiselt nõutakse programmi. Ja mõnelt poolt kurdetakse, et seda ei olevat.

Tõesti ei ole vabadussõjalased koostanud obligatoorset parafeeritud loosungi-tabelit, nagu see nii kombeks eriti nende kihtide juures, kellel mõnigikord magusate loosungite taga midagi muud ei ole.

Nii meie vabadussõjalaste liikumine, kui ka üldse viimasel ajal ilmsiks tulnud rahvuslik liikumine ei ole väljakutsutud mõne dogmaatilise programmiga. Vaid ta on sündinud mitmel pool üle maa ja riigi korraga spontaanselt, tugeva jõuna.

Kuid see ei ole ka mitte pime ürgtungide mäng, mis sageli ei tea isegi mida ta tahab. Vaid see on kindlailmeline ja kindlate sihtjoontega ideoloogiline nähtustik, mille sihtjooned selguvad ta iseloomust enesest, kui aga seda näha osatakse.

Küll on neid sihtjooni ainult tükati sõnastatud, nii vabadussõjalaste kongressil vastuvõetud resolutsioonide näol, "Võitluses" avaldatud seisukohtade ja mõtteavaldustena ning üksikute kirjutiste ja artiklitena kogu meie ajakirjanduses.

Vabadussõjalaste liikumist ei saa ideoloogiliselt eraldada kogu meie rahvuslikust liikumisest, mis ilmneb, näit. ka meie üliõpilaskonnas, koolinoorsoos jne.

Kuid vabadussõjalaste liikumisest on saanud meie rahvusliku liikumise kõige kandvam alus ja tegusam tuumik, kuna vabadussõjalased oma küpse ea elukogemustega on ammu sellele ettejõudnud, millele teoreetilised põhjendused peavad alles järele tulema.

Ja ometi ei ole ka teoreetilised selgitused mitte ülearused, sest nende abil jõuavad ka kaugemad ringkonnad asja kohta läbinägevale selgusele. Ja kõige lihtsamate tõdede teadliku sõnastamise kaudu osatakse jõuda kõige otsemal teel neile paratamatudele konsekventsidele, mis elu veel saab raudse loogikaga teostama.

Kui vabadussõjalaste liikumist selgitada tema põhialusel, eelduse, printsiibi, ja postulaadi seisukohast, siis on tema põhimõte lihtsalt kokkuvõetav sõnasse – Eesti rahvusliku tervikluse eest!

Eesti rahvuse tervikluse mõiste – see põhialus on kogu vabadussõjalaste kongressi resolutsiooni kokkuvõte, ühislause ja ekstrakt.

Eesti rahvusliku terviku mõiste ei ole kõnekäänuna tundmatu, kuid kui teda tegevuskavana maksma panna, siis järgnevad sellest otseselt need väljavaated, mis näitavad selle liikumise nii pooldavaid kui vastutöötavaid tegureid.

See on põhieeldus, millele tugeneb kogu vabadussõjalaste tegevus, nende töö programm ja alus ning millest järgnevad kõik need sammud ja aktsioonid, mis ette võetakse Eesti elu tervendamiseks.

Kõigepealt järgneb sellest mõistest rahulolematus Eesti praeguse põhiseaduse korraga, kogu riigi ja tema funktsioonide struktuuriga.

Öeldakse lihtsameelselt, et vabadussõjalased tahtvat presidenti ja põhiseaduse muudatust. Osalt on see õigus. Vabadussõjalased tahavad luua tugevat keskust individuaalkandejõu alusel.

Kuid kogu see presidendi instituut või Riigivanema mõjuvõimu suurendamine on ainult täpe kogu pildis, ainult kild terves ehitises.

Mitte see keskvõim ja selle vorm ei ole tähtis. Vaid tähtis on rahvus kui tervik. Ja tugev keskus on tähtis rahvuse tervikluse seisukohast, ta järgneb sellest, sest terviklik rahvus on kõik.

Rahvuse mõiste on kõrgem kui riigi mõiste. Riik on ainult rahvuse üks eneseteostamise vorm. Aga ka sellise kõrgema vormina peab ta rahvusmõistele täiel määral alluma ja tema teenistuses olema.

Meie praegune Eesti riiklik struktuur ei võimalda rahvusriigi mõiste maksvusele pääsmist. Kui Asutav Kogu andis välja meie põhiseaduse, siis oli see põhiseadus oma ilme kohane küll rahva riigile, kuid mitte rahvusriigile. Põhiseaduse järele peab meie riigikandjaks olema ja majesteediks rahvas. Rahvas ilma tervikluse ideeta on amorfne mass, on üks tükk segaainet, mis on tambitud kunstlikult riigi vormi.

Eesti riigi aga ei loonud mitte mass, vaid lõi teadlik rahvus, kristalliseerunud ja teadliku, eneseteadliku tahtmisega. Ja see kristalne tervik oleks ka põhiseaduses pidanud riigi moodustama. Põhiseadus oleks pidanud seda kristalli edasi arendama.

Selle asemel aga on põhiseadus purustanud rahva terviku üksikuteks osadeks ja on ise lõhkunud seda sisu, millele ta pidi täiuslikumat vormi andma, uueks vormituseks.

Nii siis kuuleme meie sõjahüüdu. "Siin sotsialist, siin põllumees, siin rahvaerakondlane, siin tööerakondlane."

Kuid eestlast pole kusagil.

Üks ammu tuntud mõistujutt kõneleb inimese keha liigetest, kes olevat omavahel tülliläinud. Jalad pole tahtnud enam keha kanda, magu pole tahtnud seedida, kõrvad kuulda, silmad näha ega käed tööd teha. See keha oli surmale pühendatud.

Samuti riidlevad üksteisega meie kutsealad ja erakondlikud kihitused, nii et ime, et Eesti on niigi kaua suutnud püsida. Elav organism, kui ta liikmete vahel ei ole ühtmeelt, ei suudaks mitte sarnast haigust kaua väljakannatada.

Ja ometi peaks rahvusriiklik tervik olema rohkem kui lihtne organism, sest tema peab jätma oma igale liikmele rohkem autonoomset vabadust ja vaba tegutsemise võimet, kui orgaaniline loodusnähe.

Sest ainult individuaalse vabadusega saab kõiki jõude küllaldaselt maksvusele päästa ja suuremaid energia hulke esile kutsuda. Eesti rahvusriigi ülesanne on aga sama, mis iga orgaanilise indiviidi ülesanne, see on enese sisemine ja välimine täiuslikkuseni arendamine. Teda kandev rahvas peab olema diferentseerunud ülesannetega ühtne tervik.

Sellest järgneb ka kõige pealt rahvuslik eneseõigustamine ja rahvuslik eneseõigustus.

Meie ei tohi lubada ühtegi nähet, mis tahaks kanda võõrolluseid selle rahva tervesse kehha.

Rahvuslik liikumine on oma põhialuselt otseselt vastand igasugusele internatsionaalsele kõigimaade samakihi ühishuvide deklareerimisele.

Rahvuslik mõte ei eelista ühte rahvakihti teisele. Ta peab vastupidi takistama, et üks rahvakiht ei elaks teise kulul, peab arendama neid võimalusi, kust kasu tuleb tervele rahvale, kuid üksikule kihile – aga ainult nii, et mõni teine kiht selle all ei kannataks, et ta ohvrit ei peaks tooma rohkem, kui see tarvilik tervikliku üldhuvi seisukohast.

Siit on selge kokkupõrge, mis rahvuslikul liikumisel ees seisab sotsialismiga. Sotsialistlik loosung "kõigimaade proletaarlased ühinege" on vaenulik individuaal rahvuslikule eneseteostamisele.

Selle loosungiga küll lubavad sotsialistid tööliskonna huvide kaitsemist teostada, kuid rahvuslikust seisukohast tuleb neil loosungist esimene pool – "kõigi maade" – maha tõmmata, sest rahvuslik liikumine nõudes järjekindlalt ka tööliste ja "proletaarlaste" elujärje paremale arendamist, asub ühtlasi võitlusesse ja võitlusesse sotsialistlikkude meetoditega. Kindlas usus, et ta rahvusliku terviku programmiga tööliskonnale suudab mitmekordselt rohkem anda, kui rahvusvaheliste hulguste loomise ideoloogia.

See rahvusliku tervikluse mõiste ei piirdu aga mitte ainult ja loomulikult ei saagi piirduda poliitilise ja sotsiaalse küljega.

Kogu meie majandus ja kultuurelu tuleb võtta reorganiseerimisele. Õieti algusest peale uuesti organiseerimisele.

Majanduses mitte liberaalne anarhia ühes kapitalistlikkude kriisidega, ega meilgi viimasel ajal nii väga harrastatud riigisotsialism, vaid iga üksiku isiku täielik vabadus nii palju kui ta rahvusliku üldhüvangu seisukohast kasulik ja otsekohene kontroll ning tõkestamine niipea, kui ta vastupidist taotleb.

Kultuuralal teame meie, et nii nagu iga üksik oma autonoomsuses peab suunama oma tegevust rahvuse üldsihiga, peab ka kogu rahvus, kogu inimkonna kultuuri rakkes kõige päält silmaspidama enese individuaalkohuseid ja ülesandeid.

Riigi toetus meie kultuurilistele ettevõtetele peab sihitud olema eestkätt meie rahvusteadustele ja rahvuskunstidele.

Ei saa lubada mingisugust soodustust üksikkihtide iseäratsemistele ega umbmäärastele rahvusvahelistele ideoloogitsemistele seni kui ei ole täidetud oma otsemad ülesanded rahvuste peres. Ja need otsesed ülesanded on need, mis meie rahvuslise terviku ja individualiteediga seostuvad.

Rahvuslik terviklus mitte ainult ei jäta üksikuile individile tegevusvabaduse vaid ta otse nõuab seda, et sellega üksik isik suudaks kõiki oma jõudusid ära kasutada ja neid ühendada kogu rahvuse ühtlusjõuks. Ta ei ole indiviidivaenuline, nagu seda on sotsialist.

Sellepärast ei saa ka see rahvusliikumine olla rahvusvaenuline, sest tema põhialuseks on iseenese austamine. Ja sellest iseenese väärtuse ja enese bioloogilisest terviku äratundmisest järgneb ka teise rahvus tunnustamine ja väärtustamine.

Eesti Vabadussõjalaste rahvuslik liikumine ei ole mitte ainulaadiline maailmas. Kogu Euroopa kultuurimaid on haaranud sama nähe. Ta on igal maal isemoodi, sest loomulikul on ka iga indiviid ise moodi, kuid põhialus on sama – see on rahvusliku tervikluse tunne.

On kardetud ja väidetud, et rahvuslikud liikumised panevad aluse uute sõdadele ja vihavaenu avaldustele rahvaste ja riikide vahel.

Kuid asi on vastupidine. Need vaenuavaldised, mis kohati esinevad kas liikumiste mitte küllaldase selguse tõttu, või selle tõttu, et klassivõitluslikud ja amorfsed rahvamassid vastupanu näitavad, nagu vastupanu ju esineb igale uuele jõuavaldisele, need vaenuavaldised on mööduneva tähtsusega. Ja võib olla et just hoolimata oma kohalikkudest riiujoontest teevad need tulevase rahupõlve kindlustamiseks rohkem ära kui igasugused konverentsitamised, internatsionalistitsemised ja rahuallkirjade kogumised kokku.

Vähemalt klassisõja hädaoht ja seinaäärde panemiste võimalused vähenevad.

Sellepärast siis ka Eesti Vabadussõjalaste liikumine on rahvuslik liikumine, võitlus Eesti tervikluse ja parema tuleviku eest.

Ning uskudes vankumatult Eesti rahva eluõigusesse ja elujõusse, võitleb ta selle eest, et meie rahvas kujuneks vabaks ja võimsaks Eesti rahvuseks ning, et saaks kindlustatud igaveseks ajaks rippumatus ja iseseisvus Eesti rahvusriigile, milles kõik eestlased leiavad rahuliku töötamise ja inimväärse elamise võimaluse.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Kolm eurolaulu pühapäeva pärastlõunaks

2012-01-15T15:43:00.000+02:00

Eile toimus Eurovisiooni lauluvõistluse rahvusliku eelvooru poolfinaal Bulgaarias, esimene poolfinaal Islandil ja teine poolfinaal Lätis. Meie armsate lõunanaabrite juurest meeldis mulle isiklikult kõige rohkem Triana Parki laul "Stars Are My Family" (pääses edasi), Islandilt Heiða Ólafsdóttiri "Við hjartarót mína" (ei pääsenud), Bulgaariast Simona Sivanio "Eternal" (toodud ülal), millele osad ennustavad seal ka Bakuusse sõitmist, kuigi televaatajate hääletusel jäi see eile alles neljandaks.

Sari Essayah välis- ja julgeolekupoliitilised suunad

2012-01-15T07:00:00.016+02:00

Nädala pärast voogavad miljonid soomlased valimiskastide juurde, et valida oma riigile uus president. Presidendi otsevalimised toimuvad teatavasti enamikes sellistes Euroopa Liidu liikmesriikides, mille riigipeaks ei ole mõni monarh, sealhulgas parlamentaarsetes riikides, välja arvatud muidugi näiteks Eestis.

Soome presidendivalimistel osaleva kaheksa kandidaadi hulgast oleks minu eelistuseks Sari Essayah (Kristlikud Demokraadid), kelle visioonist sai juba toodud Euroopa Liitu puudutav osa, kuid välis- ja julgeolekupoliitikast tegi ta selles juttu ka veidi laiemalt...

Säästev eluviis aitab edasi tulevikku

Tulevikus on rahvusvaheliste suhete keskmes kliimamuutuste vastu võitlemine ja nende muutustega kohanemine, loodusvarade ammendumine ja konkurents kahanevate loodusressursside pärast. Veekogud ja pinnas saastuvad ning metsikut loodust surub üha enam koomale tehiskeskkond. Väljasuremine ähvardab enneolematut arvu liike ja neist igaühe kaotus muudab meid pöördumatult vaesemaks. Halvima puhuks vajame juurde geenikaarte ja -pankasid.

Ressursitõhusust tuleb suurendada ja kulutamist vähendada, eriti mittetaastuvate energiaallikate osas. Muuta tuleb juhtimist ning sedakaudu kindlustada töökohtade säilimine. Näiteks laevade uued heitvee piirmäärad Läänemerel tuleb ajastada õigesti. Euroopa Liit peab kaitsma oma liikmesriike, nii et need ei satuks ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.

Inimkond on tegemas olulisi teaduslikke ja tehnilisi hüppeid, olgu siis tegemist bio-, info-, energia- või muude tehnoloogiatega. Nende täiemahuline kasutamine on meil vaja sobitada vaba ja rahumeelse ühiskonnaga. Soome peab suurendama teaduslik-tehnilist koostööd mitte ainult Euroopa Liidu maade, vaid ka Venemaa teadus- ja uurimisasutustega. Üldse igasugune rahvusvaheline ja Euroopa Liidu raames tehtav koostöö tuleb arendada paremini toimivaks ning tugevdada selle mõju maailmale.

Välis- ja julgeolekupoliitilised suunad

Soome peab seisma rahu eest kogu maailmas. Välispoliitikas tuleb rõhutada Soome rolli erapooletu läbirääkija ja vahendaja ning inimõiguste vankumatu toetajana. President peab seisma välispoliitika kaudu inimõigustealase olukorra parandamise, heade valitsemistavade ja õigusriikluse eest.

Välispoliitika kolm peamist prioriteeti on Venemaa, Lähis-Ida ja ÜRO.

Soome head suhted Venemaaga tagavad kaubavahetuse sujuvuse, teadusliku ja tehnoloogilise arengu. Soomel tuleb parandada koostööd Venemaaga polaaraladel. Kaubavahetuse teelt takistuste eemaldamiseks, õigusriikluse ja ettevõtete võimaluste edendamiseks Venemaa siseturul on vaja kõrgemal tasandil lobistajat, Soome presidenti. Välispoliitikas tuleb pidada kinni vastastikkuse-põhimõttest. Selle hulka kuulub näiteks välismaalaste vabadus osta kinnisvara ja ettevõtteid Venemaal nii nagu venelased ostavad Soomes.

Lähis-Idas tuleb saavutada rahu. Kõik piirkonnas tegutsevad osapooled peavad loobuma vägivalla kasutamisest. Araabia kevadele järgnenud olukord Lähis-Idas toob survet ka suhtumise muutmiseks. On kiireloomuline tõrjuda Iraani tuumavõidujooksu, mis on ohuks rahule maailmas. Tuleb üritada tagada, et Araabia kevadele järgnevad uued võimud oma eelkäijate kultuuri omaksvõtmise ning vabaduste ja inimõiguste mahasurumise asemel neid kaitsma asuksid.

Läheb vaja rohkem sallivust, et inimõigused saaksid tagatud kogu maailmas. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kristlased on tagakiusatud vähemuseks mitmel pool maailmas. Eriti just paljudes hindu- ja moslemimaades on olukord arenenud murettekitavas suunas. Usuvabaduse lahutamatuks osaks on ka võimalus vahetada usku.

Soome ÜRO-poliitika peab olema senisest aktiivsem. ÜRO peab olema esmane rahutagaja konfliktipaikades. Toimiv majandus on arengumaades parimaks vahendiks, mis konflikte ära hoiab. Arengumaade vaesusest välja tõstmine tooks uusi turge ning leevendust inimeste kannatustele. Arengukoostöös tuleb keskenduda ettevõtluse toetamisele. Projekte tuleb paremini koordineerida ja korraldada neid teiste doonorriikidega ühiselt.

Soome julgeoleku aluseks on usutav kaitsevõime. Aktiivse Euroopa Liidu suunalise ja välispoliitika ning rahvusvahelise koostöö kaudu saame me edendada Soome huve maailmas ning tugevdada sellega ühtlasi oma riiklikku julgeolekut. Üldise turvalisuse hoidmiseks on oluline tagada toimivad ja mitmekülgsed sotsiaalsed suhted ning soomlaste vaimne ja materiaalne heaolu.

Sõjalistesse liitudesse kuulumata peab Soome olema jätkuvalt võimeline oma riigi sõjaliseks kaitsmiseks usutaval moel. See eeldab üldist ajateenistust ning piisavalt kaasaegset varustust. Soome-sugusel riigil ei ole mõistlik loobuda toimivast, ajateenistusele rajatud süsteemist, mis aitab hoida väljaõpetatud reservi ja toetab kaitsetahet. Kaitsevõime arendamisel tuleb kasutada ära reservi ametialast ja materiaalset mitmekesisust.

Soome kaitsmine peab olema julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesanne number üks. Alles seejärel võib kaaluda – vastavalt meie võimalustele – osalemist rahvusvahelises kriisireguleerimises, kuigi need ei ole üksteisele vastandlikud asjad.

Soome huvides on siiski pidada kinni juba võetud rahvusvahelistest kohustustest, kuigi keskenduda tuleks rohkem tsiviilpoolele. Välispoliitika ei tohi viia rutakate lahendusteni, aga ka kriisiohjamisoperatsioonidel tuleb kaaluda Soome huvisid tervikuna.

[Soomel on praegu Afganistanis missioonil umbes sama palju võitlejaid kui Eestil. Essayah on öelnud, et seda asja võiks vaadata ka rahalise poole pealt – eelmisel aastal kulutas Soome sõjalistele välismissioonidele enam kui 120 miljonit eurot, kuid kodumaal kordusõppuste korraldamiseks leiti ainult 20 miljonit. Tema arvates peaks Soome keskenduma Afganistanis rohkem mittesõjalisele panustamisele. Sama võiks soovitada ka Eestile, juhul kui oleks säilinud mingi illusioon, et taolised soovitused selle riigi juhtidele vähimalgi määral korda lähevad.]

Riigikogu ei saa jääda kärpimata (presidendile saadetud kiri)

2012-01-14T13:00:00.000+02:00

Härra president!

Olete öelnud, et "kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad oma koormat. See on mõiste “solidaarsus” üks tähendus. Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema. Kulutusi peavad kokku tõmbama ka erakonnad, me parlamentaarse demokraatia alustala. See pole pelk moraalne printsiip. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusväärsuse küsimus."

Hoolimata teie manitsustest kavatsevad täna Riigikogus esindatud erakonnad suunata märkimisväärseid summasid enda sidusorganisatsioonidele. Seda olukorras, kus Eesti on kahaneva ja vananeva rahvastiku, kuid kasvava võlakoormaga riik, mis on sunnitud ennast järjest nö. optimeerima. Kui see väga ulatuslik optimeerimine ei puuduta ka poliitilist klassi, siis on selle vältimatuks tagajärjeks rahva ja riigi süvenev võõrandumine.

Näib olevat selge, et tänased parlamendierakonnad kas ei suuda või lihtsalt ei taha ennast ohjeldada. Seetõttu pöördun teie kui Eesti Vabariigi riigipea poole ettepanekuga kasutada enda õigust algatada põhiseaduse muutmine, et asendada § 60 lauses "Riigikogul on sada üks liiget" sõna "sada" sõnaga "seitsekümmend".

Eesti parlament on täna Euroopa Liidu kontekstis suhteliselt suur. Kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt on ühe parlamendisaadiku kohta ligi 40 tuhat elanikku, siis Eestis 13270. Eestist väiksem on see arv ainult Luksemburgis ja Maltal. Riigikogu liikmete arvu vähendamisel kolmekümne võrra oleks vastav suhtarv Eestis endiselt enam kui poole parem Euroopa Liidu keskmisest. Liikmete arvult oleks Riigikogu endiselt suurem nii Luksemburgi, Malta kui ka Küprose parlamendist. Selle muudatuse tulemusel saavutaks Eesti parlament lihtsalt oma õige proportsiooni, mis vastab Eesti riigi ja rahva suurusele.

Eesti on Euroopa Liidu kontekstis suhteliselt vaene riik, mis ei saa lubada endale ebaproportsionaalselt paksu poliitilist klassi. Riigikogu kohtade arvu koondamine on seda põhjendatum, et täna ei paista kõik selle liikmed saavat, nagu osundas hiljuti teie enda õigusnõunik, oma põhitöökohal piisavat koormust, kiskudes nii alla ka teiste töömoraali.

Ja ühtlasi võiksite siis teha oma kolleegi Dmitri Anatoljevitš Medvedevi eeskuju järgides ka ettepaneku liberaliseerida erakonnaseadust, et alates 2013. aasta 1. jaanuarist piisaks Eestis erakonna registreerimiseks viiesajast liikmest, nagu seda plaanitakse Venemaal, sest muidu võib tekkida olukord, kus uut erakonda asutada soovivad kodanikud kalduvad toetama Eesti ühendamist Venemaaga, sest Venemaa Föderatsioonis valitseb siis selles osas suurem vabadus kui Eesti Vabariigis, mille riigipea te jätkuvalt olete.

Jõhker komöödia aitab mõista Reformierakonna poliitikat

2012-01-14T07:00:00.043+02:00

Бакенбарды – Juri Mamini film aastast 1990 annab utreeritud pildi 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofiga Venemaal kaasnenud moraalsest plahvatusest ja reaktsioonist nendele uutele aegadele – ajast, mil Lenini kujusid ei läinud enam vaja ning tema asemele astus Puškin.

Viktor (Viktor Suhorukov) ja Aleksandr (Aleksandr Medvedev) on puškinistid, kes üritavad päästa Venemaad mandumisest, laskudes seejuures poliitiliste intriigideni, kuid avastades lõpuks, et olukord väljus täielikult kontrolli alt ning hoopis võim kasutas ära neid – nagu Reformierakond projekti "Ühtne Eesti", et hoida enne viimaseid valimisi ära uue erakonna sünd...

Film, mida kommenteerides keegi YouTube-landis märkis, et see on isegi 20 aastat hiljem väga aktuaalne. Võib siinkohal lisada, et mitte üksnes Venemaal, vaid ka Eestis, kui pidada silmas näiteks kultuuriminister Rein Langi viimaseid ettevõtmisi, aga ka praeguse valitsuse poliitikat laiemalt.

Samas, kuigi olen ise pigem Anna Ahmatova usku, tuleb tunnistada, et see film on Puškini austajate suhtes veidi ülekohtune. Võib muidugi mõista neid venelasi, kellel on puškinismist kõrini (nagu ka neid eestlasi, keda A. H. Tammsaare mainimine ajab haigutama), kuid sellist irvitamist ei ole tema jüngrid siiski ära teeninud.

Kas Eestit valitsevad nn. seaduslikud vargad?

2012-01-13T15:40:00.000+02:00

Liberalismi Akadeemia tegevjuhi Rain Rosimannuse (Reformierakond) plaan lasta suunata enda tegevuse toetuseks riigieelarvest märkimisväärseid summasid on kutsunud küll esile vabaühenduste ulatusliku pahameele, kuid võib sellegi poolest Riigikogus läbi minna, sest kõik seal esindatud erakonnad on sellest otseselt huvitatud.

Isamaa ja Res Publica Liiduga seotud Jaan Tõnissoni Instituudi tegelased (Vootele Hansen, Toivo Jürgenson, Mart Nutt, Andrus Villem) ei oota seda raha vähem kui Rosimannus. Sotside poolelt on võtnud eelnõu toetuseks juba sõna Eiki Nestor, kellest endast peaks siis saama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juurde loodava sihtasutuse juht. Keskerakonnal ei ole kindlasti midagi selle vastu kui avaneb hea võimalus viia Kesknädal otse maksumaksjate ülalpidamisele – nii see "demokraatia arendamine" ju käima hakkaks.

Lühidalt: nad kõik on sellest rahast vägagi huvitatud. Ja ei ole sugugi kindel, et puhkenud kriitika valitsevat poliitilist kartelli (nelikliitu) heidutada suudab – vähemalt ei morjendanud avalikkuse pahameel ja rahva laialdane vastuseis poliitilist klassi eelmine kord, mil see konsensuslikult seljad kokku pani. Ei aidanud isegi erakondade suurtoetajate manitsused.

Meenutuseks väljavõte 2010. aasta 12. aprillil Delfis ilmunud uudisest, milles 2009. aastal erakondadele suurima annetuse teinud Märt Vooglaid – annetas Reformierakonnale, kuhu ta ise kuulub juba alates aastast 2001, kokku miljon krooni – väljendas oma nördimust.

"Mingil hetkel ma arvasin, et see aitab kaasa ühe tubli erakonna arengule, aga täna on ajad teistsugused," sõnas Vooglaid.

Vooglaid rääkis, et teda häirib see, kuidas elanikkonnast sõidetakse justkui tankiga üle. Küünilisuse tipuks on seni olnud poliitiline kokkulepe, mille järgi 100 000 töötuga riigis seoti poliitikute palgad lahti riigi keskmisest palgast ning seda selleks, et poliitikud saaksid tõsta endi palkasid.

"Kui järgmisel korral keegi Petrov annab miljoni ja Vooglaid enam ei anna ning neil jääb raha puudu, siis ega nad teistmoodi elama ei hakka – nemad võtavad ühehäälselt vastu seaduse ja ütlevad, et nüüd tõstame erakondade rahastamist (riigikassast – toim) ning põhjendavad seda sellega, et demokraatia on ohus ... " sõnas Vooglaid.

"Ehk ma arvan, et te ajakirjanikud saite suhtumisest muude elanikkonda väga selgelt aru justnimelt selle nn. Langi seaduse menetlemisega. Ja ma arvan, et paljud ettevõtjad on tänaseks saanud aru, et see seltskond elab täiesti oma elu. Et sel ei ole muu seltskonnaga mitte mingit pistmist."

2010. aastal ei annetanud Vooglaid erakonnale sentigi, kuid 2011. aastal annetas kokku enam kui 25 tuhat eurot, lasi ennast määrata Eesti Energia nõukokku ja valiti lõpuks Reformierakonna Viimsi piirkonnaorganisatsiooni esimeheks. Kas see kujutab endast katset süsteemi seestpoolt muuta või lihtsalt sellega kohanemist? – ei tea.

Meie õiguskantsler on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et Riigikogu liikmed ei tohiks kuuluda riigiettevõtete nõukogudesse, kuid Reformierakonna saadik Kalle Palling on jätkuvalt Eesti Energia nõukogus. Selle kaheksast liikmest kolm on refomierakondlased ja kaks kuuluvad Isamaa ja Res Publica Liitu. Lisaks on seal veel ettevõtja Toomas Luman, kes ühtegi erakonda ei kuulu, kuid annetas eelmisel aastal 6390 eurot Reformierakonnale ning 2x6390 eurot Isamaa ja Res Publica Liidule.

Olukord, kus võimuerakonnad määravad riigiettevõtete nõukogudesse inimesi, kes teevad nendele erakondadele suuri annetusi, ei pruugi olla nende erakondade poolt läbisurutud seaduste valguses juriidiliselt ebakorrektne, aga tavaarusaamade kohaselt lõhnab see ikkagi poliitilise korruptsiooni järele. Kui lisada nüüd siia veel tõsiasi, et reformierakondlase Kristen Michali poolt juhitav justiitsministeerium vastas ettepanekule lõpetada erakondade riigieelarvest rahastamisel poliitiline diskrimineerimine mingi demagoogilise ibaga, siis jääb ainult üle küsida: kui mõni meeleheitel kodanik, kes näeb iga päev seda, et riiki igaltpoolt mujalt – päästekomandosid, koole, omavalitsuste rahastamist jne. – pidevalt üha enam kokku tõmmatakse, otsustab kasutada nende puukide vastu füüsilist vägivalda (terrorit), kas see ei ole siis vähemalt mõistetav?

Vaata ka
Head uut aastat!

Iganädalane muusikaringvaade, 13. jaanuar 2012

2012-01-13T07:00:00.006+02:00

Sissejuhatuseks üks laul filmist "Нирвана", группа Tracktor Bowling, mis pärineb küll mitme aasta tagant, kuid ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka täna. Järgnevalt kamm möödunud nädalast, millest on olemas ka YT mängukava, kokku umbes poolteist tundi muusikat.

1. Nostalgialaks. Ace of Base oli kunagi ennevanasti, umbes aastal 1993, üks minu lemmikbändidest, aga on jäänud hiljem võõraks. "Sunset In Southern California" on varem avaldamata laul, üks viimastest, mille nad salvestasid veel esialgses koosseisus.

2. A Place to Bury Strangers annab hoogu juurde... "So Far Away".

3. Bix Medard "Sur les marches".

4. Portugali koomikuteduo Cebola Mol käsitlus Diego Maradona suhtest kokaiiniga.

5. Claire Denamur esitab oma versiooni Big Mama Thorntoni megahitist "Hound Dog".

6. Clara C versioon Bob Dylani laulust "Make You Feel My Love".

7. Damien Jurado jaoks ei ole miski uudiseks... "Nothing is the News".

8. Dance to Tipperary ütleb "I'm Sorry", aga see kõlab suurema osa ajast kuidagi väga rõõmsalt.

9. The Darque versioon Portisheadi loost "Roads". Puhas klassika.

10. Eagle and Talon – mul ei ole sõnu – "Ruen Pair".

11. First Aid Kit esitab oma peagi ilmuvalt kauamängivalt pärit "Emmylou". Hea.

12. FutureART teavitab maailma ühel Viini rõdul sellest, et uni on taas temaga.

13. Janne Saare "Fight For Love" kõlab Eesti Laul 2012 esimeses poolfinaalis esimese lauluna.

14. Kristine Sa esindab siin täna vietnamikeelset maailma, aga sõnad kõlavad ka inglise keeles.

15. Laura Steel & Co. oma versiooniga grupeeringu Foster the People hitist "Pumped Up Kicks".

16. "If Only We Could Change" – une version anglophone Marc Dupré laulust "Si on changeait", esitab Leah West.

17. Eesti pop... Margaret feat. Snowcats "Sundance".

18. Mehrshad esindab siin täna pärsiakeelset maailma.

19. Mikey Wax arvestab, et te seda kuulate – "Counting On You".

20. Music Go Music armastuse kergusest, "Light of Love".

21. Nacho Umbert & Co. lauluga "Una chica espectacular", albumilt "No os creáis ni la mitad", mis on täienisti kuulatav selle lingi taga.

22. "Kosmos ootab" – Paha Polly tuleb.

23. Pioneers of Love tegutseb samuti kosmoses – "Arrest Me Now".

24. Rona Kenan esindab siin täna heebreakeelset maailma.

25. Eesti poprock... Shanon "Jäätunud jäljed".

Adjöö, bai-bai jne.

Rahvuslik majandus.

2012-01-12T07:00:00.002+02:00

Mitte riiklik sotsialism vaid individuaalne
vabadus rahvustarvete kontrolli all.

Teatavasti rahvusliku liikumise peamisi eesmärke on rahvuse kui terviku kultuuriline tõstmine ja rahvuse võimu suurendus. Nende eesmärkide teostamiseks on aga vaja majanduslikke vahendeid. Seega moodustab rahvuse majandus ta kultuurilise iseolemise ja poliitilise võimu arengu paratamatu aluse. Rahvusliku majanduspoliitika ülesanne on selle aluse kõvendamine ja igakülgne arendamine. Edukas rahvuse majanduspoliitika on aga, nagu iga muugi poliitika, teostatav ainult teatud eeldusil. Järgnevas kirjutises püüame selgitada, millised on rahvusliku majanduspoliitika eeldused ja lähted.

Rahvuslik majandus on võrdselt kaugel nii liberaalsest kui ka sotsialistlikust majandusesüsteemist. Liberaalne majandus ei näe muud, kui üht huvi – indiviidi huvi; sotsialistlik majandus ei näe samuti muud, kui üht huvi – üldsuse huvi. Järelikult liberaalse majanduse juures ei saa kõnelda indiviidi vastutusest üldsuse ees, sest indiviid on kõik, samuti kui sotsialistliku majanduse juures ei saa kõnelda vastutusest, sest siin indiviid on null.

Nii vähemalt on mõlemate õpetuste loogika järgi, kuigi neid õpetusi alatihti tuli salata autorite eneste poolt teoreetiliste järeleandmiste teel või n.n. "tegeliku elu kõrvalekaldumistega" teooriast.

Idee, et majandusliku elu tõukejõuks on huvi, on kindlakujuliselt väljendatud Adam Smith'i poolt. Smith väidab, et isiku huvi isegi ilma viimase tahtmata ja teadmiseta viib loomulikult ka ühiskonna heaolule ja õitsele.

Liberaalne majandus omandaski printsiibi, et majanduselu organiseerub iseenesest, spontaanselt individuaalse huvi kaudu. Samal ajal saab majanduslik liberalism omaks individuaalse huvi ja avaliku huvi samasuse põhimõtte. Ainult siis, kui indiviididele jäetakse täielik vabadus igal ühel oma huvi taotella, teostub ka ühiskonna huvi.

Smith'i järeltulijad hakkasid avaldama nende kahe huvi samasuse printsiibile vastupidiseid seisukohti. Mill näit. möönab mitmeid juhtumeid, kus indiviidid ise ei tunne oma kasu, või tundes seda ei saa seda aga teostada. Mill väidab isegi, et eraisiku huvi võib sageli vastolus seista üldsuse huvidega. Üsna kaugele läheb juba Chevalier, kui ta lausub, et "valitsus on rahvusliku ühisuse asjaajaja"; valitsus pidavat iga kord vahele astuma, kui küsimusse tuleb üldine huvi. Chevalier protesteerib nende vastu, kes tahavad valitsuse ülesandeid majanduse elus alandada öövalvuri või linnavahi (sergent de ville) ametini.

Möödaminnes tuleb märkida, et need autorid kõnelevad enam-vähem segaselt "üldisest", "sotsiaalsest", "üldsuse" või "ühiskonna" huvist, ühesõnaga tarvitavad oskussõnu ja mõisteid kombel, mil pole mingit sotsioloogilist ega ajaloolist täpsust. Ent sel viisil klassikalise kooli autorid on langenud metodoloogilisse vasturääkivusse ja ummikusse, kust pole väljapääsu.

Lähtudes nominalistlikust põhimõttest, et rahvus või sotsiaalne rühm on neid koostavate indiviidide summa, on ilmne, et ka rahvuse või ühiskondliku koondise huvi pole muud kui neid koostavate indiviidide huvide summa. Ent kuidas saab kõnelda siis üldisest huvist kui sellisest indiviidide huvide summade vastandist, mida võib võtta individuaalsete huvide kriteeriumiks, ja milline võib olla vasturääkivuses individuaalsete huvidega? Cournot deklareeris avameelselt, et see probleem on lahendamatu, sest enne oleks pidanud määritlema sotsiaalse kasu maksimumi ja seda järelikult väljaspool individuaalseid huve, millised aga, vastuoksa on liberalismi lähtekohaks.

Liberaalse kooli metodoloogilise seisundi raskustest uskus üle saavat sotsialistlik kool. See, lähtudes vastupidisest põhimõttest – ühiskonna orgaanilisest kontseptsioonist –, tahtis püstitada õpetuse, mille järgi tegelik elu oleks kooskõlas teoreetiliste põhimõtetega. Teatavasti orgaanilise mõttevoolu põhialused püstitas sotsioloogias Spencer umbes 1860 aastate ümber, kuid sisuliselt ühiskonna orgaaniline kontseptsioon consensuse teooriaga (orgaaniline solidariteet osade vahel) ilmus juba August Comte'iga aastast 1838. Siis juba sotsialist Rodbertuse teooria põhineb vaatele, et ühiskond on tööjaotusele toetuv organism. See ühiskonna orgaaniline mõistmine on kõikide sotsialistlikkude teooriate põhieelduseks ja kollektivismi teoreetiliseks põhjenduseks; sest vaadeldes indiviidi kui sotsiaalse organismi rakukest, olles indiviidi igati absorbeeritud ühiskonnas, peab tema huvi olema solidaarne üldsuse huviga, mis aga saab teostuda ainult siis, kui see samastamine (identifitseerimine) on täiuslik ning järelikult säärase korra juures, kus eraomandus ja lepinguvabadus on kõrvaldatud (Rodbertus) või ühiskonnas, kus pole klasse (Marx).

Kuid sotsialistlik õpetus omakorda on ekslik, mis puutub ta sotsioloogilisse alusesse, ja ebaajalooline, mis puutub ta praktilistesse järelduste tegemistesse.

Ta on ekslik oma sotsioloogiliselt aluselt, sest, ehkki on tõsi, et sotsiaalne rühm on süntees, mida ei saa lahustada üksikuisse osadesse, s.t. teda koostavaisse indiviididesse. Kuid pole mingit alust kõnelda ühiskonnast in abstracto, sellal kui peame kõnelema konkreetsetest ühiskondadest, s.t. neist etnilistest, ajaloolistest ja spirituaalsetest rühmadest, mis teatud maa-alal juriidiliselt organiseeritud – riikidest. Sotsialistlik õpetus on ebaajalooline oma praktiliste järelduste tegemistes, sest ta ei arvesta õieti ajaloolise protsessi tulemustega. Ajaloolises protsessis tööjaotus (–, ühiskondliku organisatsiooni alus) tähendab paratamatult hierarhiat ja järelikult õiguslikku-poliitilist kihitumist.

Nõnda siis, tahe kõrvaldada omandatud õigused (omandus), või hierarhiat võrdub tahtele kõrvaldada tööjaotus ja järelikult siis seega printsiip, mida sotsialistid ise loevad ühiskondliku organisatsiooni vundamendiks.

Ja tõepoolest nii mitu korda kui see õpetus on maa peale laskunud, et teostuda, on tal tulemuseks olnud kahetsemisväärsed ebaõnnestumised: alates kas või Louis Blanc'i "Ateliers Nationaux'" ja lõpetades Lenini suurestiilse ettevõttega. Enamlik revolutsioon pidi laskuma kauplemiseni välismaa "kapitalistlikkude kurnajatega", pidi väravad avama energilisele eraalgatusele (NEP) ja nüüd viieaastaku kordamineku püüdega eelistatakse agaramaid töölisi parema töötasu näol: eks ole see sihilik kihitamine ja inimeses peituva kasukire tunnustamine.

Natsionalistlik majandus peab võrdselt eemal seisma nii liberaalsest kui ka sotsialistlikust majandusest, esimesest, mis ei suuda määritella rahvuslikku huvi, ja teisest, mis eitab eraalgatust. Rahvuslik majandus ei lähtu mitte ühiskonna abstraktsest mõistest (milline ongi ühiskond in abstracto?) vaid ühiskonnast, mille kõrgeim ajalooline vorm on "rahvus" ja "riik"; samal ajal lähtume põhimõttest, et rahvus ja riik kui sünteesid on kõrgemad, kui neid koostav indiviidide summa, nii et need ühiskonna konkreetsed vormid võivad omada individuaalseid eesmärke ületavaid eesmärke ja individuaalseid huvisid ületavaid huvisid. Ja just seepärast võime kõnelda rahvuslikust huvist kui millegist, mis oluliselt erineb indiviidide huvide lihtsast üldistusest, või kogu kasust või kasu maksimumist – see, mis viis Benthami radikaalse individualismini ja liberalismi majanduslikule individualismile.

Mis puutub eraalgatusse, mida sotsialistlik kool tahab kõrvaldada, siis pole see üks ja sama mis vaba liberaalne algatus ja egoistlik kalkulatsioon. Vaba liberaalne algatus puhtal kujul on ohjeldamatu ja õiguslikult piiramatu algatus, milline sageli rahvuse huvidele kahjulik, kuid eraalgatus on algatuse vorm ja nimelt vorm, mis tulukam kui riiklik algatus, sest ta on harilikult erksam ja kiirem ning vähem kulukas, kui riiklik algatus või õigemini, suhe kulude ja preemia vahel on normaalselt soodsam kui riiklikul algatusel.

Meil Eestis on ühest küljest avalik algatus – riiklikud ja kogukondlikud ettevõtted – liiga laias ulatuses maad võtnud ja isegi neil aladel, kus eraalgatus paremini võiks teotseda, (kuid võib-olla on see seletatav eestlaste-eraisikute kapitali puudumisega), teisest küljest on riik eraalgatuse vahele seganud mitte alati rahvuse üldhuvides, vaid ühe või teise poliitilise rühmituse taga seisva kihi huvides.

Ja seepärast tuleb rahvusliku majanduse süsteemi aluseks võtta kaks põhimõtet: eraalgatus ja rahvuse huvid; vastupidiselt passiivsele liberalismi poliitikale tuleb eraalgatusele abiks olla, teda tugevndada, toetada, teda korrigeerida, täiendada või erandlikult riikliku algatusega asendada, kui eraalgatus on puudulik või pole võimeline rahuldama rahva huvisid või kui on küsimuses riigipoliitilised huvid. Lühidalt öeldes, rahvuslik majandussüsteem pole ei riigisotsialism ega mingi muu sotsialism, sest ta austab eraomandust; ta tunnustab eraalgatust ega katseta sotsialiseerimisega; teisest küljest rahvuslik majanduspoliitika pole ka liberaalne poliitika, mis ükskõikne on kihtide huvide koaleerumiste ees, mis võivad, kui neid ei taltsutada, rahvuse enese heaolu ja elu kaalule panna. Rahvuse huvidest, kuna see seisab kõrgemal erahuvidest, selgub iseenesest, et ettevõtte organiseerija peab olema vastutav riigi ees.

Liberaalses majanduses ei saa olla juttu vastutusest, sest ei saa olla juttu kohustustest. Kui rahvus on teda koostavate indiviidide summa, kui rahvuse huvi on individuaalsete huvide summa, kuidas saab olla indiviid mõnel viisil vastutav teiste indiviidide ees, kellest igaüht juhib ainult tema huvi?

Ega saa kõnelda vastutusest sotsialistlikus majanduses, sest säärase korra juures on niikuinii kaotatud indiviidi autonoomsuse määritlemine.

Vastutusest saab kõnelda natsionalistlikus majandussüsteemis, kus ühelt poolt indiviidile jäetakse ta autonoomia määritlemine, kuid teiselt poolt on olemas juhtiv kriteerium, võrdlemistermin, mõõtmise printsiip – rahvuse huvi: rahvuse vägevuse arendamine ja üksikute heaolu.

Rahvuslikus majandussüsteemis võib alust leida ka organiseeritud tootmistegurite õiguste ja kohustuste vastastikuse põhimõttele.

Eraalgatuse baasil ja rahvuse huvide suunas organiseeritud tootjad tegurid peavad omavahel koostöötama ja sellest koostööst oleneb nende õiguste ja kohustuste vastastikkus. Seega siht, mille poole on suunatud koostöö, on aluseks sellele vastastikkusele ja nagu teame on see siht rahvuse huvi.

Liberalismi ees eksisteerivad ainult faktilist laadi seisundid: kui ühel produtseerijate rühmal läheb korda saavutada monopolisti seisund ja ta kasutab seda seisundit teiste produtseerijate mahasurumiseks, või tarvitajatele monopoli hinna pealepanekuks, on meil tegu puhtfaktilise seisundiga, mis õigustuse leiab ainult oma menus. Tõepoolest liberaalne seisund on eriti soodus säärase monopoli iseloomuga, faktilistele seisunditele. Ta on süsteem, mida ei saa iseloomustada mitte õiguste ja kohustuste vastastikkusega, vaid on õieti ühe jõu ja jõudude rühma mahasurumine teiste poolt.

Süsteemis, kus riik ja õigus ignoreerivad majandust, ja kus järelikult indiviidid võivad organiseeruda oma erakasude huvides, sammume möödapääsmatult vastu kõikide võitlusele kõikide vastu ja veel enamgi, – eraviisilisele enesekaitse režiimile, nagu oli lugu enneriiklikus ajajärgus üldse õiguste kaitsega, kus õigusmõistmise organid puudusid.

Tõelikus rahvuslikus riigikorras sellevastu aga, kus riik vahele astub õigusliku korraga ka majanduselu kujunemises, on võimalik erakaitse režiimi asemele astuda lepingu režiimiga, ja seega koormiste ja tasude jaotamisel õiguste ja kohustuste vastastikusel alusel silmas pidada rahvuse huve.

Liberaalne süsteem on soodsaks kliimaks nii ettevõtjate kui ka tööliste koalitsioonidele: teda iseloomustab sellest vaatekohast tõsiasi, et pakkumine (produktsioon) kaldub enam ja enam valdama nõudmist (töö nõudmist või kaupade nõudmist). Ettevõtjate koalitsioonid mitmesuguses vormis nagu trustid, kartellid jne. omavad just seda eesmärki. Siin tekib majandusliku tasakaalu probleem – selle üheks näiteks on n.n. sotsiaalne küsimus – mis on bruto-sissetuleku (Brutto-vertrag) jaotamis probleem tootmistsüklist mitmesuguste osavõtjate vahel, ja mida liberalism ei jaksa lahendada muidu kui korratuse läbi. On ju teada, kuidas see liberalism lahendab saaduse jaotamise probleemi ettevõtjate ja tööliste vahel: XIX sajand on täis vihast võitlust nende kahe vale, võitlust mida peeti streigiga, lock-out'iga, boikoteerimisega jne., ja mille tulemised on järgmised: töötasu tõstmine, järelikult ettevõtjate vajadus vähendada kulusid, et mitte kasul väheneda lasta; see saavutati üldkulude vähendamise ja järelikult ettevõtete laiendamisega; siit tarvidus laiemate finantseerimiste järgi ja müügikohtade tohutu laiendamine. Ja, et kõik toimub korratult, ilma selgete ja ühtlaste eesmärkideta ja järelikult ka ilma vahendite õige proportsioonita – igaüks talitab oma kasukalkulatsiooniga või oma egoismi järgi –, siis on vältimatud kriisid; nõnda kogu XIX sajandi ajalugu on nende kahe sotsiaalse pahe, klassi võitluse ja majandusliku kriisi alatine järjestus.

Kuid nagu öeldud, on see probleem üks osa majandusliku tasakaalu probleemist – sama tootmistsüklist osavõtjate (ettevõtjate ja tööliste) õiglase tasumise probleemist, mis ühe sõnaga on hindade ja järelikult kasude ning töötasu tasakaalu kujundamise probleem. Seda probleemi saab orgaaniliselt lahendada ainult säärase poliitilise korra juures, kus tootmistegurite – kapitali ja töö-kutseesindused pole jäetud lammutavasse võitlusse teineteisega oma erihuvide eest, vaid kus nad on rakendatud koostööle rahvuse üldhuvis. Siit järgneb, et igasuguse rahvuse sotsiaalse ja majandusliku heaolu eeltingimuseks on praeguset kutseesinduste ümberkorraldamine hoopis uutele alustele.

Sellest teine kord.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Justiitsministeerium toetab poliitilise diskrimineerimise jätkumist

2012-01-11T12:45:00.009+02:00

Justiitsministeeriumist saabus lõpuks vastus osalusveebi kaudu tehtud ettepanekule muuta erakondade riigieelarvest rahastamise korda (erakonnaseaduse § 127) selliselt, et iga Riigikogu valimisel osalenud erakond saaks iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest 10 eurot aastas. Ettepanekust on olnud varem juttu siin ja siin.

Ettepanekut, nagu arvata oligi, ei arvestatud, sest see ei ole valitseva poliitilise kartelli (nelikliidu) huvides. Sellest tulenevalt saatsin justiitsministeeriumi vastusele vastuse, milles juhin tähelepanu tõasiasjale, et nende nn. argumendid ei kannata kohati mingit kriitikat.

Lugupeetud justiitsministeerium!

Oma vastuses ettepanekule muuta erakondade riigieelarvest rahastamise korda selliselt, et valijate poolt antud hääled omandaksid erakondade riigieelarvest rahastamisel võrdse kaalu, toote te välja, et "juba kehtiv erakonnaseadus sätestab, et eraldise suurus on proportsionaalne Riigikogu valimistel saadud kohtade arvuga," kuid jätate tähelepanuta tõsiasja, et erakondade riigieelarvest rahastamine ei puuduta praegu kehtiva korra kohaselt ainult neid erakondasid, mis pääsesid parlamenti. Samuti olete te jätnud tähelepanuta tõsiasja, et Riigikogu poolt vastuvõetud Riigikogu valimise seadusega on kaldutud kohtade jaotamisel kõrvale põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest.

Te väidate, et ei saa jõuda järeldusele, et erakondade riigieelarvest rahastamisel toimuks poliitiline diskrimineerimine. Kuid sellisele järeldusele on võimalik jõuda väga lihtsalt, näiteks: Eesti Reformierakond sai viimastel Riigikogu valimistel 28.6% häältest, kuid sellele erakonnale läheb 32.6% riigieelarvelistest eraldistest; erakond Eestimaa Rohelised sai valimistel 3.8% häältest, kuid sellele erakonnale läheb vaid 0.35% riigieelarvelistest eraldistest; erakond Eesti Kristlikud Demokraadid sai 0.5% häältest, kuid sellele erakonnale ei eraldata riigieelarvest sentigi. Praeguse korra puhul on roheliste ning EKD valijad sunnitud doteerima riigieelarve kaudu teiste inimeste poolt eelistatud erakondasid, mis saaksid suuremat toetust ka raha proportsionaalse jaotamise korral. See kujutab endast nende poliitilist diskrimineerimist.

Te toote välja, et esitatud ettepanekule tuginedes oleks toetuste kogusumma suurem 2011 ja 2012 aasta riigieelarves esitatud summast. "Seega tuleks Teie ettepaneku puhul kohustuslikus korras suunata rohkem vahendeid erakondadele, kui Riigikogu liikmed ise ette näeksid," väidate te.

Juhin teie tähelepanu tõsiasjale, et kõnealust muudatust ei oleks võimalik kohaldada tagasiulatuvalt. Kui suuri toetusi Riigikogu liikmed oma erakondadele aga tulevikus ette näevad, selle määramiseks puuduvad teil ilmselt nii võimed kui ka volitused. Tehtud ettepanek seevastu võimaldaks vastavaid kulutusi paremini prognoosida.

"Samuti ei saa me toetada erakonnapõhise tegevuse motiveerimist, mis baseeruks rahalistele hüvedele," ütlete te oma vastuses. "Valimisaktiivsuse tõstmine puhtalt rahaliste hüvede põhjal ei ole demokraatlikus riigis mõeldav."

Juhin teie tähelepanu tõsiasjale, et erakondade riigieelarvest rahastamine on seotud valimistel saadud häältega mitmetes riikides, mida peetakse üldlevinud arusaamade kohaselt demokraatlikeks, näiteks Saksamaal. Kas teie vastust tuleb mõista nii, et Eesti justiitsministeeriumi hinnangul ei ole Saksamaa demokraatlik riik?

Sari Essayah visioon Euroopa Liidu tulevikust

2012-01-11T11:15:00.019+02:00

Soome rahvas hakkas täna valima endale uut presidenti. Valimispäev on 22. jaanuar, kuid eelvalimised juba algasid. Nädal tagasi sai siin kandidaadid loetletud, kuid enda eelistused jätsin siis märkimata. Üks valimismasin pakkus, et nendeks on Sari Essayah (Kristlikud Demokraadid), Sauli Niinistö (Koonderakond) ja Timo Soini (Põlissoomlased).

Ja tõepoolest, minu vaated kattuvad kõige rohkem Essayah omadega. Kui vaadata praegu küsitlusi, siis võiks heaks tulemuseks pidada seda, kui Essayah ei jääks valimiste esimeses voorus kaheksa kandidaadi hulgas viimaseks, teise vooru pääseksid edasi Niinistö ja Soini ning valimised võidaks neist esimene. Selles, et Soome järgmiseks presidendiks saab Niinistö, enam erilist kahtlust ei paista olevat, aga ülejäänute paigutus, millest tema poliitika presidendina saab olema kahtlemata mõjutatud, on veel paljuski lahtine.

Essayah on praegu Euroopa Parlamendi liige – valiti sinna aastal 2009, mil Kristlikud Demokraadid ja Põlissoomlased moodustasid valimisliidu ning said Euroopa Parlamendis kaks kohta, neist teine läks Soinile; Essayah ise sai siis 53688 häält – tulemus, mille ületamisest sõltub ilmselt ka see, kas tema ja KD neid valimisi enda jaoks kordaläinuteks pidada saavad. 2006. aastal sai KD kandidaat Bjarne Kallis 2% häältest, teda toetas 61483 valijat – kui nüüd suudetaks ületada seda, siis on läinud juba väga hästi.

Soome-Maroko segaperest pärit Essayah on õppinud ülikoolis majandust ning oli enne poliitikasse sukeldumist tuntud sportlane. Tal on kaks tütart ja kaks kassi. Valdab lisaks soome keelele vabalt inglise ja rootsi keelt ning on õppinud ka saksa ja prantsuse keelt. Ta kuulub ka Euroopa Parlamendi delegatsiooni Iisraeliga suhtlemiseks.

Oma kampaanialehel märgib Essayah, et Soomele on vaja selget suunda, mis kindlustaks tulevastele sugupõlvedele eeldused heaks ja tasakaalustatud eluks. Järgnevalt on toodud siin see osa tema visioonist, mis puudutab otseselt Euroopa Liitu.

Hästitoimiv Euroopa Liit

Soome ja soomlaste seisukohalt on Euroopa Liidu praegused arengud murettekitavad ja neile on tarvis pakkuda vastutustundlikke alternatiive. Euroopa Liidu liikmesriikide majanduspoliitikate süvenevat integratsiooni tuleb vaadata riikide suveräänsuse ja demokraatia vaatepunktist. Liitriigistumise asemel tuleb Euroopa Liitu arendada nii, et see teeniks paremini kodanikke.

Paljud kodanikud tunnevad, et nad ei saa Euroopa Liidu poliitilist suunda mõjutada, võim on koondunud väheste kätte ja läbipaistvus puudub. See võib halvemal juhul viia tõsiste tagajärgedeni ühiskonna jaoks. On aeg astuda samme Soome suuna selgitamiseks ja Euroopa Liidu arendamiseks nii, et rahva seisukohtasid võetakse kuulda.

Euroopa kriisikohtumised peavad viima toimiva koostööni. Soome peab viima Euroopa Liitu edasi mitte liitriigi, vaid praegusest paremini toimiva liikmesriikide koostööorgani poole.

Euroopa Liidu arenemine liitriigiks ei ole eurokriisi lahendus, vaid hoopis süvendab probleeme. See võib viia oma majandust halvasti hoidnud liikmesriikide võlgade eest ühise vastutuse võtmiseni kas eurovõlakirjade või Euroopa Keskpanga kaudu või läbi Euroopa Liidu eelarve suurendamise liikmesriikide arvelt. Selle asemel tuleb luua mehhanismid, mis tagavad, et majandust halvasti hoidnud üksused vastutavad oma võlgade eest ise ning pühenduvad rahaasjades distsipliinile.

Edasiminek on see, kui õnnestumisi hinnatakse ning me saame ühenduse, kus vastutus on läbipaistev. Senisest toimivam Euroopa Liit peab jätkama majanduslike eraldusjoonte lammutamist liidu siseturul. Tõhus ja toimiv Euroopa Liidu siseturg tuleb kasuks Soome tööstusele. Konkurentsi puudus viib ebaefektiivsuseni.

Visiooniks on selline Euroopa Liit, mis on tõhus inimesi ja ettevõtteid teeniv majandusala. Otsuste langetamine Euroopa Liidus peab olema kodanikele lähemal. Soome poliitika Euroopa Liidu osas peab olema avatum ja austama riikide suveräänsust. See ei tähenda sulgumist muust maailmast. Euroopa Liitu ja rahvusvahelisi organisatsioone, selliseid nagu ÜRO, tuleb viia õiges suunas kabiinis istudes, mitte järel lohisedes.

Rick Perry peamistest kampaaniateemadest

2012-01-10T07:00:00.051+02:00

Nädal tagasi anti USA presidendivalimiste avapauk Iowa osariigis, kus Mitt Romney saavutas vabariiklaste eelvalimistel ülinapi võidu Rick Santorumi ees. Rick Perry, kes sai seal 10.3% häältest, teatas seejärel, et võtab korraks aja maha, et hinnata valimisrallis jätkamise mõttekust, aga kui Michele Bachmann andis teada enda loobumisest, siis oli tal selgus kohe käes: tuleb jätkata.

Tänane peatus on New Hampshire, kus küsitlused ennustavad Romney kindlat võitu. Tegemist on ühe väikseima osariigiga, elanikke ümmarguselt sama palju kui Eestis. Seal saadakse valiku tegemiseks mitte tühi sedel, millele tuleb kirjutada oma valik, vaid nimekiri, kuhu võib pääseda aga igaüks, kes kannab osariigi arvele tuhat dollarit. Vabariiklaste eelvalimistel osaleb 30, demokraatide omal 14 kandidaati. Mitmeid vähemtuntud tegelasi saab näha oma vaateid tutvustamas vajutades siia.

Perry häältesaak peaks piirduma täna küsitluste kohaselt umbes ühe protsendiga ja tema kampaania jättis selle osariigi sisuliselt vahele, keskendudes kohe Lõuna-Carolinale, kuhu valimisralli jõuab 21. jaanuaril, et aidata kindlustada seal, olgem ausad, Romney võitu sellega, et korjata ära võimalikult palju selliseid hääli, mis võiksid muidu minna Santorumile või Gingrichile. Tänase seisuga paistab, et Perry vabariiklaste presidendikandidaadiks ei saa, aga asepresidendiks võib ta Romney kõrval küll kandideerida.

Rick Perry valimiskampaania tunnuslause on: õige juht rasketeks aegadeks. Ja alljärgnevalt on toodud tema kampaania kolme peateema sissejuhatused, nii nagu need on sõnastatud tema veebilehel.

"Ma olen konservatiiv veendumustelt, mitte mugavusest. Presidendina lähen ma lammutusmasinaga Washingtoni võimuladviku kallale ja ajan valitsuse tee pealt eest, et me saaksime Ameerika taas tööle," – kuberner Rick Perry

Rick Perry saab Ameerika taas tööle.

Need konservatiivsed põhimõtted, mis on juhtinud teda kubernerina, on need samad põhimõtted, mis hakkavad juhtima teda presidendina: Ära kuluta kogu raha. Kärbi makse ja regulatsioone. Ja aja valitsus tee pealt eest, et erasektor saaks luua töökohti ja uuendada Ameerika majandust.

Rick Perry on tõestanud, et konservatiivsed ideed tõepoolest töötavad. Tema juhtimisel on Texas saanud juurde enam kui miljon töökohta, samal ajal kui ülejäänud riik on kaotanud enam kui kaks miljonit töökohta. Tema osariigi esindada on 8% Ameerika elanikkonnast, kuid ligi 40% kõigist alates 2009. aasta juunist Ameerikas juurdetulnud töökohtadest.

On aeg saada selline juht, kes võimaldab meil taas uskuda – uskuda, et Ameerika paremad päevad on ees, et meie saatuseks ei ole jäänud kõrge töötus ja majanduslik meeleheide, ning et meie koht maailmas võib taas olla kindlustatud poliitikaga, mille puhul jõud tagab rahu.

See juht on Rick Perry. Ja Ameerika unelma taastamine algab täna.

Töökohad

Rick Perry võtab valitsuse tee pealt eest, et me saaksime Ameerika taas tööle. Kärpides makse, vähendades regulatsioone, tasakaalustades meie eelarve ja laiendades sisemaist energiatootmist saab Ameerika luua miljoneid uusi töökohti. Perry mitte üksnes omab konservatiivseid majandusideid, vaid on rakendanud need ka tööle oma koduosariigis, kus on loodud ligi 40% alates 2009. aasta juunist Ameerikas juurdetulnud uutest töökohtadest.

Rick Perry teab, et valitsus ei loo töökohti – seda teeb erasektor. Valitsuse rolliks on luua keskkond, mis on valmis kasvuks, ning kobida seejärel tee pealt eest.

Perry juhtimisel on Texas saanud juurde enam kui miljon töökohta, samal ajal kui ülejäänud riik on kaotanud enam kui kaks miljonit töökohta. Ligi 40% kõigist alates 2009. aasta juunist Ameerikas juurdetulnud uutest töökohtadest on loodud tema koduosariigis.

Presidendina raputab Perry meie majanduse uuesti ellu oma "Kärbi, Tasakaalusta ja Kasva" plaaniga. See kärbib makse ja kulutusi, tasakaalustab meie eelarve aastaks 2020 ning kasvatab miljoneid uusi töökohti.

Perry annab igale ameeriklasele võimaluse visata minema praegune maksuseadustik ning maksta selle asemel lihtsat, 20% ühtlast tulumaksu, mille kohta saab deklaratsiooni esitada postkaardil. Ta kärbib tööandjate poolt tasutavaid makse ning tühistab töökohti tapvad regulatsioonid, sellised nagu ObamaCare, mis kägistavad kasvu.

Ja tema avab uurimiseks ning arendamiseks Ameerika energiaväljad, alandades sel teel energiahindasid, vähendades meie sõltuvust välismaisest naftast ja luues enam kui miljon uut töökohta.

Vastutustundlik rahanduspoliitika

Washington on pankrotis. President Obama ja teised võimuladviku poliitikud arvavad, et selle saab parandada paari näpitsatega. Rick Perry teab, et selleks on vaja lüüa puruks nuumvalitsuse kolm tugisammast: ülemaksustamine, ülekulutamine ja ülereguleerimine.

Olukorras, kus miljonid ameeriklased on tööta, lisaks veel miljonid toidutalongide peal ja riigivõlg paisunud neli triljonit dollarit alates sellest kui Obama sai presidendiks, ei saa Ameerika lubada endale enam poolikuid lahendusi selliste poliitikute poolt, kes hoiduvad võitlusest, sest kardavad solvata Washingtoni eliite.

Etableerunud poliitikud olid need, kes meid selle jama sisse ajasid, ning nad ei saa meid sellest välja vusserdamisega süsteemi, mis on omadega üdini ja täiesti läbi, äärealadel.

Rick Perry läheb lammutusmasinaga Washingtoni võimuladviku kallale, et me saaksime ehitada oma majanduse uuesti üles sellele kindlale alusele, mida soovisid meie riigi loojad.

Tema "Kärbi, Tasakaalusta ja Kasva" plaan kärbib makse, seab valitsuse kulutuste ülempiiriks 18% riigi majandusest ning tasakaalustab eelarve aastaks 2020. Perry keelustab püsivalt häälteosturahad (earmarks) ja ettevõtete väljaostmise maksumaksjate rahaga ning käib peale, et USA Konstitutsiooni viidaks sisse parandus, millega nähakse ette tasakaalus eelarved.

Perry viskab minema ettevõtetele kehtiva maksuseadustiku ning asendab selle lihtsama, madalama, ühtlase maksumääraga, mis teeb lõpu valitsuse arvelt hõlptulu teenivate lobistide pidusööminguile.

Tema mitte üksnes külmutab föderaaltasandil uute ametnike palkamise, vaid ka kõigi Kongressi liikmete ja föderaaltöötajate palgad, välja arvatud relvajõud ja avaliku korra tagajad, seniks kuni eelarve on tasakaalus. Ja ta vähendab drastiliselt valitsuse suurust, kaotades, ühendades või ümberfokuseerides vohavad föderaalagentuurid.

Ükski teine kandidaat – vabariiklane ega demokraat – ei suuda vastata Rick Perry tehtule vastutustundliku rahanduspoliitika vallas.

Ta on allkirjastanud 67 maksukärbet, säästes maksumaksjatele 14 miljardit dollarit. Ta on ainuke Texase kuberner pärast Teist maailmasõda, kes kärpis osariigi kulutusi. Ja täna võivad tema osariigi kodanikud nautida tagantpoolt teist avaliku sektori võlakoormat elaniku kohta Ameerikas.

Julgeolek

Õhujõudude uhke veteranina usub Rick Perry, et me peame taotlema rahu tuginedes jõule ja kindlustama need vahendid, mida on vaja ajaloo parimate relvajõudude pidamiseks. Perry edendab Ameerika huve välismaal sellega, et seisab kindlalt meie liitlastega ning tagab, et ameeriklaste verd ja Ameerika varasid kulutatakse üksnes siis, kui Ameerika huvid on ohus. Samavõrd oluline on, et ta kaitseb Ameerika kodumaad sellega, et sunnib Washingtoni täitma oma põhiseaduslikku kohust meie piiride kindlustamisel.

Rick Perry usub, et meie riigi julgeolek on kõige kindlamini tagatud siis, kui meil on maailma tugevaim majandus. Tema esmaseks prioriteediks on saada Ameerika majanduslik mootor täiskiirusel tööle, et taastada meie juhtroll üleilmses majanduses ning kindlustada, et Ameerikal on olemas need vahendid, mida läheb vaja tugeva, kaasaegse riigikaitse jaoks. Samas peame me hoidma oma tugevat kohalolekut, et kaitsta enda huve üle kogu maailma, sel ajal kui me kodus oma majandust uuesti üles ehitame.

Perry usub Ameerika erakordsusse ja lükkab tagasi arusaama nagu peaks meie president meie riigi pärast vabandama. Ta usub, et nii liitlased kui ka vaenlased peavad teadma, et Ameerika taotleb jõupositsioonilt rahu. Me peame tugevdama oma diplomaatilisi suhteid ja seisma kindlalt oma liitlastega meie ühiste vaenlaste vastu.

Seistes meie huvide eest välismaal, usub Perry samal ajal, et samavõrd oluline on kaitsta meie huve kodus oma piiri kindlustamisega.

Presidendina suurendab Perry oluliselt inimjõudu, tehnoloogiat ja tarastamist piiril, et kaitsta Ameerika kodumaad ja peatada ebaseaduslik sisseränne. See strateegia on tõestanud end tõhusana Texases, kus kuberner Perry on suunanud ligi 400 miljonit dollarit osariigi maksutuludest sellele, et teha föderaalvalitsuse tööd riigipiiri kindlustamisel.

Perry paigutab piirile tuhandeid rahvuskaartlasi, seniks kuni on palgatud ja antud väljaõpe piisavale arvule piirivalvuritele. Tema annab föderaalametnikele korralduse hoogustada piiritõkete ehitamist, eriti tiheda liiklusega piirkondades, kus inimjõust üksi ei piisa selleks, et töö tehtud saaks. Ja laseb kasutada ulatuslikumalt mehitamata lennuvahendeid, et koguda usaldusväärset, värsket teavet, millele tuginedes korrakaitsjad saaksid koheselt tegutseda.

Albaania uutest eurolauludest

2012-01-09T08:00:00.007+02:00

Eurovisiooni lauluvõistluse Albaania rahvuslikuks eelvooruks oleva kohaliku laulufestivali võitis möödunud aasta lõpus Rona Nishliu oma piinlevalt huigleva palaga "Suus", kuid selle kaudu jõudis televaatajate ette kokku 28 uut albaaniakeelset laulu, mille hulgast tõstan siin täna esile veel Rudina Delia "Më kërko", Hercina Matmuja esitet "Aty ku më le", Iris Hoxha "Pa ty... asnjë sekond" ja Xhensila Myrtezaj lauluga "Lulet mbledh për hënën" (ülal).

Lugejad: Ilves lõpetab nagu Päts, Reagan või...

2012-01-09T07:15:00.013+02:00

Möödunud nädalal küsisin selle ajaveebi lugejatelt: kuidas lõpetab T.H. Ilves?

Vastajaid tuli kokku 34 ja neist 12 (35.3%) pakkus, et Ilves lõpetab nagu Konstantin Päts ehk siis vaimuhaiglas. Kaheksa vastajat (23.5%) arvas, et ta lõpetab nagu Ronald Reagan – vaevleb kümme aastat Alzheimeri tõve käes ning sureb lõpuks kopsupõletikust tingitud tüsistuste tagajärjel. Kuus inimest (17.7%) ennustas, et Ilves lõpetab nagu Benito Mussolini – lastakse partisanide poolt maha, tema laip rüvetatakse ja riputatakse vaatamiseks posti otsa. Viis vastajat (14.7%) uskus, et ta lõpetab nagu Kim Jong-il – Eesti Rahvusringhääling teatab, et ta sai rongis südamerabanduse ning tänavad täituvad nuuksuvate inimestega; antakse teada, et kogu Eesti rahvas on sügavas leinas. Kolm inimest (8.8%) pakkus, et Ilves lõpetab nagu J. F. Kennedy – lastakse segastel asjaoludel maha.

Enamik vastajatest oli seega veendunud, et Ilves elab umbes 80-90 aastat vanaks ega sure vägivaldset surma. See tähendab, et kui kaotada nüüd kahe ametiaja piirang, millest mõned unistavad, siis võib ta jätkata monarhistliku presidendina veel 20-30 aastat, juhul kui ta ei ole sunnitud tervislikel põhjustel varem ametist lahkuma.

Alanud nädalaks panin üles küsimuse, mis puudutab erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ideoloogilist/maailmavaatelist määratlust.

Kindlustagem enestele kõigepealt omaturg.

2012-01-09T07:00:00.003+02:00

Majanduslik positsiooni sõda.

Muistse Eesti sõjapidamise viisi ja taktika olulisemaks tunnuseks oli pealetungi taktika, offesiivne sõjapidamisviis.

See oli läbiviidud nii pisiasjades kui suurtes joontes. Lahingus pandi pearõhk hoobi andmisele, mitte selle eest hoidmisele.

Ka kogu maakaitse oli organiseeritud peamiselt vastupealetungi alusel.

Selleaegne õredalt asustatud rahvastik (ca 8 korda õredamalt kui praegu), võimaldas lasta vaenlast enese maasse tungida, ja ise eest ära pageda linnustesse ning varjupaikadesse, ilma et tarvis oleks olnud luua kindlat alalist ja pidevalt valmisolevat regulaarväge.

Selle aset täitis üldine väkkekutse tarviduse puhul. Kui vaenlane maale tungis, ei püütud niipalju positsiooni puhas hoida, kui anti ise mujalt hoop.

Kui pihkva venelased tungisid Ugauniasse ja ulatasid Sakalasse, ründas Lembit oma vägedega Pihkvat. Retkelt tagasi tulijad venelased leidsid eest mahapõletatud kodu.

See lööktaktika ja löökkaitse arendati välja ka kõige kaugemate naabritega. Samuti kui venelastega vahetati retkeid lätlaste, leedulaste, üle mere rootslaste, taanlastega jne. Ka need rahvad tarvitasid enam-vähem sama rünnakulikku, retklelik pealetungi, seljatagastki pealetungi, kaitse taktikat.

Julgetele meestele oli see sõjapidamistaktika võimalik. Ja kõige asjakohasem, sest selleaegne saagisõda, röövkäikude ja retkede näol oli selline, et ei nõudnud maakaitsel mitte niipalju riiklikku organisatsiooni terviklust kui üksikute maakondade omakaitset.

Selleaegne sõjapidamisviis ja maakaitse nõuded selgitavadki, miks muistne Eesti iseseisvuse aeg ei tootnud tugevat ja pidevat riiklikku keskendust, keskvõimu. Seda ei olnud lihtsalt vaja.

Kuid see vaenlase oma koju laskmise ja üksikute pealetungidega hoopide andmise taktika ütles üles siis, kui tuli tegemist uue sõjapidamisviisiga, vallutussõjaga.

Selle tõid sakslased. Need ei pidanud mitte ainult saagisõda vaid ka vallutussõda. Need tungisid maale ja jäid ka sinna püsima. Muistne iseseisvuse aegne Vabadusvõitlus sakslaste vastu, seni Lääne merel ülevõimus olnud eestlaste kaotus, on olulisemalt küll just uue võitlustaktika küsimus, eestlaste harjumatus vallutussõjaga, positsioonisõjaga.

Alul lasksid eestlased sama endise taktikaga sakslasi sisselüüa, ja püüdsid seljatagast neid vastulöökidega haarata.

Alles vabadusvõitluse kestel, kui selgus raudrüütlite kaitsetaktika paremus, kes ju püsima jäid oma võidetud linnustesse, ja neid sealt raske oli välja lüüa, said ka eestlased aru, et tuleb maakaitse ümber korraldada.

Vabadusvõitluse lõpupoolel hakataksegi järjekindlalt kõigepealt oma maad vastastest puhastama. Linnustesse seatakse pidevad karnisonid, kes peavad hoidma, et vaenlane ei pääseks jalga maha panema.

Pea jõud koondatakse oma maa kaitsele, nii nagu enne oli peamine rõhk asetatud vastase alade ründamisele.

Kuid vastaste hulk – 7 vastast oli siis eestlastel, nendest kaks suurvõimu, Taani ja Saksa – ja mitmed teised põhjused, kauaaegne sõdadest kurnatud olek jne. mõjusid kõik üheskoos sedavõrt, et ka uus hilja tarvidusele võetud positsiooni pidav sõdimisviis ei suutnud enam asja päästa.

Eesti langes kangelaslikus heitluses.

On tähelepanuväärt see, et strateegiliselt Eesti Vabadussõda oli muistse Eesti Vabadusvõitluse taktika muutmise jätkuks.

Ka Eesti Vabadussõjas peeti silmas Vabadusvõitluse teisel poolel ära tuntud tõde, kõigepealt oma rajad vastasest puhastada ja puhtad hoida, ja alles sellelt tugevalt baasilt tarviduse kohaseid võimsaid hoope anda.

Rahvaste omavahelises läbikäimises, kaubanduslikus-majanduslikus liiklemises maksavad põhialustes need samad seaduspärasused, mis relvade sõjagi puhul.

Mitte asjata ju ei rakendata siin mõisteid, nagu "majandussõda", "kaubanduslik võitlus", "turgude vallutamine", jne. Need oskussõnad näitavad, et siin on relvasõjaga palju ühiseid nähteid ja põhimõtteid.

Kogemused relvade lahingus on ärakasutatavad ka majandussõjas.

Kahjuks ei ole aga Eesti iseseisvuse aegsed majandusjuhid omas taktikas mitte niikaugele arenenud kui sõjajuhid.

Meie iseseisvusaegne majanduskava ja kaubanduslik läbikäimine on omalt poliitiliselt ja võistlustaktikalisest küljest pärit eelajaloolisest võistlusviisist.

Võõrad kaubad, ärid ja ettevõtted lasti vabalt tungida Eesti turule, meie oma aladele. Nii nagu Lembit laskis maale tungida pihkva venelasi ja teisi.

Sama mõte, mis Lembitul, oli meilgi samal ajal võõraid turgusid vallutada sissetungijate seljataguses.

Meie ei hoolinud, et võõramaa teravili, taimevõid, riidekaubad, põllutööriistad, hobusepiitsad, puukaup jne. jne. tungisid meie turule. Samal ajal arvasime neid seljatagast haarata oma linade, karjasaaduste, peekoniga jne. Samuti kui Lembit tungis Pihkvasse.

Kuid kuigi meil puudus Lembitu tugevune majandusjuht, traagika oli sama.

Teised olid asunud omi seisukohti omas kodus kindlustama. Saksamaa propageerib oma põllu ja karjatoodete tarvitamist. Raske on teistel sissetungida. Isegi hõimlane Soome pani kisama Eesti kartulate pärast. Rootsi kiidab eesti kartulid esmajärguliseks, kuid patriootilistel motiividel püütakse neid oma maal kasvatatutega asendada. Nüüd viimasel ajal isegi Inglismaa, see senine suurem viikingite traditsioonide jatkaja, on loobunud varem kui Eesti neist traditsioonidest. Ka tema on asunud majanduslikule positsiooni sõjale. Oma turgu ja oma alasid kindlustama võõraste sissetungi eest.

Maailmasõja positsiooni sõjale on järgnenud majanduslik positsioonide kindlustamine.

Ajaloolised kogemused lubavad oletada, et see rahvuslik-riiklik terviku mõiste, omaturgude kindlustamine ja majanduslik positsioonisõda ei ole mitte mööduv nähe.

See on asi, millega tuleb, mida varem seda parem, tõsiselt arvestada.

See tuleb kogu asja aluseks võtta.

Kuidas seda teha, seda on viipanud juba need mõtted, mis Eesti nädalate puhul mitu korda üles võetud.

See ei tohi aga jääda sugugi 7 päevaliseks rahvuslikuks paraadiks, vaid peab saama kogu meie majanduspoliitika vundamendiks.

See on omaturu kindlustamise ja võitmise küsimus.

Eesti turg eestlastele!

Loosung iseenesest näib lihtne. Kuid kõige lihtsam tõde on kõige tähtsam, kui aga temast osatakse otseseid järeldusi teha.

Mitte võõraste turgude vallutamisele ei pea me kõik jõud koondama, vaid kinnipidades võidetud positsioonidest, tuleb meil raudse järjekindlusega asuda oma enese turu enesele võitmisele.

Selleks tuleb koondada kõik võimalikud jõud.

Mitte nende ettevõtete toetamine, mis produtseerivad välismaale, ei pea esiplaanil seisma, vaid just need tootjad, kes siseturul saavad võõraid vallutajaid väljatõrjuda.

Kui kõik need kulud, mis on läinud võõraste turgude vallutamistööks, ja nii vähe effekti annud, oleks suunatud olnud siseturu võitmisele, oleks tulemus kindlasti suurem olnud.

Iseenesest mõistetav, et eksport peab olema. Kõike meile ei anna meie kehv loodus. Kuid seda, mis võimalik on asendada oma saadustega, tuleb asendada.

Käesoleva kirjutise dispositsiooni ei mahu üksikasjalik arutelu, kuidas seda läbiviia ühel või teisel alal.

Kuid selgituseks piisab tuntud tõsiasjastki. Piisab sellest rumalusestki, et söödame välismaalastele oma sealihad ja kanamunad, aga ise ostame neilt heeringaid, taimevõid jne.

Karjasaadusi veame välja, kuid sellest saadud suur osa valuutat läheb teravilja sisseveoks. Meie peame oma teravilja saama niipalju kasvatada, et omaturule jätkuks.

Kui see ka kallimgi tuleb, arvestame seda, et niipalju on tööta töölisi, et vähemalt nende energiat peaksime kasutama selleks, et igamees oma igapäevase leiva võiks saada kas või ainult labidaga maad kaevates kergemini ja rahvamajanduslikult odavamini, kui n.n. hädaabitöödega.

Ma ei kahtle, et meie põllutööriistade vabrikud, kui neid kas või sundida ratsionaalsemale töötamisviisile, suudavad väljakonkureerida suurema osa välismaa firmasid.

Tuleb ainult otstarbekohaseid teid otsida.

Kui saarlastel ja hiidlastel laevade ehitamisel ei jatkunud raha raua ostmiseks, asendati see laeval puuga.

Kas näit. kergem ei ole mitmelgi puhul puuvilla asendada meie oma kodumaa linadega.

Eesti nädalate mõte oli propageerida tarvitajaskonnale Eesti tooteid.

Veel tähtsam on nõuda tootjatelt et nad tarvitajaskonnale neid tooteid võimaldaksid.

See on majanduspoliitiline küsimus. On ühtlasi kogu meie tööstuse organiseerimise küsimus, isegi tööstuse mobiliseerimise küsimus.

Eraalgatuslikkude ettevõtete koordineerimine, ebatervete võistluste kui ka omaturust profiitilööjate trustide tegevuse pidurdamine, need on asjad mis nõuavad tugevat riiklikku keskvõimu.

See ei tohi ise asuda riiklikku sotsialismi arendama ja sellega tõkestama eraalgatust, aga tal peab seda tugevam võim olema kättejuhatada igale tootjale tema ülesanne ja soodustama selle teostamist.

Isegi võõrkapitali juuretõmbamine on kahtlane ettevõte. Majanduslik võitlus võõra kapitaliga võib kergesti kujuneda selleks, mis oleks siis Eestist saanud, kui oleks Judenitši abil Peterburi vallutatud. Meie oleks oma võidu orjadeks saanud.

Kuid peaasi – iga võõra sisselaskmine ja selle soodustamine Eesti turul on enesemüütamine.

Ja otse majanduslik äraandmine on veel välismaadele monopolide müümised.

Oma turu, eesti turu eestlastele kindlustamise seisukohast on näit. messaksoditsemine otse riiklik kuritegu.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Sõjapartei vajab ohjeldamist, tasakaalustamist

2012-01-08T07:00:00.172+02:00

"Valmisolek sõjaks on üks tõhusamaid vahendeid rahu hoidmiseks," märkis Ameerika Ühendriikide esimene president George Washington täna 222 aastat tagasi kongressi poole pöördudes.

Kuid valmisolek sõjaks on ühtlasi ka eeldus selle pidamiseks, nagu USA on järgnenud sajandite jooksul kujukalt tõestanud. Läbi kogu oma ajaloo on Ameerika Ühendriigid olnud sõdiv riik, mis on pidanud väga harva kaitsma ennast, kuid leidnud alati mingeid üllaid põhjuseid ehk ettekäändeid vägivalla kasutamiseks teiste vastu. See asjaolu omab tähtsust ka tänapäeva Eestis, sest siin valitsev ajakirjanduslik-poliitiline kompleks (sõjapoliitikat toetavate ajakirjanike roll ei ole seejuures sugugi väiksem poliitikute omast) on sidunud meid tänaseks juba üsna kindlalt USA igavese sõjaga püsiva rahu nimel kaugetes maades, millest me teame vähe.

On oluline mõista, et see ei ole midagi ajutist. Täna on see peamiselt Afganistan, homme mõni teine riik, aga ameeriklased on alati kusagil aktsioonis, pakkumas Eestile võimalust näidata enda truudust Washingtoni sõjapoliitikale.

Riigi toetus sõjale mõjutab aga poliitikat, ühiskonna kultuuri ja rahvuse psüühikat laiemalt – viib sõja kultuurilise normaliseerimiseni, selle nägemiseni millegi tavalise, mitte erandlikuna. See on nende sõjaliste välismissioonide tegelik hind, mida makstakse Eesti ühiskonna aeglase muutumise, kultuuriliste nihete näol.

Poliitikas ja meedias on sõjapartei võit peaaegu täielik. Riigikogu pikendas detsembris Eesti välisvõitlejate missiooni Afganistani taas ühegi vastuhääleta – 72 poolt. Hääletamata jätsid peamiselt keskerakondlased, kuid nendegi puhul oli see vaid taktikaline nö. opositsiooni mängimine. Valitsuses olles on Keskerakond kuulunud sõjapoliitika toetajate hulka ja ka nüüd hääletas kuus selle saadikut poolt, nende hulgas fraktsiooni juht Kadri Simson, erakonna peasekretär Priit Toobal, riigikaitsekomisjoni liikmed Aivar Riisalu ja Lauri Laasi ning tuntud siseopositsionäär Kalle Laanet.

2010. aasta lõpus ehk vahetult enne Riigikogu valimisi puudus hääletuselt täies koosseisus SDE fraktsioon. Nüüd esitasid sotsid suures saalis toimunud arutelul küll mõned kriitilised küsimused, kuid tugev enamus nendest hääletas seejärel ikkagi selle missiooni järjekordse pikendamise poolt – nende hulgas erakonna esimees Sven Mikser, riigikaitsekomisjoni liige Marianne Mikko ning isegi Eiki Nestor ja Jaak Allik. Valitsust toetavatest saadikutest jättis hääletamata ainult Liisa-Ly Pakosta, puudus Juku-Kalle Raid.

Eesti on üks suhtarvudes enim elavjõudu panustanud ja suurimaid kaotusi kandnud riikidest Afganistanis, kuid samas üks vähestest sinna jäänud Euroopa Liidu liikmesriikidest, mille parlamendis ei ole täna ühtegi saadikut, kes hääletaks selle sõjalise missiooni vastu, kuigi küsitlused näitavad, et suurem osa riigi elanikest sellel missioonil osalemist ei toeta.

Ja parlamendiparteidest ei pruugi erineda palju ka need, mis seal täna esindatud ei ole. Rohelised ja Rahvaliit käisid Riigikogu eelmises koosseisus ühte sammu teistega ning ülejäänud ei ole pidanud seda teemat nii oluliseks, et sellele tähelepanu pöörata ja mingeid selgeid seisukohtasid väljendada.

Sõjaparteid võib Eestis täna tegelikult kõigutada ainult terror ehk otsene füüsiline vägivald suunatuna selle enda vastu (see on siin mitte üleskutse, vaid lihtsalt kokkuvõte olukorrast), kõik demokraatlikud mehhanismid poliitika muutmiseks on tasalülitatud ja kui keegi üritab korraldada selle vastu häälekamat protesteerimist, siis sekkub kaitsepolitsei.

Sellise ebademokraatliku lähenemise, mille puhul rahvalt – kodanikelt – võetakse poliitilise eliidi poolt sisuliselt ära võimalus kaasa rääkida, peamine arhitekt ja ideoloog on Toomas Hendrik Ilves, meie praegune president, kes armastab teatavasti kujutada ennast samas ise suure demokraadina... ja seda paistab toetavat ka järjest suurem osa nn. kultuurieliidist, intellektuaalidest. Mõned on isegi sellised, et suhtuvad põlglikult nendesse eestlastesse, kes on olnud sunnitud võtma relvad kätte oma rahva kaitsmiseks omal maal, kuid toetavad samas "tsiviliseerivat" missiooni Afganistanis. Ja siis veel need, kelle retoorika kohaselt käib seal kolmas vabadussõda ning asuvad uued sinimäed. Kokkuvõttes: masendav.

Mina isiklikult pooldan jätkuvalt rahuparteid, kuhu kuulub seni veel ka enamik Eesti rahvast, mis leiab küll üldiselt samuti, et valmisolek sõjaks on üks tõhusamaid vahendeid rahu hoidmiseks, kuid asetab rõhu selle lause lõpule, mitte algusele.

Sel sajandil on Eestis aga täiesti selgelt tugevnenud sõjapartei, mille jaoks rahu hoidmine on muutunud sisuliselt retooriliseks ettekäändeks valmisolekule sõjaks, positsioonid. Me sarnaneme selles osas Ameerika Ühendriikidele – vaid selle vahega, et seal on rahupartei poliitikas mingil määral siiski esindatud.

USA presidendivalimiste kontekstis esindab rahuparteid kõige selgemalt loomulikult Ron Paul, Esindajatekoja liige (valitud Texasest), kuid tema on seal maal ikkagi selline poliitiline outsider, kellest Valge Maja asukat ei saa.

Kui aastal 2000 valiti USA presidendiks George W. Bush, siis muretsesid mitmed Eesti kommentaatorid tema isolatsionalistlike instinktide pärast, kuid 2001. aasta 11. septembri rünnakute järel langes ta teatud intellektuaalide mõju alla, kes kasutasid teda ära oma teooriate katsetamiseks, mille tulemusel tungiti mitte üksnes Afganistani, vaid ka Iraaki. Barack Obama rääkis enda valimiskampaania ajal veidi sõjakollete kokkutõmbamisest, kuid on seda tegevusvälja presidendina kokkuvõttes hoopis laiendanud.

Kui jätta nüüd kõrvale Ron Paul, siis järelejäävatest tuntumatest vabariiklaste eelvalimistel osalevatest kandidaatidest pooled on parajad trigger-happy tüübid, kelle retoorika on juba selline, et sealt ei ole oodata midagi head, ja see on tegelikult juba sügav kultuuriline probleem – USA on alati kusagil sõdinud ega oskagi enam ilma sõjata elada.

Rick Perry on olnud selles osas tagasihoidlikum ning temal ei paista vähemalt olevat mingit psühholoogilist vajadust hakata kellelegi tõestama, et ta on "kõva mees". Mitt Romney näib samuti mõistvat, et sõjapoliitika eest tuleb maksta rahaga, mida riigil lihtsalt pole. Kuid on tegelikult siiski väga raske ennustada, milliseks nende poliitika selles osas lõpuks kujuneks, sest sõda (lahinguväljad võivad vahetuda, aga kusagil on ikka midagi teoksil) on juurdunud sügavale USA kultuuri, sellest on saanud ka oluline osa maa majanduslikust kehandist, isegi omamoodi vähkkasvaja, millega on otseselt või kaudselt seotud miljonid töökohad.

Nii on see täna seal, aga mitte – veel? – siin. Eestis on see olnud seni siiski puhtalt poliitiline valik. Kuid valmisolekuga sõjaks peaks kaasnema tugev soov hoiduda sõjast, sest vastasel korral on liiga sageli tagajärjeks veri, surm ja pisarad. Otsus saata võitlejaid sõjakoldesse ei tohiks olla poliitikute jaoks kunagi kerge, aga tänases Eestis ei saa kahjuks öelda, et see oleks nende jaoks raske – piirid seab siin ainult võimaluste piiratus, kuid neidki piire üritab sõjapartei aina enam ületada, sest ei ole ühtegi arvestatavat jõudu, mis selle vastu avalikult protesteeriks, mis avaldaks tuntavat survet jääda mõistuse piiridesse. Ja see viib varem või hiljem ränkade tagasilöökideni.

Langi kultuuriplaan on paljuski ebaratsionaalne

2012-01-07T08:30:00.029+02:00

Ennast liberaaliks nimetav kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond) on saanud Eesti erameedia esindajate käest, näiteks täna võtab sõna Priit Hõbemägi, kõvasti kritiseerida selle eest, et muutis riigieelarvest rahvaraamatukogudele raamatute ostmiseks eraldatavate rahade kasutamise osaliselt sihtotstarbeliseks.

Raamatute osas minu jaoks suuri küsitavusi ei ole. Selge see, et Eesti riik peaks toetama raamatukogusid, kui neid juba toetatakse, eelkõige Eesti oma autorite loomingu soetamisel, kuigi raha suunamine "auhinnatud teoste" ostmiseks on liigselt kitsendav. Selles osas võiks jätta raamatukogudele ikkagi rohkem vabadust.

Teine asi on ajakirjandus. Langi plaani kohaselt peaksid enam kui poolt tuhandet elanikku teenindavad raamatukogud soetama edaspidi riigi toetusel kõik SA Kultuurileht väljaanded (Akadeemia, Diplomaatia, Keel ja Kirjandus, Kunst.ee, Looming, Loomingu Raamatukogu, Muusika, Sirp, Teater.Muusika.Kino, Täheke, Vikerkaar, Õpetajate Leht) ja Kultuurkapitali toel väljaantavad kultuuriajakirjad (Hea Laps, Tuna, Värske Rõhk, Tallinn, Võšgorod, ajakiri Raamatukogu) – see on tohutu kogus paberit.

Kas ei oleks mõistlikum lahendada kultuurimeedia kättesaadavusega seotud probleeme sel teel, et nende väljaannete sisu tehakse vabamalt ja paremini kättesaadavaks interneti vahendusel? Loomingu Raamatukogu võiks loomulikult olla tellitud, aga ajalehtesid ja ajakirjasid rahvaraamatukogudest üldiselt koju ei laenutata, kuid nende hoidmine võtab seal suhteliselt palju ruumi (lisakulud), samas kui huvi on paljude väljaannete vastu tõesti väike. Interneti kaudu võiksid need olla aga iga kell vabalt kättesaadavad nii rahvaraamatukogude külastajatele kui ka kõigile teistele.

Lasteajakirjade puhul võiks riik toetada pigem nende tellimishinna langetamist, et inimesed saaksid neid endale rohkem koju tellida, sest kui neis on selliseid ülesandeid, kus lastel tuleb midagi täita või välja lõigata jne., siis raamatukogudes leiduvates eksemplarides seda ju teha ei saa. Ja väikeste lastega pealegi nii palju raamatukogudes ei käida.

Praegu tundub, et muretsetakse mitte niivõrd kultuurimeedia kättesaadavuse, vaid mitmete väljaannete langevate trükiarvude pärast. Kättesaadavusega seotud probleemid lahendaks tugevam panustamine veebile. Kui aga tahetakse lihtsalt hoida trükiarve, siis on Langi plaan loomulikult mõistetav, kuigi minu meelest kujutab see endast paljuski maksumaksjate raha ebaratsionaalset kasutamist.

Kui seda plaani veidi muuta, siis väheneks kindlasti ka erameedia vastuseis.

Inimesed ajalookeerises, mis veab neid põhja

2012-01-07T07:00:00.042+02:00

"Сорок первый" – film valmis Grigori Tšuhrai käe all 1956. Boriss Lavrenjovi samanimelise jutustuse ainetel, mis avaldati juba 1924, kirjutas stsenaariumi Grigori Koltunov.

Võitis mitmeid auhindasid Lääne filmifestivalidel, näiteks 1957 Cannes'is eripreemia parima algupärase stsenaariumi, humanismi ja kõrge kunstiväärtuslikkuse eest. See viimane ei ole tänapäeval võib-olla enam nii muljetavaldav, sest filmikunst on vahepeal tehnilise võtestiku osas veidi edasi arenenud, aga muidu...
* * *
"See aeg on meilt alatiseks läinud ja jäänud alatiseks meiega," ütleb sissejuhatuseks hääl, mis annab teada, et pöördutakse tagasi revolutsiooni esimeste aastate juurde, kus leiab aset filmi tegevus. Kodusõja karmid aastad, mis lõhestasid Venemaa punaseks ja valgeks leeriks, tegevuspaik Kesk-Aasia.

Aristokraatlik porutšik Govoruha-Otrok (Oleg Striženov), kelle admiral Koltšak on saatnud diplomaatilise missiooniga teele Denikini juurde, langeb punaste kätte vangi. Tähtis vang otsustatakse saata staapi. Sinna teel olles jäädakse tormi kätte, mille tulemusel Govoruha-Otrok ning teda valvanud Marjutka (Isolda Isvitskaja), tõeline killer, leiavad end kahekesi asustamata saarelt, kus on vaid kalameeste tühjad hütid.

Seal, eraldatuses, arenevad suhted, mille kõrval justkui ununeks kõik muu, aga ajalugu oma julmast haardest neid siiski vabastanud pole.

Kahjuks.

Ettepanekule jäeti tähtajaks vastamata

2012-01-06T20:17:00.000+02:00

Novembri lõpus sai tehtud osalusveebi kaudu

"ettepanek muuta erakondade riigieelarvest rahastamise korda (erakonnaseaduse § 127) selliselt, et iga Riigikogu valimisel osalenud erakond saaks iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest 10 eurot aastas. Muudatus lihtsustaks erakondade riigieelarvest rahastamise korda, muudaks selle kodanikele mõistetavamaks ja teeks lõpu praegu kehtivale poliitilisele diskrimineerimisele, mille puhul ei oma valijate poolt antud hääled erakondade riigieelarvest rahastamisel võrdset kaalu. Ühtlasi suurendaks see erakondade motivatsiooni teha kõik endast olenev selleks, et valimisaktiivsus tuleks võimalikult suur."

Sai siin toona märgitud, et kui eraldatavad summad ei sõltuks enam igal aastal Riigikogu enda poolt tehtavast otsusest, vaid asi oleks pandud seadusega kindlalt paika, siis ei saaks riigikogulasi enam süüdistada ka selles, et nad endale ise raha määravad – sellisel juhul sõltuks kõik valijate eelistustest. Jääks ära see igal aastal korduv kammajaa erakondade riigieelarvest rahastamise teemal, mis kahjustab oluliselt Riigikogu mainet – süsteem oleks lihtne ja loogiline, valijatele arusaadav.

Ettepanek kogus paar toetajat ning läks vastamisele, tähtajaks 6. jaanuar. Täna hommikul tuligi osalusveebi käest automaatne teade, mille kohaselt "ideele vastamine on lõppenud", aga mida ei ole, see on muidugi vastus. Paistab, et see Eesti demokraatia tervendamisele suunatud ettepanek on nö. "juhtmes kaduma läinud". Nähtavasti tuleb pöörduda antud küsimuses nüüd presidendi poole. Ja kui ka sellest ei ole abi, siis küsida õiguskantsleri hinnangut praegusele poliitiliselt diskrimineerivale olukorrale.

Iganädalane muusikaringvaade, 6. jaanuar 2012

2012-01-06T07:00:00.033+02:00

Uue aastaga kaasnevad muudatused ka käesoleva ajaveebi muusikaosakonna tegevuses. Lihtsalt lingistiku asemel hakkab ilmuma iganädalane ringvaade, mis koosneb mitte üknes viidetest möödunud nädala jooksul planeedil YouTube silma jäänule, vaid ka neid viiteid ümbritsevast tekstist. Sissejuhatuseks esineb ülal Sis is Kate.

1. Tantsuliselt liinilt... Adrian Lux ja The Good Natured on leidnud siin varem viitamist küll selle looga, kuid mitte selle versiooniga. (Mina, nagu konservatiivid ikka, olen kloonimise ja geneetilise muundamise vastu, aga träkk on hea.)

2. Butterfly Boucher kostitab inimkonda aprillis kauamängivaga, mille peal leiduvast ta paar pala juba lauda on kandnud, et me neid eelroana nautida saaksime, kui nii võib öelda.

3. Capitães da Areia – Jorge Amado kuulus romaan Brasiilia tänavalastest on olnud aluseks mitmetele filmidele (neist viimane valmis alles eelmisel aastal tema enda lapselapse Cecília Amado käe all ja seda ma veel näinud ei ole, aga 40 aastat varem Hall Bartletti poolt tehtu on päris hea), kuid selle järgi paistab olevat võtnud endale nime ka üks ansambel, mida võib näha esinemas ühel Lissaboni rõdul.

4. Conveyor esitas ühe oma peagi ilmuva EP peal leiduva pala aga lausa köögis.

5. Elliott Brood seevastu astus üles Q stuudios.

6. Kreeka esindajana astub täna üles Giorgos Sampanis.

7.. Katie Melua uus album avaldatakse juba 5. märtsil, eelvaadet saab näha vajutades siia.

8. Kerli Puusepp laulab eilsest õhtust, mis võib saabuda ka homme.

9. Lunic oma eneseanalüütilises headuses.

10. Tümaka eest hoolitsevad Mohammad Bibak ja Ramin Montazeri.

11. Balkanimaid esindavad siin täna Neda Ukraden ja Kemal Monteno.

12. India kahepoolne trumm (dhol) on muusikariist, mida Rani Taj meisterlikult käsitleda oskab, nagu see videolõik väga hästi tõestab (teises pooles demonstreerib ta ka erinevaid traditsioonilisi rütme-tantse, mida sellel pillil mängima on harjutud).

13. Sam Buckingham esines rõdu peal linnas, mida nimetatakse Sydney.

14. Näide, aga mitte eeskuju – see on sõnum, millele keskenduvad oma eneseanalüütilises loengus Saksa ühiskonnateadlased Skinny AL & Kontra K.

15. TTV noorte lauljate konkursi "Tallinn, olen kuulus!" võitnud Stefania ühe uue lauluga.

Nii palju siis planeedil YouTube möödunud seitsmepäevaku jooksul kuuldust-nähtust.

Kes paneb põhiseaduse rahvahääletusele?

2012-01-05T07:00:00.004+02:00

E. V. Keskliidu poolt on kõigile Riigikogu rühmadele saadetud järgmine kiri.

N.N. Riigikogu rühmale.

Möödunud suvel sai Riigikogu rühmade poolt ellu kutsutud rühmadevaheline komisjon, kes välja pidi töötama põhiseaduse muutmise kava.

Tähendatud komisjoni töö on veninud üle ootuste pikale ning praegu puudub selgus, kas Riigikogu rühmad tahavad tegelikult asuda põhiseaduse muutmise juurde, ning kas tahetakse põhiseaduse muutmise asjas veel selle Riigikogu volituste kestvuse ajal rahvahääletust ette võtta või mitte.

Suvistel Riigikogu rühmade vahelisel nõupidamistel tulid kuuldavale hääled, et põhiseaduse muutmise kava peaks saama väljatöötatud Riigikogu rühmade poolt, ja et üldse algatus põhiseaduse muutmiseks peaks jääma Riigikogu rühmade kätte.

Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatus arvestas nende seisukohtadega ning ei ole selle tõttu senini põhiseaduse muutmiseks, vastavalt kongressi otsusele, tegelikke samme astunud. Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatus asub seisukohal, et põhiseaduse muutmine vastavalt vabadussõjalaste kongressil kindlaksmääratud põhimõtetele, peab saama rahvahääletusel läbi viidud veel selle Riigikogu volituste kestvusel.

Et selgitada praegust olukorda palume meile lahkesti teatada kuni 20. dets. s. a., kas Teie rühm peab põhiseaduse muutmist rutuliseks, ning kas Teie rühm soovib, et rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks saaks ette võetud veel enne uue Riigikogu kokkukutsumist, ning kas Teie rühm on valmis algatust selles asjas enda kätte võtma?

Ühtlasi on meil au Teile teatavaks teha, et kui Riigikogu rühmad põhiseaduse muutmist rutuliseks ei pea, või seda soovivad ette võtta alles peale järgmise Riigikogu kokkuastumist – siis Vabadussõjalaste Keskliit on sunnitud algatuse enda kätte võtma ning kongressi poolt kindlaksmääratud põhimõtetele vastava põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletusele viima.

Täieliku lugupidamisega
Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatus.

Võitlus nr. 7, 21. detsember 1931

Põhiseaduse muutmine ja erakonnad.

Riigikogu rühmade vastused Vabadussõjalaste järelpärimisele.

Teatavasti esitas Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatus läinud aasta lõpul kirjaliku järelepärimise Riigikogu rühmadele põhiseaduse muutmise ja rahvahääletusele paneku asjus. Kirjas (äratoodud "Võitluses" nr. 7.1.a.) esineb ultimatiivne seisukoht, et kui rühmad ei taha põhiseaduse muutmist veel selle Riigikogu volituste kestel mitte rahvahääletusele panna, siis on Vabadussõjalaste Keskliit sunnitud asja algatust enda kätte võtma.

E. V. Keskliit nägi rühmade vastuste tähtpäevaks ette 20. dets. 1.a. Sellele vastasid järjekorras kolm Riigikogu rühma: Saksa-Rootsi, Põllumeeste Kogude ja Ühendatud Rahvaerakondade rühm kirjalikult järgmist:

Saksa-Rootsi R. rühma vastus

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatusele.

Vastuseks Teie kirjale 11/XII k.a. on Saksa-Rootsi R.K. rühmal au teatada, et põhiseaduse muutmise küsimuses oleme meie mitte ainult presidendi instituudi sisseseadmise põhimõttelised pooldajad, vaid oleme ka vastavas komisjonis konkreetseid ettepanekuid esitanud ja kaitsnud.

Selle printsiibi käiguandmise tähtaja kohta oleme aga arvamisel, et see vaevalt võiks korda minna enne uue Riigikogu kokkukutsumist.

Algatus peaks meie arvates sündima ühe suurema arvulise R.K. rühma poolt.

Saksa-Rootsi rühma nimel
Aupaklik.
C. Schilling.
Tallinn, 18/XII 31.

Põllumeeste kogude R. rühma vastus

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatusele.

Vastuseks Teie kirjale 11 detsembrist s. a. on minul au põllumeeste kogude riigikogu rühma nimel teatada, et rühm peab põhiseaduse parandamist rutuliseks. Senini on vastava lõpuliku kava valmistamist takistanud poliitiliste rühmituste lahkarvamised presidendi võimu iseloomu ja piiride küsimuses, nüüd on aga põhimõtteline kokkulepe saavutatud ja jääb ainult nendele mõtetele vastav juriidiline vorm anda, mille kallal praegu töötatakse ja mis peaaegu juba valminud.

Kui kava lõpulikult valmib, määratakse ühes teiste rühmitustega, kes põhiseaduse parandamist pooldavad, täpne hääletamise aeg kindlaks.

Põllumeeste kogude rühm on põhiseaduse parandamise algataja, on parandamiskava väljatöötamisel senini sammunud esireas ja arvab, et ta ka valminud seaduseelnõu rahvahääletamisele panekul algatuse asja huvides enese käes peab pidama ühes teiste rühmitustega, kes asja seni kaasa teinud.

Põllumeeste kogude rühma nimel
Esimees: A. Tupits
Sekretäri eest: H. Oiderman.
18. 12. 1931.

Ühendatud Rahvaerakondade R. rühma vastus

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu Juhatusele Tallinnas.

Vastuseks Teie kirjale 11 detsembrist s. a. on meil au Ühendatud Rahvaerakondade Riigikogu rühma nimel, vastavalt rühma otsusele 18 detsembrist s. a., Teile järgmist teatavaks teha.

Ühendatud Rahvaerakondade Riigikogu rühm peab põhiseaduse muutmist demokraatliku ja parlamentaarse valitsusvõimu stabiliseerimise sihis tarvilikuks ja rutuliseks.

Selleks on ka Rahvaerakonna poolt juba 1929. aastal väljatöötatud üksikasjaline eelnõu (avaldatud "Postimehes" 7. juulil 1929 a.) Vahepeal on töötatud kavade kooskõlastamiseks rühmade vahel, kes põhiseaduse muutmist samuti pooldavad. Samuti on võetud ette tarvilikud parandused Riigikogu valimise, rahvahääletuse ja rahvaalgatuse seadustes. Nii võis põhiseaduse muutmise asi läinud suvel juba rühmade ühise kavatsusena päevakorrale tulla. Moodustati komisjon ühise eelnõu väljatöötamiseks, mida toetaks kõik rühmad, kes põhiseaduse muutmist tarvilikuks peavad. Komisjon on oma tööga lõpule jõudmas ja teeb arvatavasti juba lähemail päivil oma eelnõu rühmadele ning avalikkusele teatavaks. Rühmadest ja ringkondadest, kes seda kava toetavad, oleneb siis leida kohane aeg rahvahääletuse toimepanemiseks, mis peaks sündima veel käesoleva Riigikogu volituste kestel.

Ühendatud Rahvaerakondade Rühm, väljatöötades ühise eelnõu põhiseaduse muutmiseks, on valmis ka rahvahääletuse algatust oma peale võtma, mis peaks muidugi teostuma ühiselt kõigi teiste rühmade ja ringkondadega, kes põhiseaduse muutmist pooldavad, sest ühine algatus tagab kindlamini nii hästi eelnõu sisulise külje kui ka vastuvõetavuse rahvahääletusel.

Täieliku lugupidamisega
Ühendatud Rahvaerakondade Riigikogu rühma nimel:
H. Kukke, esimees
L. Raudkepp, abiesimees.
Tallinnas 20 Detsembril 1931.

"Vaba Maa" teatel olevat ka Tööerakonna rühm suusõnaliselt oma seisukoha avaldanud. Nagu "Vaba Maa" ühest hilisemast kirjutisest selgub, kaheldakse seal pool, et tehniliselt võimalik oleks asja veel selle Riigikogu volituste kestel lahendada.

Kuna teised suuremad kui ka väiksemad rühmad pole suvatsenud või mahti saanud kas seisukohti võtta või neid avaldada, siis ei ole veel selge, kui palju nad on asunud äraootavale, passiivsele seisukohale, kui palju nad rahva tahtmist lihtsalt ignoreerivad.

Sissetulnud vastustest kõige konkreetsemalt ja otsesemalt väljendab end Ühend. Rahvaerakondade rühm, kes põhiseaduse muutmise võimalust ja tarvidust tahab teostada veel käesoleva Riigikogu volituste aja kestel, kuna Põllumeeste Kogude rühm selget vastust sellele ei anna.

E. V. Keskliit olukorda kaaludes, arvestas siiski rühmade head tahet, ja otsustas kuni mõnede asjaolude selgumiseni (erakondade kongressid j.n.e.) jääda äraootavale seisukohale kuni s. a. 20. jaanuarini.

On aga ka arvata, et kui rühmad meelega komistavad tehniliste ja muude takistuste otsa, nii et nad veel selle Riigikogu kestel ei suuda asjale rahuldavat käiku anda, siis neid vaevalt tohib niipalju usaldada, et nad seda tulevasegi Riigikogu kestel teeksid.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

------------------------------------------------

Vabadussõjalastele vastanud saadikurühmadest oli Riigikogus kõige tugevam Põllumeeste Kogude oma. Nemad olid 1929. aasta valimistel saanud 23.1% häältest, mis tagas 24 kohta. Ühendatud Rahvaerakonnad oli moodustatud alles 1931. aasta oktoobris, kui ühinesid Eesti Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond, mis said 1929. aasta valimistel vastavalt 8.9% ja üheksa kohta ning 4.1% ja neli kohta. Saksa-Rootsi valimisblokk oli saanud siis 3.2% ja kolm kohta. Kõige suurem fraktsioon oli parlamendis toona sotsialistidel, kes olid põhiseaduse muutmise vastu.

Riigikogu võiks anda hinnangu 1934. aasta riigipöördele

2012-01-04T09:30:00.003+02:00

Kaitseministeeriumi kava esitada kevadel Riigikogu menetlusse eelnõu, mis näeb ette tunnistada Teise maailmasõja ajal Punaarmee vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks, on tekitanud suuri eriarvamusi, kutsunud esile vastakaid reaktsioone, äratanud rahvusvahelist tähelepanu. Taas on alanud ägedad dispuudid, lõputud vaidlused, mis oleksid aga olemata, kui need mehed oleksid võidelnud Eesti vormis. Sel juhul oleks kõik selge ega oleks enam mingit küsimust, kas nad tunnistada vabadusvõitlejateks või mitte (seda oleks juba ammu tehtud).

Loe Terve Mõistuse Sündikaadist!

Iowa tulemused tõotavad karmi võitlust

2012-01-04T08:00:00.015+02:00

Iowa osariigis toimunud eelvalimiste tulemused ei vasta loomulikult kandidaatide üleriigilisele reitingule, sest erinevates osariikides on see erinev, kuid need näitavad, et võitlus selle pärast, kellest saab vabariiklaste presidendikandidaat, saab olema karm.

24.6% Mitt Romney
24.5% Rick Santorum
21.4% Ron Paul
13.3% Newt Gingrich
10.3% Rick Perry
5% Michele Bachmann
0.6% Jon Huntsman
jne.

Huntsmani jaoks täielik läbikukkumine. Tema on nende seitsme hulgas praegu viimane ka üleriigiliste küsitluste põhjal, kuid Iowas pakkusid viimased küsitlused talle 1.8-4% – saada kordades vähem isegi sellest on täielik läbikukkumine. Jätkamine ei oma nagu erilist mõtet.

Bachmann õnnitles oma valimisjärgses kõnes kolme esimest ning ütles, et ta ei taha saada poliitikuks (kuigi on praegu Esindajatekoja liige), aga Obama jääb kindlasti ühe ametiajaga ja presidendiks peab saama Reagani-masti mees. Nähtavasti kavatseb peagi loobuda.

Samale võimalusele viitas oma kõnes Perry, kelle toetusele võib sellisel juhul loota Romney.

Santorum tegi viimasel hetkel suure tõusu, võttes ära põhiosa kõhklejate häältest. Kui tema tõus detsembris paistma hakkas, siis asus Perry kampaania teda negatiivsete reklaamidega ründama, tehes sisuliselt ära musta tööd Romney eest.

Gingrich, kes võitleb üleriigiliselt küsitluste kohaselt veel esikoha pärast, mõistis negatiivsed kampaaniad karmilt hukka ja kiitis kõvasti Santorumi, kelle üleriigiline reiting on vähemalt seni olnud oluliselt madalam nüüd saadust (aga ta tõusis ka Iowas väga kiiresti).

Gallupi viimase küsitluse kohaselt on jaotus üleriigiliselt: 24% Romney, 23% Gingrich, 13% Paul, 7% Perry, 6% Santorum, 5% Bachmann, 2% Huntsman.

Kui vaadata sõjaküsimust, siis Paul on rahupartei vapiloom, Gingrich-Santorum sõjapartei (väga ohtlik!) ja Romney-Perry tsentristlik lähenemine. Nende kolme üksuse vahel läheb tõsiseks jõukatsumiseks. Järgmine peatus 10. jaanuaril New Hampshire.

Vaata ka
Täna antakse USA presidendivalimiste avapauk

Kas soomlased hakkavad valima endale diktaatorit?

2012-01-04T07:00:00.020+02:00

Nagu enamikes sellistes Euroopa Liidu riikides, kus riigipeaks ei ole mõni monarh, nii valib ka Soomes presidendi rahvas. Ja juba nädala aja pärast saabki see rahvas hakata valima endale uut presidenti. Valimispäev on küll 22. jaanuar, kuid eelvalimised algavad kümme päeva varem.

Soome on teatavasti parlamentaarne vabariik, kus presidendi täita olevad funktsioonid on peaaegu samad, mis Eestis – suurimaks erinevuseks kahe riigi vahel ongi, et seal valitakse president otse rahva poolt.

Eesti rahva poolt mittevalitud president on väitnud, et üleminek presidendi otsevalimisele võib sillutada teed diktatuurile. Vaadakem siis, kes on need meie lähedase naabermaa potentsiaalsed tulevased diktaatorid!

Küsitluste kohaselt võib, aga ei pruugi osutuda juba valimiste esimeses voorus valituks Sauli Niinistö, endine rahandusminister (1996-2003) ja endine Soome parlamendi spiiker (2007-2011), kelle seljataga on paremtsentristlik Koonderakond (Euroopa Rahvapartei), mida juhib Soome praegune peaminister Jyrki Katainen.

Niinistö kandideeris presidendiks ka 2006. aastal, saades esimeses voorus 24.1% ja teises 48.2% häältest. Toona valituks osutunud Tarja Halonen (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) enam kandideerida ei saa, sest temal täitub juba teine ametiaeg.

Sotsiaaldemokraatide kandidaadiks on nüüd tänavu Paavo Lipponen, endine peaminister (1995-2003) ja endine Soome parlamendi spiiker (2003-2007), kes ei pruugi aga üldse teise vooru pääseda – tal käib praegu selle nimel tihe rebimine kolme teise kandidaadiga.

Need kolm kandidaati on: erakonna Põlissoomlased esimees Timo Soini, Keskerakonna veteranpoliitik Paavo Väyrynen ja roheliste kandidaat Pekka Haavisto.

Viimase toetajate hulka kuulub muide ka Sofi Oksanen, kelle sõnul "Haavisto on hankinud tugevaid töökogemusi maailma kriisipiirkondades. Tema kogemus kõneleb ka kartmatusest, julgusest ja võimekusest tegutseda, kui on tarvis – kõik omadused, mida loodan presidendil olevat. Kogemused kriisipiirkondadest tulevad kasuks ka kodumaal: kriisid on kohal ja neiks tarvis Haavisto-suguse suure südamega inimese oskusi."

Haavisto on Soome parlamendi liige, endine keskkonnaminister (1995-1999), kes töötas aastatel 2000-2006 ÜRO Keskkonnaprogrammi heaks, juhtides selle uurimisrühmade tööd terves reas riikides.

Oma kandidaadid on seadnud loomulikult üles ka ülejäänud kolm parlamendierakonda. Vasakliidu poolt on selleks praegune kultuuri- ja spordiminister Paavo Arhinmäki. Kristlikud Demokraadid on esitanud kandidaadiks Euroopa Parlamendi liikme Sari Essayah. Rootsi Rahvaparteid Soomes esindab vähemustevolinik Eva Biaudet.

Kokku seega kaheksa kandidaati.

Loodkem siiski, et ühtegi Ilvese-sugust kapidiktaatorit nende hulgas ei leidu ja Soome jätkab demokraatlikul arenguteel, millel võiks leida kunagi õige suuna uuesti üles ka Eesti, kuigi seda viimast võib praegu olla tõesti raske kujutleda.

Täna antakse USA presidendivalimiste avapauk

2012-01-03T07:00:00.085+02:00

Täna antakse Ameerika Ühendriikides presidendivalimiste avapauk. Iowa osariigist algab ligi pool aastat kestev eelvalimiste ralli, mis omab sel korral suuremat tähtsust punaste ehk vabariiklaste leeri jaoks, sest Demokraatliku Partei kindlaks eelistuseks on ametisolev president Barack Obama, kellel on praeguse seisuga ka head šansid saada 6. novembril valitud teiseks ametiajaks.

Vabariiklaste kandidaadiks pürgis paarkümmend isikut, kuid osad on taandanud ennast juba enne eelvalimiste algust. Järgi on jäänud tosinkond kandidaati, nende hulgas seitse üleriigiliselt tuntumat nime. Tähtede seis on kõige parem Massachusettsi endise kuberneri Mitt Romney jaoks, kes jäi eelmine kord vabariiklaste presidendikandidaadiks valitud senaator John McCaini järel teiseks.

Minu esimeseks eelistuseks on aga Texase kuberner Rick Perry, sest minu hinnangul adub tema nende hulgast lihtsalt kõige paremini seda, et USA peab hakkama elama vastavalt oma tegelikele võimalustele ja arvestama nendega ka enda globaalse rolli vastutustundlikul täitmisel. Täna tema seisukohtadel siin pikemalt ei peatu, küll aga edaspidi.

Siinkohal tuleb ilmselt selgitada veidi ka USA poliitilist süsteemi, mis erineb mõnevõrra Euroopas valitsevast. Sealsed valimised on palju isikukesksemad ning vabariiklased ja demokraadid sarnanevad rohkem suurtele ja väga mitmekesistele rahvaliikumistele kui erakondadele Euroopa mõttes. Nende kõrval leidub seal ka kümneid selge ideoloogiaga nö. euroopalikke erakondasid, nagu näiteks rohelised ja libertaarid või Reformierakond ja Natsipartei, kuid isikukeskse valimissüsteemi mõjul domineerivad poliitilisel maastikul need kaks suurt rahvaliikumist, millest ühte nimetatakse vabariiklasteks ja teist demokraatideks. Need kaks suurt on sisuliselt nagu kaks suhteliselt laia koalitsiooni, mille sisemisi jõudude vahekordasid selgitatakse välja eelvalimiste teel.

Võtame näiteks Tallinna linna. Oletame, et Tallinna linnapea valitakse otse rahva poolt ning Keskerakond ja SDE kujutavad endast demokraatide leeri ning Reformierakond ja IRL vabariiklaste oma. Detsembris Emori poolt küsitletud tallinlastest 34.8% olid sellisel juhul registreeritud demokraadid, 31.2% vabariiklased ja ülejäänud seega sõltumatud valijad. Eelvalimistel selgitaksid demokraadid ja vabariiklased mõlemad näiteks 5-6 kandidaadi hulgast välja selle, kes saab nende leeri linnapeakandidaadiks ning need kaks lähevad siis pärast seda omavahel vastamisi. Kaalukeeleks saavad sõltumatud valijad, kuid eelvalimiste võitja peab arvestama ka talle eelvalimistel kaotanud kandidaatide seisukohtadega, sest muidu ei pruugi nende toetajad hiljem valima tulla või talle oma häält anda.

Eelvalimised määravad nüüd seega mitte üksnes selle isiku, kes saab lõpuks vabariiklaste presidendikandidaadiks, vaid mõjutavad ka seda poliitilist platvormi, millele tuginedes ta hiljem Obamaga vastamisi läheb ja presidendiks saamise korral valitsema hakkaks.

Tehniliselt korralduselt on kogu ettevõtmine muidugi veidi keerulisem, sest vabariiklaste presidendikandidaat kinnitatakse ametlikult alles augusti lõpus vabariiklaste üleriigilisel kongressil sinna kogunevate delegaatide poolt, keda tuleb kokku üle paari tuhande. Iowa osariigist, mis kuulub elanike arvult keskmisest väiksemate osariikide kilda (veidi üle kolme miljoni inimese), saadetakse neid 28. Delegaadid selgitatakse Iowas välja mitmefaasiliste valimiste tulemusel (täna toimuvatel koosolekutel valitakse delegaadid maakondade, seal ringkondade, seal osariigi üldkogule, kus valitakse delegaadid üleriigilisele kongressile) ja formaalselt ei ole tänaste eelvalimiste tulemus nende jaoks tegelikult siduv, aga sellega loomulikult arvestatakse. Kandidaatide eneste vahel valiku tegemiseks saadakse tühi sedel, kuhu märgitakse siis pärast viimaste kihutuskõnede kuulamist oma valik.

Kohalikest traditsioonidest tulenevalt on protseduurid meeliskandidaadi väljaselgitamiseks ja delegaatidele mandaadi andmiseks korraldatud osariikides erinevalt ja aeg-ajalt võidakse teha nendes ka muudatusi.

Eesti Vabariigi rahva poolt mittevalitud presidendi ning tema toetajate infantiilse retoorika kohaselt ei pruugi selline süsteem olla väga demokraatlik, kuid tegelikult on see lihtsalt teistsugune – ja ilmselt parem kui praegu Eestis kehtiv poliitikute rahvast võõrandumist soodustav valimissüsteem – mudel demokraatia toimimiseks.

Rick Perry toetajana asun kajastama siin eelvalimiste ralli ajal eelkõige tema seisukohtasid, avaldusi, jälgima tema käekäiku.

Valimiskampaania on käinud muidugi juba pikki kuid. Perry alustas seda augustis, mõned teised juba kevadel. Viimaste kuude jooksul on vabariiklaste vahel toimunud kümmekond suurt teledebatti, lisaks arvukalt väiksemaid, loendamatult kandidaatide esinemisi ja artikleid meedias. Praegu sõidavad kõik mööda osariike ringi, peavad kõnesid, kohtuvad rahvaga, kuulavad muresid (näiteks Perry sõitis viimase kahe nädala jooksul Iowas läbi 44 linna, üht peatust saab näha ülaltoodud videos) – nii nagu demokraatlikes riikides kombeks.

Uudiseid kohapealt edastab sel teemal Des Moines Register

Järvamaa sammub Vabadussõjalaste liikumises esireas.

2012-01-02T07:00:00.016+02:00

Paide Vabadussõjalaste päev Paides 3. I. 32.
Ülevaade Paide E. V. Liidust, – Vabadussõja ja Vabadussõjalaste hinnangust.

"Langenud kangelaste, mälestuse juures tahame uuendada tõotust – kaitsta viimase meheni oma kodumaad, vabadust ja iseseisvust igasuguse välise hädaohu kui ka seesmiste kallaletungide vastu. Meie ei luba rüvetada langenud kaasvõitlejate kalme, ei luba ka seljatagant kallaletungida ega rüvetada nende vabadusvõitlejate nime, kes eluga väljatulnud Vabadussõja heitlustest.

Eelpool toodud väiteid põhjustab asjaolu, et just viimasel ajal on tõstnud pead meil hästituntud poolpõrandaalune punane element, kes, mõningate legaalsete organisatsioonide sildi all, on alustanud ägedat kallaletungi vabadussõjalaste liidule, üksikuile vabadussõjalasile ja riigikaitse organisatsioonidele. Mitmes kohas on sõnadelt mindud üle tegudele. Nii kuuleme relvastatud löögirühmade korraldamisest, mõnitavatest ja käsitsi kallaletungidest üksikuile vabadussõjalasile ja kaitseliitlasile.

Seda punast aktsiooni juhivad mehed, kes vabadussõjas võitlesid meie vastu (olgugi ainult põranda all) ja nüüd, amnesteerituna, istuvad "kõrges kogus".

Vabadussõjalased, meie ei tohi pealtvaatajaks jääda kui hävivad aarded, mis kättevõidetud meie eneste kannatuste ja vaevaga. Meie ei lase tallata oma õigusi ja mõnitada oma rahvustunnet. Meie ei tohi lasta mürgitada oma tuleviku lootust, meie noortsugu, punase mürgiga.

Sellepärast lahinguvennad ja kaasvõitlejad Vabadussõjast, read koomale! Loome rinne, mis sarnane tollele mille vastu purunes punane laviin – idast – ja must pilv – läänest 18-19 aastail. Vabadussõjalased koonduge Eesti Vabadussõjalaste Liitude ümber. Ühiselt suudame seista oma vabaduse eest ja kaitsta oma õigustet nõudmisi.

Veel kord, read koomale! Vabadussõja vereohvrid kohustavad! Meie ei lase oma noort iseseisvust müüa "3. internatsionaalile" ega ka "Landesveeri kubjastele".

* * *
Selle üleskutse kohaselt, mis Paide Eesti Vabadussõjalaste Liidu Juhatuse poolt väljasaadeti pühitses 3. jaanuaril s.a. Paide Eesti Vabadussõjalaste Liit oma kolmandat aastapäeva. Selleks puhuks oli korraldatud ühtlasi Järvamaa Vabadussõjalaste Päev, mida pühitseti Vabadussõjas langenute mälestuspäevana.

Paide Vabadussõjalaste Liidu Juhatuse üleskutse oli nähtavasti väga soodsale pinnale langenud, sest hoolimata äärmiselt halvast ilmast ja suurest lumetuisust oli ümbruskonnast rahvast kogunud ootamatult suurel arvul.

Vabadussõjalaste päevakavas oli hommikupoole leina jumalateenistus kirikus, kus õpetaja Perli päevakohase jutlusega avas päeva pühitsemise, ning kus esinesid muusika ettekannetega kiriku segakoor ja tuletõrje orkester hra Sihvarti juhatusel.

Lõunaajal oli korraldatud mälestusaktus Paide Rahvamajas. Aktusel, umbes 400 osavõtjat, viibisid Keskliidu poolt A. Sirk ja "Võitluse" toimetaja, kuna J. Pitka polnud haiguse tõttu mitte sõita saanud.

A. Sirk esines pikema kõnega meie Vabadussõja ja vabadussõjalaste praegusest hinnangust. Tema ütles kokkuvõttes järgmist:

"Aeg vabadussõjast kuni siiani ei ole küll pikk, kuid juba sellegi lühikese aja kestel on tekkinud rida väärtõlgitusi, mis näitavad et inimesed on suurelt osalt unustanud need motiivid ja selleaegse olukorra, milles vabadussõda toimus.

Nii kirjutab üks tuntud tegelane, pealegi veel koolitegelane, Eesti vabadussõjast nagu oleks mehi kihutanud kodu kaitsma kõigepäält need lubadused, mis antud maasaamise jne. suhtes. Kohe, arvab see mees, kui ajutine valitsus annud vabadussõjalastele lubaduse neile maad anda, olevat mehed hulga viisi lipu alla läinud.

Mõned teised ringkonnad jälle püüavad rõhutada, nagu oleks soomuse tegemine ja soomusetegemise võimalused olnud siin tõukejõuks.

Mehed, kes vabadussõjast osa võtsid, mäletavad asja paremini. Ja dokumentaalne ajalugu räägib ka teist keelt. Nimelt maasaamise tõotused tulid alles siis kui Eesti rahvavägi oli juba koos ja Vabadussõda käimas.

Aitab ainult paari drastilise stseeni ja episoodi meeletuletamisest, et õieti arusaada selleaegsest meeleolust. Vabadussõjas võitlesid kõrvu isa ja poeg, mõlemad vabatahtlikudena. Kui isa oli langenud kuulipilduja juures, asus poeg tema asemele. Ja kui soomust tehti, siis kõige olulisemalt relvade näol, mida vastase käest ära võeti. Relvadega varustusid meie vabadussõjalased uhkesti vastase kulul.

Meie vabadussõda kujutab enesest kindla kontinuiteedi nende vabadusvõitlustega, mis on sündinud algusest peale Eesti pinnal. Muistses Kalevipojas hüütakse, et ennem elan üksi, kehva mehelise kombel, kui et sulgun sunni alla, võõra voliduse alla. Kalevite kanget kaela sa ei kütke kinnitama, orja ikke oheldama.

Ja Sakala vanemad annavad tõotuse võidelda kuni veel elus küünrapikkune poisike.

Muistsed eestlased ei mänginud kergemeelselt käest rahvuslikku vabadust ja iseseisvust, vaid kaotasid selle kangelaslikus võitluses. Sarnane rahvus pidi ajalooratta soodsal pöörangul uuesti tõusma vabadusele: esivanemate kangelasteod anti edasi põlvest põlve, noorus imes ühes emarinnaga sisse põlgust rõhujate vastu ja lootust rahva parema tuleviku peale. Sarnasel kombel sirgus rahvapõlv, mis võimeline oli võitlema ja võitma Vabadussõjas.

Vabadussõda oli aateline võitlus rahva vabaduse ees, suurim ja säravaim võitlus meie ajaloos, mille peale võime uhked olla. Alatus on nimetada vabadussõda "tapatalguks" ja tembeldada vabadussõjalasi "soomuse" tegijateks.

Kes on siis need, kes julgevad sarnaselt mõnitada vabadussõda ning neid kangelasi, kelle mälestamiseks täna siin kokku oleme tulnud? Need ei ole tõesti Eesti pojad, need ei pea pühaks Eesti rahvuse vabadust, iseseisvust ja paremat tulevikku. Need on inimesed, kes maast madalast tahavad nooruse südameist väljakiskuda lugupidamise oma rahvuse vastu; need on inimesed, kes noorsoost tahavad kasvatada ilma rahvuseta ja isamaata rahvusvahelisi hulguseid. Sarnasele õõnestustööle ja mürgituskatsetele peame otsustavalt vastu astuma.

Muistsed eestlased kaotasid endi vabadusvõitluse, kuid, nad jätsid järeltulevatele põlvedele siiski väärtusliku pärandi – kangelasliku eeskuju. Vabadussõjas langenud olid õnnelikumad – nad pärandasid meile rahvusliku vabaduse ja iseseisvuse.

Meie kohus on hoida hoolikalt seda pärandust, muidu osutume kurjategijateks. Vabadussõjas langenute mälestus kohustab meid! Rahvusliku vabaduse alalhoiu eeltingimuseks on arendada ja kõrgele tõsta rahvuslik kultuur ning ülesehitada ja süvendada rahvuslikku majandust.

Mis kasu on meil formaalsest iseseisvusest, kui tegelikult sammume võõra kapitali majanduslikus orjuses? Siin tuleb ümber orienteeruda ja ülessääda uusi tähiseid, ainult siis võime areneda vabaks ja võimsaks rahvuseks.

Mitte omakasu püüd ja rahvuse killustamine ei vii meid edasi, vaid aus töö, kokkuhoidmine, julge tegu ja, kui tarvis, kindlameelne ohver aitavad meid hoida ja kindlustada vabadussõja saavutisi.
* * *
Õhtul oli Paide E. v. L. peakoosolek, kus Liidu esimehe Klasmanni poolt esitati senine liidu tegevus ja ajalugu 3 aasta kestel.

Aruandest selgus et eriti viimasel kuuel kuul on Liidu tegevus väga intensiivne olnud.

Kassaaruanne bilanseerib 145 krooniga. Järgmise aasta eelarve on tasakaalu viidud 250 krooni peale.

Juhatusest liisu läbi väljalangenud liikmed Leemann ja Limberg valitakse tagasi.

Juhatuse kandidaatideks valitakse A. Luik, A. Roth, E. Laane, E. Reimann, A. Muskat. Revisjoni komisjoni P. Naaris, J. Pürn, J. Orav. Kandidaateks A. Hiiop, H. Lents, H. Limberg. Saadikuteks Vabadussõjalaste kongressile A. Klasmann, V. Limberg, H. Leemann, J. Laube, J. Perker, E. Laane, V. Laube, A. Lepik, H. Lents, V. Bock, J. Orav, E. Pentson. Läbirääkimistel puudutatakse tähtsamaid päevaküsimusi, kus juures A. Sirk esineb pikema kõnega Keskliidu senisest tegevusest ja sihtjoontest. Keskliit Vabadussõjalaste Kongressi otsuste kohaselt on püüdnud kasutada kõiki seaduslikke abinõusid, et vabadussõjalaste nõudeid riikliku elu tervendamises teostada.

Koosolek võtab oma poolt vastu resolutsiooni, et Keskliit kõige tegusamalt astuks sammusid, et riigivalitsus rohkem arvestaks vabadussõjalaste soovidega Eesti elu tervendamiseks.

Teises resolutsioonis nähakse ette mõjuvate sammude tarvidust, et kaoks lubamatu mitme koha pidamise võimalus üksikutel tegelastel, ajal, kus mitmed inimesed otsivad asjata töö võimalusi.

Koosolek lõpeb täielises üksmeeles ja sellele järgneb pidulik õhtusöök rohkete vaimustatud pidukõnedega ja elada laskmistega ning muusikaga temperamentsete kapelmeistrite juhatusel.
* * *
Paide Eesti Vabadussõjalaste Liit asutati 1929. a. algul. Seega pühitses Liit tänavu oma kolme aastast sünnipäeva. Liidu asutajaid vabadussõjalasi oli 12, kes enamikus on oma organisatsioonile truuks jäänud.

Esimesse juhatusse valiti hr. Preiberg, Oidermann, Veem, Limberg ja Kask. See Juhatus töötas kuni 1931 aastani.

Liikmete arv asutamise aastal tõuseb 21 pääle, ja 1930 a. jaanuari erakorralisest peakoosolekust võtab osa 15 vabadussõjalast.

Sel koosolekul otsustatakse astuda keskliidu liikmeks ning valitakse I-le vabadussõjalaste kongressile saadikutena H. Veem ja J. Pürn.

Uus ajajärk Paide E. V. L. organiseerimises algab vabadussõjalaste kongressiga 22. 3. 31., kust peale tiheneb side Keskliiduga ja üldine vabadussõjalaste liikumine saab konkreetsemad sihid. Nüüd areneb Paide vabadussõjalaste organiseerimine tõusvas suunas.

Veel 22 juunil 1931 Paide liidu peakoosolekust võtavad osa 17 vabadussõjalast. Liikmete arv on 31.

Kuid peakoosolek võtab ühel ajal omaks vabadussõjalaste kongressi otsused ja asub intensiivsele organiseerimise tööle.

Juhatusse valitakse vabadussõjalased A. Klasmann (esimees), V. Limberg (abiesimees), H. Leemann (sekretäär), H. Veem (laekahoidja) ja J. Perker.

Revisjoni komisjoni P. Naaris, I. Pürn ja F. Trossi.

Juhatuse energilisel tegevusel astutakse ühendusse Paide ümbruskonna valdade vabadussõjalastega. Kohapealsed usaldusmehed koguvad uusi liikmeid. Selle kõrval sõidavad juhatuse liikmed kohtadele välja, selgitavad vabadussõjalaste liikumise põhimõttelist alust ja sihte. Levitatakse Keskliidu häälekandja "Võitluse" üksiknumbreid (500 eks.) ja kogutakse alalisi tellijaid. Samal ajal peab juhatus töökoosolekuid 13.

Tagajärg näitab töö tulemusi. Kuue kuuga tuuakse Liitu juure 200 liiget, tõstetakse seega liikmete arv ligi kaheksakordseks: praegu on liitu koondatud 231 vabadussõjalast, nendest toetajaid liikmeid 11.

Arvud kõnelevad ise enese eest.

Järvamaa vabadussõjalaste liikumine, Paide E.V.L.-i innukas töö on eeskujuks teistele.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Presidendi pöördumine oli suurepärane

2012-01-01T07:15:00.009+02:00

Pean loomulikult silmas Venemaa Föderatsiooni presidenti Dmitri Medvedevit, mitte seda Kadrioru lossis elavat "kõrget isandat", kelle õukond või kes ise ei ole teinud endale isegi teiseks ametiajaks selgeks seda milline üks korralik riigipea uusaastapöördumine rahva poole olema peaks.

Lugupeetud Venemaa kodanikud! Kallid sõbrad!

Mõne hetke pärast kõlavad kellad ja me õnnitleme üksteist uue aasta puhul. Praegu on igas kodus pidulik meeleolu ja täiesti eriline atmosfäär.

Traditsiooni kohaselt jätame me neil minutitel hüvasti lahkuva aastaga. See ei olnud lihtne, aga lõppeb meie jaoks hästi. Ja see on meie ühiste jõupingutuste tulemus. Milline saab olema algav aasta, see sõltub samuti meist endist.

Täpselt 20 aastat tagasi võtsime me uut aastat esimest korda vastu riigis nimega Venemaa – nimega, mille tegid kuulsaks meie suured eelkäijad, kes suutsid sajandite jooksul koondada kokku tohutult suure ja väga tugeva jõu, luua võimsa riigi. Ja meie kohustus – on seda hoida, ehitada arenenud riiki, kus meil kõigil on mugav elada ja huvitav töötada.

Jah, me oleme kõik erinevad. Aga just selles on meie jõud. Nagu ka võimes kuulata, mõista ja austada üksteist, ületada üheskoos igasugused raskused ja saavutada edu.

Kallid sõbrad! Uus aasta on juba väga lähedal. On aeg avada šampanja ning öelda oma soovid. Ja mina soovin sel ööl teile ja teie lähedastele tervist ja kordaminekuid, soovin, et teie elus oleks armastust, et täituksid kõik teie unistused.

Uskuge endasse, mina aga usun igaühte teist. Ja meil õnnestub kõik!

Õnn olgu teiega!

Häid pühi! Head uut, 2012. aastat!

* * *
Täiuslik uusaastatervitus – ühendav, julgustav, edasiviiv, optimistlik ja lühike. Täiesti erinev Eesti presidendi närvilisest, üleolevast jutlusest, mis kõlas kohati lausa mõnitavalt ning oli suunatud ilmselt talle endale. Kui siia lisada tõsiasi, et president Medvedev algatas hiljuti erakonnaseaduse muutmise, mille tulemusel on alates 2013. aasta 1. jaanuarist Venemaal erakonna registreerimiseks vaja poole vähem liikmeid kui Eestis, siis võiks lausa karjatada: tahaks sellist presidenti ka Eestile!

Vaata ka
Maailma riigijuhtide uusaastatervitustest

Head uut aastat!

2012-01-01T07:00:00.045+02:00

Uut aastat on kombeks alustada heade soovidega, kuid näib olevat soovmõtlemine loota, et see igas mõttes hea tuleb. Demokraatia arengu seisukohalt saab alanud aasta olema Eesti jaoks tõenäoliselt kurb – jätkub kohaliku poliitilise süsteemi kapseldumine, poliitilise klassi võõrandumine ülejäänud ühiskonnast, mis võib viia väga radikaalsete vastureaktsioonideni. Sellest ka soovitus lugejatele: hoidke poliitikutest eemale, sest nende läheduses viibimine on muutumas üha ebaturvalisemaks!

Massiliste rahutuste puhkemine on ilmselt võimalik seoses venekeelsete gümnaasiumide üleviimisega eestikeelsele õppele, kuid see oht ei ole tegelikult kuigi suur, sest inimestele on saanud tänaseks üsna selgeks, et meeleavalduste mõju poliitikale on Eestis sisuliselt olematu. Eestlased ise on üldiselt üldse nii introvertne ja individualistliku iseloomuga rahvus, et nende poolt ei ole võimudel suuri meeleavaldusi karta. Investeeringud veekahuritesse ja märulipolitsei ettevalmistamiseks suurte meeleavalduste laiali peksmiseks on olnud seega tõenäoliselt asjatud, sest selliseid meeleavaldusi lihtsalt ei tule.

Palju suuremat ohtu võivad endast kujutada üksikud meeleheitel inimesed, nagu seda oli Karen Drambjan, kes – tajudes tegeliku demokraatia puudumist, selle asendumist nn. kontrollitud demokraatia ehk autoritaarse liberalismiga, mis on sallimatu poliitilise pluralismi suhtes ning võtab järjest suuremalt hulgalt inimestelt sisuliselt lootuse näha oma ideede teostumist demokraatliku protsessi kaudu ehk jätab nad ilma isegi väljavaatest ennast sel teel kuuldavaks teha – asuvad sooritama nn. laiendatud enesetappe, üritades viia koos endaga hauda poliitikuid ja kõrgeid ametnikke.

Sellest võib saada meie uus normaalsus.

Sellistel isikutel peavad loomulikult olema teatud psühholoogilised eeldused, milleta taoliste äärmuslike tegudeni ei laskuta, kuid see on ainult osa tõest. Mida valitsev ajakirjanduslik-poliitiline kompleks (Riigikogu, valitsus, president, nendega seotud mõttekodade töötajad ja nõunikud, Eesti Rahvusringhääling, Postimees jne.) selliste juhtumite puhul tõenäoliselt tunnistama ei hakka, see on nende seotus Eesti poliitilises süsteemis esinevate tõsiste defektidega, mille tõttu paljud elanikud kaotavad – või on juba kaotanud – usu sellesse, et nende võimuses on selles riigis kodanikena midagi muuta.

Osa rahulolematusest kanaliseerub loomulikult väljarändesse (inimestele ei meeldi Eestis valitsev suletud poliitiline süsteem ja nad lahkuvad oma sünnimaalt), aga ei ole usutav, et taolise olukorra kestmine pikema aja jooksul ei annaks valusaid tagasilööke Eestis endas.

Hea uudis on see, et terroristlike organisatsioonide tekkimine ei ole Eestis tõenäoline, sest kaitsepolitsei järelevalve ühiskonnas toimuva üle on selleks liiga ulatuslik.

Kuid kapol on väga raske ennetada selliste üksikute huntide aktsioone, kelles kogunenud vimm võib prahvatada täiesti ootamatult.

Demokraatliku süsteemi suur eelis kõikide teiste ees seisneb just selles, et see võimaldab ühiskonnas esinevatel pingetel, millest ei ole võimalik kunagi lõpuni vabaneda, maandada ennast demokraatliku protsessi kaudu. Kui süsteem seda enam ei võimalda, siis tuleks küsida: kas see on sisuliselt enam üldse demokraatia?

Selle küsimuse vastusele peaks alanud aasta meid Eestis oluliselt lähemale viima.

Aserbaidžaani säravad tähed: Yan Kaşipava, Elton İbrahimov

2011-12-31T19:00:00.001+02:00

Aastalõpu programm jätkub, ülal esineb Yan Kaşipava, kes ei pääsenud küll Eurovisiooni lauluvõistluse Aserbaidžaani rahvusliku eelvooru viiendast grupist edasi (tema asemel tegi seda hoopis Elton İbrahimov), kuid astub üles veel siin, siin ja siin. Tundub väga tõsine tüüp, aga tema naljad on paremad kui tujurikkujal.

Vaata ka
Səmra Rəhimli, Kənan Qədimov, Orxan Kərimli, Məryam Kərimova, İlham Həmidov, Elvin Babazadə, Xəyyam Mustafazadə, Altun Zeynalov, Fərid Ramazanov, Aytac Vəliyeva, Rövşən Əzizov, Aysel Quluzadə, Nadejda Mikayılova, Fəqan Səfərov, Nigar Babayeva ja grupeering Empathy

Jah, selline on elu... c'est la vie

2011-12-31T07:00:00.036+02:00

"Объяснение в любви" – vanal heal Brežnevi ajal, aastal 1977 valminud ja 1978. aasta sügisel suure ja laia nõukogudemaa kinodesse jõudnud Ilja Averbahi film põhineb Jevgeni Gabrilovitši pooleldi autobiograafilisel raamatul "Четыре четверти" (ilmus trükist 1975), kuid stsenaariumi kirjutas selle põhjal mitte Gabrilovitš ise, vaid hoopis Pavel Finn – Moskva stsenaristide klubi hindas selle parimaks 1977. aastal valminud stsenaariumiks.

Lugu on ehitatud üles vana kirjaniku meenutusena, mis viib ta tagasi oma noorusaega, perioodi Esimese maailmasõja algusest Teise maailmasõja lõpuni. Ühest küljest on see üle kivide ja kändude, läbi murede ja rõõmude kulgev, kohati emotsionaalselt kurnav, kuid väga inimlik ja realistlik armastuse lugu (meespeaosas Juri Bogatõrjov, naispeaosas Poola näitlejanna Ewa Szykulska), aga selle taustal ja sellega tihedalt läbi põimunult arenevad dramaatilised ajaloolised sündmused, mille käigus Filipok (Bogatõrjov):

1. satub noore romantikust salongianarhistina türmi, tšekistide kätte, kust pääseb siiski vaid kohutava ehmatusega; 2. paneb algaja reporterina oma esimest ülesannet täites ausalt kirja kõik selle, mida näeb ühel tagaotsitavate tabamiseks korraldatud reidil, ning ostab seejärel suure õhinaga terve pataka ajalehte, et veenduda – tema jutt jäeti avaldamata; 3. saadetakse maale kirjutama lugu kolhooside moodustamisest, näeb seal valitsevaid olusid ja on tunnistajaks Vene küla erinevate sotsiaalsete kihtide väga ilmekatele reaktsioonidele, mis puudutavad seda poliitikat; 4. veel pildikesi elust maal, intellektuaalide saatusest uue korra ajal; 5. jääb rindele sõites koos kaaslastega omade tule alla.

Selle viimase seigaga seoses toon siin ära ka ühe tsitaadi. "Ma mõtlen, et kui kellegil meist õnnestuks panna ausalt kirja kasvõi tuhandik sellest, mida me oleme näinud oma sajandil, siis oleks see võimas raamat," ütleb Filipok oma surevale ülemusele (Kirill Lavrov), kelle viimasteks sõnadeks enne hinge heitmist jääb teade, et Zinaida (Szykulska) ei ole Filipoki tegelikult kunagi armastanudki.

Vaatamata sellisele karmile avaldusele on tegemist siiski armastuslooga, looga inimeste elust ja otsingutest, mille puhul ajaloolised sündmused ja murrangud täidavad kulisside rolli, kuigi need kulissid on samuti oluline osa peategelaste saatusest.

iPop Top 25 A-Z / 30. detsember 2011

2011-12-30T07:00:00.009+02:00

Aasta lõpus on tavaks teha kokkuvõtteid ning jagada mitmesuguseid tiitleid. Käesolevaga kuulutan lõppeva aasta parimaks konservatiivse ühiskondlik-poliitilise sõnumiga albumiks Quest-Rah kauamängiva "Ancient Tapes Vol.2 - The Lost Art", mis on tema veebilehel vabalt kuulatav ja allalaetav. Sellelt pärineb ka ülal sissejuhatuseks toodud pala, millega on antud edasi üks sufistlik õpetus, mille kohaselt teadmistes peitub jõud – teadmised on kõigi islamiteaduste aluseks ning vaid uurimise ja juurdlemise kaudu võime me hakata jõudma enese mõistmiseni ja õppida lõpuks tundma oma Loojat. Sellest tõdemusest lähtub sisuliselt ka käesolev ajaveeb – teistsugusest kultuurilisest kontektstist tulenevalt väljendub see teisiti ning isikliku asemel on rõhk rohkem ühiskonnal, kuid alusidee on põhimõtteliselt sama.

Adelina Emini - Bëhu burrë
Alexandrina & Trompetre - Muguri Florali
Anna Calvi - Wolf Like Me
Arden Cho - Freedom Reigns
Atome Primitif - Amor & Psyche

The Boxing Lesson - Better Days
Cat Power ft. Manny Pacquiao - King Rides By
Christina Perri - Pure and true
Cocoon - Dee Doo
David Pfeffer - I'm Here

Erato - Rudolf Med Röda Mulen
Harmonies ft. Abby Gregori - Pieces
Klaxons - Golden Skans
Margot MacDonald - Mr. Grinch
Maria Aguado - Me toca a mi

Mário Rurouni - Welcome
Moving Heroes - Dangerous and Real
Nick Lowe - Peace, Love and Understanding
NOGA ft. Andin Randobrava - Këtë Natë
Overnight Lows - Castle In The Sand

Peaches and Crime - Mrs. Colt Revolver
Struggle-Head, Emergence - Melancholy
Tyler Ward & Crew - Love Like Valentine
Unique - Ugye mindig itt leszel?
Virginia Labuat - White Christmas

President Ilves kui poliitiline skisofreenik

2011-12-29T14:05:00.000+02:00

Skisofreeniakas nimetatakse teatavasti mitmete vormide ja erineva kuluga vaimuhaigust, mis põhjustab hallutsinatsioone, illusioone, kinnisideid ja tagakiusamishirmu. Märke sellest võis näha ka praeguse Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese poolt ETV-le antud aastalõpuintervjuus, millest järgnevalt vaid üks näide.

"Minu mure tegelikult on hoopis teistsugune. On see, et kui erakondade või erakondade juhtkondade käitumine jätab sellise, noh, mulje, nagu nad ei hooliks ei oma liikmeskonnast ega sellest kuidas nende tegevus paistab, et see on väga soodus pinnas sellistele populistlikele liikumistele, populismile üleüldse," tänitas Ilves, "et kõik on pätid, kaabakad, mis see demokraatia siin õieti on, meil ei ole seda vaja, ja me oleme selliseid ilminguid näinud üle Euroopa, noh, ütleme viimase kümne aasta jooksul."

"Ja me oleme Eesti ajaloos tegelikult näinud seda just 1932-33, vabadussõjalaste liikumiste ajal, kus, noh, loosungid olid sellised parteid – jama, meil ei ole vaja parteisid, ja noh tulemus ei ole väga hea olnud," lisas ta samas, "mida vabadussõjalased arendasid, ei olnud väga demokraatlik. Kui vaatame analoogseid liikumisi Euroopas tänapäeval, siis nemad samuti sõimates parteisid, sõimates parlamentaarset demokraatiat, saades sellega noh teatud populaarsust, õõnestavad tegelikult meie parlamentarismi."

Vabadussõjalased pooldasid ju lihtsalt üleminekut ameerikalikule süsteemile, kus on tugev presidendivõim ja toimuvad isikuvalimised, mille puhul parlamenti valitud saadik on selgelt seotud konkreetse ringkonna, konkreetsete valijatega. Nemad ei olnud demokraatia vastu, vaid pooldasid lihtsalt teistsugust mudelit demokraatia teostamiseks. Vanade erakondlaste toetus 1934. aasta riigipöördele oli aga tingitud mitte niivõrd murest demokraatia pärast, vaid hirmust kaotada valimiste tulemusel oma isiklikud positsioonid võimu juures.

Ja kus näeb Ilves analoogilisi liikumisi tänapäeva Euroopas? Kes – konkreetselt, nimeliselt – on tema nägemuses need, kelle arvates ei ole tema väitel demokraatiat vaja (peale nende Ilvese enda euroföderalistidest aatekaaslaste, kelle survel on pandud Kreekas ja Itaalias võimule mittevalitud valitsused)? Kas ta mõtles tõesti erakonda Põlissoomlased, mida tema sõbratar Masso valeliku demagoogia abil demoniseerida armastab?

Kui riigipea sisendab aastalõpuintervjuus rahvale selliseid väärastunud arusaamu omaenda riigi ajaloost ja tänapäeva Euroopast (võitleb mingis väljamõeldud maailmas väljamõeldud vaenlastega), siis jääb paratamatult mulje, et tema ettekujutus reaalsusest ei ole pehmelt öeldes päris adekvaatne. Selliste luuludega inimese asumine nii olulisel riiklikul ametipostil võib kujutada endast Eesti jaoks tõsist ohtu.

Eeltoodust tulenevalt võiks president lasta edaspidi kontrollida mitte üksnes enda füüsilist, vaid ka vaimset tervist, et kodanikud saaksid rahulikumalt magada ega peaks kartma, et riiki juhivad taas sellised tegelased, kes võivad asuda "kaitsma demokraatiat demokraatia eest" autoritaarse võimu abil.

Eesti on mereriik.

2011-12-29T07:00:00.004+02:00

Arendagem kaubalaevastikku.
Mereõhk on majandusele terviseks.

Kaubalaevastik Eesti rahvamajanduses on seni mänginud võrdlemisi väikest osa, peamiselt olude sunnil. Eesti iseseisvuse algul jäi hulk eestlaste aurikuid ja purjelaevu Venemaale, ning on praegugi seal, kuna meie valitsused nende tagasisaamise võimaluse mahahaigutasid. Iseseisvat majanduselu tuli alata väheste olemasolevate laevadega ja puuduliku kapitali toetusel. Visa edasipüüuga on koondatud kapitale ja aastast aastasse kaubalaevu juurde soetatud, kuni meie kaubalaevastik on ometi arenenud vähemalt tuntavaks teguriks meie majanduselus. Ta võimaldab tööd ligikaudu kahele tuhandele merimehele. Ja annab meie nõudmis-kohustusbilansi kasuks 4-5 miljoni krooni puhast raha, n.n. "nägematu eksporti". Nimelt ei tähenda näilik kaubabilansi aktiivsus igakord veel mitte tulunduslikku aktiivsust. Arvud võivad näiteks näidata, et üks maa ekspordib kaupa rohkem summade eest, kui ta sisse veab, ja ometi läheb raha rohkem välja, kui sisse tuleb. See oleneb sellest, et üks osa kauba väärtusest läheb veokulude arvele, prahirahaks. Näilikult aga passiivse kaubabilansiga riik, võib, kui tal omal tugev kaubalaevastik, prahirahaga summasid sisse võttes teise arvel rohkem teenida, kui see oma kaubaekspordiga jõuab tasa teha. Veotulud, see ongi "nägematu eksport", mis kaubabilansist ei nähtu, kus aga võimaldab rohkem osta kui müüa, ja siiski kasuga kaubelda. Tänavu kahjuks on see meie "nägematu ekspordi", areng peatunud. Kuigi siin õieti midagi ei ekspordita. Näiliselt küll on ka tänavu meil kaubalaevastik kasvanud üle 10.000 tonni võrra. Kuid selle kasvu hulka kuuluvad ka kaks aurikut, mis on toodud ainult Eesti lipu alla, on aga tegelikult Inglise laevad. Kuigi küll ka sarnanegi kaubalaevastiku suurenemine kahjuks meile ei tule – saavad ju meremehed neil laevadel teenistust ja saadavad osa palgast perekondadele, siiski on see tulu ikkagi väiksem kui Eestis omatavatest laevadest. Sellepärast ei saa sarnast kaubalaevastiku suurenemist võtta täisväärtuslikuna. Kaubalaevastiku tähtsus Eesti majanduslikus elus on aga niivõrt suur, et see kaubalaevastiku kasvu tänavune tagasiminek peab saama heakstehtud järgnevail aastail. Hea tahte juures on see võimalik. Selleks on kõik eeldused olemas. Tänavuse kasvuhoo tagasimineku põhjused peituvad ju osalt seisukorra ebahindamises.

On üldiselt teada, et üle 90% Eesti väliskaubandusest käib mereteed. Sellega on endast mõistetav, kuivõrt ärarippuv on meie terve väliskaubavahetus kaubalaevastikust. Tööstus sisemaal, olgu see siis manufaktuur- või põllutöö, on omakorda sõltuv väliskaubandusest, nii hästi oma produktide turustamise kui ostu alal. On ka selge, et kodumaaline kaubalaevastik suudab paremini kohanduda kohalikele nõuetele, neid paremini rahuldada, sellega pakkuda paremat teenistust, paremaid transpordi võimalusi. Nüüdse suure võistluse ajajärgul on aga enamikul kordadel just see kohanemine ja asjatundmine ühtlasi see viimane otsustav 5% kokkuhoidu tootmise ehk transpordi kuludes, millest oleneb ka vastav käitis, ja kas tehas või talu saab edasi produtseerida ja võistelda või mitte. Kodumaine kaubalaevastik võib sellele kaasaaidata, ja on hingeõhuks tervele meie produtseerivale ühiskonnale.

Tema tähtsus ulatub aga veelgi kaugemale. Edasi arenedes võib meie kaubalaevastik kasvada üle kodumaa produtsentide tarviduse nõuete ja astuda transportvahendina võõraste maade teenistusse, andes sealjuures Eestile mitmesuguste kulude ja meeskonna palkade näol puhast raha sissevoolu.

Kaubalaevastiku tähendus ulatub kaugemale, kui see pealiskaudsel vaatlemisel silma paistab. Kuigi ta praeguse majandusliku surutise ajal ei paista nii reljeefselt silma, sest kahjuks peavad nüüd paljud palliatiivid kasutamist leidma, mida normaalse arengu ajal hoolimata kõrvale tuleks lükata, jäävad majandusliku elu seadused siiski ka nüüdki maksma, ning nende otstarbekus kristallistub ainult selgemalt normaalaegade tulekul. Sellepärast toonitan ma, et arenev kaubalaevastik on lootusrikkaim tugi, mille najal meil tulevikus võimalik on kogu meie majanduslikku elu tervemale alusele seada.

On ju vastuvaidlematu, et meie majanduslik areng valeradu on kõndinud. Selgemaks ja kardetavamaks näiteks selleks on paljukõneldud n.n. kääride tekkimine suurmüügi hindade indeksides. See on väga kardetav tunnus meie majanduselu ebatervest arengust, mis meid ükskord võib üllatada üldise pankrotiga, kui õigel ajal vastavaid abinõusi tarvitusele ei võeta. See on haigus, mille ravimiseks tuleb õige sügavasse haarata. Ebamajanduslikud valitsused jne. on asjad, mille käsitelu ei mahu käesoleva kirjutise raamesse. Meil on mindud sarnast rada ju nii kaugele, et ka järsk pööre majanduslikult tervele alusele meile valusaid vapustusi võiks valmistada. Esmajoones peame igatahes kindlalt sinnapoole püüdma, et meie ükskord saame majanduslikult – nimelt rahvamajanduslikult – mõtleva ja tegutseva valitsuse ja siis plaanikindlalt asuma oma majandusliku elu ülesehitamisele.

Senini aga – sellest kavast on selge see, et peaksime innuga ehitama üles oma kaubalaevastikku, mis suudaks anda küllaldast "nägematu eksporti", et katta võimalikku kaubabilansi passiivsust ülemineku, tervenemise, ajajärgul.

Kaubalaevastiku arendamiseks näib praegu olevat ka eriti soodus aeg. Meil esialgu võib kapitali vähesuse tõttu kõne alla tulla ainult pruugitud kaubalaevade ost, mitte uute ehitamine. Praegu on aeg, kus paarikümne aasta vanuseid laevu, mis meie oludes veel täiesti rahuldavad, võib osta hariliku aja vanaraua hinnaga ja odavamaltki. Sellejuures on töötamise võimalused rahuloldavad, vaatamata praegusele erakordsele surutisele. Suurima raskuse kaubalaevastikule valmistas Inglise naela langus. Kuid see on mööduv raskus, kuna naelsterling kas stabiliseeritakse ehk sõlmitakse prahilepingud tulevikus kulla alusel ehk teises stabiilses valuutas. Nii on frank praegu Euroopa kontinendi riikides suurel määral sellistes tehingutes eluõiguse pärinud.

Ärgu muidugi arvatagu, et Eesti laevandus ei kannata praegu sugugi majandusliku kriisi all. Ka laevanduses on olud raskemaks läinud, ja praegu pole enam aeg nagu mõne aasta eest, kus ütelda võis, et ei saanudki teisiti, kui et igasuguse asjaajamise juures andis eesti kaubalaev kasu. Siiski ka nüüd võib süstemaatselt töötades ja omaalalise arenguga sammu pidades rahuloldavalt teenida.

Niipalju on praegune surutis isegi kasuks, et nüüd algavatel laevaäridel on vähem eeldusi muutuda vesivõsudeks. Kui juba nüüd tullakse omaga välja, siis võib kindel olla, et normaal aegade tagasipöördumisel nüüd ostetud laevade kapitaalväärtuse ja teenistuse tõusul äri tõesti sarnasele tugevale alusele on seatud, mis talle võimaldab astuda sammu edasi Eesti laevanduse viimises järgi teistele enamarenenud maadele – nimelt täiesti uusi tehnilise arengu kohaselt viimistletud kaubalaevu ehitada, sellega Eesti kaubalaevastiku arengule tõsist alust pannes.

Ei ole õieti mingit alust selleks kassiahastuseks meie kaubalaevastiku suhtes, mis mõnedes, eriti rahanduse ringides, maad on võtnud. Need ringid on ise süüdlased, kui nad asjatundmatult komparatiivse õitsengu ajal laevanduses soodustasid mõningaid liialdusi. Kui siin üldse millegi üle ahastada tuleb, siis ainult selle üle, et meie pankadel puudub veel täielikult ülevaade laevandusest, mis ometi juba on kasvanud tähtsaks majanduseharuks, ja millel eeldusi areneda domineeriva tähtsusega alaks. Ta on vist ainuke majandusharu Eestis, mille arengu piiriks on ainult ülemaailmlik nõude määr. Parimaks illustratsiooniks selles on Norra kaubalaevastik, millest ainult väike osa koduvetes kasutamist leiab. Ja märkigem, et Norra kaubalaevastik on ainuke maailmas, mis näitab jõudsat kasvu ka praeguse surutise ajal. Võtkem siit õpetust! Eriti rahandusringid, sest on ülekohus takistada tervet ja lootusrikast arengut laevanduses selleks soodsaimal ajal ainult enda asjatundmatuse ja mineviku pattude pärast.

Meie laevanduse arengule tuleb ka kasuks ühe, ja nimelt soliidsema osa, Londoni maaklerkonna tagasipöördumine ennesõjaaegsete, vanade maaklerite instituudi printsiipide juure. See on laevaomanikele, kes nendega töötavad, suuri kokkuhoide annud juba vast möödunud suvel. On ainult kahju, et enamik Eesti laevaomanikest seda ära pole kasutanud. Kuid veel pole ju hilja.

Seda üldiselt tramplaevade kohta.

Kindlaid liine pidava kauba ja reisijate laevastiku suhtes on meil olud ja ka väljavaated viletsamad. Iseseisvuse algusest siiani on igatahes tagasiminekut märgata. See on osalt loomulik, sest selles osas on vaja väga suuri kapitale, mida meie meriringkonnas võimata on kokku panna. Nähtavasti sellepärast asutatigi Eesti-Inglise liini selts omal ajal riigi osavõtul. Kuid ka riik ei suuda meil küllaldasel määral kapitali anda, ja selles mõttes tuleb selle poolriikliku seltsi ellukutsumist kahetseda. Eriti, kuna enne selle asutamist hääd väljavaated olid sega-Inglise-Eesti seltsi loomiseks, millega kapitali küsimusest üle oleks saadud ja ikkagi Eesti nõuete kohane Eesti laevaliin loodud. Poolriikliku ettevõttega hävitati see eraalgatus, ja nüüd puudub meil ikkagi tarvilik liin ja algus. Kuid meil on juba kord nii, et meie riigivalitsused igalpool takistavalt vahele peavad segama, kus mingi hää algatus käimas on. Selles mõttes on Jugoslaavia, mis on ju alles pärastsõjaaegne meririik, meist palju tugevam olnud ja võõra kapitali osavõtul algust tehes kiirelt suutnud arendada oma laevaliine. Kuid meil pole selleks ka lähemas tulevikus väljavaateid, kuna professionaal kadedusest tagaaetult meil päris elukutselised niiditõmbajad otsekohe tegevusse asuvad, kui midagi liikumas on. Ja senise praktika järgi otsustades meil valitsused reageerivad sarnaseile tõmmetele kohe tõmbajaile soovitavas suunas. Nii peab küll arvama, et omarahvusliste laevaliinide poolest meie veelgi mõneks ajaks vaesiks lapsiks jääme.

Meie tramplaevastiku arenedes aga muutuvad ka liinide loomise suhtes väljavaated paremaks, kuna tramplaevaomanike jõu kasvades nende poolt varem-hiljem tingimata ka liinide loomisele asutakse, nagu selliseid kavasid juba ongi olnud, kui ainult valitsused endid takistavalt vahele ei segaks oma ettevõtete loomisega eraalgatusele kriipsu peale tõmmates. Tuleb tugevasti tööle asuda, et seda riiklikku ettevõtlikust, mis ainult varemeid tekitab, piirata, ja järelejätmatult nõuda valitsuselt rahvamajanduslikkude huvidekohast talitamist. Selleni peame kord jõudma, ning siis vast avanevad meil ka väljavaated laevaliinide loomiseks. (Kui hädatarvilikud need meie ekspordile, seda teavad asjaomased ringkonnad liigagi hästi.)

Seni aga arendagem oma kaubalaevastikku sarnasena nagu meie seda praegu ülesehitada suudame. Riiklikust ja rahvamajanduslikust seisukohast on kaubalaevastik meile ääretu tähtsusega kui tugi ja kriisiaegade tasandaja. Kõik teised meie tegevusharud oma territoriaalselt piiratud iseloomu tõttu alluvad tervelt perioodilistele kriisidele. Kuna kaubalaevastiku tegevusväljaks on terve maailma mered, siis suudab tulu selle tegevusest meid kergemalt ülesaada kohalikest raskusist. Isegi praeguse ülemaailmliku kriisi ajal on ja jääb merelaevastik meie tugevaimaks majanduse haruks. Seda võib ta tulevikus olla veel kindlamalt kui meie üldrahvamajanduslikku poliitikat õieti aetakse.

Kuivõrt püsiv on kaubalaevastiku jõud ja tähtsus rahvamajanduses tunnistab üks tsitaat mis kirjutatud inglase Thomas Mun'i poolt juba kolmsada aastat tagasi, kus ta kutsub laevanduse tähtsust tunnustama, mis on "kuninga suur sissetulek, kuningriigi au, kaupmehe õilis kutse, meie kunstide kool, meie tarviduste rahuldaja, meie vaeste töövõimalus, meie maade areng, meie merimeeste häll, meie kuningriigi kaitsemüür, meie riigikassa rikkus, meie tugevus sõjas ja meie vaenlaste hirm."

Ka tänapäev võib sama mõtet sama põhjendatult kirja panna. Kas on meil teisi majandusharusi mis enda tähtsust nii muutmatult kolmesaja aasta kestes oleks alles hoidnud?

Sellepärast ehitagem oma kaubalaevastikku. Meil on mereriigi – Eesti tulevik. Praegu on selleks aeg, sest praegune ülemaailmlik kriis on nõrgendanud kapitalirikkamaid vanemaid laevastikke.

N.

Võitlus nr. 7, 21. detsember 1931
ja Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932

Rahvuskonservatiivide uue programmi projektist 13/13

2011-12-28T07:30:00.004+02:00

Eestima Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise juhatused on töötanud välja nende organisatsioonide liitumisel tekkiva rahvuslik-konservatiivse erakonna programmi projekti, mille loodushoidu ja energeetikat puudutavas osas öeldakse, et "puutumatu ja kaunis loodus on Eesti visiitkaart. Seda tuleb hoida ja väärtustada."

"Meie majanduse, energeetika ja keskkonnakorralduse põhimõtted tuginevad Eesti ajaloo-, kultuuri- ja loodushoiutraditsioonidele, arvestades ka riigi sotsiaalset ja majandusolukorda ning rahvusvahelist konteksti," lisatakse samas. "Eesti kütuse- ja energeetikapoliitika peab vaatama tulevikku ja olema suunatud riigi energeetilise sõltumatuse, julgeoleku ja varustuskindluse suurendamisele. Sihiks on majanduskasvu, rahva sotsiaalsete huvide ning keskkonnahoiu põhimõtete omavaheline tasakaal ja harmoonia."

Tegevustena tuuakse välja...

"Võtame tarvitusele abinõud Eesti sõltuvuse vähendamiseks välismaalt tarnitavast energiast.

Toetame alternatiivsete energiaallikate arendamisega seotud teaduskulutusi. Soodustame selliste alternatiivsete ja keskkonnasõbralike energiaallikate tarvituselevõttu, mis lubavad hoida kulutused ja energia hinna optimaalsetes piirides ning seda alandada.

Toetame põllumajandustootmisega kaasnevat toorainet kasutavate biogaasi koostootmisjaamade rajamist ning väheväärtuslike ja kasutamata põllumaade kasutuselevõttu energiakultuuride kasvatamiseks ja taastuvenergia tootmiseks.

Riik peab toetama investeeringuid energiasäästuprogrammidesse. Toetame energiasäästlike hoonete ehitamist ning olemasolevate ümberehitamist energia kokkuhoidu silmas pidades.

Keskkonnaalased eesmärgid seonduvad ka energia-, majandus-, sotsiaal-, transpordi-, tehnoloogia-, teadus- ja maksupoliitikaga. Tööstuse, transpordi ning infrastruktuuri arendamine ei tohi halvendada õhu, pinnase, vee ja elukeskkonna kvaliteeti.

Toetame keskkonnasõbralike tehnoloogiate ja toodete väljatöötamist ning levikut. Selleks peame vajalikuks lisaks keskkonnateadlikkuse kasvule tõsta ka üksikisikute ja ettevõtjate majandushuvi. Loodussõbralikke tootmisviise toetades säilitame Eestile omased kultuurmaastikud.

Toetame looduskaitsealade ja looduskeskkonna säilimist ning tõhustame võitlust looduse reostamise vastu. Igal juhtumil tuleb välja selgitada süüdlased, ning karistada neid vähemalt summaga, mis oleks piisav kogu tekkinud kahju korvamiseks.

Peame õigeks keskkonnaprobleemide ennetamist, sest see on tagajärgede likvideerimisest mõjusam ja odavam. Looduse kahjustamine ja loodusressursi kasutamine tuleb ökoloogilise maksureformi käigus kõrgemalt maksustada ning kehtestada piirangute järgimise üle tõhusam kontroll.

Soodustame jäätmete tekke vähendamist nii tootmise kui tarbimise käigus ning jäätmete taaskasutuse suurendamist. Kaitseme inimeste õigust valida ise jäätmevedaja.

Tõhustame loodushoiu propageerimist. Loodushoiust, ökoloogilisest innovatsioonist ning keskkonnasõbralike tehnoloogiate, toodete ja teenuste arengust sõltuvad nii majanduse konkurentsivõime kui ka meie tänane ja homne heaolu."

Okei, ei leidnud siit põhjust irisemiseks, aga saatan peitub muidugi detailides, nii et... jääme ootama konkreetseid algatusi!

Rahvuskonservatiivide uue programmi projektist 12/13

2011-12-27T13:15:00.000+02:00

Eestima Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise juhatused on töötanud välja nende organisatsioonide liitumisel tekkiva rahvuslik-konservatiivse erakonna programmi projekti, mille regionaalarengut ja kohalikke omavalitsusi puudutavas osas öeldakse, et peetakse "esmatähtsaks luua võrdsed võimalused eluks kõikjal Eestis."

"Infrastruktuuri olemasolu (haridus-, tervishoiu-, korrakaitse-, transpordi-, side- jne teenused) ja nende säilitamine omab meie regionaalpoliitikas olulist tähendust," lisatakse samas. "Kohaliku võimu ja demokraatia arendamise eesmärgiks on inimeste võimalus ja tahe osaleda oma kodukoha elu edendamisel. Eestist peab saama kodanikuühiskond, kus rahvas on võimalikult laialt kaasatud otsustamisprotsessi nii riigi kui kohalikul tasandil. Me ei poolda riigivõimu tsentraliseerimist. Regionaalarengu korraldamisel peame silmas eelkõige inimeste huve ja vajadusi."

Tegevustena tuuakse välja...

"Avalike teenuste kvaliteedi ning parema kättesaadavuse huvides peame vajalikuks seadusandlikult täpsustada kesk- ja kohaliku võimu tulude ja kulude vahekorda, kohustusi, õigusi ja vastutust. Praegune omavalitsuste politiseerimine ja riigivõimu tsentraliseerimine ei õigusta ennast. Viime omavalitsustele pandud kohustused tasakaalu eraldatud rahaliste ressurssidega, mis peavad kasvama riigieelarve kasvuga ühes tempos."

Selline automatism ei pruugi olla praktiline.

"Analüüsime haldussüsteemi ning reformime selle tõhusalt toimivaks senisest märksa väiksemate halduskuludega. Likvideerime maavalitsused riigi valitsusasutustena ja anname nende funktsioonid omavalitsusliitudele. Kaotame ametikohustuste ja ametkondade dubleerimise, otstarbetud ametid, samuti maksumaksja raha raiskavad halduskorraldused."

Kas see tähendab, et ka järelevalvet omavalitsuste üle hakkavad teostama omavalitsused ise või jääb lihtsalt 3-4 regiooni, mille keskustesse koonduvad need maavalitsuste funktsioonid, mida omavalitsusliitudele anda ei saa?

"Viime läbi haldusreformi soodustades omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku ühinemist, arvestades otstarbekust ja kohalike inimeste arvamust. Suurendame riigipoolseid toetusi ühinevatele omavalitsustele. Jaotus haldusüksusteks peab vastama kodanikuühiskonna nõuetele, ökonoomsusele ja haldussuutlikkusele.

Koostame ja rakendame regionaalarengu toetamise seaduse. Uuendame regionaalarengu strateegiat ning rakendame selle. Toetame regionaalsete arengukeskuste tegevust.

Viime kohalike omavalitsuste valimised ja neil kandideerimise kodanikukeskseks ning kehtestame kandidaatidele eesti keele oskamise nõude. Kohalike omavalitsuste asjaajamise- ja töökeeleks on eesti keel."

Praegu kehtiva põhiseaduse § 52 sätestab, et "riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel. Paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt."

Kui tahetakse teha nii, et asjaajamiskeelena saaks kasutada ainult eesti keelt, siis eeldab see põhiseaduse muutmist, nagu mitmed teised kõnealuses projektis toodud punktid.

"Koostame uue kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, mis tagab omavalitsuse ametikohtade apoliitilisuse ning muudab valla- ja linnavalitsuse moodustamise korda.

Kõikjal, nii linnas kui maal, peab olema hea elada ja töötada, kaotamata elatustasemes. Piirkondliku arengu ühtlustamisel tagame avalike teenuste kättesaadavuse kogu riigis. Inimestele tuleb kõikjal teha kättesaadavaks haridus-, tervishoiu-, korrakaitse-, transpordi- ja sideteenused ning luua võimalused veeta sisukalt vaba aega ja tegeleda hobidega.

Rahva tervise edendamiseks ning ühistegevuse ja toimeka eluviisi toetamiseks panustame sportimis-, puhke- ja vaimutegevuse võimaluste loomisse, samuti päeva- ja kultuurikeskuste rajamisse. Koolidest soovime kujundada õppevälisel ajal kogukondliku suhtlemise ja koostegevuse keskused.

Linnaasumitest kujundame mitmekesise elanikkonnaga, turvalise ja huvide- ning võimetekohast enesetoestust pakkuva elu-, töö- ja puhkekeskkonna. Riskikäitumise ennetamiseks toetab riik koostöös omavalitsustega piirkonna eripära arvestavaid ennetusprogramme ning võimaldab abivajajaile ligipääsu sotsiaal- ja taastusteenustele.

Soodustame investeeringuid, mis on suunatud miljööväärtusliku elukeskkonna säilitamisele, taastamisele ja parandamisele. Investeeringute jagamisel eelistame kohalikul omaalgatusel põhinevat otsustusprotsessi.

Toetame Tartu-Tallinn maantee võimalikult kiiret väljaehitamist kogu ulatuses, samuti püsiühenduse loomist Saaremaaga."

Tallinn-Tartu maantee puhul mõeldakse tõenäoliselt selle ehitamist neljarealiseks ja selles Saaremaaga püsiühenduse loomise osas silla ehitamist. Kui need on prioriteedid, siis ei ole nähtavasti vaja muretseda selle pärast, et regionaalarengule mõeldud raha saaks kulutada sel kümnendil veel ka kuhugi mujale.

"Soodustame ettevõtluse edendamist maapiirkondades, ääremaadel ja mahajäänud piirkondades. Tasuvate mittepõllumajanduslike töökohtade loomiseks rakendame riikliku programmi. See tugineb nii eurorahastute meetmetele kui ka riiklikele soodustustele, mida kohaldatakse erainvesteeringutele väljaspool peamisi kasvukeskusi.

Me ei toeta maa müüki välismaalastele. Leiame, et maaomanikuks tohiks olla üksnes Eesti kodanikud, kodanikeühendused, riik ja omavalitsused. Maatulundusmaa kasutaja peaks üldjuhul olema ka selle omanik."

Kas kodanikeühenduste alla lähevad siin ka ettevõtted või ei tohiks need üldse maad omada? Välisosalusega ettevõtted? Arvestatav osa Eesti põllumaast on antud praegu väikeomanike poolt rendile välisosalusega ettevõtetele. Kuidas kavatsetakse see küsimus lahendada? Kas toetatakse meetmeid, mis soodustavad maa minekut selle kasutajate, väliskapitalil põhinevate ettevõtete kätte? Või asutakse neid siis Eestist välja tõrjuma ja nende tegevusele takistusi looma, kahjustades sellega veelgi elu arengut maal?

"Mittepõllumajanduslike (peamiselt väikeettevõtluse) töökohtade loomist toetava poliitika tulemusel on maapiirkondades piisavalt tasuvaid töökohti ennekõike teeninduse, tööstuse, bioenergia, maaturismi, vesiviljeluse jne valdkonnas."

Kena loosung, aga üldiselt valmistas see osa programmi projektist siiski pettumuse, sest tegemist on valdkonnaga, milles Rahvaliit kui regionaalerakond peaks omama keskmisest suuremat kompetentsi, aga siit see küll eriti välja ei paistnud.

Rahvuskonservatiivide uue programmi projektist 11/13

2011-12-26T12:30:00.005+02:00

Eestima Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise juhatused on töötanud välja nende organisatsioonide liitumisel tekkiva rahvuslik-konservatiivse erakonna programmi projekti, mille riigikaitset puudutavas osas öeldakse, et "meie julgeolek põhineb esmase kaitsevõime olemasolul, kohustuslikul ajateenistusel, totaalkaitsel, rahvusvahelisel koostööl ja NATO liikmelisusel."

"Peame oluliseks riigikaitse viimist tasemele, mis võimaldab tagada esmase iseseisva kaitsevõime," rõhutatakse samas. "Terviklikult ja pädevalt kujundatud Eesti riigikaitsekorraldus panustab lisaks riigi turvalisuse tagamisele rahvusvaheliste liitude kaudu vastavalt võimetele maailma rahulikku arengusse. Tavapäraste kaitsemeetmete käsitlemise kõrval peame oluliseks tagada valmisolek uute riskide, nagu küberturvalisuse ja terrorismi tõrjumiseks."

Tegevustena tuuakse välja...

"Peame oluliseks riigikaitse tugevdamist ning tagamist, et kaitsejõududes teeniksid ainult patriootlikud ja motiveeritud inimesed. Riigikaitse peab olema piisavalt tugev, hästi organiseeritud ja oskuslik selleks, et võidelda edukalt nii välise kui ka võimaliku riigisisese terroristliku ja relvastatud rünnaku vastu.

Kaitsejõud osutavad alati Eesti Vabariigi iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakutele sõjalist vastupanu. Peame vajalikuks selle põhimõtte sisseviimist Eesti Põhiseadusesse."

Põhiprobleem on tegelikult poliitiline äraandmine, nagu juhtus eelmine kord – kui mingit relvastatud rünnakut ei toimu, iseseisvus loovutatakse Eesti enda riigijuhtide poolt lepingute alusel, siis on sellele ka palju raskem mingisugust vastupanu osutada.

"Pöörame tagasi Põhiseaduse muudatuse ja taastame kaitseväe kõrgema juhi, kaitseväe juhataja ja kaitseväe ülemjuhataja institutsioonid ja ülesanded. Riigikaitse kõrgeim juht peab olema erakondade väline/ülene institutsioon ja vaba oma otsustustes.

Peame oluliseks riigikaitse finantseerimist tasemel, mis võimaldaks tagada esmase iseseisva kaitsevõime. Rahaliste vahendite ratsionaalse kasutuse läbi leiame täiendavaid võimalusi riigikaitse tõhustamiseks. Tõstame palgad sellisele tasemele, mis väldib spetsialistide lahkumise.

Jätkame kohustuslikul ajateenistusel, väljaõpetatud reservidel ja totaalkaitsel põhineva kaitsedoktriini elluviimist. Oleme seisukohal, et palgaarmeele üleminek kahjustaks Eesti kaitsevõimet. Me ei poolda Eesti Kaitseväe üksuste osalemist Euroopa Liidu kiirreageerimisjõududes sõjaväelise ressursi vähesuse ja killustamise tõttu.

Taotleme NATO liitumislepingu kohaselt Eestile ettenähtud iseseisva sõjalise vastupanu osutamise ajalist lühendamist. Peame oluliseks sõlmida täiendavalt koostöö ja vastastikuse abistamise lepingud Läti, Leedu, Poola, Norra (ja soovitavalt ka Soome ja Rootsiga), mille kohaselt antakse teineteisele agressiooni korral kohest sõjalist abi.

Toetame Kaitseliidu arengut, suurendame KL eelarvet ja tehnilist varustatust. Populariseerime Kaitseliidu noorteorganisatsioone ja Naiskodukaitset. Seadustame Kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste kasutamise tsiviil- ja korrakaitsel ning põhiseadusliku korra vastu suunatud rahutuste mahasurumisel.

Peame vajalikuks riigikaitse õpetuse sisseviimist üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolidesse ning riigi- ja omavalitsusametnike koolitamist vastavalt riigi tsiviilkaitse vajadustele.

Kasutades olemasolevaid seaduslikke mehhanisme ja vajadusel neid täiendades viime lõpule riigikaitsemaade eraldamise selliselt, et Kaitseväele oleks tagatud arenguks vajalike harjutusväljade olemasolu. Soodustame Eesti kaitsetööstuse taastekkimist ja arengut ning eelistame kaitsehangetel eestimaise kaitsetööstuse toodangut.

Käsitleme alaliselt Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike, nn. kodakondsuseta elanike ja mitteeestlastest Eesti kodanike teenimist Vene Föderatsiooni sõjalistes struktuurides ebalojaalse tegevusena."

Venemaa käsitlemine vaenuliku riigina de jure ei ole konstruktiivne lähenemine, mõjub provokatiivselt ega aita kaasa kahe riigi suhete normaliseerumisele.

"Tunnustame riiklikult vabadusvõitlejatena kõiki isikuid, kes on võidelnud, hukkunud või kannatanud Eesti riigi iseseisvuse ja vabaduse nimel, sh olude sunnil teiste riikide mundris Eesti iseseisvuse eest ja bolševismi vastu võidelnud sõjamehi, metsavendi ja hilisemaid vabadusvõitlejaid."

Aserbaidžaani säravad tähed: Nadejda Mikayılova, Fəqan Səfərov, Nigar Babayeva ja grupeering Empathy

2011-12-25T10:30:00.007+02:00

Eurovisiooni lauluvõistluse Aserbaidžaani rahvuslikus eelvoorus pääses neljandast grupist edasi Fəqan Səfərov, aga ülal esineb hoopis Nadejda Mikayılova (loe: Nadežda Mikajilova). Veel jäid mulle sellest grupist meelde Nigar Babayeva ja grupeering Empathy.

Vaata ka: Səmra Rəhimli, Kənan Qədimov, Orxan Kərimli, Məryam Kərimova, İlham Həmidov, Elvin Babazadə, Xəyyam Mustafazadə, Altun Zeynalov, Fərid Ramazanov, Aytac Vəliyeva, Rövşən Əzizov, Aysel Quluzadə

Eesti ema, kuidas kasvatad sa oma poega?

2011-12-25T07:00:00.008+02:00

Patsifistitsemise perversid kõrvalhüpped. – Naisliikumise tegelased oma kodaniku- ja emakohust unustamas.

Maailmasõja üheks tagajärjeks olid muuseas ka suuremad politilised õigused naistele. Väljaarvatud Prantsusmaa, on nad pea kõigis demokraatlikkudes maades pääsenud üldise valimisõiguse kaudu osavõtma riigi käekäigu määramisest. Mõnes suhtes on naised asunud uusi avaramaid võimalusi üsna intensiivselt kasutama.

Üks viimastest laiaulatuslikest üritustest on n.n. rahuallkirjade kogumine, mida naisorganisatsioonid toimetavad, ja mis meilgi juba mõne nädala eest päevakorda kerkis. Sest meie naised ei taha ju teistest maha jääda.

Avaldasime juba tolkorral "Võitluse" veergudel arvamist, et rahuallkirju võib ju anda – teistele selle tõenduseks, et meie kellelegi kallaletungida ei kavatse – kuid ainult tingimusel, et me ilusatest hüüdlausetest end uinutada ei laseks ega sel üritusel ei laseks nõrgestavalt mõjustada meie riigikaitse tahet.

Nüüd ilmneb, et see hoiatus-tingimus meie poolt ei olnud asjata püstitatud. Asi on hoopis halvem, kui alguses arvata võis. Meie naisliikumises on midagi haige, mis ähvardamas riikliku enesekaitse tahet ja julgeolu.

Hiljuti peeti Tartus seltskondlikku "kohut sõja üle." Ekspertidena ja tunnistajatena figureeris terve rida meie tuntud isikuid. Muuhulgas käis tunnistajana kohtu eest mööda ka ühe meie suurima riigimehe tütar, ülikooli lõpetanud naine, meie naisliikumise üks juhtivamaid tegelasi.

Ta oli sõja vastu.

Sellest võib aru saada.

Ta avaldas tulist poolehoidu rahuallkirjade kogumise tööle. Ka sellepoolest oli asi korras.

Aga üllatama pani segasevõitu ja tingivas kõneviisis antud vastus küsimusele: kas ta oma pojal oleks lubanud osa võtta kodukaitsjana vabadussõjast?

Ent see pole veel kõik.

Järgnevale küsimusele: kas ta 1. detsembri puhul oleks lubanud oma pojal kaitseliidu ridadesse astuda vaenlase vastu võitlemiseks – teatas proua, et ta sellele küsimusele vastata ei soovi. Ja ta muudest seletustest selgus, et ta oma pojast katsub säärast meest kasvatada, kes üldse sõdida ei taha.

Et poega lahinguväljale saates mõni naine omas ematraagikas laseb end niivõrt kaasakiskuda ematundest, et see ületab ta kodaniku meele, ja ta oma ahastuses mõnel silmapilgul valmis on oma lapse julgeolu pärast loovutama oma mõttes riigijulgeolu – säärasest traagilisest tundehaarangust me suudame kuidagi aru saada.

Aga me ei saa sellest aru, kui ema juba maastmadalast, täitsa külma kalkulatsiooniga, kasvatab oma poega, et see keelduks oma kodumaa viimase häda korral ka oma viimast – iseennast – vaekausile panemast.

Ja veel vähem saame aru, kui säärase kasvatusviisi rakendajaks on naine kõrgema haridusega. Kust oleme õigustatud tulevikus ootama kohusetundlikke ja teadlikke kodanikke, kui mitte haritud kodudest? Kellele palju antud, sellelt nõutakse ka palju. See maksab ka naissoo kohta.

Ja tõsiselt kahetseda tuleb neid noori inimesi, kelle kasvatusest ja lapsepõlvekodust on välja visatud suur eetiline põhimõte: tuleb riigi ja rahva elus ette momente, kus üksikul kodanikul tuleb üldsuse kasuks riskida enda eluga, üksikult nõutakse viimast võimalust, ülimat.

Kindlasti need kodanikud, kelle juures kasvatusega on kõvendatud tahet kriitilisel momendil üle saada iseendast ja enese alalhoiu instinktist üldsuse kasuks – need kodanikud on paremad ühiskonna liikmed ka rahuaegses keskuses.

On näit. ammu tähelepandud tõsiasi, et laisad mehed ei ole kunagi sõjakad ja ümberpöördult.

Kuid tulgem tagasi emade juure.

See juhuslikult avalikukstulnud näide tõmbab vähemalt osaliselt katte meie naisliikumise ideoloogialt. Ja näitab, et seal on midagi mäda.

Kindel on, et säärane patsifism, mis vastuse võlgu jätab, kui küsimusse tuleb kallaletungijale vastuhakkamine, – et säärane patsifism väga teretulnud on neile jõududele, kes meie keskel teevad oma põrandaalust õõnestustööd. Tahtmatult tekibki küsimus: kas need jõud ei ole suutnud end ka meie naisliikumise hõlma alla sobitada?

Seda ei tahaks hästi siiski uskuda, vähemalt antud juhul ei luba seda eeldada kõnesoleva isiku perekondlikud traditsioonid ja ta seltskondlik seisukoht. Aga kindel on ka see, et kui meie naisliikumises domineerivaks saab säärane suhtumine riigikaitsesse ja ülalkirjeldatud poegade kasvatamise viis, siis säärane hingelaad soodsa kasvupinna loob teatud "rakukestele". Sest ei ole paremat vahendit kavatsetava agressiooni kordaminekut kindlustada, kui vastaspoolele enne agressiooni enesekaitse mõte hästi vastikuks teha.

Aga mida siis ikkagi oletada põhjusena meie naistegelaste säärasele "patsifismile", mis riigikaitse seisukohalt osutub, õrnalt öeldult, enam kui lubamatuks?

Kas lihtsameelsust? Puhtnaiselikku ühekülgsust otsustamises? Naiivi hasarti ja auahnust välismaa naispatsifistide silmis näida hästi agaratena ja konsekventsetena?

Ei oska vastata neile küsimustele.

Meie naisliikumine on arenenud küll üsna avalikult, kuid siiski võrdlemisi omaette.

Äsja ilmnenud juhus on mene-tekel meie avalikule arvamusele, edaspidi terasemini jälgida seda liikumist. Parem informatsioon ja ülevaade võimaldaks siis ka leida haiguse pesi. On need leitud, tulevad nad kiirelt eemaldada, vähemalt kohusetundlik ja ohvrivalmis osa seltskonnast teab ennast sellest siis isoleerida.

F.

Võitlus nr. 7, 21. detsember 1931

------------------------------------------------

Mainitud tuntud naisõiguslane oli Vera Poska-Grünthal, kes rääkis kõnealusel üritusel, et sõja ärahoidmiseks peaksid emad ja kool kasvatama lapsi nii, et nad ei oleks valmis sõdima. Kui esitati küsimus, kas ta oleks ka siis kaitsesõja vastane, kui tema enda poeg asetataks sissetunginud vaenlaste poolt mahalaskmiseks seina äärde, siis kasutas ta õigust jätta küsimusele vastamata. 1944. aastal põgenes Poska-Grünthal koos oma perega Rootsi, suri 1986. aastal Stockholmis.

Jõulufilm president Ilvesele

2011-12-24T10:30:00.012+02:00

«Блондинка за углом» – satiiriline komöödia, filosoofiline melodraama aastast 1982, mis jõudis nõukogude kinopubliku ette alles paar aastat hiljem, sest tsensuur leidis, et see laimab ja moonutab sotsialistlikku tegelikkust. Filmi kärbiti tsensorite poolt nii ulatuslikult, et sinna lisati lõpuks muusikalised vahepalad, sest muidu oleks see jäänud liiga lühikeseks.

Sisututvustus. Nikolai (Andrei Mironov), endine astrofüüsik, on kulutanud 15 aastat oma elust sellele, et püüda signaali maavälistelt tsivilisatsioonidelt. Olles kaotanud sihi asub ta tööle laadijana suures kaupluses, kus tutvub Nadeždaga (Tatjana Dogileva), keda ta on, nagu selgub, näinud igal hommikul bussipeatusest. Tema kaudu avaneb Nikolaile hoopis uus maailm. Kui ühes maailmas valitseb totaalne defitsiit, siis selles teises, mis on rajatud tutvustele, ei ole probleemi – elatakse peaaegu nagu Läänes.

Ometigi ei ole ka see idüll täiuslik.

Õnnelik lõpp. Nikolai näeb oma pulmas, et kõik kohad on täis talle täiesti võõraid inimesi – tutvusi; saabub endine ülemus, kes teatab, et tabati signaal, mis võis pärineda maaväliselt tsivilisatsioonilt, kuid see jäi salvestamata, sest Nikolai desertöörus oma ametipostilt, kuid seda viga on võimalik parandada – vaba raadioteleskoop asub Kaug-Põhjas; Nikolai saab närvivapustuse, kuid otsustab sõita – Nadežda sõidab temaga.

Olen üritanud mõned korrad vaadata ETV esindusseriaali "ENSV", kuid pole suutnud, sest see näib lihtsalt ühe õudse jurana. Nõukogude aega kujutati palju elutruumalt ikkagi sel ajal valminud filmides. Käesolevaga avangi siin nõustalgia-postituste seeria, mis on pühendatud nende filmide tutvustamisele.

Rahvuskonservatiivide uue programmi projektist 10/13

2011-12-24T07:00:00.003+02:00

Eestima Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise juhatused on töötanud välja nende organisatsioonide liitumisel tekkiva rahvuslik-konservatiivse erakonna programmi projekti, mille välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavas osas öeldakse, et "Eesti Vabariik on 1918. aastal loodud ja 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingule põhinev ja juriidilise õigusjärgsuse põhimõttel taastatud suveräänne ja iseseisev riik kõigis tema tunnustes."

"Eesti iseseisvus ja suveräänsus on võõrandamatu, Eesti territoorium on puutumatu. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika pikaajaline eesmärk peab olema eelpooltoodud printsiipide kindlustamine," lisatakase samas. "Meie välis- ja julgeolekupoliitika lähtub Eesti rahvuslikest huvidest, loob kindlustunde omariikluse säilimises ja arengus, tagab siinsele elulaadile ja ühiskonnakorraldusele rahvusvahelise tunnustuse, toetab meie majanduslikku ja sotsiaalset arengut, aitab kaasa inim- ja säästvale arengule kogu maailmas ning põhineb suutlikkusel mõtestada ja teostada oma huve nii iseseisvalt kui koostöös partneritega."

Tegevustena tuuakse välja...

"Eesti on alati valmis tegema konstruktiivset koostööd kõigi riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Suhetes teiste riikidega lähtume kõigi riikide suveräänsuse printsiibist.

Eesti riik sõlmib rahvusvahelisi lepinguid, kui nende sõlmimine on kodanike enamuse ja demokraatlikult valitud esindusorganite arvamuse kohaselt vajalik. Viime sisse põhiseaduse paranduse, mis toob kaasa rahvahääletuse kõigi võimuloovutuste osas rahvusvahelistele organisatsioonidele

Eesti Euroopa- ja välispoliitika, samuti riigikaitse- ja julgeolekupoliitika põhialused kujundatakse terviklikult, kasutades akadeemiliste institutsioonide ekspertiisi, arvestades koostööd rahvusvaheliste partneritega ning sobitades eesmärgid ja tegevuse teiste poliitikavaldkondadega.

Kaitseme väikeste kultuuride ja rahvusriikide õigust elule. Tagamaks Euroopa mitmekesisust, aitame kujundada rahvastikupoliitikat, mis tugevdab Euroopa kultuure ja rahvusriike ning aitab hoida neid jätkusuutlikuna.

Lähtume Eesti Põhiseaduse ülimuslikkusest. Eesti ei täida Euroopa Liidu seadusi või muid regulatsiooniakte, mis seavad ohtu Eesti püsimajäämise rahvusriigina ja/või on vastuolus eestlaste õiglustunde, moraali ja heade tavadega. Euroopa Liidu liikmelisus ja ühisraha euro ei tohi piirata Eesti suveräänsust ja pidurdada Eesti arengut.

Peame vajalikuks suurendada Riigikogu rolli Eesti seisukohtade kujundamisel Euroopa Liidus. Olulisemad küsimused otsustab istung, Euroopa asjade komisjonile kujundatakse tugiaparaat, kes suudab sisuliselt hinnata valitsuse esitatud eelnõusid. Valitsus ei esita komisjonile ja Riigikogule ainult seisukohta, vaid tutvustab ka alternatiive.

Eesti püüab tugevdada EL, riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööd ja riigiülest tegevust nendes valdkondades, kus riigi enda tugevusest ei piisa, nagu keskkonna-, majandus- ja energeetikaalane koostöö, võitlus organiseeritud kuritegevusega jne.

Suhetes Venemaaga rõhutame 1920. aasta Tartu rahulepingu, millega Venemaa tunnistas igaveseks ajaks Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele, jätkuvat tunnustamist ja seadmist Eesti-Vene suhete aluseks.

Tühistame 2005. aastal sõlmitud Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseaduse ka Eesti poolt. Kehtestame moratooriumi loovutuslikele piiriläbirääkimistele. Piiri võimalikud muutused seadustatakse ainult vastavalt põhiseaduse muutmise referendumi tulemustele.

Vastavalt ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioonile tühistame merepiiriseaduse lisa, millega Eesti tõmbas 1994. aastal vabatahtlikult oma territoriaalmere piirid Soome lahel tagasi ja taastame Eesti merepiiri Soome lahe mediaanjoonel.

Välisesinduste loomine ja tegevus peab olema optimeeritud, võimalusel kasutatakse ühisesindusi Põhjamaade, teiste Balti riikide või muude koostööpartneritega.

Välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel kasutame ka partnerriikide intellektuaalset ja analüütilist ressurssi lähtudes rahvuslikest huvidest. Meie maa, ühiskonna ja poliitika tutvustamisel maailmas kasutame maksimaalselt väliseestlaste potentsiaali.

Me ei vasta vaikimisega Eesti riigi vastu suunatud propagandarünnakutele, lükkame ümber kõik katsed võltsida ja mustata Eesti rahvast ja ajalugu.

Koostöös rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikidega taotleme Venemaalt kõigi okupatsioonikahjude, sh kommunistlike repressioonide ohvritele ja nende perekondadele tekitatud kahjude ja sunnitöö, kompenseerimist.

Demokraatia arengule ning maailma stabiilsusele kaasaaitamisel peame tähtsaks koostööd ÜRO ja tema juures tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, maailma ja Euroopa parlamentaarsete ühendustega, WTOga, keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete ning muude liikumistega.

Selgitame Eesti eriolukorda II Maailmasõjas ja meie ajalugu ülejäänud maailmale, tehes sel eesmärgil koostööd teiste riikide, eeskätt Balti riikide ja Soomega. Hakkame riiklikult tunnustama ja tähistama Eesti riikliku iseseisvuse eest peetud võitluse tähtpäevi.

Taotleme rahvusvahelise kohtuprotsessi korraldamist kommunismikurjategijate üle ja kommunismi-ideoloogia tunnistamist kuritegelikuks."

Ei leidnud siit põhjust kobisemiseks, kuigi mõned punktid, näiteks kommunismikurjategijate üle rahvusvahelise kohtuprotsessi korraldamine ja kommunismi kui ideoloogia tunnistamine kuritegelikuks ning Venemaalt mingite kahjutasude saamine on selgelt ebarealistlikud mitte üksnes täna, vaid kogu ettenähtavas tulevikus.

Riigikogu käitus lühinägelikult

2011-12-23T12:30:00.003+02:00

Täna võivad olla õnnelikud kõik need teisitimõtlejad, kelle arvates sodoomia on pseudoprobleem, mis ei vääri tähelepanu, sest seda seisukohta jagab ka Riigikogu, kuid teie rõõmupäevad ei pruugi kesta enam väga kaua, sest piiramisrõngas Eesti ümber tõmbub aegamisi koomale. Sodoomia keelustamise toetajad kaotasid siin küll esimesed lahingud, kuid ükskord me võidame niikuinii. Nagu langes kunagi raudne eesriie ja varises põrmu Nõukogude Liit, nii on Eesti lõpuks ajaloo survel sunnitud ühinema ka selle arenenud Euroopa riikide tsiviliseeritud perega, kus sodoomia on ühemõtteliselt keelatud. Küsimus on ainult ajas.

Loe Terve Mõistuse Sündikaadist!

iPop Top 33 A-Z / 23. detsember 2011

2011-12-23T07:00:00.007+02:00

Miks küll maailmas on nii palju muusikat head, ei ma seda tea, ei tea, aga kuulata on hea, kuigi vahest kurb. Täna esineb siin ülal sissejuhatuseks Ingrid Michaelson.

Alpine - Hands
Coeur de Pirate - Adieu
Dance to Tipperary - Return to Me
Destroy, Munich - Pellegrini
Divanhana - Evo srcu mome radosti
Dolary - Let's Fly High
Faye Blais - Winter
Fool's Gold - Surprise Hotel
Francis - Here Is the Key
Hey Rosetta! - Young Glass
Imelda May - Tainted Love

Ingrid Lukas - Unexpected
Ivana Selakov feat. Aca Lukas - Daleko si
Jeff Lang - I'm barely there
Kamran & Hooman - Fereshteye Nejat
Kendra Morris - Concrete Waves
Kite - Step Forward
Lady Linn - Over
LIGHTS - Siberia
Liza Manili - Christopher Williams
Logic & Last Resort ft. Big Frizzle - Essence
Mantra Gora - Sina

Mars Argo - What I Want For Christmas
Pajama Club - Golden Child
Poli Genova - 1, 2, 3
Rallia Christidou - Eisai makria
Rêverie - Mond
Sarah McLachlan & Co. - Space On The Couch For Two
Shakey Graves - Built To Roam
Steve Lane And The Autocrats - Ghost Trains
Tracy McNeil Band - Whippoorwill
Within Temptation - Fire And Ice
Zebda - Le dimanche autour de l'église